Ma olen aja jooksul päris mitmeid autosid testinud, aga mulle ei meenu ühegi teise autoga, et Leenu oleks rooli hüpanud. Mõtlesin alguses pealkirjaks panna Renault Megane RS Trophy – nii hea auto, et isegi Leenu istus rooli.

Tegemist siis klassikalise Renault Megane mudeliga, mis on saanud omale kapoti alla jõhkra mootori ja ka välimust on vastavalt mootorile muditud. Tegemist on väikse, aga vägagi julma masinaga.

Nagu avapildilt näha, siis selline oleks see vaatepilt kui mu abikaasa sellega sõidaks. Kahjuks talle see auto ei meeldinud. “Miks peab üks auto nii kiire olema? Creepy kuidas ta kohalt minema kihutab, plärtsub ja mürtsub ja paugub!”

Siinkohal tuleb kindlasti kohe ära öelda, et tegemist ei olegi autoga, millega igapäevaselt tööle, lasteaeda ja trenni sõita. See on pigem selline pühapäeva auto. Ilusa pühapäeva, kui täpsem olla.

Minul läks kahjuks kehvasti, sest sellel nädalavahetusel oli ilm lihtsalt nii pekkis ja korralike pilte ma ei saanudki teha. Läksin küll juba niiöelda võttepaika ära, aga kui astusin autost välja ja asusin pildistama, siis tuli ilgem padukas ja no sadama see jäigi. Lisaks läks auto mustaks ja no kui ei ole ettenähtud ilusaid pilte teha, siis mis ma teha saan. Töötasin sellega mis oli.

Nagu te teate, siis mina ei kirjuta teile pöördemomentidest, CO2 emissioonidest, kandevõimest ja rööbetest, sellest saab lugeda siit – Renault Megane tehnilised andmed. Mina räägin teile reaalsest kogemusest.

See oli julm

Nagu nii lahe, aga julm pill. Päriselt ka. Okei, esialgu ma näppisin niisama salongis ühte nuppu nimega RS Drive. See oli selles mõttes lahe, et salongis muutusid siis tuled punaseks ja tekkis kohe selline ralli-vibe. Juba siis olin ma positiivselt üllatunud. Aga siis otsustas Hedon pisut seda suurt ekraani autos näppida ning sattus kohta kus oli kirja race. Mõtlesin, et no vaatame mida põnevat see siis ka pakub.

Holy fu*k! See režiim avalikustas selle auto tegeliku pale ja võimekuse. Päriselt ka, ma isegi ei oska midagi öelda ega seda tunnet kirjeldada. Kahjuks ma kuskil ringrajal ei käinud, aga korraks maanteel proovisin. Ja see oli unreal. Mina ütleksin, et sekundiga sada sees. Ametlikult on see aeg vist 5,7 sek, aga tundus küll nagu üks sekund. See auto oli kiire, kiire ja veelkord kiire. Ja kui sa mõtled, et kiire on kiire, siis see oli sellest veelgi kiirem.

Kuskil foori taga ajasin ma ikka ühe audivenne väga närvi. Tal oli ka mingi sportlik versioon ja ma kohe sain aru, et kui ta mu kõrvale tuli, et ta tahab mulle ette tõmmata. Mõtlesin siis, et okei – proovime. Kahjuks ma tema nägu ei näinud, aga kindel on see, et ta läks närvi, sest kui ta lõpuks teise ritta sai ja tal see võimalus avanes, et must mööda sõita, siis seda ta ka tegi. Tundsid kohe kuidas erilise vihaga mööda puhises. Mina samal ajal aga keerasin kenasti paremale ära. Ju ta ei osanud oodata, et ta mingi väikse punni tagatulesid peab vaatama ja seetõttu sa ka ego suure hoobi.

Tegelt ei olegi väga pikalt vaja sellest autost kirjutada, sest üks asi on minu jutt ja teine on sõidukogemust. Võta see aeg ja mine RS Trophy’ga proovisõidule. Ma nägin seal maja ees oli ka kaheukseline ja kollast värvi Megane. See nägi päris nunnu välja.

Kokkuvõttes mega sõiduelamus ja kindlasti on seda raske teiste sportautodega võrrelda, sest ega ma nendega ka väga sõitnud ei ole, kuid kindel on see, et sellist üllatust ühelt Renault ma ei oleks oodanud. Ja isegi kütusekulu oli väga normaalne. Arvestades, et ma ikkagi jõristasin ja olin keskmisest autojuhist mitte just kõige sujuvama sõidustiiliga. Ühesõnaga elamus omaette.

Ma juba kujutan ette neid kommentaare, et mine istu lambo rooli ja siis räägi kiirest autost, mille tagatulesid vaatama peab.. No küll ma istun, seniks tundub mulle, et ka Renaulti tagatuled on mõnele piisavalt punaseks rätikuks.

Renault Megane RS Trophyga saad lähemalt tutvuda CityMotorsi kodulehel.