Nagu kombeks, kutsusime Hedontsiku sünnale mõned sõbrad. Mul oli nädala algusest peale plaan õues fritüürida, sest sain Gemossist viimane kord igast lahedat kraami.

No mida polnud, see oli ilm. Terve laupäevase päeva sadas. Nii palju siis õue-plaanist.

Algne idee oli mul see, et ma teen kõik ettevalmistused ära ja igaüks saab ise võtta ja fritüürida endale mida hing ihaldab. Aga kuna plaanid tuli kõik ümber mängida, siis kukkusin ma keskpäeval asju fritüürima ja… Neli tundi hiljem viskasin jäägid prügikasti, sest mul oli totaalne kopp ees viie asja korraga frittimisest. Unistasin sel hetkel sellest fritüürist, millega ma Austraalias töötasin, sinna sai kaheksa kilo asju korraga küpsema panna :D

Praegu meenub, et terve suur kott sibularõngaid jäigi frittimata!

No igaljuhul olid menüüs kataifi taignas kana ja krevetid. Seda tainast ja neis tehtud krevette nägin ja maitsesin ma esmakordselt Rakvere Sushi Tigeris. Ma arvasin, et see tainas on midagi eksklusiivset, mida ma ise poest ei leia, aga võta näpust – Gemossis oli täitsa olemas. Ja kui ma tõsimeeli arvasin, et see on klaasnuudlitest tainas, siis ma arvasin, et tegemist on mingi nö ökomökoga, aga ei – kataifi tainas on lihtlabane nisujahu. No hää küll. Igaljuhul see tainas tuleb võtta sulama kaks tundi varem, ma olin ettenägelik ja panin selle juba eelmisel õhtul tava külmutuskappi. Ja lahti harutada on seda paras müsteerium. Ma lõpuks rebisin lihtsalt endale sobiva tüki ja mässisin krevetid ja kana sisse.

Siis ma tahtsin kevadrulle teha – no mis neid siis teha ei ole, eksole. Aga no vat minul nad ei õnnestunud, lagunesid fritüüris laiali, ma ei tea, kas mul oli liiga palju sisu või mida. Kolmekaupa proovisin frittida ja no ei õnnestunud, viskasin siis ahju. Seal nad muidugi selliseks kuldkollaseks ei läinud aga krõbedad ja head olid ikka, sest maitsed olid imelised.

Wokkisin sinna sisse paprika, porgandi, seened, ingveri ja küüslaugu. Mmm :)

Tegin ise juustupalle. Kuna mingi retsepti järgija ma pole, siis vaatan tavaliselt retsepte selle pilguga, et mis seal sees käib. Nii ka sel korral. Juust, maitseained, majonees, muna. Tegin pallid valmis ja järgmisel päeval keerutasin neid riivsaias, jahuvees ja uuesti riivsaias. Nagu päris! Mõni muidugi ebaõnnestus ka seal fritüüris, aga üldiselt toimis.

Tahtsin peperonisid ka täita, ma täitsingi nad ära ja siis tahtsin frittida, aga no selleks hetkeks kui esimesed viis sisse läksid, oli mul ikka korralik kopp ees ja ülejäänud lendasid lihtsalt prügikasti. Mul oli nii kõrini.

Lisaks tahtsin ma veel brie-juustu ka paneerida ja frittida ja no selle serveerisin ma lõpuks lihtsalt niisama nagu ka hunniku peperonisid. Uuh, selline tunne oli, et ma ei tee never enam süüa.

Kaks dipikastet tegin ka. Kas te olete söönud Türgis kebabi? Või noh, Saksamaa läheb ka arvesse. Ma Eestis kuskil Kreeka-Türgi restoranis käinud pole, seega ma ei tea, mis tžaitžikit seal serveeritakse. Minu parim tžatžiki kogemus pärineb Saksamaalt kui ma seal elasin, ja sellest on saanud minu selline – “selline see peab maitsema” variant. Siiani proovitud maitseainesegud ja isetehtud versioonid pole viinud selle tulemuseni. Aga, aga… Gemossis müüdi tžatžiki maitseainesegu ja see on perfektne! Sellest tuleb õige asi. Riivid ühe värske kurki, pigistad ühe küüsauguküüne läbi pressi, paned paar lusikat seda maitseainet, hapukoort või maitsestamata jogurtit, segad, lased veidi seista ja voilaa!

Lihtsalt keele viib alla. Eriti hea grilli kõrvale. Aga sobis hästi ka dipikaks. Teise dipika tegin paprika- ja sibulapulbrist, soola, hapukoort, segada ja valmis.

No ja siis viimasel hetkel viskasin kokku ühe salati, sest mul oli plaanis teha peedi ja suvikõrvitsa chipse, aga kuna mul see frittimine nii kopa ette viskas, siis tegin hoopis kiire salati. Kanafilee tükid frittisin kiirelt ära ja viskasin salatisse. Salat oli üli lihtne – üks salatimix, suvikõrvitsa ja peediviilud, paar lusikat pestot ja kanafilee. Näpuotsaga soola ja nomnom!

No ja loomulikult ei puudunud sünnipäevalt ka tort – taaskord Tassikookide meremeheteemaline tordike, mis polnud traditsiooniline Tassikoogikas, aga sellegipoolest sama maitsev.



Pühapäeval oli siis imeline ilm. Kuna Meelisel oli üks kolmetunnine stuudiopildistamine, siis mina otsustasin, et mina arvutisse ei tule ja pakkisin hoopis beebi kokku ja läksin jalutama. Tiirutasime, mis me tiirutasime, lõpetasime stuudios, kuhu tuli Anete, et meist paar perepilti teha. Peab ikka beebit kenasti jäädvustama iga kuu ju.

Foto: Anete Palmik

Õhtupoole tulid sõbrad siis grillima. Kes tõi ribi, kes tõi vorste, kes tõi kana, kes tõi šašlõkki. Ja kuigi grillimise hetkel ma mõtlesin, kuidas ma kõike räigelt süüa tahan, siis lõppes see sellega, et ma sõin ühe väikse tüki kana ja kaks tükki armeenia šašlõkki ja mu kõht oli täis. Paar ribikonti sõin ka hiljem, aga nii palju siis sellest. Vorsti maitsesin… Ja hetk hiljem oli kõik juba otsakorral.

Siis hakkas juba superstaar ja… Poisid tahtsid midagi magusat. No pole probleemi, teeme ühe kiire šokolaadi magustoidu. Ma seda fondant’iks tegelt ei nimetaks vist. Kuigi ta oli üsna sarnane. Aga kuna ma jällegi retsepte ei järgi rohkem kui koostisosi, siis panin umbes 500grammi šokolaadi sinna.

Meelis kinkis mulle sünnipäevaks mingeid veini-šokolaade. Selgus, et selline põnev koht nagu Šokolaadituba (tšekka nende FB lehte!) on end vanalinna piiril sisse seadnud ja müüb selliseid maitseid, mida mujalt ei leia.

Meelis kinkis mulle tookord viis erinevat šokolaadi (pildil vasakul) – veini-juustu oli vist kõige põnevam, ma enam täpselt ei mäleta. Lemmikuks oli igaljuhul õuna-porgandi-ingveri šoks hoopis.

Aga mingi aeg käisid Meelis ja naabripoisid uuesti seal poes ja tõid veel šokolaadi, siis osutusid valituks Zotteri šokolaadid (pildil paremal): vaarika-kookose, punaseveini paprika-ananassi, ingveri, tekiila soola-sidruniga ja peekoni šokolaad.

Teate, te peate neid proovima. Need on ikka uskumatult ägedad šoksid. Ja arvestades, mis maitseid seal leiab, saab igaüks oma kõige põnevamad šokolaadiisud rahuldatud.

Aga kui ma ükspäev oma magusakasti sortisin, siis leidsin et igast šokolaadijuppe oli alles. Tumedaid ja heledaid ja maitsetega ja ilma. Otsustasin juba siis, et pean mingi magustoidu tegema, et saaks need ära kasutada.

Eile õhtul siis kiirelt ühe magustoidu kokku keerasingi. Sõbranna oli mingi – kuule, ma lähen koju vist, sa hakkad nüüd siin kokkama. Ma hakkasin naerma, et see käib nii kähku, et ta ei saa arugi. Ja tõesti. Superstaar polnud reklaamipausingi jõudnud, kui mul olid magustoidud juba ahjus. 12 minti ja valmis.

Magusanälg oli nii suur, et isegi jahtumist ei jõutud oodata.

PS. need magustoiduvormid sain viimane kord Gemossist ja kui need tavaliselt maksavad hingehinda, siis seal olid need vapsee odavad. Mingi alla euri tükk! Soovitan soojalt!

PPS. et keegi jälle askis küsima ei hakkaks, mis Hedontsik kingiks sai, siis hulgaliselt mähkmeid, Naty nr 4! Muud meil lihtsalt polnud vaja :)