Siin pildil on meie sõbrad, keda julgen sõbraks kutsuda.
Meie inimesed! No matter what!
Ma tahaks öelda, et tõeline sõber on see nagu Ave Alavainu luuletuses „Poees sõprusest“:
Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
„Kas oled mu sõber?“
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
„Kas olen sul ainus?“
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…
Meil on sõpru, kes on meie kõrval olnud aastaid. Aastakümneid isegi. Näiteks Naabripoiss. Me kasvasime koos. Ma mäletan teda kuueaastasena – käisime samas lasteaias. Ja ta on selline, kelle käest ma võin küsida ka kõige lollimaid küsimusi, ta on selline, kellele ma tahaks teha lahedaid üllatusi, ta on selline, kelle uksekella ma võin öösel kell kolm tiristada. Iseasi, kas ta kodus on. Aga samas, ei ole ta selline sõber, et kui keegi sihiks relvaga, kas mina või tema, siis.. mina. Samas Meelise eest saaks iga kell kuuli, eks? Et kuskilt läheb see piir.
Aga tõeline sõber on ma arvan see, kes ei pööra sulle selga. Olenemata mis paska sa teed või mida sa ütled, ta teab, kui pidi, siis pidi. Nagu seal luuletuseski.
Sõbrannatamisel tuleb vist rohkem seda „ma ei ole sul ainuke“ ette, seda solvumist ja naistevahelist hädaldamist. Kuigi tead isegi, et oli mis oli, sa oled ikka sõber. Mis seal ikka.
Ma arvan, et meil on väga palju ülihäid sõpru, kellega hängida, kellega pidutseda, kellega koos aega veeta, aga selliseid, kelle eest valimatult pea tulle paneks.. Selleks on mul Meelis. Ja Hedon. Ja noh, ma ei ütle, et ma ei võitleks mingite inimeste eest oma elus ja et neid pole teatud olukordades mu jaoks olemas, on ikka ja võitleks ja teeks, aga see null koma null null null grammi jääb puudu.
Me just arutasime seda kusjuures mõni aeg tagasi ühe sõbraga. Näed, ma nimetan teda oma sõbraks, kuigi ta on mu nö kõige uuem tutvus. Et tal on olnud suht raske lapsepõlv ja tema kõrval on kutid, kes on temaga sellest ajast peale olnud ja need ongi sellised sõbrad, kelle eest ta võiks vangi minna süütuna, sest nad on tema jaoks elus nii palju ära teinud.
Mul on ka häid sõpru, aga ma ei läheks mitte kellegi teise eest vangi peale iseenda lolluse või Meelise või Hedoni naha päästmiseks. Võimalik, et ma ei olegi piisavalt hea sõber ja ei oska inimesi hinnata või olen ilgem egoist, aga ma julgen arvata, et mul ei ole ka selliseid sõpru, või keegi ei võta mind sellisena, et minu eest vangi minna või pea pakule panna.
Hea, kui sul on sellised inimesed ümber, aga ma olen õnnelik selle üle ka, et mu ümber on inimesed, kes ei ole mulle elus selga pööranud ja kes on mind võtnud ikka sellisena nagu ma olen. Ka koos minu vigadega. Väga palju on elu jooksul olnud ka selliseid hetkelisi sõpru. Kes on olnud ja siis kuidagi ära vajunud. Selliseid hetkelisi või ma ei teagi, hooajalisi. Aga samas on ka selliseid, kes on vahepeal olnud, siis läinud ja jälle tagasi tulnud.
Ja ma usun, et paljude elus võib olla ka see, et sõbrad ongi olulisemad kui mees/naine, mulle on Meelis sõbrana ka väga-väga oluline tala olnud nende aastate jooksul, rääkimata sellest, et ta on imeline abikaasa ja super isa.
Kas teil on selliseid sõpru kes on kallimad või väärtuslikumad kui teie kallim? Kelle eest hüppaksite mõtlemata tulle?
Kuuli ette astumist mehe ja laste pärast kujutan ette, sest surra on kergem kui siia maha jääda, aga vangi ei läheks mitte kellegi eest, sest vangla on üks hirmsamaid asju, mis saaks juhtuda ja selliste tegude eest peaks ikka igaüks ise vastutust kandma.
Meil küll lapsi pole ega tule ning oleme ka arutanud analoogset teemat. Pole me kumbki egoist aga ei me kellegi ega teineteise pärast küll vangi läheks ega ka kuuli ette astuks. Ainus mis meile loogiline on, on see, et emotsioonist astuks kuuli ette.
Minul kahjuks ei ole. On küll oma nö sõpruskond kellega suhtlen. Aga mitte keegi neist ei ole selline, kelle eest “pea tulle” paneksin.
Varem arvasin teisiti, aga paar aastat tagasi tuli peale mõnda olukorda selgusehetk. Loobusin pingutamast inimeste nimel, kelle jaoks ma ilmselgelt kuigi tähtis ei ole. Kui varem oli nii, et kui kellelgi sõpruskonnast oli sünnipäev või muu oluline sündmus, siis ma ALATI sättisin oma asjad (ka tööasjad) nii, et saaksin kindlasti osaleda, siis nüüd osalen siis kui midagi muud ees ei ole. Miks ma peaksin pingutama, kui minu jaoks oluliste sündmuste nimel keegi ei viitsi ekstra pingutada? Näiteks sünnipäeval Facebookis “õu, kle, PõS!” viskamine ei ole minu jaoks meelespidamine ega pingutamine.
sünnipäev pole paljude jaoks see sündmus, mille nimel pingutada. ma ei ole mingi sünnipäevafänn ja ei pinguta ka teiste sünnipäevade pärast. see ei tähenda, et ma sõbrale ulualust ei pakuks või talle niisama toredat kinki ei ostaks.
Kuuli ette ma olenevalt olukorrast ikka kellegi teise eest niisama emotsiooni pealt ei hüppaks. Kui oleks tegu väikse lapsega, nt venna pojaga, kel arvatavasti terve elu veel ees, siis oleks see ilmselt teema.
Muidu tuttavaid on mul palju, sõpru heal juhul paar. Juhtus paar aastat tagasi selline lugu, et inimesed, keda pidasin oma headeks ja kõige lähedasemateks sõpradeks, reastusid inimese taha, kes käitus täiesti arulagedalt ja emotsionaalselt vägivaldselt minuga, aga kuna majanduslikult või networgi või mis iganes muul moel oli see tüüp nn sõpradele kasulikum, sain ma vastu näppe, sest arvasin naiivselt, et sõbrad on mulle toeks. Ehk siis ei saa midagi tegelikult kellestki eeldada, pärast oled ise pekkis oma eelduste ja arvamiste pärast. No oli, mis oli, aga ses mõttes tegelikult ei tunne enamik ennast lõpuni välja, et kuidas tegelikult ikkagi käitud, kui sinu heaolu ja edasi elamine on mängus vs kellegi teise olemised ja elamised. Mõnusalt kodusoojuses on hea mõlgutada neid mõtteid, aga see on üsna kaugel päris elust.
Mul jäi see “sõbrad on elus kõige tähtsamad” rohkem pubekaikka. Ülikoolis oli ka veel natuke seda, aga viimastel aastatel on elukaaslane nr 1, meie mõlema pered nr 2 ja siis sõbrad. Ja mul on tunne, et mu elukaaslasel sama, sest sõbrad ikka aeg-ajalt veavad alt või teevad mingeid idiootsuseid, mis üle viskavad mõneks ajaks. Aga siis tulevad jälle vaikselt tagasi ja elu rõõmsate/kurbade hetkede jagamiseks on nad hädavajalikud.
Elukaaslane ja pere samamoodi keeravad mingeid jamasid kokku, aga nendega jaurad üldiselt kõik teemad lõpuni, sest need suhted peavad olema korras. Muidu on raske elada.
Ühesõnaga, kuuli ette kellegi pärast ei hüppaks, aga vajadusel öösel bussi või autoga teise Eesti otsa sõidaks küll.
Oma elu jooksul olen näinud, et inimesed on pidevas muutumises, nii teised, kui ka sa ise. Sinu eluaegne parim sõber võib näiteks keskeakriisi tuultes muutuda sulle täiesti võõraks inimeseks. Sa võid samamoodi ka ise muutuda. Variante on tohutult.
Mul on üsna palju häid sõpru, aga mitte ühegi eest ma kuuli ette ei asuks. Ka nende eest vangi ei läheks, sest kui ma nende vea enda kanda võtaks, siis nad ei õpiks sellest midagi. Ainult seda, et elus teeb alati keegi teine sinu eest halvad asjad ära. Tegelikult mul on ühed head tuttavad, kus üks võttis teise süü enda kaela ja sai rängalt karistada (vangi ei läinud). Sõprus, suur sõprus oli seal. Aga see, kes puhtalt pääses, oli suurtes süümepiinades ja seesama süü pani teda sõbrast eemale hoidma. Mõrad tekkisid ja kasvasid ning kõigest mõne aastaga nad ei sallinudki suurt teineteist. Ühele jäi plekk mainele ja teisele hinge. Mõistlikum oleks olnud, kui süüdlane oleks oma paar aastat ära sitsinud, oleks ta ise ka kasu saanud, sest nii mõnigi järgnev pahandus oleks tegemata jäänud.
Ma armastan oma abikaasat. Väga. Tema eest vangi ma aga ei läheks. Sellega paneksin tema õlule ju hoopis suurema koorma, lisaks süüle ühiskonna ees ka veel süü minu ja meie perekonna ees. Aga kui oma maine rikkumine päästaks tema vangiminekust, siis hüvasti, hea maine!
Samuti ei saaks ma tema eest kuuli. Ära arva, et armastust jääb väheks. Ei jää.
Küll aga suudaksin selle leina ja elusolemise süüga kuidagimoodi edasi elada, et kasvatada üles meie lapsed ja olla neile toeks. Minu mees samades oludes tõenäoliselt paneks endale paela kaela ja mis siis saaks meie lastest? Mahajääjatel on ju tegelikult raskem, kui minejatel, nii et mina võtaks selle raskema koorma enda kanda. Just laste pärast, sest neid armastan ma tingimusteta. Mehe armastamiseks mul mõned tingimused siiski on.
Laste eest seevastu annaks elu kõhklematult, vaevalt et keegi üldse kaalukski vastupidist võimalust.