Kroonika eri ehk Mul on kahju, et mu ema mu last ei näe

Tänases Kroonikas on lugu Teele Viirast ja tema kallimast. Nii armas on lugeda, kui inimesed saavad omavahel ideaalselt läbi ja seda soosivad ka nende vanemad.

Ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui tsiteerin Teelet:  „Eks ma muidugi pabistasin Andrease vanematega tutvudes ja kartsin, kuidas nad minusse suhtuvad, mis nende eelarvamused vöivad olla. Siis aga vaatas tema ema mulle silma ja ütles, et sa oled ikka täitsa ehtne inimene, pole völts. See oli hea ja soe tunne. Saame täna kõik väga hästi läbi.“

Tahaks ka seda öelda. Aga kuus aastat pole midagi muutnud. Kahjuks ei saa sugulasi valida. Tee mis tahad.

Minu suguvõsa, eriti emapoolne, on väga vaba- ja avameelne ütlema, mis nad asjast arvavad, ja see on igati tervitatav. Kui midagi ei meeldi, öeldakse see välja, mitte ei sosistata sõbrannadega nurga taga, et küll need Leen ja Meelis on nõmedad. Öeldaksegi otse, miks te nii või naa tegite või ütlesite, samas ei ole ma kunagi tundnud, et keegi midagi nende poolt ette heidaks. Kui heidetakse, siis läbi huumoriprisma, nii, et keegi ei pea piinlikkust tundma väljaütlemiste pärast.

Ja üldse on nii kurb, kui su oma lähedased ei aktsepteeri sinu otsuseid. Ma ei kujuta ette, et mu laps tuleb koju mingi naise/mehega, kes mulle võib-olla ei sümpatiseeri, et ma hakkaks teda valjult kritiseerima, eriti veel aastast aastasse, kui ma näen, et nad omavahel klapivad ja neil omavaheliselt sobib. Ega mina nendega koos elama ei pea vms. Aga noh, võib-olla pole ma veel ema ja ei tea, milliseks emalõviks ma muutun ja kõik kandidaadid välja selekteerin ja lapsele ajupesu teen :D

Aga igas sellises olukorras, kavatsen ma mõelda oma emale, kes oli maailma kõige tolereerivam inimene, kelle juurde võis iga murega iga kell minna ja kes ei mõistnud mind kunagi hukka.

Mäletan, kuidas vanasti peolt tulles hommikul kell viis tema tuppa põrandale istusin, olles endale külmikust mõnusalt süüa kaasa varunud, ja talle oma öistest seiklustest pajatasin. Tema oli megaunine, ja võib-olla ei viitsinud mind hommikul kell viis kuulata, aga ta ei ajanud mind ära ja elas mu tegemistele kaasa.

Või kui mul koolis hinded halvad olid ja ta kooli kutsuti, siis teatas ta direktorile, et ilmselgelt on te õpetajad kehvad kui nad ei suuda lapsele ainet isegi kolme peale selgeks teha. Mu ema oli parim.

Ja nüüd, tema kolmanda surma-aastapäeva paiku, mõtlen ma temale veel eriti suure heldimusega, sest tema minu beebit ei näe… Kuigi ta raudselt oleks tahtnud ja ta oleks megaõnnelik olnud beebiuudise üle ja oleks igati toeks ja abiks ja nõuks. Kellele ma nüüd helistan, kui mul küsimus on? Oma ämmale? Ilmselt mitte. Ja kui ma julgeks veel öösel kell kolm suures mures helistada, siis võrduksin ma ilmselt sarimõrvariga, kes tema südant öösel seisatada tahab ja no pole ju vaja vanale inimesele südamerütmihäireid või muid jamasid.

 

Samal teemal

7 kommentaari

  1. Kunagi mu ema rääkis, et temal oli ämmaga(ehk minu vanaemaga) sama lugu olnud. Ei meeldinud mu ema talle ja kui mu ema mind ootas, siis hakkas ämm susserdama ja mu isale rääkima, et laps ei ole ikka tema oma ja et mõelgu ikka hoolega, mis jama ta omale kaela peale võtab. Täpselt minu sündimise päeval sõitis isa Soome tööle ja vanaema susis nii palju, et mulle ei tohtinud isegi isa perekonnanime panna. Seega pool aastat kandsin ema perekonnanime. Ei sallinud vanaema ka mind ega mu venda. Ei tahtnud meiega tegeleda ega meid mitmeks päevaks külla. Aga kui minu õde surnult sündis, siis peale seda vanaema muutus. Hoidis meid jnejne. Aga kahjuks ei olnud talle omalegi elupäevi väga palju kauemaks antud. Aga oma tahtmise ta sai- vanemad lahutasid, kuigi jah aastaid hiljem.

    Õelad ämmad on jubedad. Omal mul on vedanud.
    Aga Teie Meelisega sobite. Jõudu ja jaksu Teile! :)

  2. Minul on samuti ämmaga omad tõusud ja mõõnad. Nüüd võtan juba kõike seoses temaga ükskõikselt. Kui saame läbi, siis saame. Kui ei saa läbi, siis ei saa. Varasemalt tülis olles, oli selline halb tunne sees, kuid nüüd ma mõtlen, et milleks? Elan ju endale, oma mehele ja oma kahele lapsele. Mul ei ole vaja draamat kellegi teisega. Elu on liiga lühike, et raisata seda tülitsemistele ja mõttetutele vaidlustele :)

    1. Absoluutselt nõus, lihtsalt nõme, et ta ei suuda siiani leppida mõttega mina ja tema poeg.. Isegi lapse uudis ei muutnud seda eriti… Nüüd loodan nagu loll, et ehk sündinud laps muudab :)

  3. Lugedes seda postitust, tuli pisar silma, see kuidas oma ema kirjeldasite oli liigutav ning omakorda nii tuttav minu omale.Olen ise alles noor ning pole veel lapsi kuid kõige kurvem on see, et ka minu ema ei näe oma tulevast lapselast kuna kahjuks suri ta liiga varakult.Kuid minu lohutus on see et pilvepiirilt hoiab ta minu tulevasel pisikesel silma peal :)

  4. Ega avalikus blogis ämma mustates pole kahjuks tõesti lootust suhteid parandada…

Comments are closed.