Kuigi isa on see kellel on laps, siis minu jaoks hakkas isaks olemine juba siis kui Leenu teatas, et me lapse saame. Ma ei oska seletada mis see on, aga miski sinu peas või südames muutub.

Kuidas on siis möödunud minu kümme kuud isana?

Nagu ma juba mainisin, hakkab isaks olemine pihta enne seda kui laps sünnib. Ka mina hakkasin mõtlema, et kui see väike-väike beebi tuleb, kas ma oskan teda hoida, saan ma mähkmevahetusega hakkama, mis saab siis kui midagi juhtub?

Ometigi on juba 10 kuud möödas ja seda nii kiirelt, et ise ka ei usu. Veider on vaadata pilte, mis on tehtud kui Hedon on paari kuune. Nüüd ma näen seda erinevust, kuid ometigi on ta minu jaoks kogu aeg samasuguse näo ja teoga. Ainult sülle võttes saan aru, et poiss on raskemaks läinud.

Hedon ühepäevasena – mahtus pihku põhimõtteliselt :)

Vahemärkusena: Hedon tuli täna hommikul väike pakike näpus voodisse (okei, Leenu aitas teda) ja tõi mulle esimese isadepäevakingituse. Võtmehoidja, ühel pool on tekst “Ootan Sind alati koju”, teisel pool Hedontsiku pilt. 

Ma ilmselgelt ei raatsi seda kasutamagi hakata. Äkki kriibin ära. 

Leenu kirjutas ka kust sellist saab – LuxGraveerist (link!)

Aga, nagu täna hommikul Anu Välba saates keegi ütles, et sinus peab olema lapsemeelsust ka siis kui sa oled 60ne aastane. No minu puhul võib kindel olla, et see lapsemeelsus minus kuhugi ei kao. Saaks temaga koos kinos käia ja kõik animatsioonid ära vaadata.

Ma ei jõua ära oodata, millal Hedon kõndima hakkab ja me saaks koos mürada ja mängida. Isadega mängimise eelis on see, et isad ei on rohkem füüsilised ja emad mängivad rohkem arendavaid mänge. Aga isad on jah, sellised lihtsameelsed a la stiilis roni puu otsa, ehita lumememme, teeme vibu ja laseme märki.

Ja kui ma oma last vaatan, siis ma saan aru, milline naaskel see poiss ikka on. Saad ikka aru, et poiss. Sõprade seas on ka üks sama vana tüdruk ja tema puhul saab, ka kohe aru, et tegemist on ikka tüdrukuga. Ta on kohe selline preili – elegantne ja ei tee pahandust. Kuigi jah, põrandalt maha kukkunud toitu söövad nad mõlemad. Aga poiss on ikka poiss. Tõeline marakratt. Ega mina ka mingi ingel laps just ei olnud. Olen oma elus ikka väga-väga palju vitsa ja rihma saanud. Vahest küll ilmselgelt liiga palju ja asjade eest, mis nii karmi karistust ei vajanud aga jah…. mis olnud see olnud. Need verised haavad on ju tänaseks kehalt paranenud. Ma proovin enda last ikka sõnadega kasvatada.

Ka pärast tööd koju tulek on minu jaoks kui pelgupaika tulemine. Lapse ehe naer ja rõõm on see mis pühib peast kõik mured ja teeb ka enda südame rõõmsaks. Kiire söök hinge alla ja siis saab lapsega mängima hakata. Ja see on minu jaoks vaat et kõige toredam aeg. Uue mänguasja lahtitegemine ja sellega mängimine. Näiteks nüüd ostingi lapsele tema esimese puldiga auto ja esimesel õhtul oli mul sellest rohkem rõõmu kui temal. Ja ega teisedki isad või mehed, kes külas käisid saanud oma käsi eemale hoida. Seega see lapsemeelsus on meestele vist sünniga kaasa antud. Ja ma ei nurise.

Ma olen see imelik mees, kes tuleb reedel koju ja ütleb naisele, et kuule sa kuhugi kellelegi külla/peole minna ei taha? Tahaks lapsega kodus olla ja kvaliteetset isa-poja aega nautida. Naine nagunii on ju terve nädala kodus ja askeldab selle jõmpsikaga, seega ka temale tuleb vabadust anda.

Ilusat isadepäeva noortele, uutele ja vanadele isadele, kuid ärgem unustagem ka oma kalleid naisi, sest just tänu neile on teist saanud isa ja see on maailma parim amet millel on maailma parim palk – lapse rõõm ja naer.

Tervitades Meelis ja Hedon

Meelise & Hedoni lipsud Anna Lutter @ bebee.ee (link!) | Foto: Fotoraat