BEEBIKOOL: ta peab harjuma, et meid pole

Nagu ma siin paar päeva tagasi kirjutasin, siis plaanis on üks soojamaa reis ja viimastel päevadel olen ma veelgi lugenud selle kohta, kuidas ja kas laps saab šoki meie eemalolekust või ei. Algset postitust ja kommentaare saab lugeda siit!

Olen läbi lugenud hunnikute viisi kommentaare enda blogis, teiste blogides, erinevates foorumites ja rääkinud inimestega teemal – meie reisile, laps hoidjale…

Surfasin välja isegi hunniku psühholoogide kommentaare ja teaduslikku teksti selle kohta ja kirjutasin paarile netist leitud psühholoogile, mul oli küsimusi kaks – mis vanusest võiks lapse jätta hoidjale ja kui kauaks? Ja kas ja kui suure trauma saab aasta ja paarikuune laps, kui vanemad lähevad kaheks nädalaks reisile. Mind painas just see, kas Hedonil võiks tekkida sellest nö mingi lapsepõlvetrauma, mis teda veel kümne-kahekümne aasta pärast võiks elamast segada.

Neli erinevat inimest vastas mulle põhimõtteliselt samamoodi – ei ole kindlat vastust, iga laps ja lugu on erinev. Oleneb, kas ta teab lapsehoidjat, kas koht on tema jaoks tuttav, milline on suhe vanematega jne – kõik see, mida ma olin juba lugenud. Mitte keegi neist neljast psühholoogist ei olnud nõus teemat kommenteerima – pole ühtset tõde, see kui keegi raiub midagi paberile, pole kunagi absoluutne tõde. Kõik lood on erinevad.

Njah, ega ma sellesosas ka nüüd targemaks ei saanud. Ma ei teagi, kui kaks oleks öelnud, et Hedon saab hakkama ja kaks, et Hedon saab trauma, siis ma oleks ka samas seisus. Kui neli oleks öelnud, et Hedon saab trauma, siis ma ilmselt mõtleks veel korra ja jõuaks ikka selleni, et minu laps ei saa…

Meelisega rääkisime ka… Meil on pigem kurb meel endal selle pärast, et me sellised rongavanemad oleme ja üksi puhkama tahame minna, kui mure selle pärast, et meie või Hedon hoidjaga hakkama ei saaks. Me kassime juba eos ette, seda kindlasti suuresti ka nende lugejate kommentaaride pärast, et me oleme tropid ja mõtleme ainult endale. Tahaks ju nagu lugejale meeldida, aga samas peame endale aru andma, et me pole kunagi kõigile meeldinud ja ei hakkagi meeldima. Nagu mulle öelda meeldib, ega me viiesajaeurone pole, et kõigile meeldida. Noh, mõnele ei meeldiks raha ka ilmselt.

Beebikool alaku vaikselt

Käisimegi nädalavahetusel lapsehoidja juures ja proovisime seda “tsau, me lähme ära..” ja “tsau, me oleme tagasi” asja. Kui Hedon alguses paar minutit nutta tihkus, siis kohe kui tegevust leidis, ta rahunes. Kui me tagasi tuppa astusime, oli suu kõrvuni.

Ma usun, et Hedon saab hakkama. Ma usun, et lapsehoidja saab hakkama. Ma arvan, et ainult meie võime kurvastada, et näed, lapsed siin mängivad rannas/bassu ääres ja meie oma on hoopis lumehanges kelgu otsas.

Aga just tänu metsikule laviinile kommentaaridele olen ma saanud kindlust juurde, et kuigi lapse jaoks võib see olla teadmatus, et kuhu me kadusime ja ta võibolla eelistab tagasitulles lapsehoidjat, siis tegelikkuses ainuke mure mis on, võib olla see, et ta tahab pärast reisi veel rohkem meie lähedust. Olen üsna kindel, et ka meie igatseme teda sajaga ja tahame samamoodi veel rohkem temaga koos olla.

Mulle jäi silma väga palju neid kommentaare, kus emad tunnistavad, et olgu laps nii armas ja kallis kui tahes, neil on seda oma aega vaja. Paljud jälle kirjutasid, et mis oma aega, said lapse, siis arvesta temaga ja sea tema esikohale.

Olgem ausad, ta ongi kogu aeg esikohal. Kui ma mõtleks päevast päeva ainult endale, siis ta istuks päevast päeva kuskil hoidja juures ja ma teeksin tööd. Aga ma ei tee, sest mulle meeldib kui ta hommikul ärkab ja ma saan temaga pool tundi kudrutada voodis, ilma, et meil oleks kuskile kiire. Neljapäeva hommikuti, kui meil on muusikakool, pean ma ta sõna otseses mõttes sügavast unest üles ajama, riidesse panema, kiirelt söötma ja kooli minema. Mul on nii kahju neist hommikutest, et mul pole aega pool tundi temaga musitada ja kallistada ja teda naerutada. Vastasel juhul me peaks juba kell seitse ärkama ja ta jääks muusikatunnis uuesti magama.

Ma usun, et ma võin paljudele tunduda rongaemana, aga… Ma vähemalt enda meelest pole seda. Ma olen suht 24/7 lapsega koos, see kui ma käin paar tundi sõbrannaga kohvikus veinitamas, on pigem harv nähtus. Meil käivad pigem külalised ja ta on meluga harjunud. Mis nagu nüüd selgus, ongi halb, ma peaksin rohkem ära käima, et ta harjuks, et mind vahepeal pole ka… Aga ma tulen tagasi.

Lõpetuseks pilt, kuidas sõbranna saatis sõnumi (koos ülemise pildiga) et “kuule, tule veini jooma!” ja mina haarasin veini ja läksin külla. Ärge muretsege, terve pere oli kaasas.

 Ja kui teil on häid nippe, kuidas lapsele, kes ei räägi ja midagi öelda ei saa, selgeks teha, et kui ma ära lähen, siis ma tulen tagasi, andke julgelt teada. Kas ma peaks harjutama teda paar korda nädalas õhtuti hoidjaga, et me lähme näiteks tunniks-kaheks minema, et ta näeb siis, et me tuleme tagasi või käima niisama toast ära kümneks minutiks (praegu lasen ma tal endaga isegi WCsse kaasa tulla kui ta soovi avaldab).. Kui kellelegi on kogemusi, siis andke kommentaarides tuld :)

 

Samal teemal

43 kommentaari

  1. Lapsehoidjale pole ma last jätnud, kuid vanaemaga on meie laps olnud küll, kui meie olime 5-päevasel reisil. Laps oli selleks ajaks 1,5-aastane ega juhtunud midagi halba selle aja jooksul. Aga eks sina tunned oma last kõige paremini, kuidas ta lepib. Mina soovitaks võimalikult palju harjutada last lapsehoidjaga ja soovituseks lisaksin, et kui võimalik, siis oleks parem, et hoidja hoiaks last teie kodus. Enne reisi saate ju ka jätta last lapsehoidjaga üheks ööks, et proovida.

  2. Tere, mina lähenesin nii nagu hoidudes harjutatakse. Esimene päev koos temaga oled ja lähed paariks tunniks minema, nii et hoidja söödab kaa teda ja pärast sööki tuled tagasi ja paned ta seal samas kohas magama ise sellesse kohta, kus ta sul siis magama peaks, kui ta hoidja juures on. Pärast und ärkab ja oled olemas, sööte ja lähete koju, kui läheb hästi siis järg kord juba paar tundi mängib, hoidja söödab ja paneb lõunaund magama ja sina oled olemas, kui ta ärkab. Ja sellest edasi jätad ta terveks päevaks hommikul viid, magab ja sööb oma kellaaegadel, nii nagu teie päevaplaan ette näeb ja järgi lähed õhtul. Ja ikka seletad talle lihtsas keele, kasvõi, et emme läheb tööle, ole tubli ja pärast söömist/magamist/õhtul näeme. Kallid-musid ja minekut, et ei jääks rippuma lapse külge, ja nännutama, siis laps tajub ma arvan, et miskit pole ikka õige ja miks emme nii kurb on, kui ära läheb. Meie tegime ettevalmistust nii, ööseks ei jätnud kordagi (võib proovida, et kõik jääte ööseks sinna, et ta hommikul ärkab ja olete kõiks seal, sööte hommikust ja sina lähed “tööle”). Ettevalmistus ja inimesed ja koht olid tuttavad, ja seal olles sujus kõik plaani kohaselt, ikkagi lapsele see mingi jälje jättis minu hinnangul, eks aeg (ka neli päeva) võivad lapsele pikad tunduda ja igavikuna ja see emme ootus, eriti veel kui ennast väljendada ei oska ja aru eriti ei saa kuhu mindi nii kauaks, see mõjus ma arvan. Mina harjutasin nii igatahes. Soovitan kindlasti panna kaasa lapsele tuttavaid asju (oma tekk, padi, reisivoodi, mõni lemmik mänguasi (ka harjutamise ajaks võib kaasa võtta), raamat, vann, kus ta käib, käterätt, kui tal on enda oma, see kõik ma usun aitab ka seal olemisele kaasa, meil olid kaasas need asjad). V-o on ka spets kirjandust selle kohta, kuidas laste ettevalmistada selleks, või küsida ka seda psühholoogilt, ta oskab mõnd nõuannet ehk anda. Edu.

  3. Kui otsus minna on tehtud siis tuleks jah harjutada hoidjaga last, et käidki natukese aja kaupa ära. Ma ei tea millal teil see reis on aga minu arust on oluline vaadata ka seda kuidas laps hoidajaga magama jääb. On olnud küll juhtumeid, kus laps on olnud terve päeva ülitubli ja ka lõunaunne ilusti jäänud aga ööuni on olnud õudne ja lõpuks on maganud vaid süles 5 minuti kaupa jne. Et loodetavasti teil Hedon on tubli ja magab ilusti aga usun et seda peaks siiski proovima enne.

  4. Mina katsetaksin kindlasti ka seda, et kuidas ta näiteks terve nädalavahetuse (reedest pühapäeva õhtuni nt) lapsehoidjaga hakkama saab. Ja sellesamaga siis, kes plaanis reisi ajaks võtta. Lihtsalt endal süda rahulikum ja laps saab ka harjutada nö. Eestis olles saab vajadusel ju sõita kohe kohale, kui peaks siiski mingi paanika tekkima. Lisaks jõuab laps aru saada, et vanemad tulevad igatahes tagasi. Ühest korrast võibolla kindlustunde jaoks ei piisa, seega lihtsalt enne reisi harjutada. Kui aga olla kaugel ja siis peaks välja tulema, et ikka ei klapi, siis palju raskem suure vahemaa tagant Eestisse kiirelt tulla.

    Reisi ma ära ei jätaks kindlasti, lihtsalt hea on kui oled enne reisi saanud vastused, et kas ja kuidas laps mitu päeva ilma vanemateta hakkama saab :)

    Minu piiga on praegu 3 aastane ja oleme iga suvi (3 suve siis), käinud 2 nädalat kuskil välismaal. Me lihtsalt sedasi teinud, et minu ema koos mu õega, kes on vaid 5a, kaasas olnud. Seega hoidja reisil olemas ja ise oleme saanud nt õhtul väljas käia, kui on soovi olnud.

  5. Kindlasti mida rohkem ära oled, seda parem, sest üks hetk lasteaias peab ta ju sinust ikka oma 7-8 tundi eemal olema ja kui ta nii harjub võõraga jääma on ka kindlasti lasteaeda jäämine kergem ;)
    Mina sinu asemel harjutaks ka seda öö varianti, sest SEE ON ELU ja miski pole 100% roosiline, vahepeal peabki pettuma Ma näeb tuttavate pealt mis lapsest on saanud, kes kasvatatud roosamannas, mina endale sellist “koormust” ei tahaks, sest ei suudaks ise nii (18a.) elada ja tahaks tulevikus siiski, et laps oleks võimalikult palju iseseisev – käiks ekskursioonidel (öistel), miks mitte ka sõpradel külas jne – ilmselt sellepärast, et ise käisin ka kooliajal nii palju kui vanemate rahakott lubas ja olen siiralt tänulik neile :)

    1. Enda last sa kasvatad enda soovide ja elu(stiili) järgi, mitte naabrinaise või kelle igalnes arvamuse järgi ;)

  6. Mina arvan, et lapsel traumat sellest ei teki, kui ta kaks nädalat vanematest eemal on. Laps ei mäleta seda isegi aasta pärast. Pigem võivad vanemad trauma saada, et last nendega ei ole ;) Hoidjad peavad tagama võimalikult turvalise ja hea olemise lapsele, sel ajal, kui vanemaid ei ole.
    Meie jätsime 1a6k lapse vanemate hoida, kui käisime nädal aega reisil. Väga hästi said hakkama ja kordagi ei küsinud emme-issi järele. Kui koju tagasi jõudsime, siis jäi mulje, et laps ei saanudki aru, et me ära olime.
    Tõsi ta on, et palju oleneb ka lapsest. Meie poiss on beebist peale paljude inimestega kokku puutunud ja harjunud. Ei võõrasta jne.
    Ma arvan, et peaksite nii palju kui võimalik olema koos hoidjaga, kelle kätte te Hedoni usaldate, kui ise reisil olete. Ise peaksite kodust ära minema tunniks-paariks. Kui võimalik, siis oleks hea, kui öösel oleks ka Hedon hoidjaga. Teie aga olete kohe saadaval, kui Hedon teid vajab. Aga seda äärmisel juhul, kui hoidja kuidagi toime ei tule. Peate ise tugevad olema :)
    Aasta ja paari kuusele ei ole vist mõtet rääkida, et emme-issi lähevad reisile jne. Ta ilmselt ei mõista. Enda rahustuseks võite rääkida, see tekitab hea tunde, et te olete vähemalt lapsele selgitanud, et teid ei ole temaga kaks nädalat. Kui aga Hedon hakkab teid otsima, siis hoidja võib öelda, et emme ja issi tulevad varsti tagasi.

    Ma põdesin ise ka kui jätsin lapse nädalaks vanavanematega, aga kõik läks hästi :)
    Usun, et teie saate ka hakkama :)

  7. Hakka veidi aega enne reisileminekut rääkima, et “viie päeva pärast lähevad emme ja issi kaheks nädalaks ära ja sina oled nii kaua tädi … juures.” Ja siis, et “nelja päeva pärast…” Ja hodja võiks ju sama juttu teistpidi rääkida nt õhtul enne magamaminekut et “viie päeva pärast tulevad emme-issi koju” jne kuniks te tagasi jõuate. See, et ta ise suurt miskit vastu ei ütle, ei tähenda, et ta aru ei saaks. Ma arvan.
    Enda omale (küll aastakese vanem juba nüüd) olen kogu aeg rääkinud niimoodi, kui on olnud vaja teda kuskile lühiajaliselt jätta (juuksurisse nt) ja mulle tundub küll, et on toiminud. Olen andnud mõista, et käin küll ära, aga tulen tagasi ka.

  8. Kui ma esimest korda lugesin, et kaheks nädalaks ilma lapseta reisile, siis tundus, et te olete hullud :D See oli esimene emotsioon aga…. kui nüüd mõelda, siis miks mitte, ta pole enam imik. Ise ma ju vajan ka lastest puhkust, olen küll vaid 3 päeva korraga ära olnud aga mul pole ka selliseid hoidjaid, kes viitsiks ja tahaks kauem lapsi hoida.
    Tegelikult ma olen arvamusel, et esikohal peab olema suhe naise ja mehe vahel, siis on laps selle vanemate vahelise armastuse sees ka õnnelik. Kui vanemad armastavad enne kõike ennast ja oma kaaslast ja pakuvad läbi selle armastuse lapsele turvalise lapsepõlve, siis on kõik õnnelikud. Et laps saaks kasvada üles koos kahe õnneliku vanemaga on vaja vanematel ka kahekesi olemise aega, et suhe püsiks tugev.
    Loomulikult tuleb teha kõik, et laps ei kannataks aga kui tal on tore hoida, kes viitsib terve selle aja aktiivselt lapsega tegeleda ja ei võta seda mitte tüütu kohustusena vaid naudib seda, siis on laps ju ka rahul ja õnnelik.
    Kindlasti ma prooviks enne reisi jätta lapse ka ööseks hoidjaga, siis laps näeb, et ka öisele ära olekule järgneb positiivne tagasitulek.
    Reisil ära olles ma vist väldiks lapsega suhtlemist läbi neti, see võib väga segadusse ajada, et ekraanil on vanemad aga sülle ja kaissu ei saa.

  9. Ma usun, et harjutamise mõtteks võikski teha seda, et viite lapse hoidja juurde, selgitate et lähete ära ja tulete tagasi (hästi pidavat aitama mingi sündmusega sidumine, et tulete kui neil hoidjaga on õues käidud või kui söödud on). Aastane võib küll üsna totu tunduda aga saab asjadest tegelikult aru küll. Enne reisi võite ju proovida ja Hedoni ööseks sama hoidja juurde jätmist, selgitate, et läheb magama ja kui ta hommikul ärkab siis te tulete tagasi. Vast tekitab see lapsele arusaama, et issi-emme tulevad tagasi.
    Endal on küll pagasis ka tiba teistlaadi kogemus. Meil oli mehega vaja osaleda ühe ürituse korraldustiimis ja toona 1a 7k vana last ei saanud sinna kaasa võtta, üritus oli kaugel ja seega olime ära 2 ööd. Lapsele oli räägitud, et issi-emme tulevad tagasi, hoidjaks oli tema tädi, kes oli temaga palju aega koos veetnud ja ka korduvalt magama pannud ja kõik pidi olema OK. Kui tagasi jõudsime siis järgmised paar kuud oli päris karm. Laps keeldus ilma meieta (ühest vanemast piisas) üksi ruumi jäämast, võõras kohas autost välja tulema nõus ei olnud, ühtegi tundmatusse kohta polnud nõus minema. Ehk siis hoolimata sellest, et ta oli oma kodus ja tuttava inimesega tekkis tal hirm, et vanemad kaovad ära. Andsime lapsele lähedust nii palju kui tahtis ja paari kuuga saime oma endise usaldava ja rõõmsameelse lapse tagasi.
    Ei tahtnud hirmutada aga see oligi seesama näide, et kõik on individuaalne. Sa võid küll plaanida ja harjutada aga enne kui tegi tehtud ei saa mitte kuidagi teada mis päriselt juhtub.

  10. Mina harjutaksin hoidjaga kohe mitmed korrad enne minekut. See on ju mingis mõttes sama, mis lapse lasteaeda viimine, mõni laps lepib kohe, teine nutab mitu kuud. Meil oli rühmas poiss, kes nuttiski terve päeva lasteaias olles ja terve esimese sõime-aasta, ta istus omaette, ei tahtnud midagi teha ja nuttiski, samas mõnel lapsel polnud sooja ega külma, et vanemaid näha polnud.
    Soovitan ka öist harjutamist teha enne minekut. Olen ise hoidnud 2 last, ühte enda juures ja teist tema enda kodus ja päevasel ajal oli kõik ok, aga kui oli uneaeg käes, siis hakkas trall pihta.

  11. Võibolla peaks teda vaikselt harjutama, et algul viite üheks ööks siis juba kaheks jne…siis ta näeb et tulete tagasi, võibolla kui järsku korraga päris kauaks ära kaote siis saab trauma. Et vaikselt harjutada siis vast pole hullu midagi, siis juba harjunud. Ja eks oma aega on kindlasti vaja, muidu hakkab juba suhe ka kannatama. Vahel vaja täieliku laadimist teha. Küll Hedon saab hakkama :D

  12. Mina arvan, et see on hea mõte minna reisile ja ennast täis laadida. Seda vajab ilmselt iga lapsevanem, aga kes seda tunnistada julgeb… Hedon saab hakkama, aga ma ei tea kuidas teie hakkama saate :D Minul on tavaliselt juba peale teist päeva “Palun lähme koju” tuju :D

  13. Mul oli laps alla aasta kui käisin nädalasel reisil. Hoidjaks oli lapse vanaema ja sellest polnud mingit probleemi. Nüüd kus on juba 3 last olen käinud 3 päeva ära ja siis oli ka laste vanaema hoidjaks. Lapsed olid rõõmsad ja hoitud.
    Endale on vaja ka puhkust võtta ja ka lastele on see teist moodi.
    Kui on plaanis hoidja selleks ajaks võtta siis ma harjutaks enne ikka last hoidjaga olema, sest siis on lapsele turvalisem

  14. Teie küll rongavanemad ei ole ja muide ronk on väga hoolitsev oma järglastega,nii et pigem rongaema kui kägu,see ju hülgab oma lapsed munana
    Lapsehoidja oli meil juba septembris ,ok seda küll jah üks korralik tööpäev ,mitte küll nädal ,kuid siiski,Tibi oli nii rahul.Täna läheb vanaema juurde ,oma esimest emmeta ööd veetma,kardan ka natuke,kuid vaatab mis saab ,olen üsna Optimist

  15. Nii palju kui lugenud olen, tundub teie laps igati tragi ja tubli ning usun, et ta saab hakkama.
    Meil sai laps just kaks ja plaanisime ka kahekesi reisile minna mehega. Aga kuna meie reisiseltskonna teine pere võtab oma mõni kuud noorema lapse kaasa siis otsustasime, et meie preili saab ka Tenerifele. Nagu nii sõltuks palju asju ju teise pere lapsest. Meie laps on aga kergelt kohanev ja paindlik ehk et temaga on ilmselt suht lihtne. Eks kunagi hiljem reisime jälle kahekesi.
    Meil on start 17.02 :)

  16. Naljakas on see, et rõhutatakse, kuidas tuleb laps esikohale seada. Minu arvates ei ole nii. Esikohale tuleb seada perekond, kui selline. Ja perekonnas võiksid kõik võrdsed olla. Seega ilmselt Sa ei neelaks alla seda, kui Meelis ütleks, et “Tsau, ma lähen nüüd kaheks nädalaks reisile, sest ma vajan Sinust puhkust, et mitte sisemiselt surra. Ja lisaks oleks Sinuga reisimine nii kallis. Aga ära muretse, tagasi tulles olen veel parem mees ja armastan Sind rohkem! Aa, ja by the way – meie korterist kolid Sa ka selleks ajaks tuttavate juurde”. Aga laps peab selle alla neelama, sest… ta on väiksem? Ei oska vastu vaielda? Kuidas Sulle tunduks, kas selline olukord tekitaks Sinus ebakindlust?
    Ma tõesti ei pea teid halbadeks vanemateks – kaugel sellest! Ja ma tean, et pole minu asi targutada, kuidas keegi elama peaks, aga lihtsalt minu jaoks on suhtumine selles konkreetses asjas väga võõras. Et kui on raske, siis lähen käin ära ja “nõrgem” jäägu koju?

    1. Okei, su jutus on pointi. Aga mina ju saan aru, kui Meelis on kaks nädalat palmi all ja mõnuleb ja mina vahin nina tatine lumehanges. Hedon ei saa sellest veel aru. Ja kui ta on suurem ja asjadest aru saab, siis ma olen vägagi seda meelt, et teda me koju ei jäta. See oleks nagu karistus. On asju, mis tuleb üle elada – Meelis läheb mais ka 10ks päevaks reisile, ma ei nuta nüüd patja sellepärast ju. Küll tuleb ka minu ja Hedoni aeg :)

      1. No ei ole siin jutus ju pointi :D See on nii loll näide, et anna abi :D Meelisega kahekesi reisile minnes ei ole vaja muretseda selliste asjade pärast, mis Hedoniga kaasnevad. See ongi muretus, mida inimene vajab. Kui laps on juba suurem ja ise endaga hakkama saab, sis muidugi pole vaja akusid laadida ja temast puhata.. Aga väikse beebi puhul on asjad ju hoopis teistmoodi :D ja ega keegi Hedonile praegu sellist asja ei räägi, et kuule kallis poja, me lähme nüüd sinust puhkama. Ei taha sind kaasa võtta, sest sinuga on seal tüütu. Kui ta juba vanem on, siis saab ta ise ka sellest aru ja mõistab seda. Mul on siiski tunne, et inimesed kes sellest aru ei saa, neil pole lapsi, voi on aga kogu aeg kellegi kaes hoida. Ja nad ei tea, mida tähendab see hetk, kui sa ei jõua lihtsalt enam öösel ärgata, kogu aeg kedagi jälgida, seotud olla ja tahad ennast lihtsalt valja elada. Appi, ma lähen nii närvi !

    2. Aga see ei oleks ju puhkus “sinust kui norgimast” (st lapsest). See on minu arusaamade jargi plaanis kui puhkus koos abikaasaga ilma lapseta. Ma toepoolest usun, et nad ei vaja mitte puhkust lapsest, vaid teineteisega koos olemise aega ning seda koos puhkamise aega. Nad on mitte ainult lapsevanemad vaid ka partnerid (abikaasad) ning see roll on niivord oluline, et seda ei tohi “tahaplaanile lykata” voi “ootele panna”. Lapsed ei opi vanaematelt mitte ainult seda, kuidas olla hea lapsevanem vaid ka seda, milline peaks olema partneritevaheline suhe, ning selle tarvis peavad nad saama naha oma vanemaid ka mitte ainult vanema-rollis vaid ka partnerite rollis.

  17. Mina olen hetkel Tais, tulime 3-ks nädalaks ja 2,2 aastane laps jäi eesti vanavanemate juurde.
    Endal on raskem kui lapsel pigem :)

  18. Oi ma unistan esiteks ühest ööst ilma lapseta meil jube magamiseprobleem. Poiss 2.10 a ja magama jääb ilusti, kuid ärkab iga öö mitu korda nutuga/ röökides. Ja kui keegi on meil külas käinud või ise külas olnud, siis millegipärast on kohutav öö garanteeritud. Oleme päris sotsiaalsed inimesed, last 4 seina vahel ei hoia, aga vot millegipärast on meie laps selliseks loodud. Ja sellest tulenevalt ei taha teda kellelegi ööseks ka anda, sest teised ei pea kannatama

  19. Mul ämmja äi hoidsid ikka last kui tahtsime tunniks või paariks mehega välja minna.. kui oli alla aasta vana ja hiljem ka.. polnud mingit probleemi. kui ta oli 1.5 aastat vana,, veetis preili 5 päeva vanaemaga maal aega ja kui me talle järgi läksime… mu elu kõige hullemad pool tundi.. laps võõrastas meid.. nuttis ja haaras vanaemal jalast kinni.. ma pole ennast kunagi niiiii vastikult tundnud.. mu enda laps võõrastas mind.. seega tee enne katsetus kindlasti kodus ära.. ja vaata siis edasi :)

  20. Kindel on see, et kõik lapsed on erinevad ning ühte õiget viisi selleks ei ole. Üks on kindel, kui Te reisilt naasete olete Te puhanud ja veelgi paremad vanemad ja jätkuvalt kõige armsamad oma lapsele. Olen töötanud lastega 6 aastat ning omalgi aastane tütar kasvamas. Kõik, see harjutamise jutt nagu hoidu on väga kohane just kui laps läheb päevahoidu, lasteaeda. Aga, kui mõelda lapse peale, kes on veel niivõrd väike, siis tema ei ole valmis veel selleks, et ema- isa jätvad igapäev temaga hüvasti ja siis kaovad ja hopsti tulevad tagasi. Ta ei mõista veel seda. Lapsele jääb meelde ainult see hetk, kui vanem lahkub. Muidugi laps rahuneb ja kõik on korras, aga see ei ole asi, millega laps peab veel hakkama saama. Selline olukord võib hoidjaga olemise raskeks teha ning laps ei usalda teda kuna teab, et ema ja isa lähevad ära. Ta saab sellega hakkama juba aastakese pärast. Mina soovitan võimalikult palju olla üheskoos hoidjaga, et laps harjub ja võtab teda mõne aja möödudes, kui oma inimest. Hoidjalgi on hea, kui tegutsete üheskoos oma päevakavas ja toimetamistes. Kui hoidja ja laps on juba ühel lainel ning neil on omavahel lõbus, siis on kõige õigem minna. Ma usun, et Teie poisile, kes on sellises vanuses on see nn. ühel hetkel kadumine, üks õigemastest variantidest. Nagu emadena, me teame, et lapsed tunnevad seda kõike, mida vanemad läbi elavad ning valmistavadvaikselt ennast ise selleks ette. Püüdke ise rahulikuks jääda ning mitte nii palju muretseda ja kõik läheb ilusti :) (lihtne öelda, ma tean) Ilusat reisi ja Hedonile mõnusaid, vahvaid hetki hoidjaga!

  21. Või rääkida seaduspärasustest, mida olen täheldanud. Lapsed elavad esimese ja teise korra üle kenasti, kui emme läheb ja pärast tuleb. Kolmandast peale on tal väga raske juba. Teine on see, et isegi, kui tundub, et ta ei mõista su juttu, tegelikult saab ta aru küll ja kindlasti tasubki istuda rahulikult maha ja rääkida, et kuhu te lähete, mida teete ja mida tema niikaua tegema hakkab ja millal tulete. Et te kindlasti tulete ja ootate. Anna talle kaasa enda oma asju, millel on kodulõhn või kasvõi kaisukas. Ta võib olla vapper kuid ikka mõnel hetkel kui väsinud on, komistab või haiget saab, tuleb kass peale ja kõik mida tal pole ette. Siis on hea midagi tuttavlikku omada.
    Alati, ja rõhutatult ALATI, usalda oma sisetunnet, kuna see on see, mis alt ei vea. Paljud lisajutud ja mõjurid võivad seda kõikuma lüüa, kuid ma enda kohemusel võib kinnitada, et kindlaks tuleb jääda oma lapse puhul enda sisetundele.

  22. Ahjaa, ei jõudnud lisada: Ära kohtle last kuidagi eriliselt või paku talle midagi erilist, kui tulete hoidja juurest, kõik olgu tavapärane ja normaalne. Kui ta vajab rohkem lähedust, anna, kui ta joriseb rohkem, las saab auru välja lasta.

  23. Olen viie lapse ema. Ja soovitaksin laps anda sugulasele, tuttavale kellel on ka laps(ed). Koos on palju tegevust ja laps ei tunne üksindust. Olen seda kogenud. Minu vennad kasutavad juhust kuna olen lastega kodune toovad oma lapsed ka mulle hoida. Seltsis segasem. Aga hoidjaga võib igav hakata.

    1. Hoidjal on kodus endale kolm last, väiksemad kahene ja kolmene, sobivad Hedoniga hästi. Koos on tore mängida ja trallida ja ma näen, kuidas suuremad on talle eeskujuks – tahab nende järgi teha, tõusta, minna, olla.. Ma arvan, et anda laps inimesele, kellel endal on lapsed, on kordades parem, kui anda mõnele sugulasele, kelle lapsed olid väiksed viimati 30 aastat tagasi ja nad ei oska temaga midagi teha.

      1. Mulle sinu asemel tekitaks kogu asja juures kõige rohkem muret hoopis see, et hoidjal nii väikesed lapsed on. 2 ja 3 aastased lapsed vajavad veel väga palju vanemate tähelepanu ja hoolitsust. Sinna otsa veel võõras beebi tundub küll palju küsida. Ma ei tea kui hästi nad kõik koos seal mängiks ja trallitaks, sest ühene ja kahene mängivad arenguliselt alles omaette ja mingit koosmängimist ma küll ei oskaks ettekujutada. Kolmene jälle kindlasti võitleks oma mänguasjade eest.
        Samas näiteks 4 või 5 aastased lapsed vähemalt teaks juba kuidas 1 aastasega ümber käia ja kuidas nii väikestega käituda nii et nad haiget ei saaks. Kahest ja kolmest peab ikka pidevalt valvama, et väiksemaga mängukäigus midagi ei juhtuks.

        1 aastased on ju veel ka sellised, et kui keegi ees nutma hakkab, siis nemad kohe järgi, sest selles eas on kogu ‘maailma’ probleemid ka veel nende omad. Hedon oma turvatsoonist väljas olles on kindlasti veel eriti tundlik ja haavatav sellistes situatsioonides.

        Ma ei proovi siin sind oma meelt muutma panna, sest see ei ole minu töö teiste laste eest hoolitseda, aga kuna sa oled mitmel korral esile toonud, et lapsehoidjal on endal lapsed ja seda mõttega, et see on boonuseks, siis ma lihtsalt tahtsin su tähelepanu pöörata sellele, et nii noored lapsed koos küll hea kombinatsioon ei ole (sinu last silmaspidades mitte üldiselt).

        1. Lisan veel, et hetkel ei ole ju isegi see teada kuidas hoidja lapsed sellesse suhtuvad, et nende ellu äkki üks 1 aastane laps elama ilmud ja nende ema tähelepanu ära võtma hakkab. See kindlasti väsitab neid ka ja võib vabalt mõjutada nende ööund ja muidu käitumist. Võimalik isegi, et hakkavad ise palju rohkem oma ema tähelepanu ja lähedust nõudma, kuna tunnetavad et nende endi turvatunne on ohus.

        2. No ma olen neid koos näinud, saavad väga hästi hakkama ja kahene-kolmene mängivad koos hea meelega ;)

          1. Kas sa oled kõiki neid kolme koos mängimas näinud? Mitu päeva järjest?

            Neil kahel on kindlasti oma dünaamika välja kujunenud mis peav vastu ka siis kui külalised külla tulevad. Kui aga perre tuleb uus ‘pereliige’ elama, siis tahes tahtmata muudab see nii väikeste laste olemist rohkem kui vanemate laste oma, seda enam, et ma ikka eeldan, et Hedon reageerib teie ‘kaotusele’ mingilgi moel mis siis omakorda selle dünaamika segamini lööb. Kui Hedon ei reageeriks siis see oleks juba iseenesest muret tekitav.

            Hedoni jaoks ‘surete’ te nagunii teatud aja pärast ära, sest nii väike laps ei ole võimeline tajuma seletust, et te tulete 2 nädala pärast tagasi ja loota et ta suudab nii pikalt oodata. See kaks nädalat tundub talle nagunii igavikuna. Siit edasi oleneb lapsest kui ruttu ta vanemate ‘surmaga’ lepib. Mõnel kestab lootus ja ootus pikemalt, mõni leinab pikemalt, mõni jälle annab kiiresti alla ja lepib olukorraga. Samas lugu siis kui te äkki tagasi ellu ärkate. Mõnele lapsele avaldab selline kadumine aladeadliku mõju ka veel täiskasvanud eas, mõni kasvab sellest nädalate või kuudega välja, klammerdudes kogu selle aja vanemate külge, mõni jälle õpib alateadlikult et parem on kui ma kellegisse korralikult ei kiindu, sest siis ei ole ka kaotused valusad.

            Sellised eemalolekud ja nende mõjud olenevad nii paljudest asjadest, et seda kõike on raske ette ennustada või isegi tagajärgi kohe näha. Üldjuhul on lapsele kergem, kui lahkub vaid üks vanematest, või kui maha jäätakse oma vanavanematega või inimestega kellega on väga lähedane ja tihe suhe juba olemas.

            Loomulikult elab Hedon teie reisi üle, lapsehoidjal saab olema raske, aga arvata võib et ka tema peab vastu (ma eeldan, või loodan, et su lapsehoidjal on ka partner või mees kelle lisaabile saab ta vajadusel loota ja toetuda).
            Võimalik, et tulete tagasi ja Hedoni ja teie suhtega on kõik OK, aga see on kindel, et teie ära olek mõjutab Hedonit ühel või tesel viisi. See lihtsalt ei oleks normaalne kui talle teie ära olek emotsionaalselt ei mõjuks.

            Mina isiklikult prooviks teid Hedoni jaoks elus hoida fotode abil.
            Ostaks mingi odava pisikese fotoalbumi kuhu kilede vahele saaks pista erinevaid fotosid nii teist, kui ka teist koos Hedoniga ja jätta see talle igapäevaseks vaatamiseks talle liigi pääsevasse kohta. Sedasi vähemalt püsite te tema jaoks olemas ja ta saab teid näha. Skype oleks liiga ‘päris’ ja Skypi üle ei oleks tal kontrolli millal ta teid näha saab ja millal mitte, sama fotoalbumist saaks ta teid kohe näha kui tal selleks soovi on.

            Sama meetodi kasutatakse lastega keda lapsendatakse, et neile (ka alla aastastele) näidatakse juba enne kui nad oma uute vanematega päriselt kokku on saanud pilte uutest vanematest ja räägitakse kui emast ja isast. Kui siis uute vanematega kohtutakse on nad nägudega juba harjunud ja tutvumisprotsess kiirem ja valutum.
            Ma arvan, et pilte kasutades ‘elaksite’ ka teie piltide abil Hedoni mälus edasi ja ei kaoks lihtsalt äkki täielikult ära.

      2. Ma ei mõelnudgi vanaema vaid õde-venda kellel ka lapsed. Tore kui hoidjal lahsed siis lapsel lõbusam.

    1. Päris hea teemamuutus – ma kirjutasin tookord Vabanki ja otsisin seda avalikult tagasi, see kes iganes mu mantliga minema jalutas, viis selle Vabanki, mina viisin omakorda tema mantli sinna ja nii see vahetus toimus. Koos vahuveinide ja kutsetega :)

  24. Laste arengupsühholoogias on tegelikult emast eemal olemisega lihtne reegel. Esimene eluaasta võib lapsest olla eemal niimitu tundi, kui mitu kuud ta vana on (11= 11h; 7k=7h). Peale esimest eluaastat, nii mitu päeva, kui mitu aastat, ta vana on (1a=1p; 2a=2p). Seda siis selleks, et lapse lähedustunne ei saaks kannatada. See on siis selline üldreegel.
    Muidugi kõik üksikjuhud on erinevad. Teine kuldne reegel on, kui laps jääb vanematest eemale, siis see inimene peaks olema talle võimalikult lähedane, eelistatavalt vanavanem (eeldusel, et tegemist on pädevate vanavanematega), siis tädi/onu ning alles siis lapsehoidja.
    Enne äraminekut soovitan soojalt võimalikult tihti ja palju veeta koos tulevase lapsehoidjaga aega, et laps ei jääks jumala eest poolvõõra hoidjaga. Väga pikki eemalolekuid ka ei soovitaks, sest see on kõik lapsele stress… Tihti jäävad lapsed haigeks kui vanemaid ei ole jne.
    Enda kogemusest rääkides võin öelda, et lasteta puhkus on suhteliselt jama. Meie pere on lapsed seljakotis hästi palju reisinud. Esimene kord kui tundisme, et võiks ka kahekesi minna oli siis kui lapsed olid 2 ja 4, jäid vanaema hoida; Käisime ära kolm päeva, esimesed kaks päeva nautisin ja kolmanda hommikul oli lasteigatsus niii suur, et töinasin hommikotsa :P

    Loodan, et teil läheb paremini;)

      1. Täpsustan siis veel, et kiindumussuhte tekkes on kriitiline aeg kuni lapse 2-3-aastaseks saamiseni. Soovitatavalt võiks seda reeglit järgida kuni 5 aastat ja siis juba edasi olenevalt lapsest. Kolmandaks eluaastaks on lapse iseloom täielikult välja kujunenud ja kuni 5 aastani saab seda veel suunata, edasi on kõik… :P
        Seda kõike ei räägi ma neg toonis vaid lihtsalt sa ise palusid erinevaid arvamusi. Mina siis räägin seda, mida koolis õpetatakse.
        Seda, et sa oled vahepeal väsinud ja tahad puhata ja mehega koos aega veeta on igati ok ja normaalne… Aga nii väikeses eas lapse kõrvalt saab akusid laadida ka nv-ga spaas…
        Aeg läheb niii kiiresti ja enne kui sa arugi saad on väikseke juba nii suur :)

        1. Tegelikult on see õige jutt. Ma soovitaks ka end kurssi viia, kuidas lapse kiindumussuhe areneb. Pikk nädalavahetus reisima minna on okei, aga mitmeks nädalaks ma isiklikult alla kolmeaastase lapse juurest ära ei läheks. Tema jaoks on see aeg liiga pikk ja see võib väga palju psüühikale liiga teha, kuigi see alguses välja ei pruugi paista. Kiindumussuhe ju katkeb.

Comments are closed.