Kui me talvel Tais käisime, siis katsetasime ka sealset fotograafi, mis muuseas tuletab meelde, et me teise fotosessiooni pilte polegi jaganud, aga see selleks. Ka Berliinis otsustasin ma otsida fotograafi, kellega selliseid koduseid paaripilte teha.

Kõigepealt otsisin ma fotograafi, kes mulle hinnalt sobis. Kõik olid üle 250 euro, kelle ma leidsin. Roberta hind oli 140 eurot tunni eest kui ta võib pilte enda sotsiaalmeedias kasutada. Kuna ma teadsin, et ma ise kasutan neid nagunii blogis, siis tundus üsna aus diil, et luban tal sama teha. Mõeldud-tehtud ehk kokku lepitud.

Ma olen sellessuhtes hinnatundlik, et ma võin maksta 250€ sellele fotograafile, kelle tulemusega ma olen varem korduvalt rahul olnud, aga mitte esimesel korral.

Seejärel tuli leida ööbimiseks koht, mis oleks kodune, et ei peaks hakkama eraldi raha raiskama sellele, et oleks mõnus atmosfäär. Siin tuli appi vana hea Airbnb kust me ikka ööbimisi võtame. Valikus oli kaks kohta, mis tundusid kodused.

Kesklinna variant (link) ja mitte kesklinnas variant (link) – lõpuks otsustasime ikkagi kesklinna kasuks, sest see oli selline heledam ja hubasem.

Muuseas, kui teil ei ole veel Airbnbs kontot, siis läbi meie lingi liitudes saate 21€ krediiti esimeseks broneeringuks.

Mu üks tingimus kohale oli see, et peab olema avatud köögiosa, sest mul oli konkreetselt sellise pildi idee peas.

Mustvalgena tundub see küll veits nagu ma oleks alasti ja me seksiks, aga.. värvilistena jälle pole nii head kaadrit.

Kui elamisest üldiselt rääkida, siis absoluutselt ideaalne koht, soovitame soojalt. Kaugus linnast kümme minutit (kannatab isegi käredama ilmaga jalutada), toa suurus täpselt paras, on eraldi ala istumiseks-söömiseks, rõdu! Suht suur vannituba ja lisaks koos hommikusöögiga. Mida me küll kasutasime vaid korra, aga siiski.

Aga fotograafist rääkides

Ma teadsin milliseid pilte ta teeb ja mulle see stiil meeldis. Ehk siis tema stiiliks on “ära vaata kaamerasse” ja ma mõtlesin, et meil on tuhandeid poseeritud pilte, tahaks just selliseid koduseid, nunnukaid paari pilte.

Meil on Eestis sellessuhtes vedanud, et oleme alati saanud fotograafidega kaubale, et saame musta materjali, kust ise välja sortida töötluse jaoks pildid. Me lihtsalt oleme üsna kriitilised ja fotograafil ei ole mõtet näha vaeva piltide töötlusega mis meile ei meeldi. Berliinis meil seda valikut ei olnud ja ma ei küsinud ka ja tulemus on see, et mul on hunnik pilte, mis mulle ei meeldi. Päris nii hull asi ei ole, et ma 71st ainult ühega rahul olen, aga ikkagi. Aga keda siin ikka süüdistada, ise ma näen selline välja, eksole. Või siis olen enese suhtes liiga kriitiline.

Samas nagu Roberta ise ütles, tahab ta anda töödeldud piltidega edasi story ja see tuli hästi välja. No näiteks ma kutsuks järgmist sarja piltidest “hommik Berliinis”.

Siit saaks isegi veel ühe eraldi loo jutustada:

Natuke nalja tegime ikka ka. Kuna Meelisel oli räige KFC isu, siis ütlesin, et tavai, võta see ämber (mulle üldse KFC ei meeldi), et saame homme pilte ka teha. Ja selle ämbriga on meil veel üks oma inside joke – kunagi käisime suure kambaga Egiptuses, all ink nagu ikka ja siis kaks tšikki käisid öösel salaja KFCs, kõhud olid megatühjad ja võtsid endale need megaämbrid. Mis selgus viimasel päeval – nad olid söönud sealt umbes kaks tükki ja siis pannud külmutuskappi – need olid konkreetselt jääs seal juba ja kõik alles, see oli põhiline.

No ja siia otsa tuli hunnik voodipilte, mida ma vast eraldi jagama ei hakka, küll ma postitustes kasutan tulevikus. Vaadake kui peened jalad mul on.

Kas ma läheks uuesti? Jah, iga kell!