Kui me olime tagasiteel Lätist Eesti potsatas mu postkasti kutse Leedust neilegi külla minna. Sel korral oli see koostöö teistsugune, pidime ise valima kohad, mida külastada. Ise koostama marsruudi, broneerima kõik mis vaja ja läbima selle just nii nagu sina, kes sa Leetu minekule mõtled. Keegi ei oodanud kuskil mingit “blogipere”, me ei saanud mingit erikohtlemist või soodushindu, paremat tuba vms, vaid broneerisime-maksime kõik ise. Kontimurdvat seal midagi pole.

Me teadsime, et mina ei sõida ja Meelis üksinda sõita nii palju ei taha (või kuluks meil reisiks 10 päeva koos vahepeatuste ja ööbimistega), siis kutsusime appi oma sõbra. Rentisime bussi (et mahuks paremini ja oleks mugavam) ja reis võis alata. Broneerisin ära kõik hotellid. Tegin ära kõik deklaratsioonid ja vajalikud paberid printisin kaasa. Otsustasime alustada kõige kaugemalt ja hakata vaikselt tagasi tulema.

Piirikontrollidest ja vaktsiinipassi küsimisest

Esmalt ikka vana hea piiriületusdeklaratsioon, mis on mõnevõrra mahukam kui Eesti või Läti oma, aga kui hetkel on reisimiseks vaja selliseid dokumente täita, siis mis sa ära teed.

Kõik vajalikud lingid sain mina reisitargalt lehelt – Läti puhul täitsin need samuti, sest olime ühe öö seal, et esimene sõit liiga pikk ei oleks. Lastega 7h jutti tundus ebatõenäoline (etteruttavalt, pole võimatu, tagasi tulime ühe päevaga!) ja pidasin mõistlikumaks teha Riias vahepeatus.

Kohati tundub, et need “piirangud” on tehtud inimeste hirmutamiseks ja kodus hoidmiseks. Mitte keegi ei küsinud mitte ühtki paberit, passi ega midagi. Ma oleksin võinud neid deklaratsioone ka mitte teha, aga olen aus inimene, tegin kõik mis vaja ja las see Terviseamet siis jälgib kus ma käin ja kellega. See ei võta tükki küljest. Ainus, mille soovitan lähedal hoida on mask – seda siin-seal ikkagi nõuti ja kontrolliti.

SPA-meka Druškininkai

Suundusime Leedu populaarseimasse spa-linna Druškinikaisse, mis oma olemuselt ongi nagu väike spa-linnak. Natuke meenutas Pärnut, kus ka hotellid suht tihedalt reas, aga seal oligi promenaad ja ainult hotellid, spad, sanatooriumid, restoranid ja mõnus park kus muusika mängis ja selle taktis vuhisesid ka purskkaevud. Väga mõnus linn. Mulle täiega meeldis. Kohe seal samas, meie hotelli (ja veekeskuse) kõrval oli ka köisrautee, maksis 5€ nägu, lastele 4,50€.

Ööbisime Aqua hotellis, mis oli täiesti tavaline hotell sellessuhtes, et me ei läinud ka sinna mingit luksust otsima. See oligi rohkem valitud, et ei peaks hakkama hotellist veekeskusesse liikuma. Kohalik restoran oli megavinge, nagu jätk spa-osale, kus olid nagu koopad ja džungel ühes ja lauad seal vahel, väike jõeke voolamas ja isegi kalad ujumas.

Spa osa ületas absoluutselt kõik minu ootused. Arvestades, et tegemist on Leedu esimese 2006 aastal avatud veekeskusega, siis ma arvasin, et see on vanaaegne ujula. Aga oi, kus ma eksisin. Jah, need pesuruumid on veidi old-fashion, aga kuna me seal ööbisime ja toas pesus käisime, siis see ei seganud. Ala ise on super!

Mina olin peamiselt tittede alas, kus oli kaks varianti, kas istusin ja ootasin beebiga laineid või istusin ja hoidsin Hedelini, kes proovis purskkaevust kinni haarata. See eest Hedonil oli lusti ja rõõmu piisavalt – alustades ronimisväljakuga basseini kohal, lõpetades kõikvõimalike torude ja muu meelelahutusega. Mul on kurb, et meie reis pikem polnud, sest väheks jäi. Oleks vabalt võinud ühe päeva veel hommikust-õhtuni lustida.

Spa pandi lastele kella 20st lukku ja kella 22ni võisid mullivannides mõnuleda vaid täiskasvanud. Seal oli nagu mägi ja koobaste sees olid erinevad mullivannid. Ehk siis said kahekesti või oma seltskonnaga privaataselt õhtut nautida. Saunades võis käia soovi korral ka alasti. Pildistamine oli seal keelatud!

Brištonas – kraanist tuli mineraalvett

Järgmisel päeval võtsime suuna teise spa-linna Brištonasesse, mis on tuntud just oma mineraalvete poolest. Ma tunnistan, ma tegin valiku hotelli osas nime järgi, et teil tekiks mingi seos, ei vaadanud tärne ega hinda, st mul oli kaks valikut ja teises hotellis oleks olnud korterivõimalus, siis tundus see Vytautas Mineral Spa kuidagi etem.

Kohale jõudes tabas mind uus üllatus – see oli klass omaette. Esiteks, me tegime õues klipi ja ma naersin, et huvitav, kas siin tuleb kraanist ka Vytautast.. Tuligi!

Kogu spa basseiniala vesi on samuti kergelt soolane mineraalvesi st et basseinides ja vannides on kasutuses mineraalvesi. Spa-ala on pigem täiskasvanute sõbralik. Lastele oli bassein ja saunad, aga tegevust vähem kui eelmise linna veekeskuses.

Hotell ise oli megailus ja luksuslik, ma kogu aeg arvasin, et mingi kolmetärnikas. Seda siis hinda arvestades, me tuba maksis 139€ – võtsin veidi suurema toa ehk lux mini. Vastas majas oli ainult täiskasvanutele mõeldud osa.

Mulle isiklikult meeldis õue ala – suur Möeti telk, cabanad, toolid.. seal oli suhteliselt jaheda veega järveke, kus Hedon mõnuga lustis. Kohe seal lähedal oli tenniseväljak, wake park (20 minutit 11-14€ olenevalt kellaajast), kuumaõhupalliga sõitmise võimalus (olenevalt tiirust ca 100€ inimene).

Kuidas lapsed vastu pidasid?

Ühesõnaga, pole vahet, kas sa sõidad puhkama Saaremaale või lendad Bulgaariasse, võtad ette automatka Leetu – hind on sama, arvestame sinna juurde ju kõik söömised ja joomised ja jätsid ja meelelahutuse ja same same but different. Samas, kui mul oleks hetkel valida, kas minna tagasi nädalaks Bulgaariasse või trippida hoopis viieks päevaks Leetu, siis ma valiks viimase. Ausalt, ma ei oleks uskunud, et Leedu mulle sedasi muljet suudaks avaldada. Nüüd on vaja vaid Poola enda jaoks avastada, sest see on järjekordne minu jaoks “no go” riik.

Aga lastest, see oli enimküsitud küsimus Instas, et kuidas lapsed vastu peavad. Meil on kas lastega väga vedanud või oleme me sünnist saati nendega ringi trippinud ja nad on harjunud autosõidu ja seiklustega.

Tegime Hedelini järgi umbes iga 3h tagant peatuse. Samas kui ta magas, siis äratama ei hakanud ja tegime peatuse siis kui ta ärkas, et ta end sirutada saaks, natuke roomata ja turnida ja andsime süüa ja panime edasi. Minnes tegime Lätis vaheööbimise, tagasi tulime ühe joruga, vahepeal tegime neli peatust, kaks lühemat ja kaks pikemat ja lapsed olid supertublid ja pidasid kenasti vastu.

Igavuse peletamiseks mängisime “see on selline asi..” mängu ehk Aliast ilma kaartideta.

Rahast, millele see 2k kulus siis?

Ütlen kohe ära, saaks poole odavamalt. Kui võtsin maha kõik “ebavajalikud kulud” saaks hakkama 1000€ga. Kui te ei rendi bussi, vaid liigute oma autoga, kui te ei võta kaasa sõpra, kellele on lisatuba vaja, kui te ei söö restoranides ja ei osta pudeliga mulli. Kui te jätate vahele IKEA ja SuperAlko, siis saab palju soodsamalt. Aga minu moto on alati reisides olnud see, et kui puhkus, siis kokku ei hoia ja ostan mis tahan. Ei vali restoranis kana, sest see on odavam kui part. Ei vali odavamat veini, vaid seda, mis söögi kõrvale sobib ja mida ma tahan sel hetkel. Ei jäta poodlemata, kuigi võiks jne. Kui puhkus, siis täiega! Ma ei puhka iga päev ;)

Kas ma soovitan Leetu puhkama minna, siis sada korda jaaa ja üldse mitte seepärast, et see on koostöö, vaid tõesti, meil oli megavinge tripp ja lastele (no eriti Hedonile) meeldis sajaga. Palju jäi veel tegemata, aga elu on alles ees, küll jõuame tagasi! Leedu ja meelelahutuse, spade jne kohta leiab head infot siit (meie jaoks oli see leht A & O, kust inspiratsiooni ammutada).