On lugejaid, kes ütlevad, et siin blogis pole enam meid. On läinud liiga softiks ja vürtsi pole. Bitš ei mölla nagu vanasti. Milles siis asi?
Mul on tunne, et ma alateadlikult kardan mingeid kägusid, kes tulevad sappi pritsima ja ma juba eos postitan softe tekste. Kui ma mõnikord julgen vähe ausamalt paar rida kirja panna, siis saan kohe sõimu – jalad on nagu tammepakud ja mida minusugune tont üldse midagi arvab.
Viimane nädal aega on ehe näide. Jälle keegi kuskil solvub. Mingi täiskasvanute lasteaed on kohe lahti, kui julged ausalt arvamust avaldada. Ma ei tee nagu mõni portaal lihtsalt meelega mingit „tal oli kole kleit“, sest tegelikult pole ta mulle aasta aega intekat andnud. Ma lihtsalt vaatan tavakasutajana pilte ja mis silma jääb, selle toon välja. Ei, sajandi m*nn, endal on jalad tammepakud, aga kommenteerib.
Kas see, kui mul on geneetiliselt natuke teine jalakuju kui Carmen Kassil või kui ma ei ole KMI järgi ideaalkaalus, siis ma ei tohi ühtki moodi puudutavat teemat kommenteerida? Et kui ma kõrvetan ükskord pannkoogid mustaks, siis ma ei tohikski enam kunagi proovida neid teha? Et kui ma laulda ei oska, siis ei tohi ühtki lauljat või laulda proovivat inimest kritiseerida? Või kui ma ostan odan Rimist huulepulga, siis ma 80€st brändikat ei tohi kiita? Ühesõnaga mul kuidagi on mulje, et kui ma lihtsalt kirjutan, niisama endast välja, saan sõimu. Lihtsam on ju ilma sõimuta elada, eks? Lihtsam on seega vait olla. Mitte puudutada teemasid, mis kedagi solveaks või häiriks.
Samas… iga jumala kord saan ma ka kirju/kommentaare, kuidas ma olen täpselt naelapea pihta pannud ja nii ongi, lihtsalt teised ei ütle, julge kommenteerida jne
Ma ei tea, kas ma varem blogisin suvamalt, emotsionaalsemalt või valimatumalt, aga kui mingi päev Triin sellele tähelepanu juhtis, et siin pole enam meid, siis korra mõtlesin küll, et ma alateadlikult teen ilmselt valikuid, et postitada teemasid, mis riivaks võimalikult väheseid. Ma näen seda ka kommentaaride arvust. Rahvas ei räägi kaasa, sest nad ei samasta end minuga või vastupidiselt, ma ei tekita viha.
Seega küsimus, teie kes te olete siin lühemat-pikemat aega lugemas käinud. Mis te ootate sellelt blogilt? Kas ootate mu arvustusi, kriitikanooli või tahate softe pereelutekste? Mida te tahate, et ma kirjutaks?
Ma ütlen näiteks päris palju koostöid ära, kas ma peaksin kõik vastu võtma, et neist ikkagi kirjutada, et äkki teile pakub huvi? Ma olen proovinud vastu võtta need koostööd, mis mind ennast kõnetavad, mis võiks minu meelest mu lugejale meeldida. Aga mis teile meeldiks? Lõhna- huulepulga testid, riietearvustused, rohkem mingeid toidupostitusi – kas need peaks olema mingid “mida õhtuks süüa teha” või pigem mingid “kuidas kammkarpe teha”. Või mis te ootate ja mis te tahaks, et oleks äge siia tulla?
Loosimised ma saan aru panevad alati “rattad käima” ja kommentaare tuleb nagu seeni pärast vihma. Ma peaks vist hakkama tegema, et iga nädal loosin kommenteerijate/kaasarääkijate vahel auhindu välja, siis olete julgemad oma arvamust avaldama :)
Ehk siis, ei pane seda akent nüüd kinni, vaid kirjutate kommentaari (aitäh!) – mida te ootate, mida te tahaks homme siin näha. Äkki ma täidangi teie soovi :)
Olge need, kes olete ja tehke seda, mis teile südamelähedane ja armas. Kirjutage sellest, mis teile oluline.
Meeldiks lugeda restoranide ja üldse toodete arvustusi, pereelu ja olmeteemasid. Ühesõnaga kõike mis tavainimene teeb, tarbib ja käib.
Meelis võiks kirjutada, kas ta on depressioonist üle saanud ja mis sel juhul on aidanud. Sügis on d- hooaeg paljudele.
Ma tihti jätan kommenteerimata, sest mõtlen, et no kes neid kõiki kommentaare küll lugeda jõuab ja keda mu arvamus huvitama peaks :D Vahest olen isegi midagi valmis trükkima hakanud, siis tekib väike mõttepaus ja kustutan kõik ära. Reaalselt jõuate kõiki kommentaare lugeda ka?
Mina loen eranditult kõik kommentaarid läbi. Selleks mul on ka see “modereerimine” peale pandud, mitte selleks, et ma ei tahaks negatiivseid kommentaare läbi lasta (ma lasen kõik kommentaarid läbi), vaid just selleks, et ma loeks ka mida inimesed mulle kirjutavad. Muidu jääks need kommentaarid suures osas lugemata/vastamata.
Mulle meeldis see peole sättimise video, ülipikk oli küll aga kõik vaatasin ära. Vloge võiks rohkem olla. Muidu teemadest kirjuta ikka sellest, mis Sind isiklikult kõnetab.
Mulle meeldib Hedoni tegemistest lugeda ja igasugune kaaluteema. Minu jalad on kaugel iluideaalist. Varjan neid nii hästi kui võimalik. Haiget teeb see tammepuu jutt.
Minu soovituseks oleks ka kirjutada sellest, millest endal tekib tahtmine kirjutada. Aga tõepoolest, Sa oskad ju hästi süüa teha, mõnikord võiks mõnda ägedat retsepti jagada küll.. Veel meeldisid mulle need Gemossi (ja mis see teine koht oligi) postitused, kus sa tutvustasid igasugu eri mingid maitseained ja asjad olid. Või näiteks oma lemmik köögividinaid, ilma milleta ntx ei saaks Sa köögis hakkama. Vahetu emotsiooni pealt kirjutatud postitused on kõige ägedamad. Isegi kui need järgmisel päeval võivad tekitada tahtmise metsa putku panna ja kunagi enam tagasi tulla :D. Meelise kirjutised meeldivad samuti. Need on nagu sellised “teise mätta otsast vaadatud”, aga väga mõnusasti kirjutab. Igasugused restoranide ja mängutubade ja muud sellised tutvustused on toredad. Tahaks ka minna või siis kauge kaarega mööda käia mõnest kohast lausa. Koostööd võiks teha ikkagi nende ettevõttetega, kes pakuvad selliseid tooteid, mis ise nagunii tahaks osta või mis tunduvad endale huvitavad, mitte mingi mõtetu tasuta tavaari pärast. Kuigi selle sõbranna need SheIn postitused olid ka toredad vaadata. Ah.. long story short: mulle vist meeldib kõik :D
Teie blogi, kirjutage sellest, mis meeldib. Mina ei kuulaks absull mingit teiste arvamust. Kellele ei meeldi, ei pea lugema. minule te meeldite ja mina teid loen !
Tahaks draamat ikka! :D
Olge te ise ja kirjutage seda,mis teile meeldib ja on oluline.
Nagu ka teised juba on öelnud- oled nagu oled ja kirjutad kuidas tuju/mõte parasjagu on. Uinamuinat lugeda ei viitsi. Küll neid blogijaid, kes nii sisutühjalt kirjutavad. Lihtsalt selleks, et kirjutada. Kui pole midagi kirjutada, siis ärgu kirjutagugi, lugeja tunneb pastakast imetud loo ära. See ei tõmba.
Seega, kui on midagi öelda, siis ütle, vahet pole kas kes kus solvub või mitte.
Siiani meeldib kõik, muidu ju ei jälgiks. Ei muudaks midagi :)
Ausalt öeldes, jätan ma 95% arvustustest vahele. Neid on niigi kõik kohad täis. Teie elu ja tegemiste kohta meeldib küll lugeda. Arvamuse avaldamise koha pealt, siis jumala savi mida käod arvavad. Minagi ei nõustu teiega alati, kuid inimesed mõtlevadki erinevalt. See maailm oleks ikka õudne paik, kui kõik täpselt samal arvamusel oleks…
Keep going the way you are!
Ma olen juba päris tükk aega käinud lugemas, kuid viimasel ajal satun siia harvem. Ilmselt sellepärast, et pole seda varasemat mõnusat vaibi siin. Mulle meeldis varasem särtsakus, julgus öelda, seda mida sa/te mõtlesite. Ei nämmutanud, kui oligi jama, siis nii ka ütlesite. Julgesite erineda. Olite teie ise ja see oligi tore ning kutsus tagasi, sest erinete teistest blogijates.
Tegelikult olete te ju alati teinud nii nagu teile endile parem on, teistest hoolimata. Miks siis ENDA blogis ennast kaotada teiste pärast?
Meeldivad sisukad reisipostitused, kokkamised, igapäevaelu postitused, arvamused ja muu. Kui mõni teema mind ei kõneta, siis ma lihtsalt ei loe.
Kõigil on sõnaõigus ning mingite lollakate pärast ei tohi küll ennast tagasi hoida või asju ilustama hakata. Nagunii on ALATI keegi, kellele midagi ei meeldi ning on vaja valjuhäälselt sellest kõigile teada anda, muidugi teisi mutta tampides. Nagu need käod seal perekoolis – anonüümselt on ikka kõik kõvad mutid. :) Ma usun, et neil inimestel endil mingid probleemid või kompleksid, kelle ainsaks “trumbiks” vaidluses on see, et hakkavad teise välimust solvama.
Jääge ikka endiks!
Teie blogi on igapäevane elu, see on teie elu. Vahepeal on perioodid, kus ollakse väheke agressiivsem ja vahel pehmem.. Ju hetkel on pehmem periood, kus miski eriti kannale ei astu. Kui kõik on enamvähem korras, mis sa ikka tühjalt haugud :) Mulle meeldib teie “no filter” ellu suhtumine ja iseendaks jäämine.
See blogi ei haara vestlejaid, sest tundub kuidagi liiga sätitud, liiga suure enesekontrolliga kirjutatud, natuke nagu võlts vms. Need postitused on enamasti ok, kus räägite midagi rohkem ka isiklikust elust, mõtetest vms. Üldjoontest on mulle jäänud pigem mulje, et te väga palju ei ava ennast või kui, siis enamasti tuleb sealt mingi arrogantne fafafaaaa. Kui vahepeal kumbki teist on ka midagi avameelsemat kirjutanud (Meelis on seda vist rohkem teinud), tundub see kuidagi nii viimase õlekõrrena (umbes et see ikka toob lugejaid, kaasarääkijaid, kaasatundjaid jms). Natuke nagu hale tunne tekib ja mind konkreetselt see peletab üldse minema. Kuidagi on jäänud mulje, et see, millest kirjutate, on mingi fassaad. Sissepoole väga palju ei näe. Aeg-ajalt inimesed ikka räägivad suhetest, oma ebakindlustest, feilidest, muredest, perest, lapsekasvatamisest jne. Teie puhul on see orientatsioon millelgi muul, justkui need teemad teid ennast väga ei kõneta, mistõttu te neist üleliia palju ka ei kirjuta. Ju siis polegi eluline blogi?
Veel tundub mulle, et te blogite ja “olete pildis”, et end maailmale kuidagi kõigest väest tõestada, end õigustada. Justnagu ainult teiste jaoks teekside kõike. Mitte enda jaoks. Päris paljud teie tegemised ja ettevõtmised jätavad sellise mulje. Kui need tegemised tuleks sisemisest kirest, soovist, naudingust, ei vaevaks te seal praegu pead selliste küsimuste üle. Kuidagi tundub, et sa ei tea ise ka, miks sa seda blogi pead, miks sa üldse kirjutada soovid (kui soovid). Ma mõtlen, et kui ma ise oleks blogija, siis ma kirjutaks avalikult vist ainult selleks, et ma kommentaaride näol tunnetaks, et ma pole oma mõtetega üksi. Mida aga on kaasa rääkida tegemistele, mida te teete? Mõningad siiski midagi ütlevad, aga kuhjades kommenteerima ei tulda.
Ise käin lugemas käin ainult vanast harjumusest (beebiblogi jälgisin kunagi) ja igavusest. Ja lootusest leida vahel vähe isiklikumat lugemist ka, millega jah samastuda, kaasa rääkida, mõelda saaks vms.
Ei mõelnud midagi pahasti, lihtsalt minu kui lugeja aus analüüs selles postituses esile kerkinud küsimustest.
Keegi peab ju ometi olema see aus, julge ja otsekohene blogija, kes söandaks analüüsida, kritiseerida ja ühiskonna mädapaised avada :D Ma arvan, et need lugejad, kes teil on, ongi siin sellepärast, et teie stiil sobib neile. Kui muutute softiks/panete mingid filtrid vahele, siis võite hoopiski lugejaid kaotada, mitte uusi juurde võita. Ja see on ju teada, et heiterid jäävad edasi heitima, tee mis tahad. Pigem jääge truuks enda stiilile. Ise loengi ainult kahte blogi, Mallukat (sest ka tema on väga otsekohene, mis meelel, see keelel) ja Marimelli.
Mind veits hämmastab, et sa pead ennast kõvaks kirjutajaks – et eeldasid, et pole selles vallas nagu õppidagi midagi. See on küll enesekriitika absoluutne puudumine.
Hahahha :D
Tead, kui ma väga aus olen, siis viimase 14 postituse seas (ehk postitused, mis ilmusid alates 27. september kuni täna), pakkus minu jaoks huvi ainult mõned. Ja need olid Leenu kirjutatud nö päevakajalised teemad – Investeerimine, Ämbrid ja Pärlid, Näosaade ja Taksojuhid. Tegelikult hakkasin eile ka Valimislubadusi õhtul lugema, aga olin vist liiga väss ja noh nüüd nagu ei vinni. Vast mõni teine homme. Mingil põhjusel jäävad minu jaoks segaseks/raskesti loetavaks hetkel Meelise kirjutised. Ei teagi miks, sest muidu ma ei ole vahet teinud, kes kirjutanud on. Ja see, et minu jaoks pakkus huvi a la kolmandik viimastest postistustest on ju puhtalt minu “probleem” ja ma ei arva, et marimelli blogi peaks nüüd hakkama end drastiliselt muutma.
Sa/te ilmselt unustate ära, et jah te peate mõtlema klikkidele ja lugejates huvi äratama (just nt et reklaamidelt raha teenida), aga lõpuks on tegu ikkagi TEIE blogiga ja TEIE otsustate, millest kirjutate, mida kirjutate, kui kriitilised olete. Te võite kõige nunnuma ja kiitvama postituse teha ja ikka leidub vingujaid. So What?!?! Sa ütled, et alateadlikult ei ole sa enam nii bitch ja valid teemasid mida kirjutada. Aga siis ei ole ju tegu enam selle marimelliga, keda algselt jälgima hakati ja võib-olla sinna on inimeste huvi kaduma hakanud. Ninnunännutajaid on palju, kuid otseütlejaid vähe. Ja nagu ma isegi aru saan, siis mulle just meeldibki, et keegi julgeb rääkida asjadest nii nagu on. Okei, võib-olla mina isiklikult ei kasutas sõimusõnu nii palju, aga jällegi see on minu probleem ja mina ei ole marimell. Saate aru? See, et te üritate kõigile meelepärane olla, on pigem viinud teid iseenda kaotuseni. See on tore, et teil on nii lai ampluaa teemasid, mida käsitlete, ja jätkake samas vaimus.
Millest siis kirjutada? Äkki rohkem elulisi seikasid (mis on naabrimutist saanud, kuidas Hedonil lasteaias läheb jne), kokkamise nõuanded (just, et kuidas olla köögis loovam ja ära kasutada seda, mis kapis leidub, sest retsepte oskab igaüks lugeda), erinevad eksperimendid, kodumaiste telesaadete kriitika (sest no igav on kui uksest ja aknast ainult ettekirjutatud kiidulaulu tuleb) jne. See kui kellelegi ei meeldi, on nende probleem. Ja ma olen enne seda mitu korda öelnud, te EI PEA hakkama end iga negatiivse kommentaari puhul õigustama ja põhjendama. Kui on teema/kommentaar, millele olete vastanud, siis no avalda see kommentaar ja kõik. Ehk selekteerige rohkem, milline kommentaar vastust väärib. Ses osas selg sirgeks, et ei kao need inimesed kuhugi, kes arvavad et Leenu on paks (ui kui kole sõna tegelt), ei tea moest midagi ja peaks oma suu üldse kinni hoidma või et Meelis on gei. Dsiisas, see on minu, kui lugeja jaoks nii äraleierdatud, et ma pigem kihvatan, kui te JÄLLE olete oma väärtuslikku aega raisanud, et sellistele kommidele vastata, kui et nad lihtsalt kõrvust/silmist mööda lasta.
Ma ka ei hooli loosidest, sest mulle meeldib lugeda kommentaare, aga sellisel juhul need on ainult kallutatud, osaleda soovivad kommentaarid. Meelise tekstid mulle erilist pinget ei paku ja Tai jutud on ka veits igavaks muutunud. Samuti see väljend “da fak”, mida viimasel ajal õnneks vähem on. Aga muidu on teil väga huvitav ja sisutihe blogi, loen hea meelega.
Minu lemmikud on kõik teemad, mis on seotud toiduga. Olgu need siis restoranide arvustused, uued tooted või kodus kokkamised ja retseptid:)
Reisiteemad on ka alati põnevad.