Eile kui ma küsisin Liisilt, kas võin tema tsitaati blogis kasutada, ta ütles, et ikka, aga võib ka kokkuvõtte teha Hedontsiku seal oldud ajast…

Tere!

Mina olen Liis, mul on kolm poega, üks mees, üks koer, üks kass ja muud metsaelukad.

Me elame Lääne-Virumaa metsade keskel tavalist maakate elu. Juurikad kasvatame ise, leiba-saia küpsetame ise, piima toome laudast ja liha kohaliku seakasvataja juurest. Puuviljad poest, va. õunad, nendega varustab naabrimees.

Mees käib tööl, vanim poeg ja mina käime koolis ja väikesed käivad lasteaias. Niivõrdkuivõrd – nad on kasvanud suhteliselt isolatsioonis seega rohkem aega kodus ravime kui lasteaias mängime. Nagu lasteaia esimene aasta ikka.

Aga aitab nüüd meist, teid ju huvitab kui “raske” meil Hedoniga oli.

Seda kirja panna on mul lihtne, sest alates päevast mil Hedoni meile tõime olen pidand päevikut. Sest vaatamata sellele et me suhtlesime 24/7 siis mõtlesin, et Leenul ja Meelisel on nii hea ülevaade Hedoni siin oldud ajast ja nad ehk tunnevad nii et ei jäänud millestki ilma.

Kui algselt oli plaan, et nad toovad ise lapse meie juurde, siis selle mängisime vahetult enne minekut ümber, sest nad ei oleks iial saanud siit rahulikult minema minna. Läksime ärasõidule eelneval õhtul linna ja kui Meelis-Leenu taksosse istusid, siis meie istusime autosse ja sõitsime koju.

Kuna me enda lapsed olime ämmale viinud siis sai Hedon rahulikult uudistada kuniks mees meie omad ära tõi ja trall algas.

Minu poistel oli lõbus ja Hedonil oli lõbus. Kohe samapäeva õhtuks hakkas “käima”, noh ta tippis ka kodus aga kuna meie kodu on veits suurem kui ta päris kodu, siis siin ei olnud enam kuskilt koguaeg tuge otsida ja ta pidi lihtsalt üle toa ise minema.

Magamaminekud ja söömised olid kõik ühised ja harjumisega ei temal ega meil probleeme ei olnud.

Kui ma hakkan siia iga päeva eraldi ümber trükkima, siis tuleb sellest üks väikese raamatu mõõtu postitus, seega ma parem panen kirja suurimad plussid ja miinused. Alustan miinustest ja lõpetan plussidega, et te ei saaks mind negatiivsuses süüdistada.

Esimene suurim miinus oli neljanda hamba tulek. Mis täna muidugi on juba unustatud ja naljakas siia kirja panna, aga kui ma seda ei tee siis saan ilustamis süüdistusi :)

19 vastu 20. veebrari hakkas Hedonil neljas hammas lõpuks lõikuma. Paistetas ta juba ammu ja nüüd oli viimane etapp vaja läbida ning hammas tahtis lõikuda. Kui Hedon oli öösel juba 1,5 tundi röökinud ja vaikinud ainult siis kui ma hambale vajutasin siis tuli mulle meelde, et kodus ei jaura Hedon kunagi üle tunni (Leenu sõnad); ma pidin enda põhimõtted maha suruma ja tegin talle piima. Jõi ära ja röökis edasi. Noniii mina suur geelide ja jamade vastane läksin otsisin ta hambageeli ja panin seda. Esimene kiht ei aidanud, teise kihiga magas kaunilt hommikuni. Hommikut alustasime kohe hamba masseerimisega ja lõikunud ta oligi.

Selle panin kirja miinusena, sest nagu minu enda lastegagi on mul raske kui ma näen et neil valus, siis Hedoniga oli seda enam. Pole ju päris oma ja tahtsin et tal oleks kõik koguaeg hästi.

Teiseks miinuseks on palavik. Jah palavik! Ikka kohe 39.3 ja nii kolm päeva jutti. Õnneks vedas nii, et Leenu oli just selleks päevaks kui palavik tõusis lapsehoidja saatnud. Jah, Leenu oli nii ettenägelik, et muretses lapsehoidjale lapsehoidja et ka mina saaksin natuke end tuulutada.
Kahjuks juhtus nii, et ka minu väiksemal tõusis palavik ja siis istusimegi lapsehoidja Hedoniga ja mina enda lapsega. Minu teised lapsed said ilusti mängitud ja kui isa töölt tuli sai lapsehoidja raskesüdamega koju sõita ja mees võttis Hedoni üle. Hedon üldse eelistas mu meest mulle.

Kolmandaks miinuseks oli kellegi Anni kommentaar, kus ta nimetas Meelist ja Leenut rongavanemateks, sest nad üldse julgesid reisile minna. Noteretorerumalinimene! Kuidas sa enda aastase lapse kõrvalt nii sappi täis saad olla? Kuidas on võimalik, et kui sul kodus kasvab aastane rõõmupall lähed sa hommikul esimese asjane kuskile blogisse võõraid inimesi solvama? Soovitan sul enda väärtushinnangud ümber kalkuleerida ja keskenduda paremaks inimeseks olemisele. Ma ei kahtle et sa ei ole hea ema, kindlasti oled, aga teades kuidas Leenu ja Meelis on 24/7 Hedoni esimese eluaasta tema ümber ja jaoks elanud, siis on alatu nende reisil olekul ajal püüda nendes halba enesetunnet tekitada.

Mina suhtlesin nendega 24/7. Mina tean kui raske neil tegelikult oli lapsest eemal olla. Mina tean kuidas nad õhtuti üksteist lohutama pidid, et Hedonil on kõik hästi ja nad PEAVAD natukenegi puhkama! Niiet, kui sa järgmine kord üleväsinuna otsid kus sappi pritsida siis vali selleks mingi tootearvustus postitus!

Neljas miinus on see, et ma ei tahtnud üldse Meelis ja Leenut muretsema panna ja siis pidin nende eest palavikku ja hamba tuleku jauramist varjama. Natuke olid süümekad, et äkki pärast solvuvad, samas ma tean et nad oleks end seal haigeks muretsenud nii et ma tunnen et tegin ikkagi õigesti. Ma vabandan, et valetasin aga teil oli niigi raske eemal temast olla.

Plusse tuleb kõvasti rohkem :D

Esimene ja kõige tähtsam pluss on see, et Hedon on väga hästi kohanev ja üüberhästi kasvatatud laps.

Teine pluss on see et minu lapsed olid temaga juba nii harjunud, et tema siin olek oli loomulik.

Kolmas pluss on see, et ta ei vingu niisama. Ta reaalselt teeb ainult siis häält kui midagi kuskilt kätte ei saa, kuskilt läbi ei mahu, süüa või juua või tuttu või mässuvahetust tahab.

Neljas pluss, kuna ta nii hästi kasvatatud on siis oli mõnus saada kiitusi kui tubli laps ta on kui sõbranna külas käis. Ta ei jõudnud ära imestada et aastane laps püüab öelda sõnu järgi ja saab aru mis miski on. A’la külmkapp, laud, tool, õun, lusikas. Väga tubli laps.

Viies pluss – pahandust ei tee. Või noh, eks ta püüab ikka prahti suhu toppida, kuuma kaminat katsuda, pliidi ust lahti kiskuda, aga kohe kui ütled et ei tohi, siis jätab järgi ja tuterdab mujale.

Kuues pluss, ta ei vali toitu. Ok, makaronid hakklihaga ei läinud aga no ta sööbki kodus peenemaid toite :D

Seitsmes pluss, Leenu ja Meelis usaldasid meid 200% ja tänu sellele olime ka meie kindlad et saame hakkama.

Kaheksas pluss, ta eelistas mulle mu meest. Seega nädalavahetused ja õhtud sain mina teha oma asju ja Hedon mängis meestega.

Nüüd vist aitab.

Kokkuvõtteks saan öelda, et kui ma täna peaks uuesti otsutama, et Hedon hoida võtta nii pikaks ajaks siis teeksin seda veel suurema enesekindlusega ja saaksin jälle hakkama sest Hedon sai ilusti hakkama.

Mida teeksin teistmoodi – ei loeks kommentaare ja ei tekitaks endas paanikat, et Hedon äkki eelistab pärast meid oma vanematele. Nii ei ole, sest kui vanemad on suutnud luua lapsega nii tugeva ja armastust täis sideme, siis ei unusta laps seda paari nädalaga, seda enam et me näitasime iga õhtu ja hommik talle emme-issi pilte ja rääkisime et varsti tulevad. Nii et jah!

Teistmoodi teeksin veel seda, et kui järgmine kord lapse üleandmine on, siis suruksin enda emotsioonid alla ja oleksin Leenule ja Meelisele rohkem toeks.

Vot selliselt läks see eluke meie reisiloleku ajal! Taaskohtumisest lapsega saad lugeda siit!

Kuidas teil sellega olnud on? Kellele olete kui vanalt oma lapse ja kui pikalt usaldanud? Kuidas ja milline oli taaskohtumine?