2015 aastal kui ma esimest korda kristallidemaailma astusin ja valgustervendaja juurde läksin ja ta rääkis mulle, kuidas ta on „minu sisse läinud“ ja näeb suurte värviliste vitriinidega kirikut, mind seljatagant seal seismas.. Ma varjan oma käsi, mul on seljas pikk must maani kleit, kapuuts on peas.. Siis ma olin segaduses. Mulle ei meenunud ühtki sellist pilti oma elust.

Miks ma üldse sinna läksin oli see, et Hedon oli äsja sündinud, Meelise ema huvi oli kergelt öeldes olematu ja ma olin mures, miks vanaema ei taha oma lapselast näha, miks tal on suva, kuidas see saab olla võimalik, et tema südames ei liigu ükski närv, et ta on vanaemaks saanud ja tema ohkab sünnihetkel irooniaga telefonis õnnesoovimise asemel “Leen jäi elama, jah?” Minu jaoks oli selline käitumine arusaamatu. Okei, mina ei meeldi talle, hästi, saan aru, kõik inimesed ei peagi meeldima, aga sa said vanaemaks! Ja sul on täiesti kama kaks? Sellest ma aru ei saanud. Ei saa tegelikult tänini.

„Sa seisad millegi kohal, sul on kurb olla.. Sa peidad oma käsi varrukasse.. jaa, need on põlenud. Sa varjad neid..“ rääkis ta. Ta läks ajas veel tagasi ja rääkis, kuidas ta näeb pika seelikuga naist köögis pirukaid küpsetamas. Ta näeb last seal mängimas ja ühtäkki puhkeb tulekahju. “Sa püüad seda last päästa ja su käsi saab tule käes kannatada. See pärast see põlenud ongi ja nüüd sa varjad seda. Sa oled kurb, sest sa ei suutnud teda päästa. Sa seisad seal kirikus mingi kirstu ees.. See on sinu laps seal. Ta on tulekahjus hukka saanud. Sinu selja taga on punase peaga mees, hmmm, väga ebatavaline selles ajastus.. Ta ütleb, et kõik saab korda.. ja kallistab sind.”

Ma ei mäletanud endiselt sellist situatsiooni oma elust, see kõik ei tulnud tuttav ette ja minus tekitas segadust, mida see tähendab. „See naine, kes seal köögis oli. Tema pääses. Sa ei andestanud talle, et ta last ei päästnud. Sa ei ole siiani talle andestanud. Sa ei ole pannud endale selles elus seda ülesannet, talle andeks anda..“

Seansi lõpus sain ma aru. See naine peab olema Meelise ema, kellega ma kuidagi ühist keelt ei leia. Kui see naine mitu elu tagasi oli Meelise ema, siis ma ei peagi temaga selles elus läbi saama, sest ma ei ole talle ju andestanud. See järelikult kandub elust elusse edasi ja kui ma ei ole ka siin elus pannud endale ülesandeks talle andestada.. Sinna see jäi.

Kaks aastat hiljem..

Käis Meelis valgustervendaja juures ja tagasitulles rääkis, kuidas ta nägi kõrvalt oma enesetappu. Ta lihtsalt seisis oma keha kõrval ja nägi kuidas ta alla hüppas ja ta kuulis kuidas ta kael murdus. Kuulis reaalselt seda krõksu, murdumise hetke. See kõik oli olnud nii ehe. Ta tundis, kuidas kõik on kadunud, tema elus pole enam midagi alles jäänud ja millelgi pole mõtet.

Sinna see jäi, me ei suutnud leida seoseid, miks ta seda nägi. Mõtlesime, et ehk oli see seotud tema toonase depressiooniga ja enesetapumõtetega, et just see konkreetne pilt tema mõnest eelnevast elust välja tuli.

Veel kaks aastat hiljem..

Sel nädalal käisime jälle Kristallikojas Evelyni juures ja lasime end nö koos lugeda. Mingi aja tagant ma lihtsalt tunnen, et mul on seda vaja. Mul on vaja minna sinna kristallide keskele, oma energiaid puhastama. Iga kord kristallikambrisse sisse astudes hakkan ma köhima, nina hakkab kibelema. „Energiad puhastuvad,“ rahustab Evelyn.

Ma sain täna aru, et need kes on seal korra käinud ja ütlevad, et ei saanud midagi aru, ei tundnud midagi ja Evelyn ajas seosetut juttu, nad ei ava end päriselt. Nad võtavad seda kui mingit naljakat kogemust. Nad ei lähe päriselt enda mõtetega enda energiavälja ja ei proovi päriselt enda kehasse minna.

Selgus, et ma olin enda väljast jumala väljas. Ta uuris, kas mu selg on pinges. Olin kokku neljateistkümnes erinevas energiaväljas ja enda omasse nii kergelt ei saanudki kohe. Tõesti, mu alaselg oli kange. Ta pani oma käe mu alaseljale. No kujutate ette, paneb niimoodi üle mu selja oma käe, õrnalt. Mul oli korraga tunne, nagu ta oleks 50kilose jahukoti sinna tõstnud. No nii raske, et ei saa keha liigutada ka. Aga see tunne leebus. Saime jätkata oma energiate liikumise ja suunamisega. Lõpuks kui ma olin suutnud oma energiad koondada ja mõtted puhastada palus ta meil visualiseerida oma soove. „Rohkem luua, mitte loota,“ korrutas ta meile. Mina visualiseerisin konkreetselt meie kodu, seda, millisena ma seda näen, milline on meie köök ja tubade asetus, kas seal jookseb ainult Hedon või paterdab keegi veel..

Kui seanss oli läbi, siis ta küsis, kuidas me end tunneme ja Meelis ütles, et ta õlad on nii rasked. Ma ütlesin, et jaa.. teda on võimatu nö lahti masseerida, et kogu aeg on pinge peal. Evelyn pani oma käed Meelise õlgadele ja hakkas räigelt köhima.. „Sa kannad kedagi siin õlgadel, sul pole vaja teda kanda..“ Ma sain kohe, aru, et ta räägib Hedonist, keda Meelis püüab nii väga hoida. „Ta on suur poiss, saab ise ka hakkama,“ lisasin mina. „Jaa, ta saab hakkama,“ korrutas ka Evelyn. Meelise silmi tulid pisarad.. Evelyn ütles, et Meelis tunneb kaotushirmu, nii suurt, et on lausa klammerdudes last endaga kaasas kandmas..

Ja minule meenus minu neljaaastatagune käik tervendaja juurde…

„Evelyn, kas sa näed, kas me oleme eelnevates eludes ka koos olnud Meelisega?“

„Jaaa, mitte ainult eelmises, vaid mitmetes..“

„Nüüd ma saan aru, mis kiriku juttu see tervendaja tookord rääkis, Meelis oligi see mees mu selja taga, kes ütles, et kõik saab korda.. me olimegi oma lapse kaotanud, seepärast ta teda praegu nii kramplikult hoiabki..“

„Sellepärast ma tapsingi end ära,“ ütles Meelis vahele, kellele meenus enda eelmine käik.

„Jah. Sa ei pea selles elus Hedoni külge klammerduma,“ ütles Evelyn.

Kõik sai nii selgeks. Ära tulles naljatlesime, et kui keegi küsib, kaua me koos oleme olnud, siis saame vastata: sajandeid. Juba sajandeid!