Raamatuarvustus: „Minu Tai saared“ – sellist p*ska pole ammu lugenud
Ma ei tea, kust ma pean alustama. Ma olen täiesti šokis sellest raamatust “Minu Tai saared” ja sellest autorist – Annela Laaneotsast.
Alustan sellest, et sama kaua kui ma olen bloginud, olen ma lugenud ka Epp Petrone blogi, alustasin siis, kui ma olin Saksamaal ja tema USAs ja kunagi oli jutuks „Minu Saksamaa“ või „Minu Hamburg “, siis ma ei olnud üldse hea kirjutaja ja ei osanud näha seda minu-sarja nii, nagu ma seda praegu näen ja mida ma sellelt ootan. Saksamaa kondikava on mul kuskil kõvakettal siiani olemas, kirjutama pole ma jõudnud seda hakata ka kümme aastat hiljem.
Kaks aastat tagasi rääkisin ma Epuga uuesti, pakkusin talle kirjutada mingis lühivormis noortele suunatud (ainult e-raamatuna ilmuv) bäkkeri ABC või äärmisel juhul „Minu Lääne-Austraalia“, rääkisime, mis me rääkisime, asja sellest ei saanud ja teemaks tõusis hoopis „Minu Phuket“ või muud paradiisisaared.
Tunnistasin talle, et olen küll Phuketil mõnda aega elanud, aga ma ei tunne end nii kindlalt, et sellest raamat kirjutada. Täna, olles lugenud Annela Laaneotsa raamatut „Minu Tai saared“, siis kurat, oleks pidanud selle väljakutse ikka vastu võtma. Ma soovitasin ka tookord Epule kolme teist inimest, kes oleksid minu meelest minust pädevamad Phuketist kirjutama, ometigi langes tema valik kolmelapse emale, kes elas ma ei tea kus, aga mitte Phuketil. No tegelikult ikka elas seal, aga noh, raamatust ei saa väga aru…. Kohe kõigest lähmalt.
Inimene ei tea, kuidas on tai keeles “tere”
Ootasin pühapäeva hommikul Anu Välba saadet, sest seal pidi olema kohal ka Annela Laaneots, kes raamatusünnist räägib. Esimese asjana ütles Anu talle “”Sawadee ka” kas see ütleb sulle midagi?” Annela teatas, et ei tähenda. Kuidi Anu hääldus oli vale, sain ma kohe aru, mida ta mõtles. “Sawadee ka” tähendab tai keeles “tere”. Annela ütles, et neile öeldi alati “kob khun ka”, ei saa mina aru, kus ta elas, et talle “tere” asemel pidevalt “aitäh” öeldi. Ma olin šokis. Otsisin netist välja tema raamatu ja soetasin selle endale e-raamatuna. Ärge palun raisake seda 8,77€ et see endale osta. See pole seda väärt. Ausalt.
Asusin siis seda lugema ja juba esimeste lehekülgede järel tabas mind raev. Inimene on elanud Phuketil ja kirjutab sellist jama. Ühel hetkel hakkasin ma lihtsalt märksõnu endale üles kirjutama, et ma saaksin blogida, kui halb see raamat on. Isegi Triin Tulevi raamatus olid adekvaatsemad laused Phuketi kohta. Ausalt. Ma pole kade või midagi, lihtsalt see on nii mööda kõik. Annela elas oma perega Phuketil 2013 sügis – 2014 kevad. Meie saabusime tagasi Eesti täpselt enne nende saabumist.
Hotellid on siin suunatud meestele – Annela kirjutab ja imestab, et suurem osa hotelle on suunatud mees(seksi)turistidele, sest seal on suured voodid. Siis on ju kõik maailma hotellid suunatud meestele ja seksituristidele, sest väga paljudes hotellides polegi 90cm laiuse voodiga üheinimesetube, vaid ongi suure voodiga toad.
Internet igas urkas ja bangalos – no ega ikka ei ole küll. Jah, suuremates kohtades, kohvikutes, kaubanduskeskustes tõesti on, aga näiteks kui meie endale kodu otsisime, siis Chalongis mingis rändom kalurikülas küll netti polnud. WIFIst võis und näha, äärmises hädas sai endale netipulga osta ja seepärast me sinna üliarmsasse kalurikülasse ei kolinudki, kuna nett aitas meil siiski tööd teha. Kuigi hind oli soodne. Terve bangalo stiilis maja oleks saanud saja euroga.
Patongi rand – alustame sellest, et Patong on Phuketi süda, seal on kogu ööelu ja melu, peamised klubid, baarid ja seksiturism. Kui inimene läheb pidutsema, siis elagu ta Patongil. Kui rohkem randa, siis valigu Karon või Kata. Kui pikemalt elama, siis soovitatakse Rawaid. Meie elasime Patongis, sest me liikusime rolleriga ja igal päeval erisuunas, õhtuti käisime väljas ka, aga mitte igal õhtul ja Patongi rannas olen ma käinud umbestäpselt kaks korda. Miks. Sest see on solgiauk.
„Kui kujutate ette, et see on läbipaistva sillerdava veega, valge kuiva liivaga rahulik lahesopp, kus mõned laisad turistid lebavad liival, lapsed ehitavad veepiiril liivakooke, kus valitseb vaikus ja suurimaks mühaks on randa jõudvate lainete kohin, siis te eksite. Patongi rand on igapäevaselt nagu ülerahvastatud Pärnu rand kuubis Eesti harvadel soojadel suvepäevadel, kui pool Eestit on sinna kokku sõitnud.“
Mina isiklikult sellist pilti Patongi rannas näinud ei ole. Kui sinna just seitse gruppi hiinlasi korraga ei satu. Iga rannast lugupidav turist ei lähe Patongi randa.
Ma hakkasin pilte otsima ja avastasin, et ma ei ole Patongi rannas aastate jooksul ainsatki pilti teinud. Küll aga mujal randades, mis ongi postkaardikad.
vesi on ikka üsna sinine :)
Ma mäletan, et kunagi kui Meelis käis üksinda Tais ja meie veel ei tundnudki, siis ta rääkis mulle, et jaaa, tead, me peame minema, seal on ikka nii ilus. Ja kui Ardo Kaljuvee seda kuulis, siis ta naeris ta välja. „See, kui sa käid Patongi rannas ja pead seda ilusaks, on sama hea kui sa käid ümber Viru keskuse ja kunagi sisse ei lähe ja räägid, kuidas sa shoppasid end lolliks.“ Ma ei saanud sellest aru enne, kui me kohal olime.
Patongi rand on hallisogase veega, kaatreid täis, prügine ja kole. Ma võrdleks seda nii, et kui sa tahad randa minna, siis sa sõidadki Pärnusse või Võsule, äärmisel juhul Piritale, aga ei lähe Harku järve äärde.
Kui Ardo meid siis esimesel korral Kata Noi randa viis, kus laiuski postkaart – valge rannaliiv ja helesinine vesi, sain aru, et Patongi randa ei lähe ma enam kunagi.
Hiljem avastasime muidugi veel ilusaid randu. Ka selliseid, kus polnud ühtki teist inimhinge ja seda kõike „ülerahvastatud turistimekas“ Phuketil. Tuleb vaid otsida ja sa leiad oma unistuste ranna. Mulle on siiani jätnud kustutamatu mulje lennujaama tagune rand, seal käivad kilpkonnad poegimas, aga kui ettevaatlikult läheneda, ei leia sa eest hingelistki ja võiksid vabalt alasti päikest võtta. Lennukid vaid mõnekümnemeetri kõrguselt üle pea vuhisemas.
Raamatust selgub, et Annela oma perega siiski korra ka Nai Harni ja Rawai randa sattus, aga peamiselt veetsid nad aega seal rannas, mis isegi ranna nime väärt ei ole.
NIPP: kui lähed Phuketile, siis palun ära mine Patongi randa, sõida nõks edasi Karonisse, Katale või Kata Noile, kuigi ka need on hooajal ülerahvastatud, siis Karon on kõige pikem rand ja kindlasti leiad seal ka natuke privaatsema nurgakese, kus kõrvalpere lapsed sulle pähe ei jookse.
Elamine – okei, neid oli viis ja neil oli vaja natuke suuremat elamist kui ühetoaline hotellituba; nad leidsid endale kolmetoalise elamise Patongis 570€ eest kuus, pole paha. Samas meie elasime neist praktiliselt üle tee ühes külalistemajas, küll ilma basseinita variandis, aga maksime 200€. Tegelikult on elamine Tais soodne, ka hotellis pikemalt peatudes. Tuleb vaid osata otsida ja paika panna, mis on oluline. Kui pidu, siis leida variant Patongi, aga mitte Banglale; kui rand, siis mõni muu variant kas Karonil või Katal. Ja Annela jutt, et bangaloid Phuketil mere ääres ei leia.. No palun, oleks ta natuke ringi liikunud, oleks ta märganud. Või näiteks guugeldanud, et oma lollust natuke varjata.
Mis see näiteks on?
Mulle on alati „minu-sarja“ juures meeldinud neis raamatutes see, et ma saan sellest maast midagi teada. Hinnataseme, kohalike elu-olu, erilisi kohti, mida võiks külastada jne. Annela raamatust ma ausalt mitte midagi teada ei saa, peale selle, et seal on Big Buddha kuju, kus munk teeb käevõrusid. Natuke nagu vähe „pooleaastase elukogemuse“ kohta.
Annela mainib pesupesemist – tõesti, see on Phuketil väga levinud. Viid oma kotitäie üle tee pesulasse ja homme lähed järgi. Ma ei saa, ausõna aru, kus kohas see Annela elas. Kaardi järgi oli meie vahemaa 270 meetrit ja tema pesi pesu 500bahti (12€) kilo. Meie seevastu 40-60bahti (1-1,50€) kilo. Ma ei saa aru, kus ta seda pesu pesta tahtis? Läbi hotelli vastuvõtu? Või hotellis? Lõpuks nühkis käsitsi.
Samuti imestab naine selle üle, et palgad on Tais väikesed, ent kõigil on nutiseadmed peos. Need on ju ometi kallid, lööb ta raamatus käsi kokku. Kulla, Annela, need on kõik analoogid. Kui natukene süveneda, siis näed, kuidas kohalikud vaatavad ANTENNIGA iPhone’ist telekat. Pole nagu päris iPhone, mis? Need kloonid maksavad seal paartuhat bahti (50€) välismaalasele, kohalikule ilmselt ¼ sellest, kui sedagi.
Millist soovid? Ferraarid maksid 50 eurtsi
Oeh, siis kirjutas Annela praamiliiklusest, et piletid on kallid (500 bahti (12€)) ja kui laevast maha jääd, siis iial ei tea, millal uus läheb. Sõidugraafikuid pole, midagi keegi aru ei saa. Kuidas meie sellise asjaga kokku ei puutunud? Mine aga sadamasse, vali sihtkoht, maksa ja sõida. Kui üks praam ära läheb, tuleb peagi järgmine.
NIPP: kauple endale tänavalt kohe nii haigelt soodne pakkumine, mida sa ise bookides ei saaks. Kuna tänavamüüjatel on vaja maksta koharenti, siis neil on vaja sularaha, viimases hädas (kui nad teavad, et täna-homme on „kupeldaja“ tulemas raha küsima, annab ta reisi ära ka alla oma hinna, peaasi, et tal oleks see rendiraha koos kui küsima tullakse. Nii oleme meie ostnud kaks korda reisi Phi Phile, ühel korral maksime kahe inimese eest 2800 bahti (70€) ja teisel korral 2500 bahti (62€), olgu mainitud, et hind, mida ta algul küsis oli umbes 5000 bahti. Selle raha eest saime me kahekesti siis transfeeri hotellist sadamasse, praamipiletid, hotelli Phi Phil.
Tsiteerin: „Keskmisele turistile on peale saarte kahtlemata olulised ka rannad. Phuketil on eriilmelisi randu, ent inimtühje valge liiva ja läbipaistva veega randu, millega Taimaad ikka reklaamitakse, vähegi tuntumate randade seas pole. Turiste on selleks Phuketil lihtsalt liiga palju.“
Siinkohal Phuketi osa lõppeb ja perekond kolib Lanta saarele. See osa raamatust on kuidagi inimlikum. Kuidagi sujuvam ja loogilisem ja annab saarest parema ülevaate kui esimene osa. Ehk on asi selles, et tegemist on kordades väiksema saarega, nad elavad ja suhtlevad peamiselt kohalikega ja näevad päris elu. Samas mul on eelarvamus, et ka seegi jutt on veits mööda, kuna esimene osa raamatust pani mind pettuma.
Ja tähelepanek selle teise osa kohta – Annela kirjutab, et saab seal tuttavaks ühe naisega Šveitsist, kelle mees on soomlane ja neil on kaks väikest last. „Räägivad igatsedes, kuidas tahaksid kahekesi koos joogasse tulla, ent pole lapsi kusalegi jätta. Nad käivad joogas üle ühe, nagu meiegi Holgeriga ning ei saa minna partnerimassaaži põhitõdesid tutvustavale erikursusele, mis jääb ära meilgi. Kuhu sa nii väikseid lapsi ikka jätad.“ Eeee – miks te teineteisele oma lapsi hoida ei andnud? Ühel õhtul vaatate teie viite last, teisel õhtul nemad. Kui raske see nagu oleks? Nagunii nii väiksed lapsed keeravad kaheksast magama. Saaksite paarikaupa ikka mõne õhtu endale lubada.
Üldiselt jääb mind kogu selle Phuketi osa juures kummitama see, et inimesed elasid seal pool aastat ja ei kirjutanud sõnagi kõige põhilisematest Phuketi asjadest. Kui me ära olime, Phuketil, siis iga kord kui ma blogisin, tahtsin ma inimestele anda edasi mingeid teadmisi. Et neil oleks minu postitusest kasu, et nad saaksid teada midagi informatiivset, midagi põnevat või nii huvitavat, et tulla seda ise tšekkima. Ma ei kirjutanud neid postitusi kunagi kui osa raamatust, täna ma tunnen, et nende postitustega oleks saanud parema raamatu kui Annela kirjutas. Lisaks, kui keegi palukski mul raamatu kirjutada (ma toona olin liiga häbelik ja arvasin, et pole piisavalt pädev, ma eksisin), siis ei jätaks ma iial välja neid teemasid:
Taimetoidufestival
Igal aastal toimub oktoobris taimetoidufestival, mille kõige suuremaks tõmbenumbriks pole mitte huvitavad söögid, vaid festivali lõpetav rongkäik, kus saab näha väga eriskummalisi inimesi. See kui kellelgi on šašlõkivarras läbi põse, on köki-möki. Üsna tavalised on sellised vaatepildid:
Foto: Ardo Kaljuvee
Songkranist ehk aprillikuus toimuvast kohalike aastavahetusest (aastavahetusest (31.12) kirjutas Annela maailma kõige igavamalt, et 300 politseinikku rivistati üles ja 10 paberlaternat lasti õhku. Ilutulestik oli. Tõesti mitte midagi muud aastavahetusel Phuketil ei tehtud? Kahtlen! Aasta varem oli seal megapidu, Paris Hiltoni ja PSY ja jutud…) Aga Songkran ehk Tai aastavahetus ehk veesõda on vaatamisväärsus omaette. Sel päeval on hea jätta kaamerad ja telefonid koju ning olla valmis, et sahmakas vett kraevahele tuleb. Nii on lihtsalt kombeks. Taikad ise usuvad, et vesi uhub maha kõik halva ja see toob uueks aastaks õnne.
Tänavatel teevad veesõda nii kohalikud kui turistid ja õhtu lõpuks tulevad välja ka päästjad ja vett lendab igas suunas.
Fotod: Ardo Kaljuvee
Öö(m)elu
Ööelu on Phuketil suhteliselt raju, olgu esmaspäev või reede, pidu on ikka ühesugune. Peamine Phuketi pidutsemispaik on Bangla Road Patongil. Erinevalt Tallinna vanalinnast hüppavad siin igal sammul ligi „sisseviskajad“, kes kutsub sind kokteilile, kes jagab flaikusid, et tasuta sissepääs või tasuta jook… Kõige rohkem on siin aga plakatitega rahvast, kes kutsuvad sind ping-pong showle. Lubatakse kõike – lindusid, kilpkonni, lesbisid, seksi… Ainult tule just meie klubisse.
Terve Bangla on erinevaid klubisid-pubisid-baare täis – enamikes kohtades on sissepääs tasuta, kokteilide hinnad alates 200 bahtist (5€), leiab ka odavamalt, aga keskmiselt tuleb ikka viiekas välja käia.
Peokohad pannakse kinni kuskil kella kahe ajal öösel. Seega tuleks ära unustada komme nagu Tallinnas, et südaööl on õige aeg hakata sättima ja poole kaheks peole jõuda on okei, siin mitte. Siin saab siis pidu läbi.
Eriliselt märgiksin ära klubi Seductioni, kus on laupäeviti sissepääs 1000 bahti (25€) ja selle eest võib baaris kahe tunni jooksul juua kõike, mida süda soovib.
Ping-pong show
Esiteks krahmab sind keegi varrukast – tule meile – kui otsustad minna, siis pead üle vaatama kokteilide hinnakirja, üldjuhul neid kaubeldakse, sest sees on juba hoopis teine hinnakiri. Kui väljas näitab keskmiselt joogi hinnaks 500 bahti (12,50€), siis sees on võimalik jooke hea kauplemise korral ka 100-150 bahti (2,50-3€) eest soetada.
Show ise näeb siis välja selline, et sisenedes tantsib laval kolm-neli-viis tüdrukut, kellele sa soovi korral „lady drinki“ saad osta (200 bahti ehk 5€), siis ta tuleb sulle lauda, sa võid teda näppida, ta tantsib sulle, ainuke mis keelatud on, on suudlemine.
Vaevalt, et keegi otse baarileti äärses lauas seksima hakkab, aga ükskord juhtusin ka üsna ligilähedale sellisele vaatepildile.
Kui maja rahvast täis (kohad mahutavad tavaliselt 30-50 inimest), siis läheb showks.
Ping-pong show ajal vahetavad laval kohti paar keskealist naist. Tavaliselt kolme-nelja baari peale on samad naised, kes vahelduva eduga erinevatel lavadel samu asju läbi viivad – ööd on tööd täis!
Kes laseb siis jalgevahelt linnu lendu, kes poetab klaaspurki poolemeetrise ussikese, kes tulistab õhupalle, kes tõmbab suitsu. Seda peab nägema, kirjeldus pole see, mis oma silmaga nägemine! Soovitan kindlasti mõnest kohast läbi karata.
Tantsija vs lõbutüdruk vs FIE vs meeshoor
Variante naine siit endale saada, ööks või paariks on kergemast kergem ja kordades odavam kui Tallinnas kuskil klubis naistele välja käristada ja siis loota, et ehk täna saab ning lõpuks ikka üksinda koju minna.
Tantsija suvalises ping-pong kohas – esmalt ostad talle „lady dringi“ (200 bahti ehk 5€), milleks on tavaliselt pits viina või tequilat. Seejärel kui ta sulle meeldib ja sa temaga lahkuda soovid, maksad baarile trahvi, et sa töötaja ära viid (500 bahti ehk 12,50€), seejärel lepid neiuga hinna kokku – nad on varmad küsima 4000 bahti (100€), et sinuga kaasa tulla ja terve öö sinuga veeta (saab ka odavamaks kaubelda).
Selle neljatuhande eest on ta nõus kõigeks – lesbishowks, et mees vaatab, tavaliseks seksiks, et naine vaatab, tavaliseks seksiks, et keegi ei vaata. Seksiks kahe mehega jne. Võid temaga terve öö hullata. 4000 bahti ja kõik!
Jama on ainult selles, et osad tüdrukud on täielikult narkolaksu all ja ei saa ikka mitte midagi aru.
Lõbutüdrukud tänaval, kes ise sulle ligi ujuvad, et äkki saavad sulle seltskonda pakkuda küsivad tavaliselt 2000 bahti (50€) ja on samamoodi valmis kõigeks nagu ka baaritüdrukud.
Ja siis jäävad alles kolmandasse gruppi kuuluvad tüdrukud, keda meie kutsume FIE’deks, nemad seisavad Bangla Roadil lihtsalt tee ääres ja ootavad. On väga väljakutsuvalt riides ning loodavad, et jäävad kellelegi silma. Nende hind on 1000 bahti (25€).
Ka mööda rannaäärt jalutades on võimalik erinevaid seksteenuseid saada. Tulevad ligi nii naised kui poisid. Lihtsalt selline kerge sutsakas. Meelisele näiteks pakuti kebabijärjekorras ühe eine eest kiiret oraalseksi.
Ladyboyd ja geitänav
Kuna Banglast natuke eemal on ka eraldi homodele mõeldud tänav, siis loomulikult on võimalik endale sealsetest baaridest leida ka meessõber, kes sinuga öö veedab.
Seal uurisin maad ja selgus tõsiasi, et seal on kõik kordades odavam. Ilmselt oleneb see ka mehest, mis hinna ta sulle ütleb, aga baaritrahv oli seal 300 bahti (7,50€) ja kutt ise küsis kaasa tulemise eest 250 bahti (6,40€).
Kuidas saada tasuta? Saime tuttavaks ühe inglise kuti Samiga, kes rääkis, et Bangla lõpus on piljardibaar, kuhu hommikul kolmest hakkavad kogunema kõik tööta jäänud naised, toksivad seal piljardit ja sealt on võimalik nad vastu hommikut ka niisama hotelli kaasa vedada.
„Hommikul pidin talle 300bahtised (7,50€) kingad ostma, kogu kulu!“ rõõmustas Sam.
Tai naiste pluss on see, et nad näevad ikka päris noored välja. Mõne puhul tekib kahtlus, et kas on ikka 18 täis, tegelikult võib ta poole vanem olla.
Kui soovite massaažisalongis õnnelikku lõppu, tuleb välja käia 1500 bahti (38€).
PS. kõik need hinnad on toodud selle järgi, mida nad küsivad, ilma kauplemata, seega võib ka soodsamalt saada. Lisaks võid sa võtta endale tüdruku mitmeks päevaks või nädalaks ja siis on hinnad teised.
Lugesin ühe kohaliku lõbutüdruku biograafiat ja seal ta väitis, et nädal on 20 000 bahti (500€). Selle raha eest on ta su seksisõber kui ka giid.
PPS. Kasutage kondoomi – alati! Kuigi baarides töötavad tüdrukud peavad iga 15 päeva järel käima kontrollis, et nad ikka terved on… Parem karta kui kahetseda!
Uinutatud loomadest (loomaaed, elevandid tänavatel) – ilgelt nunnu on minna ja teha tiigriga pilti, aga tegelikult on tal hambad välja tõmmatud või on ta pidevalt narkouimas, et ta inimestele midagi ei teeks. Meie näiteks keeldusime sellise asja eest raha maksmast, et loomi piinatakse. Sama teema on ka elevantidega kelle seljas sõita saab.
Liblikaaiast ja akvaariumist. Akvaarium on Bangkokis muidugi vägevam, aga kalu saab lastele tutvustada ikkagi. Meelis käis, mina ei käinud. Liblikaaias saab liblikaid peopealt sööta… Kuna Annela ise oli lastega, oleks võinud selliseid kogemusi ja käike ette võtta, et lastega pered saaksid ka natuke aimu, mida Phuketil teha peale rannas või basseinis passimise.
Weekend marketist, mis on üks suurimaid turge, avatud laupäeviti ja pühapäeviti kella neljast üheksani. Seal on kõike. Metsikult erinevaid sööke, kotte, päikeseprille, sõrmuseid, kingi, plätusid.. Hinnad soodsad ja loomulikult kaubeldavad. Soovitan minna nelja ajal ja üheksaks pole teil see ala veel läbi käidud.
Meie käisime üsna tihti Patongis asuval turul (ka Annela mainib seda, aga nende menüü koosnes mu meelest ainult kookosküpsistest, smuutidest ja kanavarrastest, kuigi sööke on seal sadu erinevaid).
Aga turuhindadest ka – näiteks kanavarras (üks söögikord), kus lisaks kanale on ka tomatit, sibulat ja ananassi, tuleb välja käia 90 eurosenti, kolmekaupa ostes tuleb soodsam – 2,50 eurot tuleb välja käia kolme varda eest. Riis maksab sellisel turul tavaliselt 25 eurosenti ja seda sõbraga jagades saab jälle soodsamalt – pole ju mõtet ära visata. Turgudelt leiab veel sushit tükihinnaga 5-7-9 bahti (13-18-23 eurosenti).
Annela suutis samalt turult leida ka sushit, mis maksis 15-20 bahti tükk, kuidas ma vaid kuu varem selliseid ei näinud? Tuleb arvestada, et ingveri eest küsivad nad tavaliselt lisaks kümme bahti (25 senti). Wasabi, soja ja pulgad käivad hinna sisse.
Ja siis on suured letid täis erinevaid sööke – mille nimesidki ma kõiki ei tea – tavalisest karrikanast vürtsikate krevettideni ja kanamaksast kanavarvasteni. Meie oleme tavaliselt teinud nii, et küsinud ühe kausi ja tõstnud igalt poolt natuke, et saada erinevaid maitseid, tavaliselt maksab see kausitäis koos koti riisiga 100 bahti (2,5 eurot) ja me saame kahekesti kõhu täis.
Ahvidemäest, kuhu igaüks minna ei oska. Liiga õhtuseks ajaks ei tasu seda jätta, sest hämaras on seal üsna kriipi ringi liikuda. Ahvid on sõbralikud, neid saab sööta ja nendega koos pilti teha. Totaalne atraktsioon jälle lastele. Soovitan minna tuk-tukiga, sest me lihtsalt oskame sinna minna, aga seletada küll ei oska kuidas sinna saab. Ehk Meelis oskab :D
Kinost. See on eraldi kogemus, mida peab kogema. Me ei ole harjunud enne filmi algust püsti tõusma, hümni saatel seisma ja palvet pidama, kuningat austama ja alles siis popcorni paki kallale asuma. Kino on seal odav. Oma „diivan“ maksab olenevalt päevast kümme või kaksteist eurot.
Shoppamisest. Kaubanduskeskustest, kust mida leiab, turgudest, väikestest nädalaturgudest jne. Kõikidest nendest teemadest annaks pikalt kirjutada ja oleks raamatulugejale kordades huvitavam, kui lugeda kuidas Annela päevast päeva rannas või basseini ääres passis, öösiti tööd tegi jne.
Valikus on suured supermarketid, 7/eleven, ja kõikvõimalikud minimart’id. Minu meelest on minimart’id kõige kallimad, seejärel tuleb 7/eleven ja siis suured poed. Kuigi poes on alati kallim kui tänaval. Näiteks pomelo, mis mulle hullult maitseb, maksab poes pakendatult 80 bahti (2 eurot), aga tänavalt saab selle 40-50 bahtiga (1-1,25 euroga). Poodidest võib leida ka Euroopas nähtud sinke-juuste-saiakesi, kuid hinnad on kallimad kui kohalikul vorstil näiteks. Teate ju küll neid juuste, neljakandilisi, nagu burgeri vahele pannakse, Phuketil maksab selline pakike ligi 5 eurot, Eestis saab sellise euroga. Valge- ja sinihallitusjuustud on nõksa kallimad kui Eestis, samuti umbes 5eurose alghinnaga tüki eest.
Meie armastasime käia Big C’s, sest see oli meile lähim suurim toidupood ja osta sealt salatiletist kaaluga salatit, 100 grammi maksab 0,46 senti ja üldiselt saab euro eest korraliku salativaliku endale kokku keerata. Seal oli isegi keedetud kartulit ja kruupe, rääkimata kõikvõimalikust värskest kraamist nagu brokol, kurk, tomat, sibul, erinevad salatid, porgand jne.
Super Cheap – see küll põles siis suht rängalt kui meie lahkusime, nüüdseks ilmselt üles ehitatud. Pood, kust saab kõike, kus käivad kõik Phuketi restoranide omanikud kraami ostmas. Sealt saab nii jahvatatud karrit, värskeid puuvilju kui autorehve ja akvaariumikalu. Kõike! Avatud iga päev juba koos päikesetõusuga…
Restoranikultuurist. Näiteks sellest, et taikad söövad lusikaga. Kõike. Kahvel küll serveeritakse, ent see on abivahend nagu meil nuga. Kahvli suhupanek on „keelatud“, nagu meil ei limpsita nuga. Restorani minnes saad üldjuhul alati niiske jäätunud rätiku, et käed ja nägu puhastada. Või kasvõi sellest, milline vahe on söögikohtadel, hindadel.
NIPP: mine söö kõige räbalamas kohas ja saad kõige parema maitseelamuse. Kui kõrvuti on kohaliku pere kahe plastlauaga “restoran” ja uhke restoran, siis maja taga trepil lüüakse mõlema restorani kanal pea maha ehk hügeen on ikka sama :D aga räbal koht on odavam ja mõnusam. Näiteks ükskord sõime me täitsa kõrvalisel tänaval kuskil bambuse hunnikus ja saime kahekesti kaks praadi, kaks magustoitu ja kaks vett 90 bahti (2,25€) eest.
Ja kindlasti minge proovige Tai buffeed :) grill keset lauda, meetrite kaupa värsket kraami ja ise kokkad.
NIPP: vaata kohalike pealt, mida nad keedavad, mida nad grillivad, nii saad suurepärase maitseelamuse.
Ilutoodetest. Kõik asjad on valgendavad, lisaks hambapastale ka deodorandid ja kreemid, rääkimata duššigeelidest ja meigitoodetest.
Tai toidust. See käib restoraniga kokku, aga miks mitte leida mõni kohalik, kellega koos turule minna, koos kokata, teada saada kuidas need asjad valmivad jne.
Kohalik söök – üldjuhul riis lisandiga (krevettide, kanaliha, sealiha, kalmaaride jne) maksab olenevalt kohast 30-300 bahti ehk 0,76-7,62€. Meie isiklikult üle 100 bahti (2,5€) kohaliku söögi eest naljalt välja ei käi, sest teame, et oleme ka siis rämedalt üle maksnud. Kui tahate odavalt süüa, otsige plasttoole ja nö suvalisi söögikohti, kuhu te Eestis mitte mingil juhul ei läheks. Toidukvaliteeti ei muuda selline koht mitte kuidagi, hinda aga küll. Nagu ma just eelpool mainisin – kana lüüakse ikka maja taga trepi peal maha.
Phuketi must have on watermelon shake – te peate seda proovima, see on parim! Purustatud arbuus jääga. Keskmine hind kuskil restoranis tellides 50-100 bahti (1,25-2,50 eurot), turul odavam. Kõige soodsamalt oleme saanud 20 bahtiga (50 eurosenti).
Kohalik õlu on keskmiselt sama hinnaga kui shake’id, 50-100 bahti, olenevalt kohast. Leiab ka kaks korda kallimalt.
Kohalik cooler ehk Spy, maksab poes 32 bahti (80 eurosenti), Bacardi Breezer 1,35 eurot. Spy’dest maitseb meile enim moijto versioon.
Kokteilid on kõik „tai moodi” ehk ärge väga lootke saada klassikalisi kokteile, millega olete harjunud. Selliste tuntud kokteilide hinnad jäävad olenevalt kohast 50 (1,25€) ja 200 (5€) bahti vahele.
Väga paljudes kohtades saab osta jooke ka ämbriga ehk umbes liitriseid kokteile, hinnad keskmiselt 240-350 bahti (6-9€) vahel. Ämbrisse tehtud moijto näeb välja tavaliselt selline: ämber jääd täis, laimi või laimimahla, mündilehti ja liiter rummi peale, kõrred sisse ja naudi! Ämbrid on ülipopulaarsed ka PhiPhi saarel, kuhu tasub kindlasti minna.
Bensiin – roller – takso – ühistransport
Suurem osa turistidest valib endale kas tuk-tuki või rolleri. Tuk-tuk on kohalik takso ilma taksomeetrita kuid neil on piirkonniti kehtestatud hinnakiri ja sellega sõitmine on üsna kallis. Näiteks Patongist Kata randa (umbes 15 km) 400 bahti (ehk 10 eurot). Olemas on ka taksomeetriga taksod ja neid saab peamiselt lennujaamast, muidu ma neid linnapeal väga näinud ei ole. Kui tuk-tuk küsib lennujaamast Patongile tulekuks umbes 1500 bahti (38€), siis taksomeetriga on 500 bahti (12€).
Hotellid pakuvad ise ka transfeeri teenust, osadel on see juba hinna sees, osad võtavad lisa. Keskmiselt 700-1200 bahti (17-25€).
Roller on kõige mõtekam valik juba hotelli jõudes, siis ei sõltu sa sellest, kas seal kuhu plaanid minna tuk-tuki on või ei, sõidad siis kui ise tahad. Rendihinnad algavad 300 bahti (7,65€) päev, kuid üldjuhul annab selle ka paaripäevase rendisooviga kohe 250ne peale kaubelda. Kui võtta pikemaks ajaks, siis sõltub kõik kauplemisoskusest. Esimese rolleri, mis me tol korral võtsime, saime 11ks päevaks 1750 bahtiga (45€). Kuna ta kuuhinnas ei olnud väga järeleandlik, siis valisime enda hotelli, kust saime tutt-uue rolleri (oli sõitnud ainult 43 km ja tundsid, kuidas istmed alles naksusid ja kuidas roller läikis..) kuuhinnaga 4500 bahti (115€) ehk 3,82€ päev.
Ühistransport on siin ka täiesti olemas. Kui te kujutate ette natuke väiksemat bussi kui vana Ikarus, siis võtke sellel aknad ja uksed eest, mõelge sisenemine tagant seina kaudu ja saategi kohaliku bussi. Tuul käib igalt poolt läbi ja kehtib ütlus „häid lambaid mahub palju ühte lauta”. Bussid on odavad ja need on üldjuhul alati täis. Pileti hind sõltub vahemaast, kuid jääb enamasti 15-30 bahti (40-80 eurosendi) vahele.
Bensiini müüakse siin sõnaotseses mõttes igal pool – koos puuviljadega tee ääres, suvalistes putkades, bensiinijaamades ja isegi toidukohtades. Üldjuhul on bensiin „pakendatud” näiliselt liitristesse pudelitesse (tegelikult 750 ml), aga võib juhtuda on need on pooltäis, kolmveerand täis või täiesti täis. Hind on üldjuhul 40 bahti (1€). Bensiinijaamades on hinnad kõikuvad. Soovitame Shelli, kus bensiini (91) liiter on 34 bahti (0,87€).
Kokkuvõtvalt, on mul tunne, justkui Epp oleks nii väga tahtnud seda Tai-saarte raamatut välja anda, et ta palkas Annela sinna elama, et ta selle kirja paneks. Raamatut lugedes tekib samuti tunne, nagu ta elaks ja oleks seal ja kirjutaks raamatut, mitte poleks neid muljeid hiljem kirja pannud. Vahet pole, kuidas see oli, sel korral astus Epp autoriga totaalselt ämbrisse!
Seega, kui te tahate ülevaadet saada reaalsest Phuketist, soovitan meie blogipostitused alla laadida siit – Meie Phuket (marimell) See on 70leheküljeline blogipostituste kogumik ja ei pretenteeri raamatule, ent sorry, annab parema ülevaate saare elust kui Annela „oleme siin basseini ääres ja öösel teen kuuvalges tööd“ raamat. Kui ma oleksin end tookord kätte võtnud ja ka tänased punktid, mida blogipostis põgusalt puudutasin lahti kirjutanud, oleks ma vabalt samasuguse ligi 400 leheküljelise raamatu kokku saanud. Kahju, et ma ka vahel nii loll olen ja arvan, et ma pole kõige pädevam inimene mõnes asjas.
Huuh, sain selle megapostituse valmis, loodetavasti viitsisite lõpuni lugeda. Mul võttis see terve eilse päev aega ja ise olen rahul :)
Kas olete Phuketil käinud? Kas mu jutt on hea või pigem mitte? Millest teie “minu-sarja” raamatuid lugedes kõige enam lugeda tahate või mida neist raamatutest ootate? Kas minu postitus tekitas teis tunde “tahaks ka”?
53 Kommentaari
Absoluutselt nõus!!! Olen käinud ja Sinu kirjutatu vastab ka minu kogemustele.
Samas pean ütlema, et see “Minu …” sari on üldse väga ebaühtlase kvaliteediga. 6 aastat tagasi enne Austraaliasse elama asumist lugesin Minu Austraalia raamatu läbi. Ja see oli kohe nii mõttetu, et ma ei saanud aru, miks selline inimene valiti (kirjutas pm vaid sellest, kuidas ta endale sealt mehe leidis ja elas ainult 2 väikeses külas/linnas). Eestlasi on Austraalias nii palju ja ma arvan, et Minu Austraalia raamatu oleks võinud kirjutada selline inimene, kes ka tegelikult Austraaliat näinud on.
Austraalia kohapealt, eks see oli üks esimesi raamatuid, aga mina näeks seda, et nii nagu ilmus Urmas Väljaotsa “Minu pariis”, võiks ka Austraaliast ilmuda rohkem variante, just linnade või siis osariikide kaupa.
Ma tegelt vist ei tohiks kommenteerida, sest ma pole seda “Minu” sarja kordagi lugenud, aga ma olen justkui aru saanud, et selle sarjaga ongi nii, et kui sa oled kuskil võõral maal või linnas elanud, siis sul on võimalus kirjutada oma kogemusest seal.
Ja näiteks tolle naise kogemus oli sealt see mees leida vms, seega ta tahtis sellest kirjutada ja samas tal oli ju ka see õigus? :D
Ja kuna raamatutel ongi erinevad autorid, on ka nende kirjastiil erinev ja nägemus erinev. Ainuõige oleks pigem nii teha, et a’la ühe riigi kohta saadab ca 5 inimest oma käsikirja ja siis kirjastus valib välja parima variandi ehk midagi, mis võiks inimestele arendav ja tore lugemine ka olla. :)
Sest tõsi, mõni EI OSKA kirjutada ja mõnele ei ole antud seda soont, et ta suudaks sellisel teemal kirjutada nii, et see oleks … mõnus lugemine. Samas, mõnele äkki jälle meeldib. Maitse värk ju. :D
Mina olen siiani minu sarjast nii aru saanud, et see peaks andma sulle edasi teadmisi selle riigi või linna kohta, millest jutt. Ja üldiselt need mida olen lugenud, on alati tekitanud minus tunde, tahaks minna…
Ma niiiii tänan sind selle postituse eest. Just mehega jaanuaris phuketile minemas ja tõsiselt hea ning ülevaatlik tekst – mida teha, mis hinnad, kuhu minna jne. :)
Aitäh!
Noh, eks üht-teist on muutunud, aga üldjoontes on sama. Kui sul mingeid küsimusi on, võid julgelt kirjutada :)
V2ga hea ja ylevaatlik. Mulle k2ib ka hullult n2rvidele kui tekst mille saaks yhele lehele kirja panna paisutatakse 400 lehekyljeks.
Arvan, et siin tuleb mängu ka see, et autoril oli 3 väikest last. Enamik sinu kirjutatud asju on ju mõeldud noortele inimestele, kes tulevad sinna niisama aega veetma ja pidutsema. Kolme lapsega sa ikka igale poolele ei lähe ja paljudest asjadest, mida nimetasid osa ei võta.
Samas see sinu kirjedatud “elu” oleks raamatuna tõesti huvitavam, kasulikum ja informatiivsem noorele lugejale! :)
Lapsed on kohalikele nii lemmikud, et kuskil ei vaadata viltu kui nendega ringi tripid. Okei, pingpong showle ei lähe, aga samas loomaaeda, liblikaaeda jne saab minna. Raamat oleks võinud siis anda vähemalt ülevaate, mida lapsega pered seal teha saaksid.
Need Minu sarja raamatud ei ole turistiraamatud, vaid just raamatud erinevate inimeste elust ja NENDE kogemustest erinevates linnades või riikides. Mida kuskil teises riigis/ linnas teha või näha, seda infot saab vastava maa turismiraamatutest lugeda.
Nii, et minu arvates ongi need Minu raamatud põnevad sellepoolest, et kunagi ei tea millest juttu tuleb.
See sinu poolt siia lisatud tekst on küll väga infomeeriv ja kindlasti abiks neile kel plaan neid samu kohti külastada, aga niisama lugejale igav. Ma lõpuks vaatasin vaid sinu pilte, teksti enam ei viitsinud lugeda. Kui kõik Minu sarja raamatud samas stiilis oleks siis mul jääks küll ostmata.
Alguses olid minusarja raamatud informatiivsemad ja põnevamad kui “passin päevad läbi bassu ääres ja öösel teen tööd”. Vanasti sai ikka koha kohta mingi ülevaate ka. Sellest Taisaarte raamatust ei saa väga midagi teada.
Sinu ülevaatliku postituse peale tahaks jälle uuesti Taisse minna.. :) Väga hea!
Tere Mari-Leen ja blogi lugejad!
Tunnustan Mari-Leenu selle eest, et ta eile mulle Facebookis sõnumi saatis ja uuris, et kus me ikkagi Phuketil elasime. Ja tuleb välja, et nad käisid ka vaatamas sama maja, aga otsustasid teise elupaiga kasuks lähikonnas. Sest neil, erinevalt meist, polnud vaja nii palju ruumi.
Vastus Mari-Leenule oleks pikk (kohati ta räägib paljuski ka samadest asjadest, millest minagi oma raamatus – rollerid, kohalik ühistransport, toiduturud, valgendav kosmeetika, Patongi ranna räpasus jms), aga pole mõtet ehk raamatut üle korrata.
Meil oli ka blogi sel ajal kui Tais elasime – kes leiab, see leiab.;) Ma pole seda maha võtnud.
Kindlasti aga elabki kolme väikelapsega pere teistsugust elu: ei võrdle Banglal pakutavaid “saatjadaamide” hindu, näiteks. Kohtasin oma Tai-elus ka mehi, kes Banglal pakutavat päriselt ka kasutasid, ja see oligi nende Tai elu üks tähtis osa – aga see on juba nende Tai. Kui tahavad, kirjutavad ise..kui tahavad;)
Teles aga ajasin eetriärevuses 2 tai-keelset sõna sassi. Pole uhke selle üle, aga läks eetrinärv sisse..
Jne, jne, jne võiks siia vastu kirjutama jäädagi.
Mis toidaks seda blogi siin ja teeks reklaami mõlemale – nii sellele blogile siin kui ka raamatule. Lugege kuulsaid turundajaid – üks skandaal teeb raamatule alati kasu. Aitäh, Mari-Leen;)
Ühe asja ma pean lapsevanemana aga küll veelkord üle ütlema (raamatus on see muidugi ka, aga siiski):
Selles osas, et kas jätta oma lapsed võõrale inimesele hoida ja minna ise kaasaga kahekesi joogasse, jäävad need, kel on lapsed, tõenäoliselt igavesti erinevatele seisukohtadele. Mina oma lapsi ei usaldanud võhivõõraste hoolde, eriti kui need räägivad lapsega eri keelt ja su väikseim laps on aastane ja vanim peaaegu 5. Mõni lapsevanem aga usaldab võhivõõraid ja jätab – siinkohal polegi mõtet edasi vaielda. Iga vanem vastutab oma lapse eest ja vastutab ise, kuidas vastutab.
Soovin igal juhul kõigile ilusaid edaspidiseid reise Taisse. Ja kindlasti, võtke aega süveneda budistlikku eluviisi, mitte maanduda tagasitulles kiirelt eestlaslikku ärapanemisse;)
Samuti soovin teotahet võtta elus vastu väljakutseid, sest selle blogipostituse läbi lugemisel tekkis tunne, et Mari-Leen kahetses, et ei võtnud ise raamatu kirjutamise väljakutset vastu. Või mille taha neil see kirjutamise kokkulepe kirjastusega toona jäi.
Või et kui kahtled, kas sõita, siis ikkagi sõita – kui on vähegi võimalust. Sest muidu jääbki mõtlema, et huvitav- kumb siis on “päris” Tai: Kas see, millest kirjutab Annela, või see, millest blogib Mari-Leen. Etteruttavalt ütlen, et Sinu Tai saab olema täiesti kolmandat moodi;)
Ilusat lõbu-taid poissmeestele, turvalist rolleri-sõitu kahekesi-paaridele, meeldejäävat perereisi lastega vanematele. Tai on eripalgeline, pakub erinevaid võimalusi tulenevalt sellest, kellena sinna lähed. Ja igaüks tuleb seal tagasi isesugusena..Rahu hinge kõigile. Elage oma elu, ise, ilusasti ja õnnelikult!
Mulle tundubki, et see raamat on blogipostituste kogumik. Aga samas ikkagi võiks raamat olla lugejale informatiivne.
Ja ma tean isegi, et igasugune reklaam on reklaam. Palun palun :)
Nõus vägagi!
Sattusin telerit avama kui Anu Välba alustas jutuajamist eelnimetatud raamatu autoriga. Kuna olen suur Tai fänn, siis sättisin end vaatama.
Natuke uudistanud mõtlesin endamisi “mida kuradit see tibi pajatab ometi”?!
Mingi tohutu traagika tuk-tukist, mis ära sõitis ja muidu tühi loba.
Kuna FBs olen ka Phuketil pesitseva Jensi poolt Paradiisisaare nimelise kommuuni liige, siis uudistasin ka autori poolt raamatu ülevaadet.. No sai enam-vähem selgeks millega tegu…
Väikeste lastega koduperenaise heietused teemal, mida ta absoluutselt ei valda ning ei ole püüdnudki end asjadega kurssi viia!
Kujutan ette Jensi nägu kui ta seda paskvilli loeb :D
Paraku juba teine pettumus “Minu..” sarja raamatust, Tai kohta. Esimene oli “Minu Bangkok” mille rabasin riiulilt ilma süvenemata ostukorvi ning mis osutus hoopis narkokaupmehe konarlikuks heietuseks Tai vanglatest aga mitte ülevaateks ühest mulle väga meeldivast metropolist!
Kokkuvõttes: koduperenaine võib ju olustikukirjeldusi oma elust paberile sirgeldada kuid kas sellist p..ka peaks avaldama, selles kahtlen sügavalt.
Ebaadekvaatne ja tõelisustmoonutav “raamat” on halb reklaam sellele paigale ning kindlasti kohe kirjastajatele ja nende sarjale.
Ise tegin sama vea, ostsin Minu Bangkoki, raskesti loetav bullshit. Samas tagakaanel olev kokkuvõte ütleb ära millega tegemist.
Minule nii südamelähedane teema, kuna mina olen ka üks eestlastest, kes on elanud Phuketil koos perega kokku kolm aastat ja peale, lisaks reisinud Tai kuningriigi risti-põiki läbi kuni Chiang Maini.
Mari-Leenu tähelepanekud Phuketi kohta vastavad kõik tõele on hästi kirjeldatud, 10 points, Marimellile selle eest.
Mõne asja tahaks siiski lisada. Tähtsatest pühadest nt on taidele väga oluline Loi Krathong, see on siis liikuv püha, mida tähistatakse täiskuu ajal Tai 12 kuul, mis meie kalendri järgi langeb tavaliselt novembrisse. Antud püha päeval müüakse tänavatel bananaani lehtede ja lilledega kaunistatud taimedest valmistatud paadikesi, mis saadetakse teele jõgede äärest või rannast või kanalite äärest. Paati lisatakse küünal ning hea õnne jaoks ka raha. Lühidalt austatakse seda tehes, veejumalat. Taid ise aga võtavad paatide tegemist äärmiselt tõsiselt ja valmistavad juba varahommikust saadik paate. Meil oli õnnelik kogemus ja saime oma taikeele õpetaja ja tema sõbrannaga paate valmistada. Taide käes läks töö lenneldes aga meie paadid said omamoodi ilusad kuid siiski.
Õhtuhämaruses süüdatakse küünlad ja saadetakse paadid teele. Vaatepilt on lihtsalt imeline, kuna igal paadil olev väike küünal hõljub vees. Meie lasime oma paadid vette Naiharni kanalisse ja kogunenud oli ka meeletult turiste seega soovitaks kindlasti sel ajal Tais viibivatele turistidele ka minna ja julgelt osa võtta.
Toidust – kindlasti tasuks proovida erinevaid roogi Tais, sest Tai köök on imeline. Meie nipp toidukohtade valimisel oli, süüa seal kus kohalikud ja tänu sellele tuli meil suhteliselt vähe pettuda. Enamasti olidki kohalike kohtades plastiktoolid/lauad aga söök imeline. Kes on julgem läheb nt Isani mõjutustega kohta, kus saab imelist somtami. Meie nipp oli oma külas olevaid sõpru/tuttavaid sööma viies järgmine – telli paar riisi ja kõiki võimalike suppe ja kastmeid lauale ning jaga omavahel, siis said kõik erinevaid maitseid ja kastmeid proovida!
Kindlasti tasub nagu Mari-Leen väitis võtta värskeid puuvilja shakesid tänavalt. Minu isiklik lemmik aga oli kohalik jääkohv, mis maksis tänava äärest vendorilt ostes 20 bahti. Lisaks tasuks kindlasti magusasõpradel proovida banaani pannkooke. Pannkoogi kaupmehed tulevad tänavatele õhtul ja see kuidas nad taigent loobivad ja hiljem su koogi mõnusalt kondenspiimaga üle valavad on ka omaette vaatepilt.
Turistina, kui aeg on limiteeritud siis mina soovitaks lisaks varem mainitud pingpong showle külastada ka mõnda madude showd. Nt Patongi mäest alla Chalongi ringi poole sõita on üks suhteliselt mitte turistikas koht, kus seda soodsalt teha saab.
Veel on turistide seas levinud nt meditsiiniturism. Mis tähendab siis seda, et käiakse nt hambaid ravimas, sest seal on soodsam. Isikliku kogemuse baasilt võin öelda, et nö hinnapakkumisi tasuks võtta nii mõnestki kohast ja jälgida jälle reeglit, et kus kohalikud käivad. Minu naljakas kogemus oli selline, et esimene eriti luksuslik koht avastas, et mul oli 11 auku. No ei olnud ikka nii, siis teine ütles, et 5 auku. Lõpuks kohalikega suheldes, sain teada koha, kus tuvastati siis, et ravi vajaks 3 hammast ja puhastus tehti tasuta :)
Trennifanatid saavad ka enda vormi mõnusalt ja lihtsalt hoida, pole probleemi. Kohalikud jõusaalid on väga suures osas avatud ja soodsad.
Mida teha lastega Phuketil? Mänguväljakuid on vähe, tõsi meie käisime Naiharnis oleval mänguväljakul ronimas/kiikumas. Samas kui on mõni market või üritus on 99% kohal ka täispuhutavad batuudid ja muu meelelahutus. Meie laps käis päeval paar tundi nt kohalikus International lasteaias, õppetöö oli inglisekeelne. Restoranides on täiesti tavaline, et köögist tulevad tädid ja lihtsalt võtavad su lapse seniks enda hoolde, et emme-issi saaks rahus süüa, hiljem saad oma lapse tagasi tavaliselt küll köögist aga siiski Taid jumaldavad lapsi :)
Põhitegevus ongi lapsega rannas ja enamus meie tuttavatest kaasavaratud meie ise veetsime lastega aega Naiharni ja Kata Noi rannas, kindlasti mitte Patongis, kus lihtsalt no ei käidud :D Veel on olemas sisesed mänguväljakud, üks neist nt asub Phuket International Hospitali juures olevas Big C kaupluses, ronimine maksab vähe ja vanemad saavad oma aega samal ajal nt kõrval olevas food court tüüpi sööklas või mänguautomaatide taga surnuks lüüa :)
Kõrvalmärkusena tahaks mainida, et beebiga Phuketile kolides, ei pea muretsema nt vaktsiinide pärast, sest kõik meie kalendri järgi tehtavad vaktsiinid on ka seal võimalus teha, kui täpselt vanktsiinide lühendid ära õppida. Taidel käivad need küll teisel ajal aga soovi avaldades ja raha makstes tehakse need nii nagu meie vaktsineerimiskalender käsib :)
Kindlasti tasuks külastada ka mõnda templit, Wat Chalong on üks nendest, mida võiks külastada :) Taidele on usk väga tähtis osa elust ka tänapäeval seega, et osa saada tai kultuurist on templikülastus must do!
Kes läheb Taisse pikemaks siis taidele meeldib väga, kui natukenegi osata nende keelt. Meie palkasime tai keelt endale õpetama kohaliku õpetaja kohalikust keelekoolist. Kuna sinna kolides oli meie laps vaid 2kuune siis ta käis meil kodus. Kõnekeele saime algtasemel suhu ja siis hakkasid ka hinnad turul sulama ning restoranis oli väga lihtne :) Aga “Hommik Anuga” saadet vaadates oli minul piinlik, sest Sawadee Kha väljendit teab ka iga turist, veel enam seda peaks teadma inimene kes kirjutab Phuketist raamatu :S
Kindlasti tasuks veel turisina teha selline väike asi nagu kalapüügil käik. Võimalusi on erinevaid saab broneerida öise kalapüügi või päevase, mis hõlmab ka snorgeldamist. Snorgeldama minnes tasuks kaasa võtta nt saia. Kui oled ise vees ja puistad saia enda ümber näed selliseid kalu, et hinge võtab kinni. Meie alustasime oma retki tavaliselt Rawai rannast erinevate pakettidega, kas siis olime kaubelnud ennast kaasa nii kohalike kalameestega või läbi turismibüroo.
Phuketilt ja nt Rawai rannast saab mõnusalt ka lähedal asuvatele väikestele saartele sõita, kus päev veeta, täiesti kristallselges vees ja puhtal liival, sest nt Rawai rannas ujuvad ka ainult kohalikud :)
Sai pikk jutt aga kui keegi tahab ka minult nõu küsida, siis kontakti saab Mari-Leenult :)
Tere, Mari-Leen!
Ma kindlasti hakkan pärast tööpäeva lõppu sinu Phuketi-blogi lugema, kuna endalgi sinnapoole 2 nädala pärast minek. Aga kasutan võimalust Sinu käest kohe midagi küsida, kui postitus veel värske, hiljem äkki kaob see kommentaar teiste hulka liiga ära.
1) Esimeseks sihtpunktiks on meil Phuket, edasi tahaks saartele ringi vaatama minna. Pole mingeid kindlaid plaane paika pannud, oleme üsna paindlikud sihtkohtade, hindade ja ilma poolest, kuna oleme 3 seljakotiga noort inimest. Kuna sa elasid Tais ka off-seasonil, siis tahakski teada, millistele saartele sa oktoobris minna soovitaksid. Nagu olen aru saanud, siis kliima ja ilm võib seal piirkonniti üsna muutlik olla. Teie ei olnud ju sügisel ilmselt ainult Phuketis? Kuna reis on 2 nädalat siis jääksime seekord Tai läänepoolsemate saarte – Phi Phi ja Lanta juurde, lisaks Krabi. Kas on mõistlik kõik need kohad läbi käia, nii et igale saarele pühendaks siis 3-4 päeva? Või soovitad hoopis mõnda tõeliselt ägedat kohta mida minu “traditsioonilises tai külastaja nimekirjas” pole? Ja laeva/praamipiletitega asi nii, et astun sadamasse, ostan pileti ja laevale? Ei mingeid ettehelistamisi, kokkuleppimisi?
2) Ega te sealt tehnikat ei ostnud? Mind huvitavad just telefonid ja kaamerad, muidugi mitte analoogid. Kas hinnad samad, paremad või hoopis kallimad? Kui täishinnaga kohe välja ostan siis vast kauplemiseks ei lähe kuskil kaubanduskeskustes, seal ikka fixed price?
3) Veesport. Veesuusatamine, parasailing, skuutrid. Neid atraktsioone tasub ikka Phuketi suurematest randadest otsida?
1. Kuna off-seasonil ei käi praamid igale poole, siis võivad teised saared olla keerulised, aga kõike saab, erakaatritega näiteks. Soovitan küsida teiste saarte kohta Jensilt (Paradiisisaare grupist – link!)
PhiPhile soovitan minna kaheks ööks. See on mõnus pisike saar, kus öösel muutub kõik :) Ja soovitan see diil ka sebida Patongi tänavatelt, nagu ma kirjutasin, annab soodsalt välja kaubelda.
2. Tehnika on odavam. Ka suurtes kaubanduskeskustes annab tingida, eriti nendes nö müügilettides, mis on suvaliselt koridoride peal. Apple’i poes ilmselt ei anna tingida, aga meie näiteks kauplesime endale väga hea hinnaga asju sealt välja. Ka telefone.
3. Karoni rannas saad ilmselt neid mõnusid nautida :)
Mulle ka väga meeldis su postitus. Nii ladusalt ja informatiivselt kirjutatud.
See lennujaama tagune rand on Mai Khao Beach ja mina ei suutnud ära imestada, miks seal nii vähe inimesi oli tippajal veebruaris. Tegemist tõesti väga puhta ja ilusa rannaga.
Ma just mõtlesin, et ei pane nime, siis saab teinekordki rahus olla :P
Ma ütleks, et see on su parim ja kõige asjalikum postitus siin blogis :)
Ma tänan, armas kriitik :)
Meie oleme Tais käinud 3 korda (Phuketil 2 ja Krabil 1 korra). Üldjuhul üle aasta käime. Külastame Taid ja siis järgmisel korral nt USA-d. Aga ikka ja alati on meile selgeks saanud, et Tai (ja üldse Aasia – Filipiinid on ka väga mõnusad) on see koht, kuhu tahaks ALATI tagasi minna :) See on lihtsalt nii lihtne, loogiline, odav ja ilus koht. Kõik asjad töötavad nagu kellavärk, iga Sinu soov saab täidetud. Lugedes neid lõike, mis Sa välja sellest raamatust tõid, ma ausalt ka ei saanud aru, millest see inimene jahub :D
Selle aasta veebruaris käisime teist korda Phuketil. Viimane kord olime seal aastal 2011 ja selle järgi oli mulle mällu jäänud, et Patongi rand tõesti ei olnud midagi erilist. Võtad rolleri ja leiad palju palju muid ilusaid randu. Seekord olime aga kindlad, et lähme jälle Phuketile ja võtame sama hotelli, mis eelminegi kord (Bird Cage, hea asukohaga – lähedal nii rannale kui ka nn. peo tänavale). Minu arust väga ok hotell, võib muidugi juhtuda, et saad päris jubeda toa (teisel korrusel) aga kui ei sobi tuba, saad alati ümber vahetada :) Aga Patongi rand… see ei olnudki enam minu arust hull. Vesi oli täitsa helesinine ja kõlbas küll seal mõnel päeval pikutada :) Head söögikohad kohe lähedal ja päiksevarju ja toolide laenutus ka. Noh, inimesi oli ka muidugi palju. Aga ma ei ütleks nüüd, et Phuketile minejad peaksid 100% Patongi rannast eemale hoidma. Ei pea, väga ok oli ja ma läheksin teinekord jälle. Seda küll jah, et Phuketil on palju palju ilusamaid randu :) Samuti soovitaksin mina kindlasti Phuketile minnes ööbida just Patongi piirkonnas. Meie sõbrad läksid ööbima Phuketi alla poole, Nai Harn oli vist see koht, ja no kui me neil külas käisime, mõtlesime küll, et seal ei tahaks me eluski puhata – täiesti mõttetult igav, mitte midagi ei toimunud :D Mainin, et me ei ole mingisugused suured pidutsejad, et vajaksime möllu ja melu aga kui Sa juba Taisse tuled, siis mida sa istud kuskil vaikuses kui saaksid väga vinget Tai elu vaadata :)
Igal juhul Tai on koht kuhu ma läheks iga kell tagasi. Tuleval aastal külastame USA-t jällegi aga juba on meil kindel, et 2017 on Tai päralt. See on koht, mis oma lihtsuse ja iluga võidab Su südame ja sinna Sa käima jäädki :) Soovitan soojalt.
Mu lemmik sari, kuid lugeda oli raske ka minu Hiinat ja Olev Remsu Neenetsimaad.
Tais olen kainud 4-5x ja mitmetes erinevates kohtades (saared, Chiang Mai, Bkk, Mae Sot jne) ja noustun suurema enamusega, mis sa kirja oled pannud l. Yks asi kriibib veidi ainult – ytled, et igayks voiks/peaks pingpong show’l ara kaima, et omaette elamus – ma just ytleks, et kindlasti mitte minna, sest sellega sa ‘toetad’ inimkaubandust ja inimhingel on ikka sama korge vaartus kui loomalapsel (i.e. hambutud tiigrid & elevandid) :)
Samas nyyd sul voimalus enda raamat valja anda – seoses selle koige meediakaraga hetkel, haha! Keep up the good work!
See artikkel oli otsast lõpuni sulatõde täis! Olles ise viibinud Phuketl vaid 2 nädalat, vastas see kirjeldus kohaliku elu-olu kohta totaalselt. Tekkis kohe tunne, et tahaks nüüd ja kohe tagasi minna! Ahjaa, ahvide koha pealt ütleksin vaid seda, et minu kogemus nendega nii sõbralik polnud. Üks vehkis mu päikeseprillid sisse ja teised nuiasid vett :)
Eks need ahvid on harjunud kõike saama jah.. On normaalsemaid (väiksemad) ja agressivsemaid (vanemaid).
“Minu..” sarja raamatutest siiani loetutest kõige hullem Anna-Maria Penu Hispaania-raamat, mis koosnes mõttetutest juba ammu avaldatud artiklitest. Kui ma tahaks tema vanu artikleid lugeda, siis ma loekski neid, aga raamatu nime all neid välja anda oleks küll mõttetu.
Ise käisin Phuketil 2011 ja 2012, mõlemad korrad perega, samuti kolme lapsega. Esimene kord elasime Nai Harnis, mis on tõesti väike küla ja teine kord hotellis, 3-toalises korteris. Esiteks pean ütlema, et lastega, eriti 3 erinevas vanuses lapsega on tõesti hoopis teistmoodi kui kahekesi – sa ei rendi rollerit, et erinevates randades kimada, elamine on kallim ja tõenäoliselt oskadki sellega arvestada. Meie läksime sinna, kuna oli ilus ja soe koht, et lapsed saaksid randades möllata ja et söögid on head. Täpselt nii oligi :) Kuna häid asju teate kõik nagunii isegi, siis räägin, mis meid häiris.
Meie jaoks ei pakkunud Phuket viimasel korral enam midagi, sest asi oli täiesti ära venestunud. Olime ka muidugi rahvarohkemas kohas kui eelmisel aastal. Vene kanalid telekas, kogu elu käis vene keeles – taksojuhid ja prostituudid olid Patongis samuti vene inimesed :D Põhimõtteliselt oli tegemist ühe suure vene külaga. Patongist hoidsime heaga eemale – täiesti arusaamatu, kuidas keegi (ja veel lastega) üldse viitsib sellises kohas elamise eest maksta:D Ainus põhjus seal elamiseks oleks et Bangla road on kohe kõrval :D
Paraku on mul eriline vastikus pedofiilide suhtes ja neid oli seal ka kõvasti. Saksa onukesed, kellel renditud poiss või mitu, ilusti rannas mängimas. Saksa ja hollandi mehed, kellel renditud naine koos erinevas suuruses lapsega, mõned päris beebid…Huhhhh. See oli ikka tõeliselt jube. Prostituudid on osa kohalikust elust ja tõesti tegemist inimkaubandusega (mis siis nüüd suures osas väidetavalt venelaste kätte läinud), mind aga häiris laste ärakasutamine kõige rohkem.
Mulle meeldisid kloostrid ja see, kuidas kohalikud noormehed pidid kloostriteenistuses käima :) Kloostrite varjuküljeks olid hiiglaslikud koertekarjad, keda mungad toitsid ja kes ümbruskonnas oma koeratempe tegemas käisid, näiteks tõstsid rannas inimeste asjade peale jalga :D
Saartel oli kohutav ülerahvastus, sattusime sinna koos meeletute hiinlase massidega ja see oli jälle täiesti ainulaadne kogemus, kuigi mitte kõige meeldivam. Hiinlased muidugi nautisid looduse ilu või seda, mis sellest jäänud oli, küll aga jäi neist jube läbu maha ja ahvid olid kohutavalt tigedad hiljem kõikide vastu.
Hindade osas panen kõigile südamele, et jah. Kolme lapsega on kallim. Pead kõik hinnad viiega korrutama ja rolleri asemel auto rentima. Aga see ei tohiks ju üllatusena tulla eksole :) Samuti normaalsed vanemad ämbrikokteile ei joo. Tai lapsehoidjat on väga kerge leida, aga neil on vastik komme lapsi kommidega nuumata, kohe ikka väga hullude keemiapommidega siis. Meie lapsed hoidsid ise üksteist ja me lapsehoidjat ei kasutanud.
Aga meil oli üks tore asi, nimelt kohalik saun. See oli täiesti korralik, ei mingi bordell, lihtsalt saun. Puhas ja ilus, hästi mõnus oli tähtede all tšillida :) Seda soovitan soojalt :)
Oot, ma ei saa aru, miks normaalsed vanemad ämbrikokteile ei joo? Aga klaasist mojitot juua on okei? Ei saa aru, mis neil vahet on, peale suuruse…
ja lapsega pere ilmselgelt pole see, mis kahemehereis, aga ma oleksi raamatust tahtnud lugeda, mida seal perega teha. See ka pole normaalne, et kuus kuud perega kodus istud, ainult basseini ääres oled või rannas käid. Tegevusi oleks ju mitmeid. Ja ilmselgelt rolleriga ei julgeks seal lapsed peal seigelda, aga autot saab ka lühemaks ajaks rentida ja oleks võinud natukene saareelust juttu olla raamatus, muud ei midagi.
Väga asjalik postitus, tänan Sind selle eest!
Küsiksin aga Sinu arvamust beebi/ väikelapsega Taisse mineku kohta, paarinädalaseks puhkuseks, mitte pikemaks ajaks. Kas oma pisikese nunnuga võtaksite sellise reisi ette, kui jah, siis kuhu täpsemalt Tais?
Meil tiirleb mehega peas mõte minna jaanuaris Taisse, aga koos lapsega, kes on selleks ajaks 1a6k. Ühelt poolt nii kutsuv mõte, soe ja meri ja liiv ja teistmoodi kultuur ja elu… teiseltpoolt on hirmutav see pikk lend, mis on siiani ka peamiseks põhjuseks, miks veel piletid pole ostetud. Samuti tekitab küsimusi see, kuidas seal väikese lapsega liikuda, rollerit ilmselgelt ei võtaks, aga kui palju seal lapsega üldse ringi sõita tahaks. Meie peamine soov oleks lihtsalt olla ja puhata, ideaalne oleks leida koht, kus on kõik ühes kohas olemas (kas on sellist kohta üldse!?).
Me ka mõtleme minna, mina jätaks aastase lapse koju.
1. ta on liiga väike, et mäletada
2. lapsega koos pole puhkus ikkagi puhkus
3. küll jõuame koos ka reisida
kui aga lapsega minna, siis tasuks võtta basseiniga variant, eestlased pakuvad ka kohapeal kortereid näiteks see siin ja see siin – usun et kohapealt saab laenutada ka käru, reisivoodi (vähemalt Indreku korteris peaks saama). need kaks korterit on suht hea kohapeal, jala siia sinna, Patongi pidutsema te lapsega nagunii ei lähe.
soomest lähevad mingid lennud selliselt, et 23 väljub, ajavahe tõttu järgmise päeva pärastlõunal saabub Phuketile, oleme ise sellega käinud, lennukis oli palju lapsi, kõik magasid. tagasitulek on jällegi päeval ja lapsed väga ei maga. suht kisakoor oli.
nii väikse lapsega kohapeal ilmselt loomaaeda ja liblikaaeda ka ei lähe, seega need korterid, mida pakkusin, on suht head :) ja kui vajadus kuskile minna, saab tuktuki kasutada või auto rentida
Tere!
Minu raamat ongi sellest, et väikeste lastega on võimalik Taisse minna.
Kui meie läksime, siis oli kõige väiksem aasta ja 2 kuud ja kõige vanem nelja ja poole aastane. Keskmine seal vahel.
Kindlasti see väikeste lastega elu Tais ongi teistsugune kui on lõbusate poissmeeste pidutsemine (kõige sinna juurdekuuluvaga) Banglal, või paarisinimeste ringirändamine jne, jne. Tai on mitmetahuline ja pakub palju erinevaid võimalusi.
Igaüks saab aru, et need elud ongi erinevad.
Kui tahta kindlasti Phuketile väikesega, siis Nai Harn on hea koht – paljud väikeste lastega pered puhkavad seal.
Pisikeste lastega elu ongi teistsugune, iga vanem teab seda. Mõni jätab lapse koju ja põrutab reisile (nagu Mari-Leen siin plaanib vist), mõni võtab lapsed kaasa – nagu meie tegime.
Variante on, ja eks teie pere mõtleb oma pere jaoks parima lahenduse välja. Elu pole must-valge, on värviline. Ilusat puhkust!
Aga, Annela, olgem ausad, rohkem teada ei saanudki, et on võimalik lastega seal olla ja elada. Aga mida teha peale ranna/bassu?! Kuhu lastega minna, mida teha jne
Eks palju sõltub lastest – meie oma kogemusi saame jagada (ja jagasin samuti ka raamatus;)) , aga igaüks otsustab ise:
– meie käisime lastega väikeste saarte peal saarte-tuuridel mitmeid kordi,
– sõitsime tihti tuk-tukiga mööda saart ringi (vaatamisväärsused, erinevad rannad, erinevad asulad),
-lapsed käisid mängutoas (neid, jah, mõni ikka on nagu kirjutasin ka),
– tai-poksi trennides käisime laste isaga tihti kaasas (meie lastele väga meeldis!),
– väisasime erinevaid festivale nii Patongis kui Phuket Townis (need on seal väga toredad ja värvikirevad, soovitan!)
– basseinid ja erinevad rannad muidugi ka.
– mägedes käisime matkamas.
– sõpradega kohtumas.
Kõik ikkagi sõltub, millised on su lapsed. Ja iga vanem otsustab. Aga ka lastega peredel on võimalik toredasti aega veeta. Tuleb lihtsalt vaadata sellise “lastega pere” pilguga.
Poissmehed valivad ehk mõned muud meelelahutused, kahekesi-paarid teised, pensionärid kolmandad. Tai pakub palju erinevaid variante.
Ma ei leidnud raamatust ühegi festivali kohta midagi :( samuti ei leidnud saarte tutvustusi, kogemusi jne
Aga ok! Las inimesed loevad ja avastavad ise, pole pointi siin tervet raamatut ümber trükkida!
Nojah, raamatus on kirjutatud Patongi karnevalist, Phuket Towni vanalinna päevadest, näiteks. Saartest kirjutatud siis kui neil käisime-elasime, lisaks eraldi peatükk, kus minu kogemuse/läbielatu põhjal reisinõuanded saarte külastamiseks.
Tõepoolest, nõus, arvan nagu Mari-Leengi, et las igaüks ise otsustab ja loeb ja kujundab oma seisukoha. Ja igaüks saab nagunii oma kogemuse Taisse minnes. Igaühel ju oma valikud tulenevalt ootustest ja eesmärkidest. Mis teebki selle maa toredaks ja avastamisväärseks.
Marimell, 5 ning kohe suure plussiga:)!
Lugesin lausa ennastunustavalt ja silme eest käisid läbi kõik momendid,millest sa kirjeldasid(rannad nagu Pattong,Rawai,Karona jne) …Olles ise kuid Phuketil,saime kogetud kogu seda lummust päris pikalt.Minu endine klassiõde,kes saabus Phuketile juba siis,kui meie Krabil(täpsemalt Ao Nangis) juba olime ei jäänud kahjuks oma puhkusega sugugi rahule.No ok,võetud sai kõige kallim hotell ja otse Patong ranna lähedal ,aga siis hakkas vingumine,et must ja paha ja lärmakas ning absoluutselt mitte nii nagu filmides;P
Miks ma temast aga kirjutan on see,et klassiõde saabus Phuketi oma abikaasa ja kahe lapsega,kellest üks oli 1,5 .aastane. Edasi algas mure,et lastele sealne toit ei meeldi ja pizzazi ning hamburgere ei saa ju ka lõpmatult süüa.
Oleks ma teadnud,et neil on plaanis Taimaad kûlastada (kuigi Phuket ju pole terve Taimaa:)),pannuks ma neile kindlasti konkreetsed faktid südamele.Alustades sellega,et lastega tuleks arvestada kohe alguses hea hotelli ja bassuga ning sealne toit.Viimaseks olgu oeldud,et reisifirma ei paku sulle pooltki seda elamust Taimaast,mida saab kogeda omal käel maad uurides ja avastades.
Ehk siis minu soovitus on ,külastada (väike)lastega peredel siiski mõnda lähemal asuvat soojamaa riiki,nt Türgi,kus on nn all inclusive ja nii bassud kui meri käeulatuse kaugusel hotellist,juhuks,kui maimukene peaks ära väsima.
Appiiii, Leenu!
Sinu Tai kirjelduse põhjal, tahaks otsejoones asjad pakkida ja sinna lennata. Sinuga koos muidugi :-)
Vapustavalt HEA! lugemine. Külmavärinad käivad üle kere :-D
Paki kohvrid! Lähme!
Kas ma olen ainuke, kellel see silma kriibib, et seksturismist räägitakse nagu turul käimisest? Et nagu mis see ka ära ei oleks, ostad inimese üheks õhtuks, et ta raha eest sinu seksunelmad täidaks. Seksturism on häbiväärne.
Häbiväärne või mitte, suur osa Phuketist. Arvad, et mulle meeldib seal neid ilaseid vanamehi “lastega” vaadata? Aga see on paratamatult üks osa sealsest elust.
Täpselt sama siin! Tegemist on ilmselgelt inimkaubandusega ja kahjuks nii kaua kui on nõudlust ja sellest räägitakse kui “ah see ju eksisteerib nagunii” ja “peab ära nägema” ei kao see kuhugi. Uinutatud tiigrid on jube (100 % nõus) aga taoline inimkaubandus on ok? Midagi on siin pildil valesti, kui juba klišeeks kulunud ütlust kasutada.
Muidu väga 5+ postitus! “Minu sarja” raamatute lugemisest olen juba ammu loobunud. Tihti olen mõelnud, et kus see inimene küll elas, et tal selline mulje jäi. Tase on alla igasugust arvestust…”Minu London” ja “Minu Pariis” on sarja algusaastatest ainukesed tõeliselt huvitavad lood.
Tead, mis mina arvan, et nende raamatutega juhtus… Algul oli ja tegi kõike Epp, kes on maksimalist, metsikult nõudlik oma töös. Ja siis aina tuli uusi projekte peale, ta pidi võtma veel kellegi… ja veel kellegi… Ja ise aina enam protsessis osalemisest loobuma… Ja seepärast ongi tase alla läinud, et teised ei nõua nii palju kui Epp.
Ma kujutan ette, et kui ma kirjutaksin praegu artikli Taist, millel oleks ettenähtud olla üks A4 pikk, siis Epp laseks mul selle neli korda ringi teha, enne kui ta rahul oleks, iga teine, oleks kohe rahul :)
Seda enam kui inimene rõhutab et ta läks nii väikeste lastega – tahaks ma just lugeda et kuidas nendega seal kaugel maal elada on. Mida nendega teha, kust saada lapsehoidja, eralasteaed, kui lapsesõbralik koht see on, kuidas kohalikud välismaa lastesse suhtuvad, palju laste peale raha kulub jne jne jne.
See raamat on lihtsalt nii poolik ja väga paljust vajalikust ja huvitavast on kirjutamata jäetud. Täielik raiskamine- nii paberi, kuid ka aja kes seda loevad.
Palun tehke uus raamat mis on KVALITEETNE.
Tere!
Soovitan siiski lugeda raamatut;)
Leiad nii seda, kuhu lastega minna, leiad hinnainfot, kindlasti saad teada, kuidas välismaa lastesse suhtutakse (väga sõbralikult, muide!), samuti lapsesõbralikkusest. Lasteaedade kohta ei leia, sest meie pere otsus oli lapsi seal lasteaeda mitte panna.
Ma hakkan juba tõsiselt kahtlustama, et kas kõik, kes siin kommenteerivad, üldse ikka on raamatut lugenud?;) Vastasel juhul pole mõtet ju arutelu pidada.
Minu lemmikud on Minu sarjast “Minu Prantsusmaa” (Eia Uus) ja vaieldamatult “Minu Nepaal” (Kaia-Kaire Hunt). Mõlemad super hästi kirjutatud.
Viimane on eriti kaasahaarav, südamlik, humoorikas jne. Lõpus nutsin seda raamatut käest pannes. Miks? Läks väga hinge ja kindlasti mitte sellepärast, et autor mingeid hindu vms mainis… Ülevaatlik oli see raamat just selle autori enda kogemuse osas – ta elas vabatahtlikuna lastekodus (kirjeldades just seda elu ja nende laste elusid), käis mägedes matkamas ja Tiibetis… Oleks seal mingi kuiv info, poleks elusees lugeda viitsinud, selleks otstarbeks on Silmaringi reisijuht ja internet.
Ma ei ole lugenud seda Tai saaramtut ja võibolla on see tõesti p*sk. Ses mõttes et kehvasti kirjutatud. Aga autori kogemus seal ei saa ju p*sk olla. Igalühel on oma kogemus. Mina näiteks ei eelda Minu sarja raamatutest reisinippe ja hinnataset (mis ajas niikuinii muutuvad), vaid seda elamust ja kogemust, mis kirjutaja on seal läbi elanud. “Minu Nepaal” on ilmunud 2009 aastal ja seda on põnev lugeda ka 10 aasta pärast.
Mina ei
*Tai raamatut
Ma olen su kommentaarida 100% nõus.
Tänan, et viitsisid nii ülevaatlikult kirjutada ja meiega oma kogemusi jagada.
On plaanis ka millalgi Taisse minna ja ei oskaks kohe ühtegi sihtkohta valida ega kuhugi minna. Tekkis kohe palju parem aj kutsuv tunne.
Aitäh :)
Ma Minu sarja fänn väikestviisi :) !
Lemmikud on Minu Eesti-Ameerika ,
Minu Maroko , Minu Albaania ja
Muidugi parim Minu Pariis !
Sari on kahjuks tõesti suht kõikuva kvaliteediga
(Imelik ,et proua Petrone ise seda ei märka) .
Aga Sinu Tai kirjeldus väga OK !
Tais 2* käinud , aga enne järgmist korda otsin kindlalt
Sinu postituse üles :)!
Mul oli täpselt sama tunne selle “Minu Amsterdam” raamatu suhtes. Olen ise Hollandis elanud ja kui seda lugesin, tekkis tunne, nagu see oleks kirjutatud turisti poolt, kes seal heal juhul 2 nädalat viibis.