Ma iga jumala kord kirun end kui luban mõnele Baltikumi agentuurile, et muidugi teeme koostööd. Miks ma ei õpi? Miks ma alati samasse ämbrisse astun? Miks inimesed üldse nii erinevalt sisuloomist mõistavad ja miks nad panevad kõik samasse patta, et kui see toimib Leedus, siis see ei pruugi toimida Eestis ja vastupidi.

Eestis on nii lihtne, esiteks valin ma koostöid ise suht palju inimsuhete pealt ja teiseks minu poole pöördujad tavaliselt teavad mind ja mu sisu, nad teavad, kuhu nad ennast mässivad. Nad teavad, et nad ei pruugi saada klassikalist reklaampostitust vaid hoopis näiteks midagi, kus ma neile ära panen või toon välja toote miinused, mitte plussid. Nad on valmis ja nõus “out of the box” lahendustega, et ei pea olema alati klassikaline “mina ja toode” pilt. See mulle meeldibki. Kui ma saan teha midagi, mis mul parasjagu pähe tuleb, mitte ajada kilomeetrises scriptis näpuga jälge, kas mulle sai ikka selga heledates toonides kleit ja kas juuksed peavad olema kinni või lahti ja kas päike tõuseb või loojub või kas kell seinal on kaks päeval või kaheksa õhtul.

Mis sisu teie tahate sotsiaalmeedias näha? Kas ilusaid klantspilte ja telereklaamilike storysid või ehedat elu, päris elu, kus tooted lihtsalt meie ellu sobituks?