Ma olen viimased neli päeva elanud nagu päris elu, suhelnud inimestega, kes saavad aru, kes ütlevad asju nii nagu nad on ja ma olen, ma ei tea, valgustatud. Ma tunnen, et ma pole üksi. Ma olen tõdenud, et on inimesi, kes mõtlevad nagu mina ja julgevad seda öelda. Ja tõdemus milleni ma jõudsin, rahvale ei meeldi mina ja Meelis, vaid see skandaalne, aus, lahmiv marimelli karakter, keda nad viimasel ajal siin blogis on aina vähem näinud.
Neljapäeva õhtul enne magamaminekut vaatasime Meelisega Anu Saagimi intekat Renee Meristega. Kui te ei tea, kes ta on ja pole ühegi tema uudise peale sel nädalavahetusel sattnud, siis tegemist on hulljulge muusikamänedžeriga, kes lennutas päris kõrgele Vanilla Ninja! PS! Vanilla Ninja on jäätisega teeninud rohkem kui kogu oma muusikukarjääri jooksul laulmisega! Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Miks Renee hetkel igas lehes ja kanalis on, on seepärast, et ta andis välja raamatu „Mina teen sind kuulsaks“ – ehk muusikatööstuse telgitagustest, kuidas asjad tegelikult käivad. Miks ta seda varem ei teinud? Ta ütles Anule, et tal polnud enne kellelegi rääkida. Kedagi ei kottinud see 15 aastat tagasi. Noh, pole kindel, kas tänagi teda kuulatakse, aga.. vähemalt muusikud on talle tunnistanud, et neil oleks mänedžere vaja, aga noh, pole kombeks.
Pole kombeks 25% teenistusest ära anda, pole kombeks erineda, pole kombeks teha endale turundust. Õhtulehega räägitakse ainult siis kui raamat, plaat, tuur tuleb..
„Mulle näidati eile viit Eesti noormeest, kes peaks kõik olema kuulsad artistid. Ma kutsun selliseid salaagentideks. Need on inimesed, keda sa ära ei tunne. Artistid, kes on kõik ühtemoodi riides. Kui ta praegu siin istuks, siis me keegi ei teaks, et ta on artist. See on ääretult kurb, sest artistiks olemine põhineb sellel, et sa ka näed välja nagu artist.“
Kui me selle intervjuu lõpus kuulsime, et Renee laupäeval avatud loengut peab, polnud küsimustki – leidsime lapsehoidja ja võtsime plaani.
marimell on samamoodi artist
Ja kuigi me pole mingid muusikud, siis me oleme bränd, me oleme toode, me oleme artist ehk meelelahutaja. Jah, ma arvan, et marimell on „artist“, keegi, kes pakub pinget ja meelelahutust. Teid ei koti mina või Meelis või kus koolis Hedon inglise keelt õpib, teid kotib see, mida me teeme valesti, mida me arvame ja ütleme ja kelle riietus meile ei meeldi ja mida me tegelikult mõnest inimesest teame ja mõtleme.
Ja loengule minek ei olnud vale otsus. Kuigi meie reede läks sõpradega „istume paar tundi“ kella neljani hommikul, siis neli tundi hiljem ärgates polnud küsimustki, kas me lähme. Muidugi lähme. Ja see oli kõige õigem otsus. Renee on oma mõtetelt täpselt see, kes meie. Kes näeb asju nii nagu need olema peavad, nii nagu need on suures maailmas. Nii nagu meie mõtleme. Kui sa oled staar, siis eristu, käitu erinevalt. Teegi hullusi, et sinust kirjutataks, et sind märgataks ja sa huvi pakuks. Pane täiega üle. Okei, Mangi horoskoopi ma ei kopiks, aga suures plaanis, saate aru.
Seal oli koos päris lahe ja kirju seltskond erinevate valdkondade inimesi ja mul tekkis nii paljudega klikk, sest kõik need inimesed mõtlesid keskmisest eestlasest erinevalt. Näiteks Renee ütles, et üks kanal tahtis algul temaga intekat teha, aga kui nad olid põgusalt vestlenud, siis loobusid intervjuust, sest ta ei rääkivat mainstream juttu, mida rahvas kuulda tahab. Andke abi!
See ongi ehe näide, et võta Taukar, Uudo, Ott, Koit ja veel võib-olla keegi, pane nad kõrvuti ja mis vahe neil on? Kõigil on pintsak, teksad, tennised, samasugused pikatukaga soengud ja keskmine muusika. Noh, kuulad, käib kah, aga ei midagi erilist, et nad oluliselt eristuksid.
Või võta Liis Lemsalu, Ines või jumal, kes meil veel on Elina Born või Birgit Sarrap – same same. Kuulad, on ilusad ja toredad, lood on ok, aga mis neid tegelt teineteisest eristab? Birgitit võib-olla ainult see, et tal on eestikeelsed lood. Aga suures plaanis? Mitte midagi, mingid keskmised lood, mis käivad kah.
Kui võtta välismaa, siis jah, olen nõus, palju on sarnast, aga on ka erilisemaid ja eristuvaid, võta kasvõi Ozzy või Kardashianid (nad küll ei laula, aga on täiega TEEMA ehk meelelahutus ja no mis rahad seal liiguvad), või.. Kerli näiteks, kes minu silmis erines küll suurest massist oma teepidude ja erilisemate outfittide ja värkidega. Kahju, et ta ei tahtnud olla staar, vaid tahtis teha oma asja. Nüüd istub kuskil metsas, mediteerib ja kirjutab mida..? Keegi, kurat, pole aastaid temast kuulnud. Kas asi on selles, et see ei koti kedagi? Tahetakse hulljulgete outfittidega imeliku häälega teepidusid ja metsareive?
Ostsime ka Renee raamatu, aga selle lugemisega ei ole ma veel alustanud. Aga ootused on kõrged. Renee tuleb uuesti Eestisse aprillis ja ma siiralt loodan, et sarnane üritus tuleb uuesti, sest tegelikult on veel paljust rääkida ja palju kuulata ja õppida ning veelgi rohkem muuta. Seega, Renee, kui sa satud seda postitust lugema, siis suured tänud sulle raamatu, loengu ja kõige selle eest mida sa oled teinud. Ja meile oli sinuga tutvumine megainspiratsiooniks. Nüüd ma tean, kõik ongi võimalik. Eestis kindlasti :)
Ja kui me tuleme nüüd selle juurde, et vaadata Eesti blogijaid, sest meie, ja veel umbes tuhat inimest, oleme blogijad, siis suures plaanis, mis meid eristab? Mitte midagi. Mallukat kunagi eristas see, et ta oli julge ja labane, meid see, et panime avalikult puid alla, kristiseerimise kleite, kaitsesime neid, kes seda ehk väärt ei olnud, tunnistasime, et Rõivas pole kaugeltki ainuke, kes oma naist petnud on jne
Ülejäänud rahvas on kõik sama – keskmine. Pereblogid, kes natuke fäänsimad, kes natuke maakamad, aga suures plaanis sama. Ainuke, kes mulle praegu pisut eristub ongi Porgand. Jah, ma vihkan ta ületoodetud keha, liiga suurt perset ja liiga pikki küüsi (ise samal ajal öeldes, et ole naturaalne ja sina ise), aga ometigi ta eristub ja panebki üle oma lapsemeelsusega vlogides, samas kirjutades jätab hoopis teise mulje. Suva, aga ta on hea toode. See ongi see, mis loeb. Hea turundus ja töö seal taga.
Kui inimesed nagunii peavad meid ülbikuteks, pidagu siis juba põhjusega
Rääkisin täna me lapsehoidjaga ja küsisin, et kui tema me blogi loeb, kas talle tundub ka, et oleme ülbed ja endast megaheal arvamusel, siis ta ütles et jah, talle jääb see mulje, aga ta teab, et me tegelikult pole sellised. Aga kirjapildist võib see mulje jääda, sest puudub tonaalsus. Seega inimene loeb nii nagu ta tahab lugeda. Üks sõna võib omandada täiesti teise tähenduse, kui sinna juurde panna see, kuidas seda loetakse. Kuna meil ei ole audioblogi, siis teeb inimene ise selle valiku, kuidas ta seda loeb.
Seega, polegi ju vahet, mida me kirjutame, kas me oleme ilus ja poliitkorrektne blogi (nagu viimased umbes aasta aega), kirjutame meie elust ja käikudest või laome kellelegi puid alla, inimesed arvavad nii ehk naa, et me oleme üleolevad sitapead. Arvake siis edasi, aga vähemalt põhjusega.
Skandaal, draama ja kisa ning kära on tegelikult see, mida rahvas tahab lugeda. Öeldagu ja kommenteeritagu mida tahes, numbrid räägivad enda eest.
PS! Pole mõtet vist öelda, et marimell karakterina ei ole EBA korraldaja, marimell karakterina ei ole see, kes me oleme tööl ja kuidas me oma tööd teeme. Aastad on näidanud, et sellest ei saada aru. Aga tööd teevad ja üritusi korraldavad, koostöid teevad jne Mari-Leen ja Meelis, mitte marimell, mis on karakter, millest rahvas ammu on puudust tundnud. Kui te olete üks neist, kes sellest aru ei saa, siis ei saa ma kahjuks aidata :)
Piis on juu tuu, näeme jälle!
Issand kas te muust ka viimasel ajal oskate kirjutada, kui oma turundamistest ja numbritest ja klikkidest ja sellest kui erinevad te teistest olete ja kuidas peate end kõvadeks blogijateks, sest numbrid räägivad üht v teist. Ootaks rohkem sisu mitte mingit enese üldistamist ja numbrijuttu päevast päeva :D
Nemad vähemalt julgevad erineda ja kirjutada just sellist postitust nagu see siin. Aitäh selle eest, et julgete olla ausad.
+1
enamus blogijaid (tegelikult ma ei teagi ühtegi teist blogijat) ei kirjuta selleks, et kuulsaks saada ja kõmu tekitada. Isegi Mallukas mitte, vaid ta ongi selline põnev karakter, mis tuleb esile. Teie puhul on taju 180 kraadi vastupidine, et teete kõike selleks, et olla staarid, et teist räägitaks ja kas see on positiivne või negatiivne ei ole oluline, sest te ammutate energiat mõlemast. Enamus blogisid loetakse samastumise ja kaasaleamise taustal, kuid teie olete nagu guilty pleasure, mida loetakse nagu Nelli teatajat, et sa küll loed, aga salaja ja just selle wtf faktori pärast. Aga tore, et te olete selles suhtes ausad, et ei üritagi muljet jätta, et blogite enda jaoks, vaid näetegi seda kui enda äri.
Tegelikult jah, Paljas Porgand näeb ka seda usutavasti ärina. Olen nõus.
Põnev karakter? Mitte kuulsaks saada? Sa oled ikka täielik retakas.
Mu meelest on nii Mallukal kui Marimellidel see wtf faktor (tänks uue ägeda sõna eest)
Täpselt sellist postitust olen ma juba ammu teie poolt oodanud. Pisut provokatiivne aga samas täiesti ehe ja aus. Paluks rohkem selliseid.
Tuleb. Hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu. Kaua me proovime olla.. ilusad ja head :D :D :D
Vändras ei ole saekaatri tehast seega ei tule midagi? :D (norin niisama)
No siis ilmselt ei tule üldse, sest Vändrast ei tule juba aastaid saelaudu:D
Aga jaa, mulle ka kahjuks jätab see blogi, eriti viimaselajal nii wannabe mulje. Te ei ole staarid, forreal. Mallukas ka pole. Ott Lepland on kindlasti staarim ja huvitavama karakteriga.
Otil pole mingit karakterit! :)
Oi Otil on karakterit küll. Ta on andekas laulja, mõjub laval väga hästi, ta on väga julge ning tugev osaleja SNKT saates. Ta on võitnud Eesti superstaari saate, esindanud eestit eurovisioonil emakeelse lauluga mis jäi väga heale kohale. Lisaks on ta väga hea suhtleja, tark ning ilus inimene jpm. Niisiis, millega teie silma paistnud olete? Karakterid myass…
Olen teid lugenud juba tegelikult Õhtulehe ajast ja olen teiega aus nii nagu teile endile meeldib olla. Te tõesti olite igavad aga see postitus siin on täpselt see mida vaja.See millest tükk aega on puudus olnud. Õhtulehe ajal olite te ka ülbed ja kriitilised aga ausad. Ilmselt olid osad lood tehtud klikkide saamiseks, kuid see oligi hea meelelahutuslik lugemine. Inimesed kas vihkasid või armastasid teid – aga nad lugesid. Ka täna on teil kindlasti nii vihkajaid, kui armastajaid. Minu siiras soovitus on teil ennast mitte muuta. Olgegi see värske tuuleiil või siis raputav torm, mis paneb inimesi teisiti mõtlema ja oma mõtteid avaldama. Seda ausust on nii vähe ja seda enam see hinnatud on. Olge sellised nagu te vanasti olite.
Teile ei sobigi selline ninnunännu. Te olete ammu juba selle imidži omale loonud, et olete kriitilised ja ärapanevad ja tihti vägagi ausalt ütlevad. Teile sobib SEE. Teile sobib see, et tihti inimesed teiega ei nõustu, kuid on ka suur hulk neid kes nõustuvad aga lihtsalt seda avalikult ei tunnista.
Ma ei ole teie blogi lugenud vist alates juuni kuust. Miks? Sest mul hakkas igav. Aga täna saatis sõbranna mulle messengeris teie blogi lingi ja kirjutas: „Kuule nad on vist tagasi.“ Jättes kõik muu töö kõrvale avasin ma selle ja lugesin seda postitust. Ja tõesti see on see, millised te vanasti olite. Jätkake palun.
Jesss, kui hea teie tänane postitus, see loeng oli kindlasti ka hea, raamatuesitlusel olin, intekaid vaatasin. Väga meeldis!
Mulle meeldib Marimelli juures see, et olete teistest julgemad. Pange rohkem hagu alla, olge veel rohkem! Ootaks ka päevakajalisi teemasid, mis ühiskonnas kirgi kütavad, et mida teie arvate ja saaks ka erinevaid vaatenurki näha. Näiteks mind hullult üllatas, et kui mingi aeg tagasi keegi kirjutas nn koduriietest, siis see oli blogimaailmas nii suur uudis, et kõik blogijad kohe kirjutasid sellest? Midaaa, miks, milleks ??? On tõesti sisukamaid asju ju, millest kirjutada? Loen mitmeid blogisid ja tõesti, seal pole midagi rabavat, üldiselt igav ja no ei kõneta. Kai blogi on ses suhtes erand, et ta kirjutab enda tegemistest pimedana ja seda on väga huvitav teada. Et kuidas elu on ning tema positiivsus innustab! Soovin edu ja tahaks nüüd seda läbimurret näha, kui hakkate uut moodi tegutsema!
Milline avapauk uuele nädalale. Väga hästi kirjutatud ja väga ausalt kirjutatud. Teie trump ongi tegelikult see, et te julgete oma mõtteid avaldada. Isegi siis kui need ei ühti peavoolu inimestega. Aga see ei olegi ju oluline. Oluline on see, et te olete sellised nagu te olete ja uskuge mind teiesuguseid on veel, nad lihtsalt ei blogi. Seega vähemalt neile inimestele oled sa inspiratsiooniks ja eeskujuks.
No hakkab pihta –äkki? Ma reaalselt ootasin ja ootasin, et no kui kaua te suudate sellist head ja ausat nägu teha. Kirjutada selliseid toredaid lugusid. Teie loomuses ei ole olla tagasihoidlikud ja armsad inimesed. Ma tean, et te olete kindlasti tagasihoidlikud ja armsad inimesed kodus nii oma sõpradele kui ka lapsele, aga see karakter mis marimell on ja millisena see blogi alustas on tegelikult see, kes te ka olla tahaksite. Ja ka mina tahan, et te sellised oleksite.
Verd tahan! 90% ajast ajas teie blogi mind jumala närvi, aga selle pärast ma siin käingi. Also, soovitus, palun lugege kriitilise pilguga oma postitused üle ja proovige kirjastiili ja rõhuasetusi veidi muuta, siis on parem lugeda ja inimesed rohkem vihasemad.
Olin ka suht lähedal sellele et lõpetada teie jälgimine, no nii igavaks läks..
Jälgides kus suunas teie blogi viimasel ajal liikuma hakkas, tuletas meelde Juhan Liivi luuleridu “Kes meeldida tahab, peab roomama..” Hoidsitegi ennast järjest rohkem tagasi kartes mitte meeldida, kartes kriitikat jne. Minu jaoks oli lausa ulmeline kukkumine see teie küsitlus FB-s oma lugejatelt, et kas tahate et arvustaksime teiste riietusi või esinemist või mis seal oligi.. Nagu HALLOO! Hakkate nüüd lugejate pilli järgi tantsima? Lasete endale ette kirjutada mida, millest ja kuidas kirjutada? Juba siis mõtlesin et oo ei, nad ju kaotavad ise ennast ära lihtsalt niimoodi!
Nüüd on mingi lootus vähemalt jälle, et raputate selle halli tuha õlgadelt ja hakkate uuesti kirka tähena blogimaailmas särama. Jään ootama!
On lauljaid ja artiste, kes soovivad, et neid hinnatakse sisu järgi (loe: tõsiseltvõetav muusik), seepärast kannavad nad nö tavalisi riideid, mitte edevaid klounikostüüme, ja ei räägi oma eraelust meediaga. Täiesti normaalne mu meelest.
hmm,minu meelest ka,olge ja tehke,nii et põnev on….teie trump oligi kunagi ausus,kriitika,mu pärast kasvõi ärapanemine,nyyd liiga ninnunännuks läinud,nagu paljudel blogijatel,oleks põnev kui eristuksite :)
Ainuke põhjus miks ma seda blogi veel loen on Meelise postitused. Ta on ehtne ja räägib nii nagu on- elust. Mind huvitab see kuidas te elate ja mida teete ja mida millestki arvate. Viimasel ajal on seda arvamust väga väheks jäänud ja mindud sellist keskmist teed nagu sa ise kirjutad. Ja täpselt nagu teile ei meeldi need keskmised inimesed, ei meeldi ka minule see keskmine. Ära ole see tavaline eestlane, sest neid on siin niigi palju. Ja ma mõtlen just blogimaailmas. Kõik on ilusad ja kõikide elu on nii tore, aga tegelikult? Kas ikka on? Meelise nädalavahetuse postitused on head, sest siis ma näengi teid, kui inimesi.
Juba ammu olen tahtnud küsida, miks te endale ei palka turundajat/reklaamimüüjat, kes teile hangib koostööpartnereid.
Nagu ühest naiste lehest lugesin intervjuud, siis näiteks Malluka enda ütluste kohaselt on ta sellise inimese endale juba ammu aega tagasi palganud. Tundub et see töötab. Tal on ohtralt reklaampostitusi.
Isegi kui ta osa sellest teenistusest ära annab, jääb talle endale ikkagi arvestatav summa kätte. Lisaks tagab talle stabiilse sissetuleku.
Miks teie ei soovi endale turundajat, reklaamimüüjat.
Peaksite koostööd tegema mõne reklaamiagentuuriga vms, kes aktiivselt müüb/pakub teid tootena. Ise te niikuinii seda teha ei suudaks, sest käite tööl ja sellist pühendumist vajavat abikätt oleks ju hea omada.
Porgandil ka selline stiil, palkas endale abilise ja see töötab.
Porgand on hea toode, olen sellega nõus. Võlts, kuid tema, kui toode, see müüb.
Jääb mulje, et teie ei raatsi sedasi teha aga samas teie enda kogemustest ka ei piisa, et suurel areenil nähtav olla. Te peate end heaks turundajaks (teoorias), aga te ei oska seda realiseerida.
Minu arust õnnestuvad asjad inimestel siis, kui teevad midagi tõelise kirega ja naudinguga. Teie puhul paistab, et enamvähem kõik teie tegemised kirjapildis on kuidagi väga punnitatult üles seatud. Samas, tahate elu eest olla staarid ja soovite suurt tähelepanu.
Pole leidnud seda inimest, kes mõtleks nagu meie, kes julgeks pakkuda ja küsida nagu meie seda teeme :)
Sellega on veel see asi ka, et ma ei taha, et keegi teine minu eest asju kokku lubab ja lepib. Lõpuks on päevas seitse reklaampostitust, jah, raha on ka kõvasti rohkem, aga ma pigem teen vähem kui liiga palju. Lisaks tahan ma teada ja kursis olla, mida ma kellele luban jne. Ma ei taha end tootena päris maha müüa. Vähemalt mitte praegu. Mul ei ole vaja agenti, kes mulle esinemisi bookib, meil on vaja manageri, kellel on visioon. Aga.. sellise inimese leidmine Eestis on veits keeruline.
Said valesti aru või siis mina väljendasin end poolikult. Pidasin silmas sellist inimest, kes teile potentsiaalseid koostööpartnereid otsib ja leiab ja edasi teieni suunab. Kuid kokkuleppe ja tingimused on juba teie rida, kui potentsiaalne klient teiega reklaami eesmärgil ise ühendust võtab.
Ma ei usu, et malluka agent/reklaamimüüja ise kokkulepped teeb. Vaevalt. Ta leiab potentsiaalse kliendi ja suunab selle sujuvalt edasi blogijani, kes omavahel kõik asjad peensusteni kokku lepivad. Kui toimub tehing, saab abiline/agent sellest oma osa.
Või sa tõesti usud, et kõik need malluka koostööpartnerid ja restoranid on ise tee leidnud just tema blogini. Ei ole. Siin vahel on oluline lüli, kes teeb tema eest ära lobby töö ja saab selle eest palka. Võimalik, et ongi vaid üks inimene (reg. oü või fie) kes tegelebki meediavaldkonnas reklaamiga, turundusega ja töötabki selle nimel. Nii olen mina asjast aru saanud.
Ma ei tea, kas Mallul on keegi vahel või ei, aga 90% minu koostöödest on siiani ise minuni jõudnud :)
Minul sellist inimest küll pole, ega tule. Ära aja siin kommentaariumis mingit umbluud :)
No vana hea, teised teavad ikka meist paremini kui me ise :D
Oot aga migil hetkel nad ju palkasid onale abilise. Mis sellest sai siis?
Palkasime. Aga ta aitas meid muude asjadega, oli assistendiks ja abiks. Ta ei olnud manager.
Töötan väikses kollektiivi ja meie seas on üks teie andnud lugeja. Tema teab blogimaailmast vist kõike. Ja just tema soovitusel hakkasin ma ka teid lugema. Viimasel ajal aga aina vähem. Lihtsalt need teemad millest te kirjutate ei ole sellised nagu need vanasti olid. Jah reklaampostitusi ma loen ja seda lausa teadlikult, sest äkki te kirjutate mingist uuest asjast mille olemasolust ma midagi ei teadnudki. Aga kõik see muu jutt. Ma ütlen ausalt, et see oli igav. Kuni selle posituseni siin. Aus ja pisut ärritav. Täpselt selline nagu sa vanasti oled olnud. Vastumeelne olla on okei. Sinule see sobib ja samuti ka Meelisele, sest keegi teine seda rolli „välja ei kanna.“
Vabariigi aastapäev pole kaugel. Jään Pärleid ja Pangesid ootama.
Oi, enne on veel mitu pidu :)
Öelgu need inimesed mis nad tahavad. Ikka loetakse seda, kes kõige suurema vastuolu suudab tekitada. Vanasti oli selleks Mallukas, siis tulid sina ja nüüd ei ole enam kedagi. Kadus Mallukas ning takkaotsa ka sina. Miks? Mallukat ei loe ma juba ammu aga teid veel õnneks loen, sest kuskil oli minus see lootus, et te tulete tagasi ja olete need, kes te olite veel aastakene tagasi. Tasus oodata.
Mina võtan seda blogi kui iganädalast seriaali. On inimesed, on tegevus ja on karakterid. Ma olen teiega põgusalt kokku puutunud ja tunnistan samuti, et te olete päriselus väga toredad ja armsad inimesed. Siis loen ma blogi, lähen tihti endast välja ja mõtlen, et oot need ei saa olla needsamad, kes just minu juures käisid. Aga marimell ongi teie karakter, see ongi see roll, mida te siin blogis ehk seriaalis mängite. Keep on going people.
Ma olen teid lugenud vist Hedoni sünnist alates…ausalt siis nagu ootasin uut posti ja lugesin huviga. Siis oli teie blogi nagu päris. Nüüd juba ammu ammu on mu jaoks max lamp. Nagu kõik väljamõeldud ja punnitatud postid. Nüüd siis peale seda posti polegi mul enam vaja tagasi tulla, sest tean, et need reklaam-arvustus-vaadake meid-eba postid ei saa otsa.
Ma ei saa aru?! Ootasid varem postitusi, siis oli lamp ja nüüd kui hakkame kirjutama nagu vanasti, mida sa väidetavalt ootasid, sa ei tule enam tagasi?! Ok!
Nojah oleneb kellele mida, minu jaoks jälle veits liiga madalale langemine see kriitika ja asjadest “ausalt” rääkimine. Näitabki pigem et enda eluga pole midagi põnevamat ja huvitavat teha, et peab iga jumala aasta küll pingviiniparaadi läbikukkunud outfitid välja tooma, kritiseerima mida see v teine ütles, ja seda kõike oigustades et olete otsekohesed ja ausad? Ma võiks siis ka teha blogi ja kuulutada kuidas minu arvates leenu on paks ja meelis riietub nagu viimane kalts, sest olen aus ja jagan kriitikat? Nagu, ma ei saa sellest poindist aru lihtsalt. Las igaühel ollagi oma arvamus ja pole vaja kedagi hakata maha tegema avalikult ainult seejaoks et koguda klikke või “ära panna”, sest see laheb suurele massile peale ja teenib teile tulu.
Ma ei teegi seda selleks, et rohkem teenida või rahvale meeldida, ma teen, sest mulle meeldib.
Meeldib, et saad avalikult teisi kritiseerida ja halvasti öelda? veel parem! Loodan, et sa oma poega samasuguseks ei kasvata.
Ära muretse, mu poeg on imeline!
See on ju tegelt nagu koolikiusamine.
Misasi? Et mulle meeldib öelda, kui kellelegi kleit ei sobi, et ma tahan ausalt arvamust avaldada, kui Rõivase ümber käib mingi draama, maailm kukub kokku, milline sünge saladus. Kui ma kirjutan, et ma ei leia, et see on hull asi, et ta kuskil külmiku taga käis, et see pole midagi erilist. Või kui ma kirjutan, et minu meelest võiks Põlva sünnitusmaja uksed kinni panna. Kus sa seda koolikiusamist näed? Ma ei terroriseeri kedagi, ma ei hoia kedagi kuskil kinni, ma ei piina kedagi, ei sõima lampi pedeks, ei nori teda, et tal pole firmariided jne. Kui mõnele inimesele mõni lõige ei sobi, siis ma lihtsalt ütlen seda, ja teistele jääb nende arvamus, kas sobib või ei. See on mingi ühekordne tähelepanek, mitte mingi trauma tekitamine. Kui keegi sellest trauma saab, et ma ütlen, et ta oleks võinud särgi alla rinnahoidja panna või parema lõikega kleidi valida, siis on asi sügavalt milleski muus kui mingi riietekommentaaris.
Selleks, et teisi nii kritiseerida peaks ise laitmatu välja nägema, siis mängiks välja, muul juhul on see lihtsalt lahmimine. Kui inimene ise tunnistab, et talle selline asi meeldib: a la teisi kõvasti kritiseerida, siis enamasti on tegu oma enese suurte puudujääkide või mingi sügavama murega, sest inimesed, kes on õnnelikud ja oma eluga rahul enamasti ikka nii madalale ei lasku.
:D
Loen ja loen.. ja püüan leida asju mis meeldiks.. aga endiselt väga vähe asju, mis kõnetavad.
Iga kord tekib see lugedes emotsioon, et “mida nad nüüd seekord kirjutavad” – väga nagu ei huvita, aga ilma ei taha ka jääda. Selline nagu love&hate relationship.
Midagi endiselt häirib.. aga samas on nagu alati lootus, et järgmise postitusega läheb ehk üle
Tunnen, et puudu jääb vist siirust.. ja üle on seda wannabe star efekti. See mõjub veidi võltsilt ja eemaletõukavalt.
Aga samas on tore kõrvalt jälgida arengut, eriti kui ennast turundus huvitab.
Äkki minus puudubki empaatiavõime, äkki ma olengi mingi paksunahaga koll, keda miski ega keski ei liiguta? Ok, pillin isegi telekast tuleva ilusa laulu peale. Aga samas ma ei leia, et see on asi, mida ma peaks maailmale blogis kuulutama. Siis vist jääbki mulje, et kui ma ei kirjuta, et ma nutan, murdun, kassin.. et siis pole olemas?
Mulle meeldib teie puhul paks nahk – jõhkralt saate puid, aga see teie tugevus on hämmastav. Ma ise nii õrnahingeline, et never ei suudaks sellist kriitikat ära kannatada. Seega see on see, mis teie varasemate postituste puhul mind paelus ja ka tänase postituse puhul. Boonuseks on need kommentaarid, mis hakkavad nö oma elu elama. Ülipõnev! Mu elus vist liiga vähe äksionit. Ja mis veel – te olete nagu seriaal vaprad ja ilusad – see ajab niiiii närvi, aga ikka kulutan oma aega sellele! Lisaks on veits nagu piinlik tunnistada, et sellele aega kulutan, samas on hullult põnev ja nii ebareaalne :D
A siis kui mul enda elu liiga kiire või toimub äksionit, siis ma väga blogisid lugema ei satu. Seega blogi mu jaoks puhas igavuse peletaja ja meelelahutus! Eriti äge meelelahutus ongi see, kui inimesed lähevad hulluks ja üritavad teile oma arvamust pähe panna :D teie jonnakalt üritate oma arvamuse juurde jääda.
Ma tunnen, et see etapp on vist läbi, et ma hakkan igale kommentaarile end põhjendama. Pole vist mõtet. Sessuhtes, et.. kõik ei pea samamoodi mõtlema :) Ja mul on endiselt desktopile kopitud üks lause, mida ma endale pidevalt tahan meelde tuletada: Never explain yourself. Your friends don’t need it and your enemies won’t believe it!
Issand sa oled tont ♀️Häbi teada et sinusugused olemas on liiiga fake inimene oled.Kade,võlts,kiuslik
Aitäh, imeline Silja, kes sa oled perfektne, õnnelik, abivalmis inglike!
Kas ma sain õigesti aru, et see, mis siin blogis kajastub (või hakkab kajastuma), pole tegelikult reaalsed teie? Et nagu kõik, mis kirja saab, on vale ja spetsiaalselt kirjutatud selleks, et saada klikke, müüa ennast jne..?
Oh, issand!
Kogu aeg on siin blogis meie, oli enne, kui ma jätsin palju kirjutamata, aga on ka tulevikus, kui kirjutan rohkem mida mõtlen. Asi pole klikkides vms, asi on selles, et mu enda jaoks muutus see blogi igavaks, sest siin polnud kärtsu ja mürtsu. Aga jah, see kes ma olen päriselt, pris päriselt, see ma olen sõpradele, töökaaslastele, tuttavatele, kindlasti ei näe päris mind läbi blogi ja mitte, et ma ei tahaks, vaid inimesed lihtsalt ei näe seda. Ei tea mina, kas nad ei oska vaadata, ei taha näha. Kohtudes saadakse aru, milline ma tegelikult olen. Ja ma ei ole feik, lihtsalt kirjutades kujunevad inimestel arvamused, mis tavaliselt kohtudes kolinal kokku kukuvad.
Kas härra Meriste seda ka mainis, kuidas ta omal ajal oma firma pankrotti lasi, töötajatele mitme kuu palgad maksmata jättis, esinejatele tasud jne jne jne ning USA’sse põgenes?!
Ei rääkinud, see polnud teema. Ja mis siis? Näed, ma leian, et see pole midagi hullu või imelikku. Ta ei ole esimene, kindlasti mitte ka viimane. Kui see oli tema võimalus ja valik sel hetkel, mis sa arvad, et keegi teine oleks teisiti teinud? Eesti on täis neid inimesi, kes firmasid pankrotti lasevad, võlgu jäävad ja nullist uuesti alustavad. Ja siis? Mis selles halba on? Jah, ma saan aru, keegi jääb rahast ilma ja on kurb, aga elu läheb suures plaanis edasi. Ma võibolla liiga lähedalt kokku puutunud selliste teemadega, seega.. minul jumala kama kaks mitu firmat ta pankrotti on lasknud või kellele ta palju maksmata on jätnud, point on selles, et ta teab, mida ta räägib ja kogemusi on tal kamaluga, mis mind paeluvad.
Olen nõus, et te olete staarid. Staari puhul on oluline, et ta oskaks tulla toime erineva kriitikaga jne ja mulle tundub, et te tulete sellega hästi toime. Teil on kindel kaubamärk ja see töötab. Ja see ongi õige, et Marimeel kaubamärk ei ole sama, mis on igapäevaelus Meelis ja Marileen. Marimell on lihtsalt imago.
Mis Mallukat puutub siis ta on hoopis teistsugune. Ta plahvatab välja igasuguse info, mida sülg suhu toob. Tal puudub privaatsuse vajadus ja on väga emotsionaalne. Tema töö ongi oma igapäevaelu igapäevane jagamine ilma filtriteta ja see on siiski veidi teine asi. Mulle tundub, et lõpuks viib see sinna, et temaga väga ei julgeta enam koostööd teha sest iga pisemgi detail kohe lendab avalikkuse ette. Nt see ehitise teema.
Blogijaid on palju sarnaseid (kes pereelust räägivad, mitte a la trenn) – Miiu, Costany, Jane jne aga neil on ka siiksi ikka filter peal, mis hoiab suure osa isiklikust elust endateada või kajastab seda kitsa nurga alt.
Igatahes minu arvates te viimase aastaga olete üsna suure muutuse läbi teinud, olete rohkem iseloomuga. Kui ma varem sageli ei viitsinud avadagi postitusi siis nüüd on need nagu rohkem läbi mõeldud ja kutsuvad lugema. Ei ole selline pastakast välja imetud teema, et iga hinna eest iga päev pildis olla.
Parimad näited (inimene kui bränd) Eesti ühiskonnas on ennekõike Erik Orgu oma leibade ja kookidega, samamoodi Joel Ostrat. Kuidas kommenteerid?
Ma ei tea ühtki Orgu leiba või kooki (guugeldasin, midagi tuli välja, aga ei midagi tuttavlikku). Joeli toite tean, olen söönud ja proovinud ja need mis R-kioskis olid/on, osad on ülihead. Osad minu jaoks lihtsalt mass.