Ma olen tegelikult siiralt üllatunud millist meeletut pahameelt ja vihast vastukaja on tekitanud Iisraeli laul. Lausa hämmastav, kuidas kanalik laul tõi välja nii palju kaagutajad. Loomulikult kirjutavad mulle inimesed, et kas ma olen lauluga rahul ja mis mulle veel meeldis jne. Aga ei ole puudunud ka küsimused, et miks ma Eurovisioonil käin? See on ju nii nõme üritus. No oleneb kelle posti otsast vaadata

Alustaks aga hoopis paarist inimesest, kelle avalik sõnavõtt mind natukene häiris. Esiteks Priit Pajusaar. Helilooja, laulukirjutaja ja mis kõike veel. Tema sõnutsi on siis võidulaul õudne ja sellel pole muusikaga midagi pistmist jne. Tuleme nüüd mõned head aastad tagasi ja meenutame kõik koos laulu “Leto Svet.” Mina küsiks omalt poolt vastu, et mis sellel laulul muusikaga pistmist on? Ehk siis infoks teile, et Priit Pajusaar on selle laulu autor.

Ja isegi kui Iisraeli laul oli nii nõme, siis ometigi see võitis. Katsu sa kirjutada nõme laul, mis võidab. Ei olegi nii lihtne eksole. Aga minu arust on veel piinlikum see, et kui Leto Svet omal ajal Eestit esindas siis üks nendest kolmest tantsijast, kes seal olid, ikka väga häbenes oma esinemist ja seotust selle lauluga. Ei jäänud ta kuskil pildi peale ning ka meik on selline, et oleks raske ära tunda. Aga jah, kui “Leto Svet” oli kole laul ja “Toy” oli kole laul, siis ometigi ometigi võitis “Toy.”

Ja olgem ausad tööd ja vaeva tuleb ikkagi näha. Isegi kui on kehv laul. Niisama diivanil vedeledes ei juhtu midagi.

Eelmise aasta võitja ei ole mulle sümpatiseerinud juba algusest peale, ehk siis alates eelmisest aastast, ning ei paranenud tema maine minu silmis ka sellel aastal. Asi ei ole üldse laulus vaid noormehes endas ja tema väljaütlemistes. Veel enne kui Iisrael võitis, küsiti siis ühe inteka ajal, et mida Salvador arvab tänavustest lauludest.

Loomulikult ei olnud tal Netta laulu kohta midagi head öelda. Ehk siis lühidalt öeldes tema laul on parim laul ja Iisrael on sitt.

Õnneks Netta oli solidaarne ja ei teinud sellest väljagi. Aga asja iroonia on muidugi see, et kui Iisrael võitis, siis kes andis trofee üle? Loomulikult eelmise aasta võitja. Seega suck it Salvador, karma is a bitch.

Õnneks sujus asi ladusalt ja see auhind lihtsalt antigi üle ilma mingite emotsioonideta. Salvador tegi ka kiirelt vehkat ja ilmselt tunneb veel mitu aastat piinlikust, et ta üldse kuidagi Eurovisiooniga seotud on. Kurb muidugi, sest see on tegelikult väga suureks hüppelauaks ühele artistile. Näiteks Conchita on minu arvates ikka megakarjääri teinud pärast oma võitu.

Aga mida mina arvan võiduloost? Kui see laul välja tuli, siis ma kuulasin seda ja tunded olid sellised kahetised. Pigem siiski jättis külmaks. Või noh, ma ei olnud vaimustunud – erinevalt Taani ja Ukraina laulust, mis meeldisid mulle esimesest noodist. Kuid täpselt nagu igal aastal, siis loeb see, mis toimub laval. Nii oli see ka Iisraeli ja Küprose puhul. Ma ise ka ei tea, kuidas see Küprose laul mul niiöelda kahesilma vahele jäi. Isegi vaatasin veel videot uuesti, et kas ma ikka kuulasin seda ning selgub, et kuulasin, sest video oli tuttav. Aga lavaline esitus oli vau, ja loomulikult laulja ise oli veelgi rohkem vau.

Sama lugu Iisraeliga. Muidu kuulates keskmine laul, aga saalis ja laval hoopis midagi muud. Eks ilmselt atmosfäär ja see arenal kohalolek annab ka teise kuuldenurga. Seega jah, ma olen võidulauluga rahul, kuigi number üks valik oleks olnud Küpros, siis ma ei nuta ja kuulan autos mõlemat laulu maksimaalselt kõvasti.

Hetk pärast võitja väljakuulutamist, ehk taevast sadas sädelust

Aga tuleme nüüd tagasi selle juurde, et miks ma seal nõmedal Eurovisioonil käin?

Loomulikult sõltub nõmedus inimestest endast. Ehk siis kelle arvates nõme, kelle arvates mitte. Minu jaoks on mitmed kontsertid Eestis nõmedad, ometigi need toimuvad ja rahvas käib. Ma küsiks ka nii mõneltki, et miks sa seal või seal käid. Aga ju neile meeldib, ega muidu ju ei läheks.

Esiteks ei ole Eurovisioon nõme. Kuidas see saab üldse nõme olla, kui see on maailma suurim teleshow? Siis seda ju ei tehtakski. Minule see ettevõtmine aga vägagi meeldib. Mina käin Eurovisoonil laulude, aga eelkõige inimeste pärast. Just nende inimeste pärast, kes samuti Eurovisioonil käivad. Nagu ilmselt meedia vahendusel olete näinud, siis see seltskond on kirju. Ikka väga kirju.

Ja just see kirjusus ongi kohati selle asja võlu. Ma olen tutvunud kümnete inimestega kümnetest erinevatest riikidest. Ei nad ei näe välja sellised nagu see daam pildil. Ja mida mul on nende kohta öelda? Nad on kõik toredad. Iga aastaga kohtad aina rohkem ja rohkem inimesi.

Toon eheda näite. Ühel õhtul läksime kolmekesi välja sööma. Siis saabub üks tüüp juurde, kes meid aknast nägi ja teadis ühte meie seltskonnast. Nüüd tean ka mina teda ja tema mind. Siis saabus veel kaks inimest ning liitus ka kolmas ja neljas. Seda kirjusust iseloomustabki ehedalt meie laudkond tegelikult. Nimelt oli seal esindatud riigid: Eesti, Iisrael, Norra, Sloveenia, Saksamaa, Island ning isegi Hiina. Kuigi ma nägin neid esimest korda elus, siis jutustasime nii nagu teaks juba ammu. Ja kui järgmisel aastal kohtume, siis kindlasti jutustame veel ja korrakski ei teki sellist tunnet, et issand, me vaevu aastakene teame ju teineteist.

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et Eurovisiooni võlu on minu jaoks inimesed ja muusika. Kõik on sõbralikud ja rõõmsad. Just kõiki neid sõpru ühendabki muusika, pidu, melu, inimesed. Terve see nädal ongi üks suur pidu.

All aboard (tänavune tunnuslause) ja kõik koos ka järgmisel aastal Eurovisioonile.

Aga millised on ootused järgmiseks aastaks?

Tegelikult väga suuri ootusi ei olegi. Eks igal pool on asjad isemoodi ja ei saagi eeldada, et kuskil on parem kui teises riigis. Igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Kes rahalist poolt, kes turvalisust, kes logistikat, kes mugavust.

Muideks turvaline oli Lissabon küll. Ja kui ma eelmisel aastal Kiievis arvasin, et no ma ei tea kas need turvameetmed ei ole pisut liiast, siis võrreldes tänavuse aastaga oli eelmine aasta köki-möki. Kohati oli tunne nagu ma oleks mingi esiterrorist, kes arenale tahab minna.

Selleks et jõuda fännialasse tuli läbida kontroll, mis on kindlasti karmim ja põhjalikum kui lennujaamas. See, et su asjad röntgenist läbi lastakse on juba nagu tavapärane. Kiirelt lastakse üle ka selle metallpulgaga, veendumaks, et sul midagi vöö vahel ei ole. Kuid siis järgnes läbiotsimine. Nagu ikka otsimine sõna otses mõttes. Ei patsutatud sind niisama läbi, vaid ikka konkreetselt pandi käsi ka taskusse või tõsteti särk üles.Ühel päeval läksin ma arenale lühikeste pükstega. Ehk siis sellistega mille riideosa lõpeb põlvest ülevalpool. Lühikesed püksid, noh. Lisaks sellele, et mind uuriti selle metallpulgaga, katsuti läbi kõik mu taskud, katsuti ka minu jalgu. Jah, neid paljad karvaseid jalgu. Sest no tõesti-tõesti, äkki on mul sisesääres kuskil mingi matšeete peidus.

Kuna ma kandsin madalaid sokke, siis aeti ka näpp nende sisse ja tehti tiir peale. Imestan, et jalanõud jalga jäid. See turvakontroll oli nii karm, et kohati oli see juba naeruväärne. Aga no ju kuskil keegi onu ütles, et läbiotsimine peab olema korralik ning seda see ka oli.

Isegi lauljaid ja delegatsiooni liikmeid katsuti ja kohati ka krabati. Üks neiu kirjeldas, kuidas siis naisturvatöötaja ta rinnahoidjad läbi katsus ning pistis käe ka sujuvalt jalgevahele. Omavahel arutasime, et huvitav kuidas see Venemaa laulja läbi otsiti? See ju ratastoolis ja sellega saab oi issand, mida kõike sisse tuua ju. Aga jõudsime järeldusele, et kuna see tädi oli väike, siis ju visati sinna skännimise lindi peale ja lasti kogu kupatusega masinast läbi. Me muidugi ei tea, aga see on lõbus oletus. Kõik oli ju nii korrektne.

Oli ka juhuseid, kus ajakirjanikud kamandati seina juurde ja käed üles ja siis pandi jalg otsitavate jalgade vahele ja katsuti läbi. See oli tegelikult lihtsalt nii naljakas. Ja katsumise all mõtlen ma ikkagi katsumist. Mitte sellist kerge patsutust, vaid ikka katsumist. Oleks seda veidike kauem tehtud võiks öelda, et tehti massaaži. Seega kui Portugalis oli kontroll nii karm, siis ma ausõna ei taha teada, mis Iisraelis toimuma hakkab. Eos võin vist juba aluspükse mitte kanda. Teen sedasi läbiotsijate töö lihtsamaks.

Muideks, naljakas lugu ühe õhtujuhiga. Vaatan mina juba mitmeid päevi, et kurat jube tuttav naine. No ma tean, et sellist ilusat naist olen ma kuskil varem ka näinud. Aga no kus ja kuidas? Õhtujuhid on ju tavaliselt kohaliku riigi mingid staarid. Omateada ei tea nagu kedagi, keda ma võiks mingit moodi Portugaliga seostada. Teda eristas ka see, et ta rääkis nii head inglise keelt. Ja siis litaki – alles finaalis läks pirn põlema.

Daniela Sofia Korn Ruah Olsen (sündinud 2. detsembril 1983 Bostonis) on Portugali–USA näitlejanna, kes on tuntust kogunud NCIS eriagendi Kensi Blye rolliga seriaalis “NCIS: Los Angeles”.

Ma olen ikka eriti aeglase taibuga, eksole.

Sisimas ma loodan, et järgmisel aastal on üks õhtujuhtidest Gal Gadot. See on see tšikk, kes mängib Wonder Womanit ja nüüd reklaamib miskit telefoni. Ja Austraalia võiks uue lauljana saata Delta Goodrem’i. Vot siis oleks minujaoks jackpot.

Kohtumiseni järgmisel aastal, kiisukesed! :)