“Kuule, aga sa oledki ju mu esimene pikk suhe, mul ei olegi ju kedagi peale sinu olnud,” imestasin ma kui Leen ütles, et meil palutakse oma eksidest kirjutada. Tõesti, seda seksivärki olen ma omajagu teinud, aga suhteid mul enne Leenut pole olnud. Ehk siis esimene, kelle leidsin, selle ka võtsin.

Ütleme nii, et mul on päris värvikaid tegelasi teele sattunud või oleks õigem öelda situatsioone, millest ma nüüd aastaid hiljem võin ka natukene pajatada. Kirjutada on tegelikult pisut kergem, sest ega mulle väga ei meeldi nendest rääkida. Leenule jah, olen rääkinud ja siis ta vahest, kui sõbrad külas on toob mõne teema esile. Mina muidugi samal ajal jookseks teise tuppa, sest vahest on ikka päris häbi. Aga no mis tehtud see tehtud ja eks ole kogemus või õppetund seegi.

Olgu siinkohal öeldud, et ma tegutsesin päris mitu aastat pidudel ja klubides fotograafina ning see andis mulle teatava staatuse või nähtavuse, mida paljudel minu sookaaslastel ei olnud. Iseasi kas ma seda ära oskasin kasutada või mitte. Kentsakas lugu on muideks see, et ALATI, kui ma panin end ilusti riidesse ja läksin välja mõttega, et täna ma skoorin, siis ei juhtunud mitte midagi. Ikka lõpetasin üksinda voodis. Aga need korrad, kui ma läksingi reaalselt tööle ja panin selga põhimõtteliselt suvalise särgi ja püksid, siis hakkas ALATI keegi ligi ajama. Just siis kui mul ei olnud ei aega ega tuju, siis ikka ujus keegi külje alla. Vahest andsin alla ka ja niiöelda tegin asja ära, aga ise mõtlesin samal ajal, et kus sa eile olid või eelmisel nädalal jne.

Miks nii pikad… rinnad?

Muidu kena neiu ja toreda jutuga. Pisut selline pluss suurus ja väga rõõmsameelne. Skoorisin ta siis ööklubist ja kõik tundus olevat tore. Seda aga seni kuni ta oma rinnahoidja avas. Ma ei liialda, aga need rinnad olid pikad. Ei, need ei olnud suured, need olid pikad. Okei otseselt nibu naba ei puudutanud ja õlale ei saanud visata, aga pinalitäie pliiatseid oleks sinna alla kenasti ära paigutanud. Seega kui tavaliselt küsitaks, et miks nii pikka nägu, siis mina tahtsin küsida, et miks nii pikad rinnad? Tegelikult ka, need oleks saanud rulli keerata. Pisut kaneeli vahele ja kaneelirull missugune.

2000 ja tulen kaasa

See oli üks neiu, keda ma nimetan letitüdrukuks. See oli selline teatud liik preilisid, kes alati otsisid tähelepanu ja piisavalt juua saades kakkusid nad end rinnahoidjate väele ja läksid kuhugi baariletile tantsima. Ilmselt ikka selleks, et meesisendite tähelepanu saada. Mõnikord see õnnestus, aga mõnikord mitte. Minu jaoks olid need neiud “püsikad” selles mõttes, et nad oli alati kohal, alati purjus ja alati suvaliste kuttidega. Või siis rikaste meestega. Loomulikult olid nad siiski välimuselt kenad ja sisimas ihusin ka mina neile hammast, aga teadsin, et mul ei ole vanalinnas hotellituba või kallist autot. Sellest hoolimata oli suur minu üllatus, kui üks neiu peol minu poole lähenes ja teatas, et tema tahab täna hoopiski minuga kaasa tulla. Kuna ma oli tihti siiski autoga tööl, sain esiti aru, et ta tahab mind taksojuhina kasutada. Kõik juba toimis ja minul juba veri voolas vaikselt allapoole, kui preili küsis, et kas mul sularaha on? Ma mingi et oot miks, ma ju viin su koju. Ei-ei, kuidas sa mulle siis maksad? Oota, kuidas palun? Ehk siis lühidalt öeldes soovis neiu minu käest 2000 krooni. Aga sellist raha ma muidugi välja ei soovinud käia. Ta lihtsalt ei olnud seda väärt.

No ei lähe minema…

Leidsin siis mina ühe neiukese, viisin tema enda juurde ja tegime seal, mis me tegime. Saabus hommik ja oli aeg tööle minna. Tõusen mina üles, tegin kohvi ja võileiba ning läksin neiut üles ajama. Aga tema ei tõuse. Keeras teist külge ja magas edasi. Seletan, siis et kuule, ma pean tööle minema ja kuhu sa tahad ma su viin, sest veel on aega. “Ei mind ei ole vaja kuhugi viia, ma magan natukene aega siin…” Ei tahtnud nagu ebaviisakas ka olla ja kurjalt käratada, et kurat, kao koju. Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et pidin tööle minema, neiu aga jätsingi siis magama. Ise samal aja mõeldes, et mis ta nüüd teeb jne. Mõtlesin siis, et lõuna ajal lähen sõidan koju ja teen ettepaneku, et lähme lõunale ja siis saan ta niiöelda korterist välja. Kuna siis messengeri ei olnud, vaid sotsmeedia platvormiks oli Orkut ja ma ei teadnud isegi tema nime (ei mäletanud vähemalt), siis oli keeruline ka ette teada anda, et olen tulemas, pane riidesse ja oota mind. Läksin tuppa ja mida neiu tegi? Vedeles voodis ja sõi võileiba.

Kuna ma juba koju tulin ja tema seal voodis vedeles, siis loomulikult ei jäänud see hetk kasutamata. Infoks olgu öeldud, et süüa ma sel lõunal ei saanudki. Asi jälle tehtud, arvasingi, et no nüüd on küll kõik ja viin ta kuhugi ära. Aga EI! Tema otsustas ikka veel korterisse jääda. Tundsin jällegi, et ebaviisakas on inimest välja visata, mõtlesingi, et ah, las jääda nii. Rääkisime seal juttu ja pidin tagasi tööle minema. Tööl aga nuputasin plaani, et kuidas ma ikkagi temast vabaneda saaksin. Õnneks ei teinud ma lõuna ajal süüa ning kuna ka külmikus väga midagi ei olnud, siis tulingi ideele, et läheme õhtul välja sööma, küll siis saab ta vähemalt korterist välja. Eks siis vaatab edasi. Mõeldud tehtud.



Lõunasel ajal olin ma niipalju nutikas ja küsisin ta telefoninumbri vähemalt, et vajadusel helistada. Aga seda ei teinud ma enda mobiililt vaid kasutasin eakama kolleegi numbrit. Tööpäev läbi, sõitsin koju, võtsin neiu kiirelt peale ja sõitsime kesklinna. Plaanisin vist Virusse minna, aga kuna sellel hetkel parkida kuhugi ei olnud, siis sellel samal hetkel tulin ma geniaalsele ideele. Palusin neiul autost väljuda ja ütlesin, et näed, seal on see koht kuhu ma sööma mõtlesin minna, et sa mine juba ees ära ning ma pargin auto ära ja siis tulen järgi. Ja ta läkski. Mida aga tegin mina? Käik sisse ja minema. Otsejoones koju, uks lukku ja tuled kustu. Veel järgmisel päeval oli hirm, et kurat äkki tuleb tagasi, aga õnneks mitte. Rohkem ma teda kuskil ka näinud ei ole. Aga pisut creepy kogemus oli küll. Nagu mis valu sul on kuhugi tiksuma jääda? Oleks siis veel, et nädalavahetus ja veedadki nädalavahetuse kuskil, aga see oli neljapäev. Kas sa ise ei peaks kuskil tööl käima?

Diivani Diana

Tegelikult on see lugu väga lihtne ja äärmiselt kiire, sest kogu sündmus leidis aset mingi poole tunni sees. Klubi üleval korrusel oli VIP või kuidas iganes keegi seda nimetas. Seiklen mina seal niisama ja sisuliselt tiksun tühja, kui läheneb neiu, kes konkreetselt ütleb mulle, et tema tahab seksida, nüüd ja kohe. Mina kui viisakas noormees ei saa ju ühe hädas naisterahva palvet jätta mitte rahuldamata ning vastasin talle jaatavalt. Aga meie arusaamad kohe praegu seksimisest läksid natukene lahku.

Ma mõtlesin, et läheme siis emma-kumma juurde, aga ei, tema tahtsiki kohe nüüd ja praegu. Tuli vaid asukoht leida. Selleks osutus seal samas ruumis olev rohekas diivan. Küll õnneks mitte diivani pealne, vaid selle tagune. Ruum oli nagunii pime, muss peksis ja saimegi asja tehtud. Samal ajal muideks tulid kaks inimest ka sinna diivanile istuma. Aga meid nad ei märganud – vist. Tulime püsti ja liikusime baari suunas, kui selle neiu keegi sõbranna tuli ning kõnetas teda. Tuli välja, et ta nimi oli Diana. Mina loomulikult kohe muigasin, et hahaha Diivani-Diana. Tegin ka ettepaneku, et äkki siis ostan juua või midagi, aga ei. Temal oli muud teha. Nii ta mind siis sinna  jättiski. Tagantjärgi mõtlen, et issand, ta lihtsalt kasutas mind ju ära. Kohutav.

Sefiiri ja seksi!

Kuna ma õppisin Tartu Ülikoolis kaugõppes, siis tuli igas kuus vähemalt korra käia ka ülikoolilinnas. Seal oli aga mul nimelt üks selline “sõbranna,” kellele võisin alati helistada ning kui ta kodus oli, siis võisin alati kiirelt tema juurest läbi karata. Nii ka sellel korral. Aga väikese erandiga. Rääkisin temaga vist messengeris ja ta palus, et kuule, ole hea too midagi süüa ka. Tuiskasin poodi, et okei, võtan nipet-näpet ja lähen külla. Aga ma unustasin küsida, et mida ta täpsemalt tahab? Lõppes see poeskäik siis sellega, et ma viisin talle: juustuvorsti, hapukoort, piima, juustu ja saia. Olles siis viisakas noormees ja teades, et ka naised tahavad magusat süüa, krabasin kaasa ka paki sefiire. A te nüüd kujutage ette seda vaatepilti, et keegi tuleb teile küll teatud eesmärgiga ja toob külakostiks vorsti, saia ja sefiiri. No kas te laseks ta üldse sisse? Ilmselt mitte. Aga tema lasi.

Kiire kähkukas raamatukogus

Tartus ma väga ringi ei hooranud kui aus olla, sest see on nii väike koht ja kõik tunnevad kõiki ja kõik tuleb kohe välja. Seega olid minu sihiks välistudengid. Need vähesed, kes seal siis ka olid. Praegusel ajal on see arv kindlasti kordades suurem. Aga tutvusime siis ikkagi kuskil internetis. Äkki oli mingi amor.ee või suhted.com. Midagi sellist. Leppisime kokku, et teeme esimese kohtumise Tartu ülikooli raamatukogus. Et lihtsalt kohtume, räägime ja vaatame, mis saab. Kas on klikki või ei. Klikk oli hea, kohe väga hea, sest umbes 10 minutit pärast vestlust otsustasime privaatsema nurgakese leida. Kuna ta oli välisüliõpilane, siis oli talle antud ka luba kasutada raamatukogu privaatseid lugemistubasid. Ning just sinna me suuna ka võtsime. Pärast seda läksime laiali ja natukene veel suhtlesime, kuid raamatukogus ei kohtunud. Ju ma ei olnud siis ikka piisavalt hea. Tähendab ma tean ise ka täna, et ma ei olnud hea. Aga tollel ajal arvasin, et piisab sellest kui paljaks võtan ja siis on naisel juba hea. Piinlik, kui nii mõelda.



Neid lugusid on veel ja veel ja veel ja veel, mida ma ühte või teist lugu kirjutades hakkan meenutama, kuid las jääda midagi ka minu teada. Ja natuke ka Leenu.

Kokkuvõtvalt võib ikkagi öelda, et minu eelnevad (s)eksikogemused on olnud lühikesed ja ei midagi erilist. Nagu läheks korraks metsa, lõhuks seal veits puid, siis lähen järgmisesse ja siis veel järgmisesse ning ongi kõik. Maha, taha, minema. Kui te küsite seda arvu, siis ma tegelikult jään vastuse võlgu. Ma tõesti ei ole mingit nimekirja pidanud. Uurisin Leenult ka, et kas ta teab enda partnerite arvu ja ta raputas pead.

Kas see pakkus naudingut? Kindlasti mitte. Pigem pakkus see leevendust.