Meelis kirjutab: keda ma rohkem armastan? Naist või last?
Elu on ikka imelik ja tihti ei saagi ette enneustada, mis võib juhtuda või kes võib helistada ning kuidas see üks kõne võib muuta sinu edasist elu. Kuigi see sissejuhatus võis kõlada kuidagi süngelt, siis nii see siiski pole.
Alles hiljuti kirjutasin sellest, et võiks minna perega koos välismaale, kas siis talvituma või lausa tööle. Paar päeva pärast seda helises õhtul mu telefon. Õnneks on tänapäeva seadmed nii targad, et näitavad võõra numbri puhul koheselt, kust välisriigist helistatakse. See kõne saabus Portugalist. Veel enne kui ma kõne vastu võtsin vuristasin kiirelt peas läbi, et miks just see riik. Huvitav, kes see on ja mida tahab. Egas siis midagi, võtsin vastu, eeldades et ilmselt on siiski tegemist mingi müügikõnega. Kuid, oo, ei!
Teiselpool toru oli ühe suurfirma personalijuht või spetsialist, lühidalt öeldes värbamisspetsialist personaliosakonnast. Ja ta helistas selleks, et mulle tööd pakkuda. Esiti olin ma meelitatud, et vau, mulle ja veel selline ametikoht? Selgus, et üks nende töötajatest oli mind soovitanud. Aga nüüd tuli see suur aga, see miski, mis niitis mind jalust, et ma pidingi istuma. Esimene tööpäev oleks juba uue nädala esmaspäeval. Kuidas palun? Jah, firma ostaks mulle lennukipiletid ja alustasin tööd esmaspäevast, nende poolt oleks korter ning kõik muud kolimisega kulud kompenseeritakse. Kõlab nagu välismaal eksole. Ma ei hakka rohkem detailidesse laskuma, aga leidsime, et hetkel ma antud ametikohale ei astu ning kui neil uuesti samale positsioonile kedagi vaja on, siis võetakse minuga taas ühendust.
Kuid selle asemel, et rõõmustada hakkasin mina hoopis kassima ja muutusin kurvaks. Reaalsus tagus lihtsalt nii julmalt pähe. Tihti me ju mõtleme ja unistame ja heietame, et võiks teha nii või teeks naa ja vot, kui saaks, siis läheks sinna ja tänna. Aga mis saab siis kui ühel hetkel ei ole see enam mõte peas, vaid päris reaalne võimalus ja hetk. Leenu oli täiega õhinas ja äksi täis, et wow, jumala lahe ja mine ikka või vähemalt proovi. Aga mina ei olnud õhinas. Kohe üldse mitte. Ma lähen ju üksinda, aga minu pere jääb Eestisse. Rääkisime pikalt ja laialt sellest teemast, kuni lõpuks ütles Leenu, et ei ma ei kassi mitte meie kahe, vaid hoopis Hedoni pärast.
Tõesti? Äkki see ongi nii? Kas see on okei? Tegelikult armastan ma ju mõlemat, aga paratamatult hakkan ma sellistel hetkedel suunama oma mõtteid just lapsele ja tema heaolule. Seega, kas ma siis ikkagi armastan oma last rohkem kui naist? Samas mõtlen ma seda, et kui mind ei ole, siis kuidas oleks Leenul kõige mugavam laps lasteaeda viia ja sealt tuua. Mõtlen ka tema heaolule.
Jah, tore on selliseid asju mõelda, et mina lähen ees kuhugi välismaale tööle ja siis tulevad Leenu-Hedon hiljem järgi. Pärast seda kõnet tuleb siiski hakata hoopis teisiti mõtlema. Ikka kõvasti realistlikumalt.
Kelle heaolule ma siis eelkõige mõtlema pean, kui mind ennast ei ole? Kas lapse või naise? Kuigi Leenu on tugev ja tubli naine, siis paratamatult on tal ju vaja, et tema kõrval oleks keegi. Või äkki pean ma hoopiski prioriteediks seadma enda huvid? Seda kõike teen ma ju siiski enda pere heaks. Ühesõnaga jah, ma olen kergelt öeldes segaduses. Mida teha ja kuidas teha või mida mõelda ja öelda.
22 Kommentaari
Aus olla siis rumal oled, et ära ütled. Alles teil käis läbi post teemal et kui koliks ära.. soovidel on kombeks täide minna kõige oodamatul hetkel.
Mine! Ja kohe! Sea end sisse ja võta Leenu ja Hedon kaasa.
Sorry, tglt ma sõnastan ümber, mitte rumal, vaid loll oled kui jätad võimaluse kasutamata. Saate oma (okei töökoha oma aga ikkagi) korteri, ilmselt hea sissetulekuga töö kohe, kõik on okei ju, ja olgem ausad, sellest te olete ju unistanud ju pikalt.
Mis Hedon või naine??? Mõlemad saavad ajutiselt kahekesi ka hakkama ja sa saad ajutiselt ka üksi hakkama. Täiskasvanud inimene peaks suutma teatud eesmärkide poole sihtides aeg ajalt oma tunded ja emotsioonid maha suruma, mis teda tagasi hoiavad.
Hea võimalus, just see mida te ootate ja sa ei lähe? Sa oled perekonna pea ja pead juhtima pere parema tuleviku suunas, siis tee seda!
Ps! Kirjutatud natuke emotsionaalselt kurjalt aga seda ainult heas mõttes!
Ma tean, et suur osa inimesi peab kõige tähtsamaks abikaasadevahelist armastust, millele kaasneb hool ja armastus oma lapse suhtes, aga mina isiklikult sulan seestpoolt iga kord, kui kuulen, et isa seab lapse ettepoole. Ja mitte mingit armastuse edetabelit koostades, vaid just hoolimise ja muretsemise koha pealt.
Olen olnud kooselus, kus mees kandis mind kätel, aga laps piltlikult lihtsalt lohises järgi. Mina olin see, kes mõtles lapse vajadustele, mees oli arvamusel, et kui meil on hea, siis lapsel on ju ka. Vahel jah, aga iga kord selline süsteem ei toimi. Minu jaoks oli see keeruline, sest lapse heaolu oli mulle olulisem kui mu enda oma.
Nüüd olen ma abielus hoopis teise mehega, ühine laps on meil ka. Alguses oli vaimustav näha, kuidas abikaasa oskas esmalt arvestada mu esimese lapsega, kes oli juba teismeline. Selle valguses võisin ühise lapse saada küll. Nüüd näen juba mitmendat aastat, kuidas asju mõeldakse läbi just lapsi arvestades. Ei, ega sellega ei heideta kõrvale mind (või meid abikaasadena üldiselt), aga lapsed on tõesti esikohal, kui teemasse tulevad töökohad kodust kaugemal, elukohavalikud, puhkuseplaanid või niisama vaba aja veetmine. Meie suhe abikaasadena ainult võidab sellest, kui mina ei pea üksi emalõvina laste eest seisma, nende vajadusi eraldi rõhutama.
Minu abikaasale pakutakse järjepidevalt iga natukese aja tagant raharikkamat töökohta kodust kaugel. Kellele siis suur raha ei meeldiks? Tema aga mõtleb esimesena selle peale, et väike põnn peaks siis kuu aega ilma isata kasvama ja suur põnn ei saaks tegeleda oma hobiga, mis on neil kasuisaga ühine ja mida suur põnn ei saakski üksi teha. Minu ja meie peale mees sealjuures suurt ei mõtle, sest ta teab, et mina/meie saaksime paar aastat hakkama küll, Iga kord sellises situatsioonis võtan ma mõttelise mütsi oma abikaasa ees maha ja armastan teda selle eest järjest rohkem. Emana ma ei vaja, et mind ainuisikuliselt pjedestaalile tõstetakse, et ma saaksin päikesele lähemal olla. Mul on vaja, et pere oleks ühtne tervik.
Meie lõbu- ja rahajanused peretuttavad peavad mu abikaasat vist kanaisaks ja sussiks, aga samas meie elu sujub, samas kui peretuttavatel on pidevalt probleeme õhus, sest pered ei ole koos, lapsed kasvavad ainult ema või suisa vanavanemate hoole all. Aastaid ja aastaid. Milleks siis üldse pere? Või lapsed? Kui ei ole tegu just äärmise hädavajadusega, et tingimata PEAB eemal viibima pikemat aega…
Pole meiegi äärmuslikud kanavanemad, aga tasakaal on olemas.
Sul paistab, et on ka olemas see tasakaal ja hoolimine, väga armas oli lugeda sellist postitust.
Tegelikult see võõrsile kolimine on raske teema. Sisimas ju tahaks, aga kui olukord on reaalne hakkame põnnama. Mu mees töötas tähtajalise lepinguga välismaal ja kui talle pakuti kohaliku firma poolt reaalset lepingut, siis me ei julgenud nö igaveseks sinna jääda, sest minu jaoks tundus firmaga lepingu sõlmimine midagi igavest. Samas praegu mõtlen, et oleks võinud ja lapsele oleks seal palju parem(siis meil verl last polnud).
Issand kui lahe pakkumine :) Portugal on väga ilus , käisime just kevadel seal :)
Mina soovitaksin vähemalt proovida. Mis oleks siis kõige hullem asi selle juures? See et kuidas Leenu Hedoni lasteaeda saab? :) Eks ikka enda huvid peab ka vahest esimeseks seadma. Just sellepärast, et saada uusi kogemusi ja eneseteostus :) Hirm on see mis meid inimesi hoiab tagasi astuma selliseid suuri samme- mõte “aga mis siis saab “. Midagi ei saa – elu saab värvi ja vaheldust :)
Paljud ütlevad küll, et mees ja naine on siiski esikohal pere vms. Aga mina sean enda lapse kohe kindlasti esikohale. Ma näen ka,et minu mees teeb/mõtleb samamoodi. Ja loogiline ka- kes siis seisab minu lapse heaolu eest kui mitte vanemad. Me vaatame endale suuremat kodu ja ikka tiirleb kõik selle ümber, kuidas on lähedal olevad lasteaiad, koolid. Kas laps saab ise käia või ei? Kas huviringe on? Sest küll ise ikka tööl käid, mingi võimalus ikka on. Aga esimesel kohal on siiski laps.
Mina olen enda jaoks mõelnud, et laps on ikka pool mind, rohkem midagi nii kallist ei ole ju olemas.
Ma arvan, et Marileenul on algul raske üksi majandada. Õnneks on teil tore lapsehoidja, kes annaks ikkagi puhkehetki emale vajadusel. Aga harjub ära üksinda kõigega hakkama saama. Minul on mees ainult nädalavahetusel kodus.Algul oli raske, aga harjub ära. Arvan, et mehel on raskem isegi eemal olla, sest tema on ju üksi.
Aga oleks võinud proovida ikkagi seda tööd :) hetkel on veel lihtne perel järgi tulla,sest Hedon on väike. Loobuda saab alati.
Postitusest jäi arusaamatuks, miks keeldusid ikkagi?
Täiesti arusaamatu. Eestis sul tööd ei ole ja pakutakse sellist võimalust ja hakkasid kusetama?
Asi siis kuu või paar lahus olla ja pere hiljem järgi tuua?
No mingid kohustused ikkagi on siin ka :)
no ma ei tea kui tõsiselt võetav selline välismaa tööpakkumine oli aga fakt on see, et ykski normaalne firma ei kutsu niimoodi tööle. Ilma eelneva kokkusaamiseta, ilma läbirääkimisteta. Ei ole normaalne lihtsalt. Mingi myygifirma jah, kasutab sellist shokimeetodi kiiremyygi taktikat, ala “unelmate töökoht just sulle, siin ja kohe”. Big nou. Ehk said isegi aru et see pakkumine oli laest võetud ja selles pakkumises oli liiga palju lahtiseid otsi.
????+ Keegi helistab ja pakub lampi töö, väga väga kahtlane,
Sulle ei helistata kui tööd pakutakse? Eriti kui oled ka kandideerinud ja eriti kui soovitaja ees suurema töö teinud :)
Meelis oli sinna kandideerinud, aga pakkumine tuli ootamatult, eriti veel sellisele ametikohale (nagu postitusest lugeda saab)?
Eelneva kokkusaamiseta võetakse inimesi lihttöödele: marjakorjajad, nõudepesijad, pakkijad jms. Saan aru, et sellise kaliibriga asjaga tegu ei ole. Tänapäeval võetakse küll inimesi ühest riigist teise tööle, aga intervjuu on ikka: Skype´i teel. Pole mitte ühtegi põhjust, miks üks firma peaks nö ostma põrsa kotis, ehk siis palkama inimese, kellega ta pole eelnevalt kohtunud.
Mõelge oma jutukesed rohkem läbi, kirjutage natukenegi usutavamaks ja kommentaaridele vastates pidage esialgne versioon ikka meeles. Kui nii väga on vaja leiutada oma elu põnevamaks.
Ahah! No täpselt nii see oligi nagu Meelis kirjutas. Kunagi kandideeris (vaatas järgi – kaks kuud tagasi!), ja nüüd lampi helistati, et tule.. see kui imelikult see kôlab vms ma ei oska aidata :) meil pole kombeks asju välja môelda :D
Miks te koos ei võiks minna?
No peamegi minema :) lihtsalt kui meelis alguses mõtles, et tema ees.. siis ilmselt mitte :)
Ok, ma sain aru, et ta üldse loobus.
Oot mis see täpsemalt takistab seda kohta vastu võtmast siis, ei saanud aru? Teist kolmest pole keegi Eestiga mingite kohustustega seotud, vabad inimesed, miks te ei lähe? Ei saa sellest naise ja lapse armastamise teemast siinkohal absoluutselt aru, kuidas see midagi takistab? Pange kompsud kokku ja minge.
No ei saa päris päeva pealt ikka minna… Mingid kohustused siiski on – kasvõi üürikorter, juba broneeritud pildistamised, jõuluvanad, mul mingid tööasjad.. Sellist äraminekut peab ikka natuke rohkem planeerima kui neli päeva :)
Kõik need tööpakkumise lood tunduvad olevat ilukirjanduslik-luul, et blogi lugejatel oleks ikka midagi lugeda ja kommenteerida. Neid “tuli-jube-hea-pakkumine-varsti-kirjutan-pikemalt” on siin iga natukese aja tagant aga siis saab ikka lugeda “ütlesin-ära-sest-kolmpunkti-kõik-kordub”.
Ahah. No mis teha kui elu selline. Nagu ma juba kuskil kirjutasin, me ei mõtle neid välja :)
Ma just paar päeva tagasi ütlesin sõbrannale, et kui ma päriselt oma 20ndatest kirjutaks, siis keegi ei usuks. Me elu ongi uskumatu :)
Arvan ka, et olete sellised, keda kodumaa kinni ei hoia ja kogemus ju võõrsil elamises ju küll ja muidugi ikka perega koos.
Ise omades ime head meest ja 3 last, polegi mõelnud kunagi, keda rohkem armastan, ikka kõiki võrdselt, minu jaoks on tähtis, et pere oleks koos. Seega kui üks eemale, siis jah max üks ja siis pere järgi. Veel parem, kui kõik kohe koos, aga ise mehega oleme väga kodumaas kinni, et poleks vist küsimustki samasugust. Mina reaalselt ei kujuta elu väljamaal ette :) Mina soovitan ikka minna ja proovida.
Mis see Meelise eriala on? Peab ju päris eriline amet olema, kuhu kohapealt inimest ei leita ja nii ruttu on vaja? Kui nii suur üllatus see kõne oli, kas siis päris kandideerimata leiti üles? Kui ise kandideerin kuskile, siis ikka ju kohe aiman, miks mulle sealt helistatakse, mitte ei mõtle esimese asjana, et ju mingi müügikõne vmt
Loe eelnevate kommentaaride vastuseid :)