Tänases Kroonikas on lugu Teele Viirast ja tema kallimast. Nii armas on lugeda, kui inimesed saavad omavahel ideaalselt läbi ja seda soosivad ka nende vanemad.

Ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui tsiteerin Teelet:  „Eks ma muidugi pabistasin Andrease vanematega tutvudes ja kartsin, kuidas nad minusse suhtuvad, mis nende eelarvamused vöivad olla. Siis aga vaatas tema ema mulle silma ja ütles, et sa oled ikka täitsa ehtne inimene, pole völts. See oli hea ja soe tunne. Saame täna kõik väga hästi läbi.“

Tahaks ka seda öelda. Aga kuus aastat pole midagi muutnud. Kahjuks ei saa sugulasi valida. Tee mis tahad.

Minu suguvõsa, eriti emapoolne, on väga vaba- ja avameelne ütlema, mis nad asjast arvavad, ja see on igati tervitatav. Kui midagi ei meeldi, öeldakse see välja, mitte ei sosistata sõbrannadega nurga taga, et küll need Leen ja Meelis on nõmedad. Öeldaksegi otse, miks te nii või naa tegite või ütlesite, samas ei ole ma kunagi tundnud, et keegi midagi nende poolt ette heidaks. Kui heidetakse, siis läbi huumoriprisma, nii, et keegi ei pea piinlikkust tundma väljaütlemiste pärast.

Ja üldse on nii kurb, kui su oma lähedased ei aktsepteeri sinu otsuseid. Ma ei kujuta ette, et mu laps tuleb koju mingi naise/mehega, kes mulle võib-olla ei sümpatiseeri, et ma hakkaks teda valjult kritiseerima, eriti veel aastast aastasse, kui ma näen, et nad omavahel klapivad ja neil omavaheliselt sobib. Ega mina nendega koos elama ei pea vms. Aga noh, võib-olla pole ma veel ema ja ei tea, milliseks emalõviks ma muutun ja kõik kandidaadid välja selekteerin ja lapsele ajupesu teen :D

Aga igas sellises olukorras, kavatsen ma mõelda oma emale, kes oli maailma kõige tolereerivam inimene, kelle juurde võis iga murega iga kell minna ja kes ei mõistnud mind kunagi hukka.

Mäletan, kuidas vanasti peolt tulles hommikul kell viis tema tuppa põrandale istusin, olles endale külmikust mõnusalt süüa kaasa varunud, ja talle oma öistest seiklustest pajatasin. Tema oli megaunine, ja võib-olla ei viitsinud mind hommikul kell viis kuulata, aga ta ei ajanud mind ära ja elas mu tegemistele kaasa.

Või kui mul koolis hinded halvad olid ja ta kooli kutsuti, siis teatas ta direktorile, et ilmselgelt on te õpetajad kehvad kui nad ei suuda lapsele ainet isegi kolme peale selgeks teha. Mu ema oli parim.

Ja nüüd, tema kolmanda surma-aastapäeva paiku, mõtlen ma temale veel eriti suure heldimusega, sest tema minu beebit ei näe… Kuigi ta raudselt oleks tahtnud ja ta oleks megaõnnelik olnud beebiuudise üle ja oleks igati toeks ja abiks ja nõuks. Kellele ma nüüd helistan, kui mul küsimus on? Oma ämmale? Ilmselt mitte. Ja kui ma julgeks veel öösel kell kolm suures mures helistada, siis võrduksin ma ilmselt sarimõrvariga, kes tema südant öösel seisatada tahab ja no pole ju vaja vanale inimesele südamerütmihäireid või muid jamasid.