Nii naljakas kui see ka pole, siis ma pole lasknud end häirida Hedoni aeglasest arengust.
Kuus kuud oli ta selili maas, mängis oma mängumatil ja kui ma ta kõhuli panin, siis ta keeras end tagasi selili ja tegi nägu, et kuule, mida sa õige arvad, olen kõhuli siis, kui ise tahan. Ega ma siis last sundima ei hakanud.

Loomulikult oli neid arvustajaid kamaluga, et issand jumal, juba pooleaastane ja ei tee midagi. Ma olen ikka olnud seda meelt, et kõik tuleb omal ajal ja inimesed on erinevad. Näiteks pole Hedonil siiani ühtki hammast ja ma ei lase sellest end häirida. Ka arsti sõnul peaks muret hakkama tundma siis, kui aasta ja kolme kuuselt ühtki pole. Aga samas ta rõhutas sedagi, et tema 46 tööaasta jooksul pole veel ükski laps ilma hammasteta jäänud.

Mõni aeg tagasi hakkas üks mu sõbranna ajama, et Hedoni kukal on ikka liiga lame. Ma olin mingi WTF ta oli pool aastat selili, ilmselgelt. Küll see nö tagasi tõmbab ja normaliseerub. Siis ta vihjas sellele, et Hedontsik veel ei rooma ja ma peaks ikka arstile minema. Mingil hetkel ta teatas, et pani meile arsti aja. Nojah, selge. Läksime siis lastearsti juurde (sest see perearst ei tee midagi :D), kes vaatas üht ja teistpidi, lasi Hedoni peast pildi teha ja ütles, et kõik on korras.

Ja kuna ta ei roomanud ega käputanud ka toona, siis pani arst ta korra peegli ette matile, kus Hedontsik selja sirgu lõi ja… Kui me sealt koju tulime, siis otsustas Hedon, et oleks aeg käputama hakata. No näete, roomamine jäigi vahele.

Läks veel paar päeva mööda, kui Hedon hakkas roomama, ja unustas, et ta vahepeal juba käputas, veel paar päeva hiljem ta käputas uuesti, mängis põlvili… Läks ise istesse ja tagasi… Ja seda kõike õppis ta mingi kümne päevaga. Lihtsalt oli vaja arstile end näidata ja kutt hakkas kohe kartma :)

No ja kuna tookord see arst suunas meid „kõikide arstide juurde“, siis läksime ja istusime teisipäeval pool päeva lastehaigla päevases osakonnas ja lasime Hedonit uurida. Selgus, et ta on väga hästi arenenud, omab loogilist mõtlemist ja on üldse megatublipoiss.

Seega, kõik kes te arvate, et issand, juba pooleaastane ja ei tee midagi, ei peagi tegema. Meil hakkas praktiliselt kõike tegema üheksakuuselt. Ja ilmselt õpib ta lähipäevil ära ka püsti ajamise ja siis alles elu algab. Praegu juba pean teda juhtmetest ja kaminast ja pliidist eemale hoidma – ei saa laps aru, et ei tohi. Ja tema jaoks on midagi nii uut kui ma keelan, et ta vaatab mulle otsa ja naerab oma kõige laiemat naeratust.

A, ja me käisime logopeedi juures. Mhmh, üheksakuusega. Ja seal sai arengust aru nii, et näiteks kui anda talle auto, siis mis ta sellega teeb – uurib kas rattad liiguvad, järelikult tark. Kas ta võtab asju käega või näppudega. Kas ta vaatab paremale või vasakule, kas ta näitab sulle mis tal käes on jnejne. Logopeedi sõnul on Hedon väga hästi arenenud ja omab loogilist mõtlemist – milleks millenigi minna, kui selle saab enda juurde tõmmata.

Aga üks asi on küll – ta tõmbab ennast edasi vasaku käega ja ta reageerimisvõime vasakule on kiirem kui paremale ja ta haarab kõiki asju vasaku käega. Kas temast tuleb vasakukäeline?