Tegelikult on see juba igivana probleem, mis nüüd jälle päevakorda tuli. Nimelt siis pildistamine, fotode kasutamine erinevates väljaannetes ja selle eest maksmine. Olgu sellega, kuidas on, kas ma pilte teha oskan või ei, aga kui keegi neid tahab/tellib, siis järelikult kärab küll.

Meil Eestis on päris mitu meediaväljaannet ja lugematul hulgal online väljaandeid. Kõikide puhul on tegemist ettevõtetega ja ma eeldan, et nad kõik ju teavad, mis on ettevõtte tegutsemise peamine eesmärk – kasumi teenimine ja selle maksimeerimine.

Kõik need väljaanded müüvad, ma rõhutan müüvad, mitte ei anna tasuta ära reklaamipinda oma väljaandes. Seega, kui sa tahad end kuskil ajakirjas või lehes reklaamida, siis pead sa selle eest maksma. Reklaamindus on üks väga kõva ja kasumlik äri, näiteks 2013. aastal oli viie suurema Eesti ajalehe kogukäibeks 14 miljonit eurot.

Aga asjast endast – olen aastate jooksul vabakutselise fotograafina teinud tuhandeid pilte, nii mõnigi neist on kuskil fotopangas üleval, kust soovijad saavad neid salvestada/tellida/kasutada.

Mõne aja eest kirjutas mulle üks roosasid prille kandev ajakirjanik ja soovis kasutada üht poliitiku pilti, lubasin lahkelt, kuid kui tahtsin teada, kellele ma arve teen… „Siis jääb küll ära!“ Tegelikult teadsin ma seda vastust juba siis, kui ma talle vastasin, et pilti võib kasutada küll, kuid tasuta ma seda paberväljaandele ei anna…

Ja ma juba kujutan ette seda sõimu ja hala, et ma olen maailma suurim tropp, ise ei oska piltigi teha, aga tasuta ka pilte ei jaga. Ega see pole esimene, ega ka viimane kord, kui mind kuskil toimetuses kirutakse, et ma julgen tehtud töö eest raha küsida.

Huvitav suhtumine – nad annavad välja ajakirja, kirjutavad inimesi huvitavatest persoonidest, et rahvast ostma panna, müüvad reklaami, aga minule maksta ei taha. Kui oleks võimalik minna toidupoodi ja kassas „aitäh“ öeldes kauba eest makstud saaks, siis palun väga, võtke palju tahate mu pilte. Seni kuni aitäh’iga maksta ei saa, ma ei saa paraku teid aidata.

Teine levinud pakkumine on „ma annan sulle… lõhna/lõunasöögi/ujulapääsme…“ – saadan selle kuu alguses Eesti Energiale? Et sel kuul tasun nii?! Kui see võimalik oleks, siis ma võiksin isegi sellise diili peale mõelda, aga seni kuni pildistamine on töö ja töö on raha ja raha on söök ja valgus, siis valin selle, mitte et istun pimedas ja näljas, aga lõhnan hästi.

Loomulikult on erandeid, kui ma võin tulla heast peast, eriti soodsalt või tasuta pildistama, kuid üldjuhul need asjad nii ei käi. Või mis? Kui palju olete teie nõus tasuta tööd tegema? Millist tööd ja millises mahus?