Ma käisin eile hommikul LaEcwadori reklaamiagentuuri poolt korraldatud hommikukohvi üritusel. Selliseid hommikuid on ka varem toimunud, kuid erinevatel põhjustel pole ma saanud sinna minna. Seekordseks teemaks oli „Kas vastutustundlik turundus on kasumlik?“ Sinna minnes oli mul antud teemast natukene teine arusaam või siis niiöelda ootus, kuidas seda lahatakse.
Kuigi kõnelejateks olid reklaamiagentuuri juht, SEB kommunikatsiooni juht ja Rimi turundusjuht, siis ometigi vaatasin ma kõike oma mätta otsast ehk siis blogijana.
Kas blogija peaks olema vastutustundlik?
Kuidas blogija saaks olla vastutustundlik? Kuidas blogija saaks tõsta enda väärtust olles vastutustundlik? Mida annab see lugejale, kui blogija on mingis vallas vastutustundlik? Neid küsimusi tekkis mul selle kahe ja poole tunni jooksul nii palju. Lahendusi, aga vaid mõnele tekkinud küsimusele.
Kuigi blogija on nagu mitte keegi, eesti meediamaastikul, blogija ei ole mingi jumal, keda kõik kummardama peaksid, siis tahes-tahtamata tekib blogijal see vastutus. Tegelikult peab blogija vastutama hoopiski kahel poolel. Esiteks oma lugejate ees ning teiseks kliendi ehk reklaampostituse või kampaania tellija ees. Kui midagi on kokku lepitud, siis nendest asjadest tuleb ka kinni pidada. Olgu selleks siis sisuloomine, avaldamise kuupäev, piltide kvaliteet või üldine suhtlus nii enne kui pärast postituse ilmumist. Mina nimetaks seda üldiselt klienditeeninduseks. Agentuur või firma, kes tellib midagi blogijalt on ju klient, ja blogija sellisel juhul klienditeenindaja.
Kuid vastutustundlikkust tuleb üles näidata ka oma lugeja suhtes. Kui sa oled ikka suure suuga lubanud, et sina ei reklaami mõnda suurt jaekaupade ketti või kiirlaenu firmat, ent ometigi sa ühel hetkel seda teed, sest see raha mida pakuti oli lihtsalt nii hea, siis ei ole see ju lugejate suhtes ei eetiline ega ka vastutustundlik käitumine. Või kui kuulutad kõikidele oma lugejatele, et sina ei kasuta kunagi poes kilekotti aga ometigi nähakse sind piimapakki kilekotti toppimas, siis ka see ei ole ju korrektne käitumine.
Samas ei tasu unustada fakti, et lõppude lõpuks on lugeja ju see kes võtab vastu selle lõpliku otsuse, kas ta ostab midagi blogija soovitusel või tarbib mõnda toodet/teenust, sest blogija seda kiitis.
Toome lihtsa näite. Ütleme, et marimell.eu teeb koostööd Rimiga ja reklaamib, et nädalavahetusel on sooduskampaanias lõhe ning minge nüüd kõik ostma, valmis toidust tehke pilti ning pildi teinute vahel loosime välja näiteks tasuta nädala ostukorvi.
Aga mis juhtub siis, kui nüüd kümned inimesed tormavad poodi ja kala on otsas? Või mis veel hullem – ostavad kala aga see on halvaks läinud? Blogija üleskutsele nad ju vastata ei saa. Kes siis vastutab? Kas Rimi ostujuht? Kas see, kes kala tarnib?
Tegelikkuses vastutab siin blogija. Ehk siis see lugeja, kes läheb poodi selle mõttega, et osta selle kala, et süüa teha ja pilti jagada ning elab lootuses võita midagi kasulikku, tuleb ja elab end blogija suunas välja. Läks ta ju poodi just selle blogija soovitusel.
Kas blogiauhindadel sööta kõht täis või ei?
Või no näiteks, meie arvamused Leenuga lähevad Eesti Blogiauhindade korralduse osas lahku, mina arvan, et see pole pulm kus peaks inimesed täis söötma, Leenu ütleb, et see läheb temaga vastuollu, kui ta ei anna rahvale süüa ja siis ohib blogis, et presidendi vastuvõtul said suupisted otsa. Leenu ajab või omast taskust need söögid välja, kokkab ja ettevalmistab ise, peaasi et keegi nälga ei jääks. No vaadake, iga aastaga on kogused kasvanud. Sel aastal lööb vist sea vardasse?
Mis mulle sellest vestlushommikust tegelikult üldse sellise särava pärlina meelde jäi oli see, et kui tahad olla vastutustundlik, siis ole seda omas vallas. Kui sa oled kasutatud autode müüja, siis ei tasu sul suure PR kampaania raames Tammsaare parki lehti minna riisuma. Kui sa saadad iganädalaselt välja kümneid tuhandeid reklaamlehti, siis ei tasu sul minna puid istutama. Jah, see annab ühekordse sähvatuse, aga üldises plaanis ei huvita see mitte kedagi.
Mis teie arvate – kas blogija peaks olema mingis vallas vastutustundlik? Mis oleks see valdkond? Mille eest peaks meie olema vastutustundlikud või kas üldse peame, ja kelle ees? Lugeja? Reklaami tellija? Ja üldsegi, kas EBAl peab kõhu täis saama või ei?
Paned pealkirjaks “Aed” ja siis kirjutad aiaaugust, lilledest ja liblikatest.
Asja mõte on ju see, et tänapäeval lähevad kõik reklaamid ja reklaamvõtted ja -nipid üle piiride selleks, et inimesed ostma meelitada ning ettevõte ise seeläbi raha kätte saaks ja kasumit teeniks. Reklaamvõtted üle piiride, st et on ebaeetilised ja seega ei ole vastutustundlikud. Püstitatud küsimus on selleks, et kui reklaamid oleks eetilised ja vastutustundlikud, siis kas ettevõtted saaksid nii palju raha ja kasumit.
Sinu toodud näited ei kirjelda ju üldse seda olukorda, kuigi antud teema saab ideaalselt ka blogijatele taandada. Ehk siis, kui blogija ütleks ära ebaeetilised koostööd (kasiinod, kiirlaenud, alkohol jne) ja oleks ühiskonna suhtes vastutustundlik ning võtaks vastu kõik eetilised pakkumised, siis kas ta teeniks (oluliselt) vähem. Selles on ju küsimus.
Sinu postituse lõpus toodud küsimused… Mismõttes mingis VALLAS vastutustundlikud??? Sa kas oled vastutustundlik või ei ole, rohkem variante pole. See on muidugi natuke ka sisetunde küsimus, mis on eetiline ja mis mitte, aga üldiselt on ühiskonnas ju üksmeelselt teada, mida aktsepteeritakse ja mida mitte. Kasiinod, kiirlaenud, tubakas, saastamine, kilepakendid, alatud müügivõtted, reklaamis valetamine, pisikesed kirjad kuskil reklaamis, mida mitte keegi ei märka jne. Sa kas teed seda kõike või ei tee. Sa kas soovitad raha eest blogis plekieemaldajat, mis tegelikult plekki ära ei võta või ei soovita. See on eetilususe dilemma.
Kui seadusega karistatav ei ole, siis ei pea keegi midagi tegema, ka vastutustundlik olema. Te EI PEA olema vastutustundlikud oma blogis. Aga te VÕITE. Mis mulje jätab see teist, kui te ei ole? Mis kliente te võidate? Kas teenite siis rohkem raha, kui te ei ole vastutustundlikud ja eetilised? Aga mis mulje see jätab teist, kui te olete eetilised ja vastutustundlikud? Äkki võidate pikas perspektiivis sellega? Nii lugejaid kui raha. On teile teie mulje üldse oluline? Jne. Ise otsustate.
Seoses kuskil üritusel kõhu täis söömisega… (Muide ma ei saa üldse aru, miks see EBA teema siin postituses on, see ei haaku ju üldse, aga okei). Kui ma laps olin, siis meil peeti kodus mingit sünnipäeva ja ema tuttav tuli oma lapsega meile külla. Vaatas toidulauda ja ütles, et jumal tänatud, et siin süüa on, sest me meelega ei söönud terve päev. Midagi sellist on ilmselt kõik korra elus kuulnud. Ebaviisakas ja matslik, kui sa päriselt ka tuled mingile üritusele lihtsalt õgima ja ütled seda ka võõrustajatele.
Isiklikult ei näe absoluutselt mingit põhjust, miks peaks see üritus olema nagu supiköök. Tänu annetajatele kokku kraabitud suvalise toidu supiköök. Väiksed näksid ja tervitusjook on viisakas, täis süüa või purju juua võib igaüks oma rahakotist.
See EBA teema oligi pigem, et kas Leenu vastutab oma sõnade eest, ala kui ta ütleb, et küll on nõme, et süüa pole ja siis enda üritusel pakub kaks tikuvõileiba.
aga ärgu öelgu, et on nõme? söögu enne kodus kõht kondenspiima täis ja elu on lill, no ok seda magusat lurri võiks pakkuda ka EBA-l kui teil sõbra (see kes juhuslikult seal firmas töötab) poolt pakutust üle jääb
No mis postitus?
Vaadake mida te oma värdjaliku arvamusega anna elisabethile tegite?
Haiged inimesed olete.
Kui sa arvad, et ma olen ainus inimene maailmas kes on AE-le midagi halvasti öelnud, siis sa eksid. Mina tunnistan ausalt, et mina tema akne probleemiga kursis ei olnud, kuni eilseni (või oli see üleeile), kui tema blogi FBs ette jäi. Ja ma vabandasin tema ees. Ma tõesti ei teadnud, et ta võtleb mingi haigusega vms.
Jube imelik .Nii palju erinevaid näiteid teie postituses vastutustundlikust blogijast kuid kõige tähtsam on sugugi mainimata.See on nimelt vastutus kõige tähtsamate ehk siis INIMESED,teie lähedased teie ümber ,kellest netis blogi kaudu infot levitatakse .
Nii siis Mina arvan et blogija kõige suurem vastutus on inimesed blogija ümber ,kellest blogitakse .Teiste inimeste privaatsuse tagamine ja ebameeldivate tagajärgede vältimine .
Eestis väga naglalt blogitakse näiteks oma lastest . Miskipärast võtavad vanemad omale õiguse blogida oma laste elust .Oma kallitest lastest ,keda me elus iga hinna eest kaitsma peaks levitatakse pilte jne .Ja okei ,savi need pildid ja savi need pervod netis kes pisikest poissi ekraanilt vaadates mingit mõnu saavad ,oletame korraks sinisilmselt et enamus pervosid EI leia oma ohvreid netist . Aga milleks ladusa terve lapse ja tema vanemate elu netti lagedale ? Kuhu jääb siis lapse endi elu avastamine ? See tunne esimesse klassi minnes ,kui kõik on nii uus ja huvitav ja on nii palju mida avastada ? Mida on lastel avastada sinu lapse kohta ,kui nende vanemad teid nähes suurema tõenäosusega kodus räägivad onavahel ,kes ja mis on Marimelli blogi ja kes on Hedon .Kõik ju teavad teist ja temast kõike ,laps nagu open book. Mäletate seda tunnet kui me lapsena iseendeid leida püüdsime ja mingil väga imelikul viisil end tõestada püüdsime ? Mäletate kui huvitav olid kõik need lapsed klassis ,kellest me keegi midagi veel ei teadnud ? Meil isiklikult oli klassis üls poiss kes oli nn kuulsuse laps ja ta oli minu jaoks viimane inimene keda ma avastada üritasin .Ta oli lihtsalt nii igav ja läbiloetav nende teiste tundmatute seas ,kuidagi isegi eemale peletav ,ta oli ju “kuulsus”.
Mõelge nüüd loogiliselt .Tänapäeval teab iga loll et teisest inimesest ilma luba küsimata pilte netti ei topita ja veelgi enam temalt luba küsimata inimesest teemat ei tee . Aga miks lapsed siis erinevad sellest? See et me nad sünnitasime ei tee neist meie omandeid .Nendest saavad kunagi täiesti iseseisvad isiksused .Neil on õigus elada oma lapsepõlve ,pubekaiga ,täiskasvanuiga jne kas siis avalikult või privaadselt .Ükski laps ei ole valmis vastu võtma adekvaadset otsust oma privaatelu suhtes ja meie ,nende vanemad ei peaks tegema selliseid otsuseid nende eest .Täpselt samuti nagu sa ei lähe naabri Malle ukse taha ja ei tee tema kodust ,tööst ,lastest,sõpradest ja muudest Malle tegemistest piltidega postitust ILMA tema loata,ega ju?
Minu pärast toppigu täiskasvanud üksteisest ükskõik mida üles aga kui mina teaks ,et mu ema on minu elu netti üles riputanud siis päris ausalt ,minu respekt tema suhtes oleks nulli lähedane .Teiste inimeste elu ja pilte netis levitada luba küsimata on lapsik ja äärmiselt vastutustundetu. See kehtib ka laste suhtes ,miks peakski teisiti ,nad on ju ka isiksused kellel on elus vaba valik olla täpselt nii nähtavad või nähtamatud nagu nad soovivad .
Blogijad rõhutavad suure suuga et nende blogi on nende töö ja see on sama serious kui iga teine töö aga sellega tegeledes võiks ka tööga end veidi rohkem kurssi viia. End kurssi viia sellega kui palju võiks tegelikult teiste inimeste elu teie blogimine mõjutada ,sealjuures just kõige tähtsama inimese -teie lapse elu.
Okei. Su jutus on point. Aga mul tekib küsimus, mida sa praegusel hetkel Hedoni kohta tead?
Hedonist postitades mõtlen ma viis korda, kas seda teemat teha ja millist pilti panna.
No mina näiteks tean kuidas ta lasteaias käimisega kohanes ja tema mähkmetest vabanemise aega ja lugu.. Esimesed asjad mis kohe pähe tulevad :)
Nii, ja mis see teadmine sulle suures plaanis annab? Nagu ma mõtlen, et oletame, et su laps on 7 ja läheb temaga samasse klassi, siis arutad kodus, et oo, vaata, see klassivend Hedon oli 2 aastaselt veel mähkmetes? Ja siis su laps tuleb kooli ja ütleb, Hedon, sa oled tont, olid 2 aastaselt mähkemetes (nagu iga teine laps :D).
Jah, Marimell, nii kahjuks just tehaksegi! Aga kuna sul pole veel kooliealisi lapsi, siis ilmselgelt sa ei tea ja ei oska ette kujutadagi, milliste probleemidega nad maadlevad..
Õnneks on mul säilinud mõistus ja analüüsivõime, seega võtan blogindust meelelahutusena ja mitte eriti tõsiselt.
See on kellegi isiklik sein, mida vahel loen.
Rääkida blogija vastutusest kui mingi nn reklaamartikli peale kuskil kala otsa saab….kamoon. Meelis, päriselt mõtledki nii?
Aga nii oleks ju.. Kui me blogiks, et ostsime head kala, hea hinnaga, siis kui keegi ilma jääks, oleks blogi kommentaare täis, et “ma jäin ilma”.
Kas Anna Elisabethilt vabandust oled palunud, vastustundlik blogija?
Jah :)
Aa, no siis tegid ju küll kõik korda. Paras paar oma Mällukaga, kumbki aru ei saa, mida eetika tähendab, müüks oma vanaema ka maha ja reklaamiks lastele suitsu ja viina, kui selle eest midagi antaks. “A miks ei tohi ä?”
Minu blogi ei ole suunatud lastele :)
Ma ei saa enam aru, kas sa oled loll või mängid lolli. Ei ole ju ometi võimalik, et sa ainult sõnade otsest tähendust mõistad.