Miks on Halloween popim kui Kadripäev?

Kui Mardipäeva järel kirjutas üks tuntud inimene oma FB seinal, et tal ei helisenud täna kordagi uksekell, aga seevastu oktoobrikuu viimasel päeval suisa üheksa korda, siis ma hakkasin mõtlema, et muidugi – ameerikalik “kommi või pommi” on jube lihtne öelda, aga õppida selgeks laulud, tantsud, mõistatused, luuletused, rahvatakused – see vajab ikka omajagu tööd.

Kui poisid Mardipäevaõhtul meile külla tulid, siis küsisin, et noo, kas teeme vuntsid ette ja lähete maja peale marti jooksma, siis kõik vastasid ühest suust, et “eiiii”.

Mulle meenus kuidas me hakkasime septembris sõpradega juba plaani pidama, kes mida esitab, kes millega esineb, mis laule laulame, mis mõistatusi räägime, mida pererahvale soovime, mis selga paneme jne. Meil oli järjekord, kes mida esitab jne. Meil olid proovid!! Meil oli peaproov ka! Ja alles siis läksime me majast välja kommi lunima.

Kadripäeval vedasime endaga kaasa suuri potte ja panne, tegime mini stand-up’e uste peal. Meiega käis kaasas kümme aastat vanem tüdruk, et meid turvata, et meilt keegi komme ja saadud saaki rotti ei laseks.

Õhtu lõpuks olime sõbranna elutoas ja jagasime saagi võrdselt laiali. “Vene aja lõpus” oli ikka vinge kui said Soomest toodud lagritsat või plekk-karbis sinki, mitte vaid õunu, mida memmed lahkelt jagasid.

Omal ajal oli ikka taevas sinisem ja muru rohelisem, aga tegelt oli ka – elu oli veel 25 aastat tagasi jumala teine, mis ta täna on. Mul on hea meel, et vähemalt lasteaed hoiab neid Eesti traditsioone au sees ja mardipäevaks õpetatakse selgeks ikkagi vana hea mardilaul, mis minul on peas juba 30 aastat. Samamoodi nagu üks luuletus, mida ma omal ajal mardisandiks käies esitasin.

Kas teie käisite omal ajal sante jooksmas? Mis teile sealjuures meeldis? Mis ei meeldinud? Mida saakiks saite? Kuidas tänapäeval, kas lapsed eelistavad halloweenil kommi ja pommi küsida või näete sante ka? Kuidas üldse enda lastele tänapäeval neid asju seletate, kas pigem räägite mardi- ja kadripäevast või halloweenist?

3 Comments

  1. Olime algklassides (2000 keskpaik), kui käisime marti ja katri jooksmas sõbrannadega. Paar korda isegi küla vahel (sai noosiks maasikamoosi ja muud head paremat), aga muidu alevis, kuna korterites oli lihtsam käia ja seal oodati marte ja kadrisid. Enamasti õppisime mõistatused ära, kuna pilli meist keegi ei mänginud, laulu ja koomikuteks olemise jaoks olime häbelikud. Meil kahjuks turvat kaasas ei olnud :D Pidime ikka suurematel poistel, kes kommi pommisid, eest ära jooskma. Eks Halloween tundub jaa kergem… Aga mõnes mõttes lõbusam, saab ennast ükskõik kelleks teha. Ameerikas nähakse kostüümidega tavaliselt vaeva (vähemalt tundub), nii et seegi on juba väikest kommi väärt. Aga ma ei ole Eesti halloweenitajaid kohanud, seega nende kostüümide kohta ei tea. Natuke kahju küll, et meie traditsioon hakkab vaikselt välja surema, aga noh, mis sa teed…

  2. Olen kahe käega halloweeni poolt, see santimine on nononono.
    Ei taha ja ei viitsi mina vaadata võõraste laste taidlemist ja seda sodi laiali loopimist. Hea meelega vaatan üle ukse lahedaid kostüüme ja ulatan kommi. Meie kadrid ja mardid võiks kuidagi ajaga kaasa liikuda, need kaltsupuntrad pole ju enam üldse see, mis vanasti, ei ole meil vaja vilja- ja karjaõnne, lihtsalt lahedat meelelahutust nii võõrustajale kui lapsele.

  3. Mina käisin lapsena ikka nii mardi- kui ka kadrisanditamas, aga selle viimasega oli alati dilemma, et kas joostakse kadrilaupäeval nagu Marti joostakse mardilaupäeval või kadripäeval. Nüüd siis olen aru saanud, et eri piirkondades Joosti erinevalt või siis mõlemal päeval. Lapsed on käinud nii halloweenitamas kui ka santimas. Halloween meeldib neile rohkem, sest siis saab vabalt kostüümi valida , aga santimas meeldib mõistatusi küsida. Sellel aastal küll koroona tõttu käisime ainult vanaemade ja minu õe pere juures, aga seegi oli väga tore!

Comments are closed.