See postitus on kinnine, kuna tänapäeval on see solvumine nii kerge tulema, siis parem las loevad need, kes päriselt teada tahavad. Nagu Marju Karin alles mingis storys ütles, väga raske on käia psühholoogi juures, kes on lollim kui sina. Mul on päris mitu korda nii juhtunud ja las need lood olla pigem kinnised. Aga õnneks leidsin ma nüüd inimese, kes on minuga samal levelil ja ei nooguta mulle lihtsalt kaasa, vaid lajatab otse ja ausalt ja seda mul ilmselt vaja oligi. Ma olen temaga enam kui rahul, seega kui otsite inimest, kes teid päriselt aitab, siis siit saate ilmselt ka vastuse. Aga kõigest järjekorras. Täna tean ma vastust isegi sellele, miks inimesed solvuvad, kuigi keegi neid ei solvanud. Vt mu eelmist blogipostitust :D

Alustame sellest, et aastal 2018 sattusin ma esimest korda psühholoogi juurde kui ma olin osa “Kainem Eesti” programmist ja pöördusin perearsti poole murega, et ma joon liiga palju. Kirjutasin sellest siin – kuus kuud kaine (Esperali abiga).

Tookord viis tee mind Marienthali kliinikusse kui ma ei eksi, asus see Kotka ärimajas. Võimalik, et nad tegutsevad siiani. Psühholoogi nime ma ei mäleta ja ei hakka seda ka kuskilt otsima, sest ta polnud absull oma töökohta väärt. Inimene lihtsalt istus mu vastas, kirjutas terve aja midagi, küsis mingeid ebamääraseid küsimusi ja ainult noogutas kui ma rääkisin. Käisin mingi 3-4x seal, perearsti kaudu sain tasuta, kui maksma oleks pidanud, oleks küll vist raha tagasi küsinud, sest mingil hetkel sain aru, et ma võin talle käed rinnal ristis silma sisse valetada ja ta ei saa mitte mõhkugi aru, sest teda lihtsalt ei koti.

Ma oleks tahtnud inimest, kes ütleks otse, kuule, sa ajad jama. Ma näen, et sa paned käed rinnal risti ja ei taha rääkida ja selle asemel ajad pada. Sa ju jõid, seda on tunda su kehahoiakust..

Noh, kuna seda ei tulnud, jätsin ma selle teekonna pooleli. Kui teda ei kottinud minu traumasid reaalselt lahendada, siis mida ma istun seal.

Vahepeal käisin paar sutsu Ants Rootslase juures, aga toona ma otsisingi konkreetsetele asjadele lahendust ja seda ma sealt ka sain. Aga Ants pole mu jaoks ka kuidagi see mees, kes mind lahti muugiks. Sõbrana suudan ma temaga maast ja ilmast pajatada, aga kliendina on mingi blokk ees.

Möödus aastaid enne kui ma uuesti olin valmis kellegi kabinetti istuma. 2022 aastal panin ma aja Rita Rätsepa juurde, seda küll rohkem Hedoni pärast, aga ma tunnistan ausalt, et ta mulle inimesena megalt meeldib, aga ma tundsin end temaga nagu pätti teinud õpilane direktori vastuvõtul. Nii suur kuidagi autoriteet oli tema vastu. Kui lõpuks Hedon seal paar korda käis, siis läksin ma jälle ise tema juurde, sest mulle tundus, et ma ikkagi usaldan teda piisavalt, et temaga hakata mind lahti muukima. Ta ütles, et läheb enne kuus korda kui ma seal nutma hakkan, et olen endale korraliku kaitsemüüri ümber ehitanud ja ei lase sealt kedagi läbi.

Rita suunas meid perenõustamisele lõpuks, kuna arvas, et meil on perekondlikult vaja asju lahendada, mitte ainult Hedonis ei ole asi. Seal oli ok, aga mitte nii ok, et me uue aja oleks pannud. Mind saatis Rita hingamisteraapiasse. Paluge mul kümme korda sisse-välja hingata ja te saate konkreetselt nokkis Leenu. Ma jään kohe magama kui mingi vaikne spaamuusika mängib ja hingama peab.

Proovisin kõike – Wismarist Õnneklubini

Kuna mu enda meelest on mu suurim mure alkoholi liigtarvitamine ja see peab minu aju järgi olema millestki tingitud, mis juhtus lapsepõlves, siis olen ma tänaseks proovinud kõike – lasin Wismaris ampulli panna, 220€ well spent, not – kolm kuud hiljem mõtlesin pokaali mulli proovida, sinna ta läks. Käisin 2x Õnneklubis, mida Märt Avandi kiitis. Esimene kord kestis kuus kuud, teine kord reaalselt vist kaks nädalat. Mul see viimane kord ei õnnestunud ka, ma sain ise aru, kuidas poole pealt käis mingi klikk ja ma nagu „ärkasin üles“. 600€ well spent – noh, arvestades, et ma kuus kuud ei joonud, oli see ikkagi korralik sääst, sest ma arvan mul oleks kulunud julgelt 5x sama palju alksile selle aja jooksul.

Ma ei hakka siin laskuma teemadesse, kuidas ma olen saamatu käblik, kes tahtejõuga kaine ei suuda olla. Nagu Mihkel Raud on öelnud, alkoholism on haigus, millega sa elad terve elu ja terveks ei saa sa kunagi. Minu jaoks jääb tahtejõust väheks. Mul oli vaja see enda jaoks lahti mõtestada, miks ma joon ja teadsin, et siis saab see muutus tulema. Aga kuna ma kedagi (terapeuti siis) enda kõrvale ei leidnud, siis oli lihtsam igal õhtul pudel mulli avada ja end magama juua.

Ja siis see juhtus

Minu teele sattus imeline terapeut, kellega mul klikkis konkreetselt naabrimehe sünnipäeva söögilauas ja me jahvatasime tund aega õues.. minu teemadest. Panin endale tema juurde kohe aja kirja. Maksin ära 12 tunni eest, et oleks kindel, et ma ei jäta vahepeal pooleli kui mulle tundub, et asi ei toimi ja ma abi ei saa ja jube lamp on kõik. Panin endale igaks nädalaks aja, 1,5h korraga, algul tahtsin isegi 3h panna, aga panimegi alati nö viimase aja, et võime teha pikemalt, aga tegelikult tõmbab see teraapia energiast suht tühjaks ja kolm tundi seal süvaanalüüsi teha ei õnnestu.

See nädal sai täis 6,5 tundi ja ma ütlesin, et ma ei näe praegu ühtegi põhjust järgmine nädal tagasi tulla. Ja asi ei ole selles, et ma tahaks pooleli jätta ja ma ei saanud abi ja ma arvan, et kõik on mõttetu jura. Oo, ei. Ma olen nii „valgustatud“ ja energiat täis, et ma ise ka ei usu.

Miks ma joon?

Kristi (kelle kontakti jagan hiljem) teeb esmalt tahvlile sinu genogrammi ja hakkab sealt otsima vastuseid. Me esimesel korral ei jõudnud mu isast-emast kaugemalegi. Ja lahendus oli sealsamas.

Pole asi, mida ma oleks avalikult jaganud ja ma ei tea, kas ma seda praegugi teha tahan, aga sealt tuli välja, et mul on hirm magama jäämise ees. Ja kui ma joon õhtuti oma klaasikese-kaks, tavaliselt pudeli, siis ma tean, et ma jään kiirelt magama ja elu lill. Mingit pohmelli vms mul never ei ole sellest pudelist, kui ma vähemalt kuus tundi magada saan ja nii ma seda kogu aeg tegingi.

Elu seisma ei jäänud, kõik asjad olid tehtud, ma ei jäänud kohtumistele hiljaks, ei unustanud tööle minna, ei jätnud lapsi koolist koju, koostööd said alati õigeaegselt filmitud, blogipostid tehtud, kokkulepped pidasid jne – kõik toimis mingis omas süsteemis ka siis kui ma iga päev jõin.

Reaalselt juba paar päeva hiljem sain ma aru, et ma ei peagi jooma õhtuti, et magama minna. Ma tegin sõbrannaga kaks klaasi mulli ja tulin koju ja ei „pidanud peale jooma“ enne magama minekut.

Saate aru, kui lihtne lahendus oli sellele, millele ma praktiliselt Hedoni sünnist saadik olin vastust otsinud? Mul oli hirm magama jäämise ees.

Ma olen end kaotamas

Kui ma kirjeldasin talle situatsiooni, et mind ajavad need feik insta kontod oksele, kus pidevalt on lillesülemid ja armastus ette ja taha, glow upid, olen kaine, toitun tervislikult, narksi ei tee ja elu on nii imeline ja tegelik elu on midagi muud, siis selgus tõsiasi, et mind häirib hoopis see, et mina ei saa olla enam mina ise. Ma ei saa pidada sellist blogi nagu ma tahaksin, sest ma ei taha draamat, ma ei taha mingit enda õigustamist. Ma ei saa olla aus, ma ei saa kirjutada, et X’ile ei sobinud see kleit või tal olid kingad eelmisest hooajast, sest inimesed solvuvad, isegi siis kui neid ei solvata, vaid ma jagan enda nägemust asjast ja kuna see on erinev nende vaatevinklist, siis nad võtavad suhtumise „issand, mida ta ütles“ – aga selle taga on nende trauma – jääda väljajäetuks, kõik tahavad kuskile kuuluda. Või nagu nüüd see kohvikupidaja, ta ei suutnud vastu võtta minu õpetlikku komponenti sellest situatsioonist, kuidas teha paremini, vaid ta tegi end kohe ohvriks ja hakkas end õigustama.

Mul on desktopil aastaid mind motiveeriv lause: „Never explain yourself. Your friends don’t need it and your enemies won’t believe it!“

Jõudsime tõdemuseni, et ma olen olukorras, kus ma ei tee enam asju, mis mu silma särama panevad ja alates augustist ei ole meie turundusagentuuril ühtki klienti, sest mul on raske töötada inimestega, kes on mujalt planeedilt kui mina ja ma tahan leida inimesed, kes mind usaldavad ja teavad, millega ma tegelen ja milleks ma olen võimeline, kes ei kontrolli igat liigutust ja ei taha kõike üle vaadata 150x ja sellega mu aega raisata.

Ma ei tea, mis saab, aga mul on selline energialaks sees, selline vabaduse tunne, et ma tunnen end nagu Jack Titanicu vööris ja tahaks karjuda, „I am queen of the world!“

Vot, selline seiklus pärast kuute ja poolt tundi ja viimasel korral saime aru, et mul on kõiki neid teemasid vaja nüüd natuke seedida ja rakendada ja mul pole uusi muresid, millele lahendusi otsida, st et mul pole sinna uuel nädalal asja. Mu raha jääb ootele, kuniks mul on jälle vaja või võib Meelis selle ära kasutada. Ma juba korra mõtlesin, et võib-olla peaks koos minema ja lahendama kuidas ettevõtlus veel efektiivsemaks saada, sest tegime täna just üht kodutööd, mille Kristi mulle ka andis seoses tööde ja tegemistega. Eks näis. Igal juhul mulle sobib Kristi super hästi ja ma arvan, et ainult nii saabki midagi juhtuma kui on usaldus ja see salapärane klikk terapeudi ja inimese vahel.

Kes nüüd Kristi juurde minna tahab, siis tema kodulehe leiab siit. Meil mingit koostööd polnud, aga kauplesin talt teile välja, et kui kirjutate, et marimelli blogist kuulsite tema kohta, siis saate 1h aja broneerides nats soodukat.