Eilne hommik hakkas natuke kummaliselt, sest Meelist polnud ju kodus ja Hedon veel emadepäevabiiti ei hooma. Meelis tegi mulle emadepäevaks lillekasti juba varem valmis, sest keegi pidi seda ju kastma :) Meil seisis aianurgas üks puidust, kast mis lihtsalt oli ja hakkas käest ära minema. Aga kuna ma käisin pinda, et ma sooviks aeda võõrasemasid, siis Meelis ühendas kaks asja.

Ma siis tegin ise emadepäevasööke, ilmselt tulevikus teevad seda poisid. Tegime koos Hedoniga tegelikult. Ta oli terve aja kõrval ja assisteeris. Talle hullult see köögitoimkond meeldib. Ta küll seepäev rohkem sõi hakitud asju kui ise hakkis, aga oli vähemalt juures :) kooris näiteks munad ära! Hakkisin suure hunniku kartulisalatit ja tegin koogi. Mina ja magus, no see ei käi kokku. Aga õnneks sööjad kiitsid. Ma alguses tahtsin teha hästi mahlase, siis mingi hetk kartsin, et sai liiga mahlane, aga lõppkokkuvõttes oli normaalselt mahlane.

Ja siis tegime Meelisele üllatuse ja läksime lennujaama talle vastu. No lapsega lennujaamas see on ikka surm, olin unustanud meie eelmise aasta Bulgaaria reisi, kui me lastega lennujaamas pidime sõbrannaga passima ja kuidas neil oli meeletult igav. Vaatasime küll klaaskapis lennukeid ja mängisime parkimis- ja pangaautomaadiga, aga kui midagi ei toiminud, korrutas Hedon aga “katki” ja “katki”.

No annab ikka last lõbustada. Läksime “viimasel minutil”, et ei peaks passima. Algul näitas hilinemist kolm minutit, siis kümme ja lõpuks maandus Kiievi lennuk 15 minutit hiljem. Ja kuna korraga tuli viieminutiliste vahedega mingi seitse lendu, siis läks ikka normaalselt aega. Pluss rahvast oli palju. Ei tahtnud sealt saabujatest ära ka minna, noh, kuskile trippima Hedoniga, sest siis oleks Meelise tuleku maha maganud.

Ja lõpuks siis tuli… Naabripoiss. Hedon kohe jooksis, je jeee… Ja siis tuli issi… Naabripoiss tõmbas kohe tagasi, “oioi, emotsionaalne hetk”. Ja nii oligi. Ma teadsin, et Meelis on megaõnnelik, et ma Hedontsi talle vastu viisin. Muidugi oli tüüpiline “issand, kui suur ta on, mingi 10 senti kasvanud ju ja kui palju ta räägib, mis sa temaga teinud oled?” Ma naersin, et ei midagi, selles asi ongi, lasteaias käib. See kui palju ta on hakanud lasteaias käies rääkima ja kui palju ta ise teeb ja hakkama saab, no super laps :)

Tulime siis kogu kambaga koju, meil on lapsehoidjate paar, mees sõidutas meid lennujaama, siis krabasime poolel teel ka naispoole peale ja tulime meile sööma. Naabripoiss tuli ka.

Põhiline, kui me kodust ära läksime, arvasin, et oleme mingi tunni pärast tagasi, panin vorstid ahju, õnneks saja kraadi peale, sest me tulime koju peaaegu kaks tundi hiljem… Vorstid polnud pruunidki. Ahi kiirelt 250 peale ja.. Saime sööma hakata.

Ja Meelis ei unustanud mind, sessuhtes, et ta ütles vahepeal, et siit (Kiievist siis) pole midagi tuua, et noh, pole pointi osta selleks, et osta. Lennujaamast viina/rummi/mingit põnevat jooki ei jäta me kunagi ostmata, see on juba traditsioon mingit põnevat alkoholi kaasa osta. Naabripoiss muidugi naeris, et millal te neid jooma hakkate, need ei mahu teil riiulissegi. Pole probleemi, teeme ruumi :) Aga sel korral tõi Meelis musta viina.

Seda enam Eestis ei müüda, aga on mustsõstramahlaga megahea. Kunagi oleme joonud.

Ja siis… ta tõi mu lemmiklilli. Piibelehti! Awww! Otse Ukrainast! Transportis vette ja kilesse pakituna käsipagasis. How sweet is that :)

=”https://marimell.eu/wp-content/uploads/2S8A1313.jpg” alt=”” width=”1728″ height=”1152″ />

Ütleme nii, et mul oli väga armas emadepäev! Mis teie tegite? Mis kingiks saite? Mida ootasite? Mida saite? Kuidas mees üllatas?