Ükspäev jäi mulle FBs ette mingi ema mure, kus ta kirjutas, kuidas ta pojal on roosad kummikud ja ka talveks valis ta endale roosaga saapad ja lasteaias (LASTEAIAS!) keegi juba kommenteeris ja kiusas teda selle pärast. Kus maailmas me elame? Ilmselgelt kiusab viieaastane teist viieaastast kummikute värvivaliku üle oma vanemate eeskujul. Lapse jaoks ei ole värvidel sugu, pigem on see vanemate vanaaegne mõtlemine, et tüdrukud kannavad roosat ja poisid kannavad sinist. Tüdrukud mängivad köögis (mina köögis avapildil) ja poisid mängivad traktoriga.

Mu sõbranna tütre suurim soov oli sünnaks saada traktor. Selle ta ka sai. Hedelin käib meil kodus Nerfi püssid puusal ja hiilib mööda nurgataguseid, kas ma võtan püssid ära ja keelitan teda mänguköögis nõusid pesema? Ei.

Oleme hetkel Hedonile talveriiete otsinguil ja talle meeldis üks kombe ja ta täpsustas kiirelt – aga seda ei saa võtta, koolis hakatakse narrima, et tüdrukute oma. Sellel oli üks rida lillat! Halloo!

Minu jaoks, nagu ilmselt ka paljude teiste minu ealiste jaoks, pole värvidel sugu. Mees võib kanda roosat ka siis kui tal ei ole kodus tütreid kasvamas, mind ei häiri habemega naine, kleidiga mees, roosasid kummikuid kandvad poisid või sinise dressiga tüdrukud. Hedelinil on tumeroheline draakoni kombinesoon – täitsa poiste oma mõne meelest ju.

Nägin, et Pere ja Kodu oli ka sellest samast teemast loo teinud, millega ma oma lugu alustasin. Lugesin ja seal soovituses oli lugu poisist, kes tahtis tolmuimejat ja kelle peresõber küsis, kas sa kasvatad temast homo? Nagu päriselt, aastal 2023, ma arvan, et on ajuvaba isegi sellistel teemadel diskussiooni langeda, aga teisalt ma saan aru, et.. EKREmeelseid on meil Eesti vabariigis kahjuks liiga palju.

Mis ma öelda tahan – me oleme elanud terve oma elu raamides – isa toob raha koju, ema on köögis, mehed teevad remonti, emad keedavad moosi, tüdrukud vaatavad printsessimultikaid ja poisid automultikaid. Pole isegi see mingi vähe nähtud teema, et töökoht peab kestma terve elu, edasi viib ainult ülikooliharidus ja iseõppijad, vabakutselised, loomeinimesed on mingi alamklass, lollid ja saamatud.

Õnneks see hakkab vaikselt muutuma, vaikselt. Rõhk sõnal vaikselt. Tänane 20ne aastane ei kujuta ettegi, et terve elu ühes kontoris veedaks või et ta töökohta ei vahetaks või edasi ei liiguks. Veel 15 aastat tagasi mõtles isegi Meelis nii – töökoht olgu igavene, ülikoolipaber avab kõik uksed, töö ei pea meeldima vaid sellest peab ära elama. Oh, kuidas mina ei ole kunagi olnud sellise mõtlemisega. Minu isa töötas 40 aastat Vabaõhumuuseumis puusepana, ta oli kuldsete kätega mees ja tuli sealt, tahaks öelda “jalad ees”, reaalsuses tuli ta sealt ära siis, kui sealgi hakkasid toimuma muutused ja “minust noorem ei tule mind kamandama” sai talle saatuslikuks. Ta lihtsalt ei olnud nõus töötama kellelegi, kes oli temast lollim. Nii ta oma viimased aastad tegigi juhutöid valvurina ja lõpuks nautis pensionipõlve.

Mu ema seevastu tegi igasuguseid erinevaid asju – näiteks tegi mu ema kunagi Kolme Põrsa restoranile menüü, ilma et ta seal kunagi palgal oleks olnud. Aga restoraniomanikud teadsid tema kokandustausta (mida ta mitte kunagi polnud õppinud! Kusjuures, ta tahtis minna õppima meditsiini ja tema vanemad ütlesid, et see on lollus – mis sa hakkad terve elu verd võtma või?) ja tahtsid just tema maitsemeeled panna proovile, et teha üks äge menüü, mis võiks turistile huvi pakkuda, et vanalinnas restorani sisse astuda. Mu ema kokkas nagu eilset poleks, tema jaoks ei eksisteerinud mingeid retsepte – kõik käis tunde järgi ja kõik maitses imeline. Isegi Vilja Savisaar astus omal ajal tema toidukohta sisse ja küsis, kes köögis on. Kui ta sai vastuseks mu ema nime, läks ta edasi, kui teise koka nime, valis järgmise söögikoha.

Mu ema tegi raamatupidamist, varustas restorani, kokkas, vajadusel oli baaris, tegi kõike mida ühes söögikohas oli vaja teha. Ta oli aastaid toitlustuses, aga enne seda ka näiteks piletikontrolör (selle eest maksti lisaraha!), mida ta tegi kontoritöö kõrvalt kus koostas graafikuid ja trollibusside marsruute. Ta oli täpselt nagu mina või siis olen mina nagu tema – ei olnud tööd, mida ei sobinud teha kui vajadus oli, ta oli julge, pealhakkaja ja ei löönud kuskil risti ette – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ma olen täpselt sama meelt, me oleme Meelisega teinud igasuguseid töid, alustades voodipesude vahetusest, autode pesemisest, kavenduses liiklusmärkide pesemisest, me oleme teinud maalritöid, riputanud kardinapuid, olnud köögis abiks, pesnud nõusid, puhastanud basseini, korjanud õunu, ploome, avokaadosid, võtnud matšeetega kapsaid ja brokkoleid, värvinud avokaadopuid, et nad kuumas vastu peaksid, oleme teinud kokteile, oleme teinud telet, meelelahutust, korraldanud üritusi alates laste riiete poe avamisest kuni suurte brändide lansseerimisüritusteni. Me saame kõigega hakkama ja ükski töö ei ole – eee, seda ma ei tee. Esiteks, kui vaja siis teed, teiseks annab iga uus asi sulle kogemusi, et olla järgmine kord parem. See, et ma teen mingeid üritusi, aitan leida sobivaid influencereid, õhupalle ja leivanuge annab mulle kogemuse, et teha järgmine kord veel midagi. Ja kui see info liigub õigetes ringkondades, siis mul ongi tööd ja ma ei pea muretsema. Need ei ole üldse asjad, millest ma megakõvahäälega räägiks, aga ma ei saa ka kurta, et ma ei ela ära.

Okei, see lõpp läks lappe, aga mu point alustades oli see, et kui teie ei saa aru, kui teie olete veel vanamoeline ja habemega naine, seelikus mees ja roosad kummikud poisi jalas tunduvad imelikud, siis – mõelge seda omaette. Ärge pressige seda jama oma lastele peale. Te ei pea neist kasvatama samasuguseid inimesi nagu teie olete. Te võite suht kindlad olla, et nad mõtlevad kümne aasta pärast avaramalt ja mõtlevad, et jumal, ma ei kasvataks oma lapsi iial nii nagu mind kasvatati. Mõelge sellele. Ilusam oleks, kui neil oleks tore lapsepõlv ja kaasa saadud head väärtushinnangud, kaasa arvatud see, et me ei kiusa kedagi nahavärvi, roosade kummikute või maitse-eelistuste üle ja nad mõtleksid heldimusega, et ma tahan olla sama hea lapsevanem, kui oli minu oma.