Laps ei ole haigus!

Hedonist pajatavad postitused on me blogis ilmselt loetavuselt neljanda kohal – enne on seks ja oma kodu ja reisimine. Ma tean, et ma sain hulga lugejaid rasedusega, seega pole see ka imekspandav. Teistpidi ei taha ma kuskilt Perekoolist tema kohta mingit jama lugeda ja mainin teda tõesti vaid meie igapäeva toimetustes ja eraldi väga ei kirjuta. Hea, et nüüd selle „millest me blogida võiks“ osas küsimused ette anti, muidu oleks küll keeruline temast kirjutada, ta on nii oma ja nii loomulik osa meie elust, et ma ei oskaks midagi välja tuua sedasi.

Pealkirjaks oli mul alguses, et Hedon – meie elu loomulik osa. Aga siis hakkasin mõtlema, et.. nii nagu osad ohivad ja ähivad oma raseduse ja lapse saamisega, et kogu maailm muutub jne, siis rasedus ei ole haigus. Nii nagu ka laps ei ole. See on lihtsalt osa sinu uuest elust :)

Kirjuta Hedonist rohkem. Kas ta on põhiliselt heatujuline, koostööaldis ja valmis teie spontaansete otsustega kaasa tulema või esineb jonni jms? Kuna endal sama vana poeg, siis oleks huvitav lugeda, millised on nt teie rõõmud ja probleemid.

Ta on pigem heatujuline. Tuju läheb halvaks ja jonn tuleb peale kui ta vaatab YouTube (küll oleme seadistanud nii, et ta näeb vaid multikaid ja harivat sisu) – ta muutub kohe selliseks sõjakaks ja nõudvaks.

Ja kuigi ta teab väga hästi, et lõunauni teeb talle head, siis proovib ta seda üle päeva skippida. Eriti nüüd suvel, kui kodus sai olla. Ega ma selles suhtes ei halastanud ka, ei taha, ära maga. Ma ei viitsinud neli tundi teda magama panna. Ta teadis ise täpselt sama hästi kui mina, et see teeb tuju pahaks kui ei maga ja siis on õhtul kõigil tuju paha. Ta teab seda, aga ei usu iga jumala kord. Kuni õhtuni.

Väga palju üritasime ajastada ikkagi pikemaid sõite või käike tema uneajani.

Mõnikord ma lähenen ka teisiti, loen talle ühte luuletust ja palun tal silmad kinni panna ja lihtsalt aju puhata. Et ei pea magama, lama, silmad kinni, loe kümneni ja puhka. Siis ta teatab, et okei, ma magan neli minutit. Ma ütlen, et okei, pane silmad kinni ja loe 240ni. Ta loeb kõva häälega neljani ja ütleb tehtuuuud! Ta teab väga hästi, et neli pole kakssadanelikümkend. Ja kui ma tal uuesti palun sama teha, siis võib juhtuda, et ta jääb 10sekundi peal magama. Mõnikord ta veiderdab ja ma ütlen okei, ei maga siis. Ja ta on, aga ma ju neli minutit magasin. Ta võibolla teebki 1,5minutilise napi vahepeal ja saab sellest sellise energialaksu, et jagub õhtuni.

No ja kui tal on siis õhtul paha tuju..

Siis olen mina, kes ma ütlen konkreetselt, et näed, mis ma ütlesin, seletan veel viis korda sama asja.. ja siis on Meelis, kes võtab ta kaasa ja läheb JALUTAB vanalinna, laseb tal seal joosta ja jalutab tagasi, poolel teel Hedon anub teda, et võtame trammi või võta mind sülle, ma olen nii väsinud. Aga Meelis ei anna alla. Ei tahtnud magada ja tahtsid midagi teha, siis tavai.. Siiani ei ole ta sellest õppinud. No elu on veel ees, küll jõuab.

Planeeritud või spontaanne?

Me ikkagi planeerime oma päeva tema järgi ja mingeid mega spontaanseid asju ei tee. Või ma ei tea, mis sa siin silmas pead. Kui ma ostan viimase hetke reisi, siis tal vaevalt selle vastu midagi on. Paljusid asju me ei ütle ette, sest siis on tal kombeks neid kedrata nii et mul on tunne, et ma ei tea.. lähen hetkega halliks.

No näiteks, „kui sa ära magad, tuleb x külla.“ Kui ta siis ärkab, ketrab ta seda “millal x tuleb” seni kuni ta kohal on. Mõnikord pool tundi, mõnikord neli. Ja see ajab hulluks. Lihtsam on kui ta sõber on juba ukse taga ja ta alles siis teada saab, et keegi tuleb.

Mis probleemid meil esinevad?

Probleeme nagu poleks. Või pigem ma olen ise selline mitte väga pika süütenööriga ja ma annan ta jauramisele järgi. „Tahan poodi jäätist ostma minna.“ „Hedon, sa said juba hommikul ühe.“ „Tahan kahte.“ Ja ta jahub nii kaua, et ma olen jaja, hiljem lähme. Ja ta ei unusta mu lubadusi. Kõik kasseerib sisse.

Ja kodus kahe vanemaga on ta totaalne tont, ta teab, et üks annab järele. Kui me oleme kahekesti, on ta reaalselt musterlaps. Ja külas ka.

Mida me erinevalt Meelisega teeme?

Pigem oleks hea öelda, mida me koos lubame – multikaid vaadata ja YouTubes istuda. Meelis teeb neid asju tihti ka temaga koos, aga üldiselt on meil nö erinevad huvid. Minul ja Hedonil ja siis Meelisel ja Hedonil.

Nüüd kui Meelis Rootsis oli, ma tuima valetasin, et issi võttis kogemata puldi kaasa. Ja rahu majas. Korraks oli mhhh, miks ta mu puldi ära viis,. Ma siis seletasin, et kogemata ja juba ülehomme saab tagasi ja me võime hoopis seda ja teist ja viiendat teha ja oligi rahu majas. Ei mingit puldijuttu.

Mina rohkem meisterdan, panen puslesid kokku, loeme raamatuid, kokkame, käime poes, loeme luuletusid, õpime juba jõuluvana jaoks, me käime näiteks koos maski tegemas vannitoas ja.. Meelis käib temaga rohkem õues, rattaga sõitmas, tennist mängimas, jalgsi linnas.. Meelis on pigem füüsiline, mina vaimne. Nii vist oleks konkreetne kokku võtta.

Ja nüüd meil on uus „mäng“. Hedon käis üheksa kuud inglise keele kursustel. Lisaks vahib ta inglisekeelset YouTube ja näiteks värvid ja numbrid olid tal inglise keeles juba enne selged kui eesti keeles. Igaljuhul tundub mulle, et ta on üsna hea taibuga. Laste värk ka vist.

Meil olid (ma ei mäleta kust ma sain), mingid pildikaardid, mida sai siis õppida, et ala see on ämber ja see hambaarst ja see kann ja see number kuus jne. Nüüd teeme sama mängu, aga ta peab ütlema neid asju inglise keeles. Kui ma esimest korda seda proovisin, siis hea, et ma istusin. Ta laksis järjest inglise keelseid sõnu, mida ma isegi ei teadnud, et ta teab.

Sellest omakorda arenes välja see, et meil on iga päev umbes viisteist minutit kodus inglise keele tund. Suva hetkel hakkan ma temaga inglise keeles rääkima. Ta saab jumala hästi aru. Ükspäev käisin toas ringi ja näitasin erinevaid asju ja palusin neid inglise keeles nimetada. Kui ta ei teadnud, ütlesin ette ja kordasime koos. Ükspäev vaatasime külmutuskapisisu ja õppisime uusi sõnu. Eile õhtul näiteks lugesime liiklusraamatut ja kui see läbi sai, tegime sama inglise keeles. Näiteks palusin ma tal näidata mulle palle, nimetada nende värve, otsida üles kõik kollased särgid, punased püksid jne. Ta sai suurepäraselt hakkama. Kui ma teda siis „tunni“ lõpus kiitsin, et „you are very good in english, thank you“, siis läks ta raamatut ära viima ja teatas erilise üleolekuga „you are welcome!“

Jaa, kirjuta rohkem lapsekasvatamisest. Kuidas teie teete? Kui range/ leebe jne

Ma mõtlen, et meil mingeid megaerilisi reegleid ei ole. Näiteks ma ei saa aru, miks ei või küünarnukid laual olla. Mul ka mõnikord on. Aga suures plaanis matsutamine on ebaviisakas, jalgu lauale ei panda, nina nuusatakse mitte ei luristata, jalgu ei lohistata, riided olgu puhtad, õuest tulles pestakse käsi, külla tühja käega ei minda, teiste ees ei peeretata – ma ei tea, selline elementaarne viisakus ja kord.

Ma ei teagi, mida siin täpsemalt on mõeldud selle kasvatamise all? Ma ei kasvata teda otseselt, ei ole mingit tunniplaani, mille järgi me elame, et iga päev kordame numbreid ja tähti ja inglise keelt. Me lihtsalt elame ja laseme tal ka elada ja mõnel päeval kaks jäätist süüa.

Reeglid

Meil on see reegel (lasteaias käimise ajal), et reede on patupäev – vaba valik kas tahad burksi või kokakoolat või jäätist või kommi. Suved ja reisid ei lähe arvesse, siis ta võib pigem igapäevaselt ka jäätist süüa. Ja no ta traalivaalib suvel ka kordades rohkem, seega ma ei pea siis seda piiramist vajalikuks. Pealegi, ei lähe ta suvel samal ajal magama, lõunauni on kuidas on jne. Ehk siis suvi möödub jooksvalt vaadates. See ei tähenda, et ta ainult magusast toituks, aga mõni päev võib küll juhtuda, et ta normaalset sööki ei saagi, sest ta on vitsutanud karbi vaarikaid, koti krõpsu, kaks jäätist ja joonud jogurtijooki ja.. mingi prae jaoks enam ruumi ei ole.

Poes olles võib ta valida ühe asja. Ehk siis ei saa korraga kommi, limpsi, jäätist. Ühe asja saab valida. Sel suvel teatas ta esimest korda, et ta võtaks kommi asemel mõne mänguasja. Kuigi ma neid mänguasju eriti kokku kuhjata ei taha, siis ütlesin, et okei, aga eelarve on viis eurot. Suurem osa asju, mida ta mulle näitas ei mahtunud eelarvesse. Ja ma ei teagi, kas see tuli sellest, või pigem Meelisest, kes iga asja peale ütleb, et issand, see on nii kallis.. Siis mingi päev Hedoniga poes olles pakkusin, et näe, kas sa seda tahaksid. Ta tuli, vaatas ja ütles, eiii.. see on liiga kallis!

Meelise trikk: see või mitte midagi

Kui mina annan veel järgi, et no hea küll, võtame siis täna selle jäätise ja auto, homme poodi ei tule, siis Meelis on konkreetsem. Ta annab talle kaks sitta valikut, millest valida. No lõpuks valibki ta ühe välja ja on enamvähem rahul.

Aga ütleme nii, et ta on omandanud selle „see või mitte midagi“ väga hästi. Ma ei mäleta kus ma temaga midagi jälle kauplesin, et näed, kui sa teed nii, siis me saame teha naa.. Ja ta teatas sujuvalt, kas nii või mitte kuidagi. Ja noh, mis sa ära teed. Ise teeme talle sama!

No ja ainus mure on see, et talle meeldiks 24/7 käia jalkariietes. Mu oma viga, et ma neid talle kokku ostnud olen, aga teksad ja särgi saab selga suure nuiamise peale või kui on sünnipäevale minek. Mõnikord tahan kuskile minna, et ta oleks normaalselt riides ja ta teatab, et see on ju sünnipäevasärk, me ei lähe sünnipäevale.

Ma nüüd võtsin vastu otsuse, et kõik dressipüksid mis väikseks jäävad, need jäävad väikseks. Juurde ei osta. Noh, ilmselt kuni järgmise korrani, aga ikkagi. Las käib teksadega ja harjub ja saab aru, et stretch teksad on sama mõnusad kui dressid ja üldse.. Noh, mis ma siin ikka loodan.. Ja suures plaanis, vahet pole, peaasi, et tal mugav on. Lihtsalt mulle meeldiks kui ta käiks normaalselt riides :D

11 Comments

  1. Ma ei kandnud ka lapsena/noorena teksasid. Olid ikka VÄGA ebamugavad. Mida väiksem number, seda rohkem igasugu õmblused ja taskud soonisid. Alles täisealisena avastasin, et teksad on mugavaks muutunud. Alustasin ka kandmist pigem teksariidest leggingsitega.

    Oma lastele teksasid jalga ei suru, mäletan veel liiga hästi seda ebamugavustunnet.

    1. Ma tegin täna Hedoni riidesahtlites ümberkorralduse.

      “Korralikud riided” – ala millega minna kontserdile, sünnipäevale, koosolekule nö meiega välja ja “lasteaiakast” – igasugu särke, pükse, dresse, teksaseid.. las ise valib. Aga, ma ei pese pesu enne kui see kast tühi on, mis tähendab, et kolm korda tuleb ka teksad jalga panna. Kõik need paarid on megamugavad, pehmed ja õhukesest riidest :) las vaikselt harjutab!

  2. “ja siis on Meelis, kes võtab ta kaasa ja läheb JALUTAB vanalinna”
    Ma olen aru saanud, et te elate Uues Maailmas, kust vanalinna on keskmiselt kilomeeter. Kas sellise vahemaa JALUTAMINE on tõesti tallinlastele nii uskumatu, et peab kohe rõhutama?
    Mul on tõesti hämming, ma ise Tartust, kus pmst kõik kohad on 1-2 km kaugusel (v.a. Lõunakeskus ja muud anomaaliad) ja kui just midagi rasket tassida pole või 20 kraadi külma pole, siis apsull ei näe vajadust kuskile muudmoodi kui JALUTADES liigelda.

  3. Kuidas te YouTube seadistasite? Olen otsinud sama varianti kuid võhukuna pole hakkama saanud. Sooviksin just et laps saaks seda Inglisekeelt sealt ( õppeeesmärgil) ja ei taha et mingeid lollusi sealt vaataks

    1. Vastab Meelis: mina tegin oma lapsele eraldi konto, ehk siis eraldi emaili läbi mille ta ka Youtube sisse logib. Sinu asi on vaadata välja kanalid, mida sa tahaks, et su laps vaataks ning panna subscribe. Steve & Maggie, Blippi, Genevieve’s Playhouse. Pärast seda hakkab YT ise juba sulle videod soovitama. Kuid aegajalt tasuks kindlasti ka ise pilk peale visata ning puhastust teha. Ehk siis soovituste all on videod ja kui klikkad kolmele pisikesele punktikesele, siis peaks ilmuma remove from suggestion list või not interested in this content. Eemaldada rämpsu ja ongi korras. Ära ehmata sellest, kui vahepeal ka itaalia ja hispaania keelseid videod tuleb.

    1. Sa mõtled neid lühikesi jalariideid?

      Peamiselt reisidelt, siis talle jääb meelde, et näe, selle ostsime Egiptusest ja selle sa tõid Türgist. Kaks tükki olen Eestist ka ostnud HMist. Ühe kinkisid lapsehoidjad ja kuna ta lasteaias käib jalkatrennis, siis osad särgid on sealt ka tellitud.

  4. Kuigi ma sinu muude eluvaadetega paljus osas ei klapi, siis sellest postitusest kumas küll sellist mõnusat vaibi läbi. Oli palju, milles sain relateda. Varem mul polnud aimugi, kes te Meelisega vanematena olete, aga nüüd on mingi pilt ees ja see pole üldsegi paha. : )

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *