Statistika: kaheksa miljonit klikki – müüt või tegelikkus?

Postitus on ajendatud Meelise viimase postituse kommentaaridest. Ma armastan sellist tagasisidet:

Lao Google Analytics letti, näita kui aus oled. Igaüks võib luuletada igast asja kokku, näita numbreid siis flexi. Klikimagnetid teile ju meeldivad, tee terve postitus oma klikkide ja numbrite kohta. Kui nii läbipaistvad olete, nagu väidate, siis see poleks probleem ja kus siis alles inimesed loeks postitust.

Aga see lugejanumbrite väljatoomine häirib küll. 20 000 unikaalset lugejat. Jah, miks ka mitte. Aga võimalik, et ka vähem. Te ju ei tunnistaks seda. Te ei tunnista eriti negatiivset.

Kui negatiivset pole, ongi seda keeruline tunnistada. Ma ei tea, mis valu on inimestel arvata, et me endale asju ette kujutame. Kujutame ette, et meie blogi loetakse, kujutame ette, et me sellega teenime, kujutame ette, et koostöid nö asjade eest tehes säästame oma raha jne. Kui inimesed meid ei usu, siis tegelikult justkui nende probleem, mitte meie?! Aga kuna need teemad kerkivad tihti esile, siis peab vist tõestama?

Ilmselgelt on neid ohkijaid vähemuses, aga nagu just turunduskonverentsil nenditi – vähemusgrupid teevadki alati kisa ja võib juhtuda, et siis ongi tunne, nagu oleksid nad igal pool. Sama on ju ka selle Perekooliga, käid ja loed, kuidas viis kägu (no kui kägu üks on teemas kommenteerinud 36 korda ja kägu kaks kakskümmendkaheksa korda jne) omavahel jahuvad, siis ongi tunne, et neid on jube palju. Tegelikult kaks. Okei, viis, viisteist, kolmkümmendviis, aga mitte kolmteisttuhat.

Kust see kaheksa miljonit klikki tuli?

2017. aasta lõpus andsin ma intervjuu 7Blaze’ile, kus ma väitsin, et marimelli blogi sai esimese avamisaastaga (vahemikus august 2014-august 2015) kaheksa miljonit klikki. KLIKKI! Pidasin silmas blogi üldisi klikke, mitte unikaalseid külastusi. Kui blogi sai aastaseks, siis olen sellest ka põgusalt bloginud:

13.08 on meie blogi marimell.eu sünnikuupäev. Kuigi ma blogisin siia salaja juba varem, siis avalikuks tulime me just 13.08 möödunud aastal. Mul on päris hea meel näha neid numbreid, et aastaga on siin käidud juba ligi 8 miljonit korda – 7 720 450 korda kui täpsem olla. Keskmine igapäevane külastatavus on üle 20 000 ja unikaalsete kasutajate arv jääb olenevalt nädalast 12-15000 vahele.

2017 aastal vaatasid mulle vastu sellised numbrid, mida ma tookord ka 7blaze’i postituse kommentaarides jagasin ja end nö tõestada püüdsin. Total visits on siin 17 miljonit ja peale, visits ehk külastust kokku, mitte visitors (külastajat!). Aga kahju oli tehtud. Blaze’i poiste vale sõnastust olid kõik juba lugenud ja eeldasid automaatselt, et ma blufin.


7Blaze muutis hiljem oma blogipostituse küll ära, aga need kes olid lugenud külastajat, vangutasid pead ja arvasid, et me blufime, hilisem nendeni enam ei jõudnud. Olgem ausad, ma olen sellega harjunud, et loetakse pealkirja ja sealt edasi enam mitte.

Kuidas see number sai olla nii kõrge, miks enam ei ole?

Blogi avamisaastasse jäid paljud skandaalsed lood, näiteks ainuüksi Triin Tulevi eksmeeste paljastus tõi siia blogisse sada tuhat uudishimulikku. Jarmo Aderi Tais juhtunud avariist sai siin mitmel korral kirjutatud ja ka see oli üsna suur klikimagnet. Siin ilmus palju “uudiseid”, mida ma kuskil märkasin, aga kuna ma ühegi meediaväljaande palgal ei olnud, siis kirjutasin neist siin – Carmen Kass müüb maja, modellisaate Sandra sõidab missivõistlustele jne..

Ja öelgu rahvas mis ta tahab, et neid see klatš ja kõmu ei koti, siis numbrid räägivad enda eest.

Ma tunnistan, ma tegin klikitavaid lugusid, et inimesi siia kokku meelitada ja neile meie blogi tutvustada. Kust ma oleksin pidanud üleöö endale 20 tuhat lugejat siis saama? Ma olin siin blogis see vana hea kõmureporter Albers, kellena mind teati, aga tahtsin siit edasi liikuda kui raseda blogi, pereblogi.. Aga lihtsalt kahe triibu plastpulgale pissimine ei teavita 20 tuhandet inimest kahest saadud triibust. Ma pidin kuidagi nendeni jõudma. Jõudsingi.

A mis seis praegu on?

Stabiilselt hoiame me külastust umbes samal tasemel mis eelmisel ja ka üleeelmisel aastal. Mul enam ei ole MetrixStationiga blogi ühendatud, kuna see leht lihtsalt ei toiminud mingi aeg, aga mul on alles üks skriin, mis kunagi rippus teeme koostööd all üleval, kus ma “tõestasin kliendile oma külastatavust”, mida arvatakse, et ma ilgelt varjan. Ma muidugi ei saa aru, miks ma seda varjama peaks üldse?

Mulle on reaalselt arusaamatu, miks ma peaksin oma külastatavust bluffima? Et koostöid saada? Küsin sooduskoodi, mida keegi ei kasuta? Pointless ju. Ma pean ju alati olema valmis, et klient küsib statistikat ja selleks, et seda näidata, ei saa ma ajada paska. Ma ei saa öelda, et postitust loeb eeldatatavasti 10 tuhat inimest ja tegelikult loeb ainult tuhat. Ma ju tean siis eos, et see koostöö on hukule määratud. Aga ma ei taha teha koostöid, millest ei ole kliendile nö kasu.

Ma olen väga palju asju ära öelnud, sest ma tean, et klient ei saa minu blogist kätte enda sihtgruppi või ma ei oska sellel või teisel teemal nii haaravalt kirjutada, et see minu lugejat kõnetaks, ma soovitangi talle kedagi teist kasutada või mingit muud lahendust.. Ma ei tee neid asju ainult raha pärast nagu paljud mõtlevad. Selleks, et arveid maksta, käin ma tööl.

Blogi on kõrvalprojekt. Ma ei saa öelda hobi, see oleks ka ilmselge jama. Jah, see on sissetulek, aga see ei ole meie peamine elatusallikas. Blogi pigem loob meile võimaluse paremini elada, andes erinevaid hüvesid, soodsamalt ostmise võimalusi, tasuta külastamise võimalusi, tooteid, mida ma ise ei raatsiks osta jne

Kui ma neid asju nagunii endale ostma peaksin, siis tundub mu jaoks igati loogiline, et kui ma saan selle raha säästa ja panna selle näiteks säästuaasta kontole või selle eest reisida, siis seda ma ka teen.

Mul on alati võimalus mingitest asjadest loobuda, samas on mul teistpidi võimalus võtta vastu koostöid, millega enda raha säästa. Olgu selleks siis uus saapapaar, telekas või aastane kohvivaru.

Tänu blogile elame me lihtsalt paremini. Ja saame sealjuures olla firmadele käepikenduseks ja kasulikuks allikaks toodete tutvustamisel. Nii lihtne see ongi!

Kui teil on antud teemal veel küsimusi, siis olen meeleldi nõus vastama :) 

10 Comments

    1. OK, selles postituses siin seda teemat ka puudutad, et artiklis oli vale sõnastus, aga ilmselgelt pole sa seda enne piisavalt selgelt öelnud, kui keegi seda tähele pole pannud. No miks peakski, kui on mugavam liialdada, eks.

    2. Millega ma liialdan?
      Ma panin juba tookord sinna postituse alla kommentaaridesse skreenid üles, et mida ma silmas pean, aga keda see enam kottis :) ja ma ei pidanud ka vajalikuks tookord mingit aplaavat korraldama hakata. Kes luges ja aru sai, see sai, kes peakirjast kaugemale ei läinud, arvas, et blufime. Mis teha? Mitte midagi!

      Vana hea, mida ma endale lihtsalt meelde pean tuletama -> Don’t explain. Your friends don’t need it, and your enemies will not believe you!

  1. mida sa plärad, selliste klikkide juures ei elaks ükski influecer üüritud kööktoas ega sööks nädal aega ühte ja sama lobi ;D numbrid ja real life ei lähe kokku, marimellid:D

    1. Misasi sul kokku ei lähe? Palun selgita? PS! Meil on kahetoaline korter, ilma vaheseinteta. See, et keegi selle kööktoaks on ristinud ja arvab, et me kolmekesti 9ruudu peal elame, on kellegi mõnus ettekujutluse vili :) Real life on see, et Leenu firma teebki käivet, aga firmaga panka laenu küsima ei lähe. Selleks on vaja endal püsivat sissetulekut, aga mugavam on töötada arveid esitades ja hetkel oleme valinud mugavama variandi eluks, aga nagu me sada korda öelnud oleme, ega see oma kodu tulemata ei jää!

    2. to täpii:

      Seega sinu arusaam maailmast on see, et kellegi ettevõte teenib näiteks 3000 eurot kuus oma koostöödega ja siis peaks sellest ettevõttest maksma endale palka 3000 eurot (mis ei ole muidugi võimalik, arvestades tööjõumakse, mis tuleks veel arvestada siinkohal ära)? Või et tuleks kohe kokku ajada majad, autod ja iga päev kuldpuruga kaetud trühvleid süüa? Selline tarbimiskeskne mõtteviis viibki inimesed oma rahaasjadega hukka.

      Tunnistan, et pole selle blogi suurim fänn, aga selline kommentaar on ikka lauslollus – survestada blogijaid priiskavalt elama ja mõnitavalt suhtuda sellesse, kui keegi elab üürikorteris ja sööb tagasihoidlikult. Minu ja mu abikaasa ettevõttel on piisavalt korralik kasum, et võiksime ennast Eesti rikkaima 1% hulka liigitada, aga me elame odavas korteris ja maksame endale palka nii palju, et kahepeale on meie palk kokku umbes Eesti keskmine. Miks? Sest me tahame ettevõtet kasvatada, mitte kasutada seda selleks, et end nuumata mingi mõttetu tränaga. Üürikorter ja tagasihoidlik elustiil pole kuidagi seotud sellega, kui palju üks blogi saab või ei saa klikke. Neil võib siin blogi eest tulnud kasum olla miljon eurot ka, see ei tähenda, et nad peaksid endale ostma kuhugi peene korteri ja hakkama elama ma-ei-tea-mis elustiili.

  2. Ma praegu vabandan, sest see kööktoa väljend oli vist minu süü. Tõesti ei arvanud see niimoodi oma elu elama hakkab.
    Samas, ilma vaheseinteta ruum on siiski kööktuba, olgu tal ruutmeetreid või 80.
    Olen ise kunagi elanud 2-toalises korteris, kus oli 43 rm2 ja see oli isegi üsna talutav suurus, kuna olime noored, meil polnud eriti asju ega mööblit, samas siseseinapind andsid rohkem võimalusi. Lapsega pere mahtus ära küll.
    Praegu mul on ainuüksi köök 35 rm2 suur (ei ole avatud köök, millel elutuba küljes, majas ongi lihtsalt hästi suured ruumid). Nõks suurem, kui teie kodu. Jah, ma ei kujuta ette, kuidas kolmekesi sinna ruumi peaks elama mahtuma, pigem kasutaks ka seda varianti, et viibiks kodus võimalikult vähe.
    Aga üldiselt ma loodan samuti, et teil see oma kodu ükskord tuleb. Põnev saab see teema olema igal juhul.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *