Paar päeva tagasi tekkis kuuse alla kingitus. Nime sellel polnud, nägi ta välja ilus ja kuldne. Meelis loomulikult teatas silmagi pilgutamata, et mis ei tee kinke, mina sulle küll teen ja noh, sa nagunii lased mu üle. Ma pean aga piinlikkusega tunnistama, et mul tõesti polnud plaanis talle kingitust teha ja üleüldse sel aastal kingituste tegemisest suures plaanis loobuda.

Aga ei, Meelisel on vaja ikka teha, hakkas juba rääkima, et kuule, tead, me peaks ikka kõik sõbrad ka üle laskma, nad nagunii ju eeldavad, et me teeme. Mõtle, pärast toovad meile hullult kinke ja me ei teegi. No jumal küll. Tõesti, kaks päeva on aega, et kingitusi veel kuskilt kokku kahmata ja tellida ja siis ta hakkab, et no kuidas sa ikka ei tee.. No plinn, on vaja, eks.

Kui ma noorem olin, siis ma alati mõtlesin, et miks vanemate pakis on mingid käterätikud ja voodilinad ja mingid tarbeasjad, et nii mõttetu pahn. Täna mõtlen ma, et jumala eest keegi mingit tilu-lilu ei kingiks, ala küünlaid (kui need pole rabarberi omad) ja kruuse (kui need pole Villeroy & Boch New Wave sarjast) ja mingeid asju, millest ma rõõmu ei tunne, et pigem võiks pakis olla midagi, mida ma reaalselt tahan või mida mul vaja on. Pajakindaid või mõni lauamäng või kasvõi pudel head veini. No ja maitseaineid ja toiduga seotud asju võib ka alati mu kingipakki sokutada.

Aga, et mitte kinkida mingit rändom pahna ja mul ei ole enam mitu kuud aega, et otsida personaalseid asju, mis täiega sobiks neile inimestele, siis paar päeva tagasi istusin lapsehoidjate juures ja mulle hakkas silma nende mängude riiul, seal oli umbes sama palju erinevaid mänge kui poes. Ja siis ma tabasin end mõttelt, et ma meie mängud jagasin kõik laiali enne kui me Aasiasse kolisime viis aastat tagasi ja mõni aeg tagasi, kui me Eveliisi sünnipäeval käisime, siis haarasin riiulist kaasa Reaalsuskontrolli ja ÄSKi ja need osutusid jumala populaarseks.

Mõtlesin siis, et lauamäng on ju päris hea kingitus. Pole mingi suvaline pahn, ja kui inimesed juba on lauamänguinimesed, noh, näiteks lapsehoidjad, kellel on päris suur hulk mänge, siis võiks ju nende riiulit täiendada. Samamoodi mängiks hea meelega mõnda mängu meie Naabripoiss ja noh, meil endal võiks ka neid rohkem olla.

Leidsin netist sellise lehe nagu Brain Games, aga seal on valik selline, et mine hulluks. Endale leidsin ma kohe kolm mängu, mida tellida. Aga mida teistele valida? Korjasin kokku hunniku mänge (ehk need mis ma nime järgi avasin uues tabis, mis mulle huvi pakkusid), äkki keegi oskab soovitada, millist võtta, millist jätta. Olete äkki mänginud ja oskate kohe kiita/laita.

Ice Cool – tegemist on üsna uue mänguga, ent see on juba pärjatud Saksamaal parima lastemängude tiitliga. Tundub mulle üsna selline lihtne, kuhu ka näiteks lapsed kaasata. Kellele siis ei meeldiks näpuga kalu taga ajada :)

Halli Galli – lastele mõeldud reaktsioonimäng. Mulle tundub, et ka sellega võiks Hedon hakkama saada. Kõik panevad oma kaardid lauale ja kui keegi näeb viit ühesugust puuvilja, peab kella helistama. Mulle tundub, et see on piisavalt lihtne ja lustakas, et lapsega mängida. Puuvilju Hedon juba tunneb ka ja peaks aru saama, kui nad ühesugused on. Või on ikka liiga raske?

Carccassonne – maailmakuulus strateegiamäng kogu perele, kus mängijad tõmbavad ruudukujulisi kaarditükke ja panevad nendest kokku mänguvälja, ehitades linnu, põlde, maanteid ja kloostreid. Cacassonne kõige ägedam osa on erinevate lisandite olemasolu. Ehk siis saad põhimängu täiustada erinevate variantidega – ala kõrtsid ja katedraalid, kirikud, kaupmehed, tornid, sillad, kindlused, isegi talveversioon on eraldi olemas.

Bang! – seda ma olen varem mänginud. Seal peab küll osalisi olema natuke rohkem kui paar, aga see mäng võiks olemas olla küll, et mõnele seltskonnaüritusele kaasa võtta või näiteks mul kohe läks mõte jooksma, et selle võiks ju Taisse kaasa võtta ja mu sünnipäeval mängida. Kes seda mängu ei tea, siis seal saab iga mängija endale alguses rolli ja tuleb hakata bluffima ja vassima, et keegi ei teaks, kes on kes, ja kes on tegelikult tapja. Mu mälusopis on see küll pigem laheda ajaveetmise kui tobeda mänguna.

Kust ma seda kuulsin? – see mäng sobib mu meelest hästi Meelisega mängimiseks, sest ta ilmselt teaks kõiki tsitaate ja ütlejaid ja raamatuid ja filme. Või siis noh, ei sobiks temaga mängimiseks, sest ta teaks ilmselt kõike. On keegi mänginud? Äkki on igav?

Social Network– ilmselgelt jäi see mäng mulle silma oma nime pärast. Pole sellest midagi varem kuulnud, aga tutvustus tundub lustakas. „Postita fotosid, osale võistlustel ja saa oma sõprade kohta rohkem teada – kas tuleb tuttav ette? Lõbusas, kiires ja seltskondlikus kaardimängus “Social Network´is” tegutsevad kõik mängijad samaaegselt ja üritavad luua endale kõige huvitavama sotsiaalvõrgustiku profiili. Ole loov, kiire ja tõhus ning võit on sinu!“ Tundub nagu tänapäeva igapäevane elu. Nagunii vahivad kõik pidevalt telefonis, oleks hea rahvas proovile panna.

Tark Laps Taskus – see tundub mulle ka üsna okei mänguna, et koos Hedoniga mängida. Tuleb otsida piltidelt sõnu, mis algavad paki pealmisel kaardil näidatud tähega. Siis peab jutustama, mis on piltidel jne.

Reaalsuskontroll 2 – kuna mul esimene on, tuleb hankida ka teine. Lubatakse, et see on nagu ÄSKi teine versioon, väheke rajum. Selle ostan kindlalt :)

Ciao – järjekordne mäng, mis tundub mulle lahe. Selline lihtne, aga kaasahaarav. Umbes nagu UNO kaardid või Baila :) Et alguses on kõigil mingi hulk kaarte ja siis hakkab hull jebimine, et neist lahti saada. Vahepeale viskab siis mingeid üllatusi, mis muudavad mängu suunda, annavad mingeid ülesandeid vms.

Ja no olgem ausad, seal lehel on mingi kümme kategooriat ja suht palju mänge, ma kõiki ei lapanudki, jätsin näiteks õuemängud, pusled ja nuputamise esialgu kõrvale, aga valik oli juba siis jõhker.

Palun soovitage neist üheksast, mis ma valisin, mida te olete mänginud ja mis sobiks kinkimiseks lauamängu fännidele ja mis meie perre mängimiseks sobiks?