Milleks koguda? Selleks, et surra?

Nagu te teate, me pole mingid ulmed plaanide tegijad, me ei mõtle ette, ei korja raha kodu jaoks, oleme nagu mingid 30aastased hipid. Elu on elamiseks, raha kulutamiseks, mälestused kogumiseks. Mingid varud on, kui vaja peaks minema, aga üldiselt elame suht päev korraga.

Ma ei saa öelda, et mul pole hea meel olnud lugeda kommentaare, kus mõni on 25selt ostnud sularahas, st kogudes, välja oma esimese korteri ja 40ndates teise. Pole paha.

Mul oli veelgi parem meel lugeda ühe lugeja konmentaari, et käisime samal ajal pangas “oma kodu asju uurimas” ja tema kolis mõni kuu tagasi oma koju sisse. Megaäge.

Mul on veel parem meel selle üle, et mu parim sõbranna, väike Sandra, ostis oms kodu, sai ameti- ja palgakõrgendust. Megaäss diil! Mul on tõesti äärmiselt hea meel. Kõigi nende pärast. Ja ma üldse ei kassi, et mul seda pole.

Oleme ise valinud jätta hetkel oma kodu tahaplaanile. Valehäbi tundmata. Meil on muud huvid. Neli seina on küll tore asi, aga elu on elamiseks. Me oleme selles mõttes natukene oma eluga segaduses, et ei teagi kuhu suunas konkreetselt liikuda või mis on eesmärk mille poole pürgida. Suurim eneseotsija on meil Meelis, kes lihtsalt piltlikult öeldes seisab ristmikul ja ei suuda valida, millisele neljast teest astuda. Aga selle valiku peab ta tegema ise. Seniks ei ole mul probleem olla niiöelda pere ülalpidaja, sest ma tean, et Meelis teeks sama ka minu heaks. Nagu altari ees sai kinnitatud, koos nii heas kui halvas.

Me käisime nädalavahetusel sünnipäeval ja tuli jutuks, et eestlaste mentaliteet ongi koguda ja korjata ja kannatada, et ah, küll ma 60selt naudin siis seda elu.. Ja 59selt on eesnäärme- või muu vähk, viskab sussid püsti ja tutkit. Ela kohe, tänases päevas, sest sa ei tea, mis tuleb homme.

Iseenda tööandjana on ka keeruline panga silmis olla „tõsiseltvõetav“ – kui sa muidu pead tõestama, et sa ikka käid tööl ja saad palka, siis iseendale palka makstes pead sa tõestama ka firma jätkusuutlikkust ja varasemat stabiilsust. Sellega on meil keeruline. Meil ei ole midagi stabiilset. Küll saab öelda, et oleme jätkusuutlik ja kasvav, aga ikka veel mitte nii tubli, et endale paaritonnist palka maksta. Panga jaoks aga oleks just sellist sissetulekut kahe peale vaja, et midagigi edasi vaadata.

Jah, me suudaks panna umbes viie aastaga kõrvale sada tuhat (vist!?), et osta oma kodu, aga see tõmbaks mälestuste kogumise ja elamise suht nulli. Samas ei tea iial, äkki tuleb peale uus masu ja ongi kõigega tuksis. Meie plaan on paigas. Enne 2025 me ilmselt oma koju ei koli. Kui juhtub varem, on tore, aga enne seda me ei tõmble.

Meil on neli aastat, et veel elada! Reisida, teha mis tahame. 2022 läheb Hedon kooli. See seab mõningased piirid. Siis on meil aega hakata koguma. Minimaalsete vahenditega elama. Võime igaastased neli puhkust asendada asendada ühe pakettreisi vastu aastas ja panna kõik raha kõrvale oma kodu jaoks. Las lapsel olla mõnus lapsepõlv, täis seiklusi, ettearvamatuid reise, lennukiga lendamist ja ujumist, hotellides elamist ja mõnusat olekut jne.

Mulle jubedalt näiteks meeldis Tuuli Roosma pereseikluste saade. Need kaks last on juba oma noore eluea kohta näinud ja kogenud nii paljut, et ajab lausa kadedaks. Super perekond. Kuid nüüd kui lapsed said kooliealiseks jäi ka Tuuli paikseks.

Nii tore on näha, kuidas Hedon neid reise naudib, kuidas tal ongi nii äge. Kui veel eelmisel suvel Türgis käies oli ta selline, nojah, käisime reisil… Siis sel korral jahvatab ta sellest siiani kuidas ta lendas lennukiga ja elas hotellis ja „käis issiga ujumas, sest emmel oli megakülm“.

See oli nii armas, kuidas ta mind kogu aeg vette kutsus ja ma vana külmavares ütlesin, et ole ise, siin pruuni ala peal, sinise peal on sügav, aga mina ei taha tulla, mul on vees külm. Ja siis ta mõnules seal vees, päike juba loojumas (ilm läks momentaalselt jahedaks, kui päike langes), endal hambad natuke plaksumas „tule tule, siin on megasoe“. Vesi oligi soe, õhk enam mitte.

Meie eesmärk ei ole kedagi panna kadedust tundma. Me elame nii nagu elame ja oleme koos nii nagu hetkel tore on. Nii heas kui halvas. Võibolla on meie elu ja lood lihtsalt kellegile võimaluseks eemalduda argirutiinist ja kasvõi korrakski end meie asemel ette kujutada. Ehkki jah, ka meie elu ei ole alati ideaalne – aga see on meie elu.

Täna lubame me seega käesoleval aastal korjata veelgi rohkem mälestusi kui varem ning loomulikult ei ole me kadedaid neid ka teiega jagamast. 

Samal teemal

53 kommentaari

  1. Kuidas see arvutamine nii raske saab olla?
    Kui 5 aastaga suudaksite kõrvale panna sada tuhat (vist?), siis teeb see kuus säästudeks ca 1700euri. Samas te endale paaritonnist palka maksta ei saa. Error!

  2. Kas sa facebookis #kogumispäevikuga oled liitunud?

    Palju te kuus toidule kulutate? Hea oleks ju tegelt kohe kulud kontrolli alla saada, miks edasi lükata. Ega ei peagi kohe korterit ostma.

    Eks laps ei oska tahta seda, mida tal pole. Samas oma tuba oleks ka tore. Reisimist on max 4 nädalat aastas kui sedagi, aga kodus oled sa ülejäänud aja aastast ja mina leian, et seal peaks ka mõnus olema. Ma ei kujuta kolmekesi 1-toalises elamist ette, sest enne last oli juba 3-toalises kitsas. Aga oluline on tegelt see, et ise rahul oleksite ja oletegi:)

    1. Kui ma elaks kahetoalises, mis siis teistmoodi oleks? Meil ongi pmst kaks tuba, lihtsalt ta on üks suur ühetoaline, mille vahel on suuuuuur riidekapp ja riiulid, mis tegelikult tekitab Hedonile oma toa, meile jääb elutuba-köök.

  3. Te võite küll väita, et olete ise valinud selle tee, et elada 1!!! toalises üürikorteris ja reisida ning ei soovigi oma kodu, aga pikemaajalised lugejad siiski mäletavad kui väga te soovisite oma kodu, käisite pangas, alustasite kogmist, “pean saama oma koju, muidu suren” kampaania vm. Kui pank teile laenu ei andnud, siis valisite selle tee, et ahh me ei tahagi oma kodu. Te elate ikka totaalses enesepettuse maailmas, peaasi et ise seda usute ;)

  4. Mina olen seda meelt, et asi peaks olema tasakaalus. Mitu asja mängib rolli. Näiteks vanus.
    Kui vanus hakkab peale pressima siis ei anna pank enam laenu mõistlikus pikkuses, et kuumakse oleks ok, seetõttu on mõistlik laen võtta varem. Kui majanduslik seis muutub siis saab alati laenu tähtaega lühemaks muuta.

    Minu jaoks on alati olnud kodu omamine väga oluline. Jõudsin ka selleni alles mõned aastad tagasi reaalselt aga koguaeg tiksus kuklas, et tahan perele stabiilsust, ei taha elada üürikorteris vaid OMA kodus. See oli eesmärk omaette, mille nimel vaeva nägime ja lõpuks saime.
    Ma jätan ette reismata kui kodu ostmata. Ideaalne lahendus on muidugi mõlemad aga see juba perekondlik korraldamise küsimus. Leian, et kui on palju raha reisida siis miks ei ole raha kodu osta? Miks ei lähe nö päris tööle, et olla panga silmis laenukõlbulik?
    Muidugi on tore kui on üürikas kus aastaid elatud, omanik tore jne. Aga siiski ei ole see oma kodu. Mul tilkus üürikas elades süda verd, võõrale makstes.
    Kui ei saa endale lubada kohe 100 ruutmeetrilist kesklinnakorterit siis alustaks kuskiltki…näiteks 2 toalisest Mustamäe korterist. Elada seal mõned aastad…ja alati saab edasi liikuda, maha müüa. Vähemalt on algust tehtud. Või kui olete avatud meelega siis miks mitte üldse muusse linna kolida elama, kus kinnisvara soodsam? Võimalusi leiab alati kui tahta.

    Aga eks perekondade soovid on erinevad, ma pole kunagi elanud sellist elu, et nö päris tööl ei käi. Seetõttu ehk ei mõista ka nii täpselt.
    Mulle on stabiilsus ääretult oluline ja oma kodu lastele on üks põhiväärtus. Ma ei tea, võibolla juba aasta pärast kolin minema Inglismaale või Kreekasse….kodu jääb ikka, üürin kasvõi välja vms. See ei kaota kunagi väärtust.

  5. Väidetavalt enda eluga megarahul olevate hipide jaoks olete te kuidagi õite negatiivsed ja kibestunud ometigi. Sa ei leia?

  6. Praegu sul seda infot vaja pole, aga edaspidi vast siiski. Kuna teil on laps, siis saate kasutada Kredexi käendust, mis võib tähendada ainult 10% omaosalust (alati on mõistlikum natuke rohkem sisse maksta, nt 15%, see on kindlama peale minek). Kredex toetab siis omalt poolt 10% ja nende lepingutasu on igal juhul mõistlikus hinnaklassis.
    Laenukõlbulik saab olla ka ettevõtja, lihtsalt Meelis võiks olla palgaline töötaja. Kui teie ettevõte ei tundu piisavalt stabiilne, siis soovitatavalt võiks Meelis olla kellegi teise all tööl. Praegu vist küsitakse pangas viimase aasta koondväljavõtet? Noh, siis aastakese peaks seda tegema (tähtajatu lepinguga muidugi), peale laenu väljastamist ei huvita enam kedagi, kus keegi tööl on ja kui suured on sissetulekud. Peaasi, et igakuine laenumakse laekuks.
    Soovitan – ostke tulevikus korter. See ei pane teid nii kodu külge kinni nagu maja paneks. Ja ei pea olema mingi kohutavalt kallis korter. Kui võtate hinnapiiriks 100000€, siis on teil omaosaluse 15% 15000€ ja asjaajamiste kulu peaks olema umbes 2000€ (notar, hindamisakt, Kredexi tasu, panga lepingutasu), aga see summa võib ka palju väiksem olla. Mida odavam korter, seda väiksemaks muutuvad summad, ja alla 100000€ maksvaid normaalseid korterid on ikka palju!
    Kui sa ütled, et viie aastaga suudaksite kokku närutada 100000€, siis suudate aastaga 17000€ kokku ajada vast küll. Meelis lihtsalt peaks tööl olema. Eks te ise teate, millal teil see aeg kukub, aga iga aastaga lähevad pankade laenuväljastamistingimused raskemaks, seda peaks ka silmas pidama.
    See asi ka veel, et lapse kooliealiseks saamine ei pea tähendama automaatselt paikseks jäämist. On olemas koolivaheajad ju ometigi! Ja kui õpetajatega koostööd teha, siis saab ka kooliajast natuke näpistada, laps ei pea tingimata kohal viibima kõik päevad, vaid nii nagu haiguspäevade ajal: õpib tagantjärgi või haiguse ajal. Järgi saab alati vastata, reiside puhul saab ka ette ära küsida vastavad materjalid, aga eks see oleneb koolist.
    Tuju ajel muidugi reisida ei saaks, seda küll, aga muidu saab ikka küll.

    1. “… aga iga aastaga lähevad pankade laenuväljastamistingimused raskemaks.”
      Millest selline väide? Pangad elatuvadki ju laenude andmisest, miks see peaks “iga aastaga” raskemaks minema?

  7. Õige! Elada tuleb ka ning liigne raha korjamine pole ka hea. Aga tagavara ootamatusteks võiks olemas olla…
    Ma ise reisin ka 4-6 korda aastas ning teenin enam-vähem okeilt, et natukene ka kõrvale panna. Kuidagi turvaline tunne on tekkinud kui ca 5000 EURi kogunenud on, et saan ka ilma tööta natukene aega elada

  8. Teie probleem on see, et te ei suuda aru saada, et elu ei ole must-valge. Me kogume raha konkreetse eesmärgiga, aga kogume sellise tempoga, et selle kõrval ei jää elamata muu elu.
    Väga kummaline arusaam, et on kaks varianti: koguda ja vireleda või siis täiega elada.
    Meil on sellised palgad hetkel (tänu sihipärasele tööle), et me saame teha mõlemat. Reisida ja koguda. Maailmas on pooltoonid ka olemas, saage ometi aru sellest.

    1. Sama.. ikka reisime ja lubame endale üht-teist. Samas ka kogume..lihtsalt ei pane iga kuu mingi tonni kõrvale vaid nii palju kui parasjagu on võimalik.

    2. Hea kommentaar!
      Meie maksame pangalaenu ja elame oma majas, suudan samas iga kuu vähemalt 500 euri kõrvale panna, abikaasa samuti ning igas kvartalis üritame korra reisida ka. Ah jaa, mul on kolm last ka veel.
      Tõepoolest, ei ole ainult kahte varianti- vireleda või elada. Ju siis see blogija elu pole nii roosiline, et kuldset keskteed endale lubada saaks.

  9. Üldse ei ole kade, no kohe üldse-üldse mitte. Esimese oma kodu sain 30 aastat tagasi, kui töökoht andis 1-toalise korteri, paar aastat hiljem sain 2-toalisse, kus kasvatasin suureks oma 2 last. Selle korteri andsin pojale. 45-aastaselt võtsin majalaenu ja nüüd siis juba 7 aastat elan oma päris kodus. Reisida ei taha, ei meeldi. Tahan olla oma kodus, mütata aias ja kui oleks vahendeid, siis renoveerida maja. Tahan anda oma lastelastele ilusaid mälestusi, veetes nendega koos aega, mängin ja tšillin nendega oma kodus. Lasen neil ronida puu otsas, joosta õues ja suvel mängida veesõda ja söögu marju ja herneid just nii palju kui sisse mahub. Las avastavad mu hoovi põnevaid nurki ja hoovimajade-aitade sisemusi ja maja pööningut… Kui mina mõtlen tagasi enda lapsepõlvele, siis kõige soojemad mälestused ongi sellest, kui käisin oma vanaema juures, kes elas pisi-pisikeses ja viletsas 1 toaga majas, aga kellel oli suur õu ja nii palju kohti maja ümber, kus kolada, joosta, mängida. Teine vanaema elas Peterburis, seal käisime ka, aga see ei olndu üldse nii huvitav.
    Jah, ootan, millal saan 65, jah kavatsen siis puhata. Sinna on 14 aastat. Aga ma ei ole nõus sellega, et ma praegu ei naudi elu! Väga naudin! Imetlen, kui palju ma olen õues jõudnud oma aiaga ära teha ja muudkui teeks veel. Istutaks ja kaevaks! Ja siis imetlen, kuidas kõik mu istutatud puud-põõsad-lilled kasvavad. See on tõesti I-ME-LI-NE aeg! Veidi kahetesen, et ei ostnud oma maja 10 aastat varem, 35-selt. Mida vanem, seda raskem on ju laenu maksta ja tööd rügada. Aga jäänud on vaid 3 aastat ja siis olen laenuvaba! Reis on tegelikult ka plaanis. Olen kõik kingituste rahad kõrvale pannud ja mul on sptesiaalselt reisi jaoks olemas mingi tonnike raha. Aga üldse pole isu organiseerida ja reisi asju uurida. Sest kodus on nii hea olla! Oma kodus!

  10. A milleks elada? Selleks, et surra? Mis nende mälestustega seal hauas peale hakkad? :)

    Natuke vildakas loogika, eks. Samamoodi on vildakas ka sinu loogika. See, et kõik ei soovi olla “kodutud” ei tee neid kehvemaks. Mulle näiteks sümpatiseerib mõte sellest, et minu lastel on oma kodu. Oma aed, oma toad. Koht kus jäädvustada pikaajalisi mälestusi. Ja kui tahan siis reisin ka. Võibolla on hoopis täisväärtuslik elu see suund, mille poole peaksite pürgima?
    Kõik inimesed ei pea valima, kas üks või teine. Ja kõik inimesed ei ela reisimise nimel. Lõpeta enese põhjendamine, kuidagi desperate mulje jääb :) Ja kui ikka tunned vajadust seda teha, siis ära tee selle õigustamise käigus teisi inimesi maha, eks :)

      1. Eriti kurb, kui päriselt aru ei saa, et pidevalt teete oma postitustega teisi inimesi maha, kes ei mõtle ja ei ela nii nagu teie.

    1. Mulle jääb ka kogu aeg mulje, et vaja end põhjendada. Kui eluga tegelikult ka rahul oldaks, siis ei oleks sellist üle nädalast põhjendamist ja pendeldamist “tahan kodu ja ei taha kodu” vahet kogu aeg…

  11. Tekstis on loogikaviga sees:
    Sa kirjutad eelmises lõigus, et te ei suuda endale paaritonnist palka maksta…
    …ja järgmises lõigus, et suudaksite viie aastaga 100000 korteri jaoks kõrvale panna (vist).

    Aga see kõrvalepanek ju eeldaks sisuliselt iga kuu 2000 kõrvale panemist. :)

    1. Kas panna 2000 kõrvale, või maksta endale 2000€ palka + 1500€ makse, on vaks vahet, ei?

      Aga jah, suures plaanis kui megalt nälgiks, midagi ei teeks, vist saaks jah 2000 kõrvale panna. Mõnel kuul vähem, mõnel rohkem, aga suures plaanis peaks viie aastaga 100 000 kokku korjama – 1600€ kuus keskmiselt peaks siis kõrvale panema…

      1. Selleks, et nö kõrvale panna on ju ikka vaja palka maksta ja seega ka makse. Firma arvel olev raha ei ole kuidagi kõrvale pandud. Selleks, et see sealt kätte saada on ju ikka vaja makse maksta. Kasvõi tulumaksu kui dividendidena maksate.

      2. Mõtled siin kõrvale panemise all klassikalist “OÜtamist”? Või kuidas sa palgamaksudeta raha kõrvale paned?

        1. Ma ei OÜta. Ma ainult olen kuulnud seda OÜtamise terminit. Ma ei maksagi hetkel endale palka. Lihtsalt saan osa enda kuludest panna firma kuludesse (ala telefoniarve, bensiinitšekid vms). Ega ma ausaltöeldes ei olegi mõelnud, kuidas oleks mõtekam seda raha korjata, kas maksta endale palka, või korjata firmakontole ja dividende maksta. Ma ei ole seda üldse uurinud kui aus olla. Mul pole hetkel ilmselt sissetulekud ka nii suured, kui ühel päeval on, eks siis viin end kurssi. Hetkel lihtsalt see sissetulek, mis kuludest alles jääb, on firma kontol ja kõik. Mul pole sellega plaane.

          A, see kusjuures tuletab meelde, et mu sõber vist kunagi tegi samamoodi, et korjas firma kontole raha ja siis ostsid firmana korteri välja. Vist oli mingi selline asi. OÜtamine?

          1. OÜtamine on hoopis midagi muud!
            Selle tunnused on, kui ettevõtte osutab teenust, näiteks ühele kliendile, kasutades kliendi ruume, töövahendeid, puhkus samuti kokkuleppitud jms. Teenuse osutamise eest esitab ettevõtte kliendile arve ja maksab saadud tulu dividendidena välja. Seda tõlgendab maksuamet maksudest kõrvale hiilimisena, sest dividendide pealt makstakse vaid tulumaks. Sotsiaalmaks ja muud palgamaksud jäävad seejuures saamata. Maksuameti jaoks on tegemist sellisel juhul töösuhtega ettevõtte ja selle kliendi vahel.

  12. Kõik oleks loogiline kui te kusagil päriselt ka ringi reisiks ja midagi avastaks ja no ilmselgelt oleks selliseid ülevaateid veidi huvitavam lugeda kah. Paketireis ei ole just eriline reisimine minu meelest, okei saad soojas kohas lebada ja basseinis ujuda aga ega tegelikult riigist, selle ajaloost ja kultuurist ei õpi niimoodi midagi. Silmaringi just eriti ei avarda, lihtsalt järjekordne hotellikompleks. Okei, vahepeal astute kusagile turule, kus on feikkotte ja muud träna. Tuuli Roosma ja tema perega seetõttu eriti nagu ei võrdleks, ei märganud saadetes, kuidas nad kümnendat korda Egiptuses basseini ääres istuvad. Puhkus on see muidugi aga reisimisest kui sellisest on asi ikka valgusaastate kaugusel.

    1. Mulle on ka sellisest reisimisest pigem mulje jäänud, et ei ole mingit seiklust vaid lihtsalt kümme korda ühes kuurordis käimine. Ma käin ka reisimas ja pole elus teinud ühtegi paketireisi, olen näinud kohti kus pole turiste ja näinud päris elu.
      Ja ei mina usu, et laps reisimisest konkreetset elamust saab reisi pärast nagu seda saab täiskasvanu. Lapse jaoks on jumala üks kama kaks kus basseinis ta ujub, ei jaga ta sellest kultuurist ja maast tegelt mitte midagi.

  13. Mina usun et asi on elustiilis ka .Kui te harjunud ja harjutanud ka last palju reisima ja mitte nii väga raha peale mõtlema siis läheb raskeks kooliajal seda muuta.Eelkõige iseendas .Siis saab olema nii et hakkategi usinalt koguma aga kui mingi teatud summa on käes siis tekib kiusatus ja raha lähebki ”mälestuste” kogumiseks .
    Mina vist teeks vastupidi.Koguks praegu kui laps väike ja hiljem lustiks .
    Tead ,väikestel lastel on elus väga väikesed ootuses ja neil pole palju rõõmuks vaja . Nendele piisab talvel kelgutamisest ja suvel ujumisest vägagi. Nemad ei oska reise hinnata ,reisidest õppida ja ”mälestusi koguda” nagu meie. Ma käisin hästi palju reisidel kui vanemad koos elasid (lahutasid kui olin 10) ja alles hiljuti ,kui õele kurtsin et nii kahju et me vanematega nii vähe reisisime nimetas nimetas ta mulle kõik puhkusreisid ette ja siis hägusalt midagi meenus aga pigem mitte .Samas mäletan kui klassiõed pidevalt vaheaegadel välismaal käisid ja siis oli niru tunne küll et mina ei saanud käia .
    Ma ei ütle et surmani midagi koguma peaks ja see on elu aga nii väikese lapse ”mälestuste loomiseks” ei ole vaja soojale maale lennata .
    Mõtle et iga aasta on koolilapsel mitu vaheaega ,neil on õppimisest vaja puhkust ja tore oleks kui laps saaks natukenegi reisida ja silmaringi laiendada .Ja nagu sa ütlesid siis eesti ”puhkused” on ka kallid .
    Arvan et teie probleem ongi see ”elame tänases” elustiil.See on kohati õige aga lapsevanemana on meil kohustused ja vahel me lihtsalt peame ette mõtlema .Koolilaste kõrvalt raha kogumine on kordades raskem kui väikelapsega elades.

    1. Kui ma olen koolilapsega nö kinni, siis ju lihtsam korjata :) Pole emotsioonioste, et tavai, hea hind, lähme reisile, ei saa, lapsel kool.

      Hedon küll mäletab reisi hästi ja räägib sellest ka, seega võimalik, et oleneb lapsest, kes mäletab ja tunneb rõõmu, kes ei mäleta jne.

      1. No praegu mäletab, sest reis oli kaks nädalat tagasi, aga pikas perspektiivis ei maksa küll alla neljase mälule panustada. Meie oleme oma lastega ka kogu aeg reisinud ja praegu üheksane ei mäleta alla viiselt tehtud reisidest peaaegu mitte kui midagi. Pool aastat olime USA-s näiteks kui ta neli ja pool oli, sellest on meeles ainult see, et teda ei lastud Six Flagsi lõbukas ameerika mägedele.

      2. Praegu mäletabki, ehk ka aasta pärast, kui palju räägite. Koolilapsena mäletab seda juba väga vähe.. Kui palju sul endal on lasteaiaeast mälestusi? Kooliga võrreldes pigem vist väga vähe..

      3. Lastel on 5 koolivaheaega. Reisi palju jaksad ka kooliajal ;) ja kuna tavakooli nagunii minek teil siis miks laps ei saa koolist nädalakese niisama puududa?

        Arusaamatu kadeduse teema jalle. Miks keegi peaks teie peale kade olema? Mitte iial ei sooviks oma perele nii ebastabiilset elu.

      4. Praegu Hedon muidugi mäletab, paari aasta pärast ei tea praegustest reisidest suurt midagi. Me lapsele ka kolmeselt-neljaselt käidud reisid väga justkui meeldisid, rääkis kõigile, nüüd on kuuene ja väga häguselt midagi suudab piltide abil meenutada, a la et on seda vist näinud vmt. Mingeid emotsioone tollest ajast meeles pole. Ongi normaalne, ütlevad lastepsühholoogid: uusi muljeid, elamusi ja oskusi tuleb ses vanuses nii palju peale, et ega ei suuda ega peagi kõike salvestama.

      5. Hedon mäletab seda veel ainult mõnda aega. Varsti saabub see hetk, kus ta mäletab ainult oma juttu sellest, mitte aga reaalset sündmust. Ja lõpuks on tal ainult see teadmine, et kuskil käinud on, hädapärast ähmane ülilühike mälupilt on võib-olla ka säilinud ja see ongi kõik.
        Sinna pole midagi parata, see kõik käib arenemise juurde. Mõtle nüüd ise, kui palju sa reaalselt mäletad ise elust alla kolmeaastasena? Hetki, kui sedagi, ja teiste räägitut, millest oled võltsmälestused loonud.
        Lapse aju alles areneb, teeb seda kohutava kiirusega. Kui talle praegu kõik meelde jääks, siis see tekitaks lihtlabaselt öeldes lühise ja olekski kõik.

        Vahel on mul tunne, et teil pole lihtsalt julgust ega pealehakkamist. Või kardate põruda, nii väga, et parem ei alustagi.
        Ma ei ütle, et tingimata PEAB olema oma kodu, aga te ise muudkui tõstatate seda teemat, ju siis ikka kripeldab midagi.
        Muide, te olete täiskasvanud inimesed, abielupaar – kas te ei karda, et niimoodi veel hulk aastaid ühes toas magades võib Hedon saada tulevikus nii mõnegi mälestuse, mida laps sugugi ei vaja? Vanemate seksuaalelust näiteks?

        1. Ma ei seksi ta kõrval, jumal hoia! :D
          Nagu seksima peaks ainult õhtul kell 23, kui tuled kustus on. Kas sa ei arva, et me võime seksida ka siis kui ta lasteaias on? Hoidja juures on..?

          Ja noh, ma mäletan küll oma lapsepõlve. Jah, mitte kõike, aga reisid küll on meeles.

      6. Ei loomulikult ta lähimad paar aastat mäletab et ta oli kusagil bassus ujumas aga see Kuu aega hotellis /baseeinis /päikese käes ei anna talle muid mälestusi kui just seda kolme viimast mainitut. Ma tean millest ma räägin ,Mul on vanemad lapsed ja näen nende pealt,Millal mälestused hakkavad rolli mängima ja millal mitte. Ma usun et hodon mäletab oma väikelapse iga lihtsalt kui rõõmust ja toredat aega kus sai palju lustida emme issiga .
        Ja kooli ajal sa ole ju ”kinni” .Vastupidi sa ju tead et tulevad vaheajad ja kuna sa tahaks oma hästi õppivat /pingutavat last millegiga premeerida siis tekibki tunne et võiks teha midagi erilist. Ma ei räägigi kuu ajastest reisidest ,samas suvevaheaeg on kolm kuud ,aega maa ja ilm .
        Ma ei ootagi et sa mu nõu kuulda võtaks ,räägin pigem kogemusest suurtemate lastega elamisest ,eks iga inimene teeb nii kuis soovib .Lihtsalt tihtipeale väikelaste emad ei tea mis on elu koolilastega,mis väljaminekud jne .

  14. Meie jaoks oleks just vastupidi – üürikorteris elamine kõvasti kulukam. Ostsime väga odava korteri, tegime ise elamiskõlblikuks. Saame paljut endale lubada tänu väikesele laenumaksele :)
    Muidugi jah, see variant, et kolime homme teise riiki elama, on märksa keerulisem. Aga reisimas saab ikka käia ja oma pesa on mõnus! Minul puuduvad ka kogemused mõnusa üürikorteri ja normaalse omanikuga, seega üürikate perioodi taga ei igatse.
    Tähtis on ise ennast hästi tunda :)

  15. Ostsime ka maja nii, et maksame küll 30 aastat laenu aga meil on OMA kodu, omad reeglid ja omad mälestused, koht kus meie lapsed saavad alati olla ning mingismõttes ka kindlustunne neile, et kodu on olemas (mitte üürikas mida lapsele pärandada ei saa) See raha mis läheb üürika alla on nii mahavisatud raha. Hetkel oleme noored, viitsime remontida, vaeva näha. Ja väikese kuumakse kõrvalt saame elada! Reisida, hästi süüa, mälestusi koguda.

  16. Seadsime endale elukaaslasega eesmärgi, et me soovime enne laste saamist soetada selle päris oma kodu. Ja nii uskumatu kui see ka poleks, siis meie soov täitus kuskil kahe aasta jooksul. Vähemalt korra nädalas ahhetame mehega ja peame tõdema, et päris oma kodu on megavinge! Meeletu turvatunne! :) Meid pole miski väga välismaale tõmmanud. Meie jaoks on Eesti sees palju kohti, mida avastada (isegi oma kodu ümbruses seiklemine on põnev ja väljakutsuv). Seega saame kõik olemasoleva ressursi panustada oma kodu tuunimisse.

    Inimesed ongi erinevad ja nende mõttemaailma ei tohiks tõesti halvustada – igaüks elab nii, et tal endal oleks hea ja süda hüppaks rõõmust.

  17. See on natuke naljakas, et ”elu on elamiseks” aga enamuse elust saadate mööda 1-toalises mitmekesi ja lapsega, pead-jalad koos. Selline elu oli jumala normaalne teie lapsepõlves, kui kõik olid ühtmoodi vaesed ja sarnastes elutingimustes. Mina olen juba uuema aja laps, 20ndates ja mäletan seda häbi, mida ma pidin tundma, kui sõbrad tulid külla, sest elasin emaga kahetoalises, magamistuba oli ühine. Mind üldiselt ei huvita, kuidas teised elavad või mida teised arvavad minu elust, aga vot lapsele sellist elu ette ei kujuta. Tänapäeval on asjad teistmoodi, lastel ongi piinlik nii elada. Nii väike sellest veel aru ei saa, aga kui kooli läheb, küll siis hakkab saama ja tunneb häbi, et vanematega samas toas elab. Kuidas te oma öiseid tegevusi teete, ma üldse ette ei kujuta. Oleks siis tõesti, et ajutiselt majandusraskustes tuleb nii hakkama saada, aga pillata raha mingi basseini ääres lebotamisele, sest ”lapsele meeldib” – usun, et talle meeldiks natuke privaatsust rohkem. Nagu mainitud, oleks siis silmaringi laiendavad reisid, aga kümme korda samas kohas sama basseini ääres lebotada versus oma kodu?! Ma ei saa ka aru, kust on võetud mõte, et kõrvale pannes ja oma kodu omades jääb elu elamata? Aga eks ilma hariduseta ja normaalset palgatööd mitte teha viitsides ei jäägi vist üle muud moodi mõelda. Kurb, et inimesed teevad sellistesse oludesse lapsi, ise ei tea 35selt veel sedagi, mida elult tahavad.

    1. Tead kui mõni laps tunneb häbi sellepärast, et ta ei ela 5 toalises Kadrioru korteris, siis on jäänud küll vanematel talle midagi õpetamata. Laps tunneb samuti häbi kui tal ei ole kõige uuemat telefoni ja emmel mersut, kas siis seepärast võtad ka pangalaenu? Ehk siis sama rumal jutt on see, et koguge raha selleks, et Teie laps ei tunneks häbi. :D

  18. Ma olen Suga samaealine, sama vana pojaga ja oleme skeemitanud endale panga abil erinevatel aegadel päris mitu juppi asjalikku kinnisvara. Momendil palgatööl ei käi, studeerin huvist-hobist uut eriala ja paari väikefirmaga OÜtan ka. Hobid, reisid, muu fun seal kõrval ka ofkoors. Seega sarnasust meis mõneti justkui leiab…
    Oma esimese kodu soetasime puruvaestena, olles tudengid, kes kooli kõrvalt töötasid poemüüjatena. Tahtmine oli lihtsalt sedavõrd suur ja üürimine tundus mulle pragmaatikuna raha tuulde viskamisena. Tänu sellele hullusena tunduvale tembule tulid hiljem järgmised kinnisvaratehingud juba uuel tasandil ja erinevate huvitavate taustsüsteemidega, millest on nii häid õppetunde kui eredaid mälestusi väiksemas mõõdus raamatu jagu.
    Teie üürikorteri ühe kuu rendiga võrreldavas suurusjärgus saaks pika makseperioodiga ilmselt tiba avarama korteri soetada küll. Ja pikemale tulevikuperspektiivile mõeldes tasub korra mõelda ka minevikus sellele, mis olid kv hinnad siis, kui te esmakordselt oma kodu mõtet vaagides City24 avasite ja rehkendada, mitu nö sissemaksu summat täna hinnatõusus tinglikult öeldes võitmata jäänud on. Isegi, kui tuleb see turu tagasilöök, on aastaid hiljem see olukord veelgi ebamugavam tagasi vaadata… Oleks, et teil on väga äss üürikas superdiiliga käes, siis oleks lugu mõistagi teine. Aga sisuliselt kolmekesi nigu ühikas elada… eks ta ole maitse asi jah. Laps kohandub vanematega ja on õnnelik, kui tal on armastavad vanemad, teda õnneks see ruumi suurus esialgu ei huvita. Seega tema mälestuste pärast (liiatigi lasteaiaealisena) pole vaja küll muret tunda, need saab ta toredatena nagunii. Meie näiteks ostsime hiljaaegu väikse maakodu ja mõne aja pärast kolmeseks saav poiss pole sest tegelikult peale putitamise nägemise suurt muud osa saanud, aga entusiasm, kuidas ta sellest räägib, sinna minemist ootab jmt, on juba täna küllalt kõnekas. Eks aja jooksul saab ta sinna oma toa ja onni, sõbrad ja seiklused – see va päris Bullerby noh…
    Minu jutu mõte pole aga targutada. Lihtsalt siin harva käies, ent igal teisel korral nähes, kuidas see kodu teema siin taas üleval on, usun, et see tegelikult on teile ilmselt päris oluline valupunkt. Ja lahendused, skeemid on alati olemas, kui natuke vähem lahmida ning tiba rohkem mõelda ja veelgi rohkemate mälestuste nimel pisut teistmoodi tegutseda.

    Mulle on kv ostmine iroonilisel kombel hoopis võimaldanud elukvaliteedi, mida üüriturult iial endale lubada poleks saanud, ja tekitanud säästud ja kindlustatud tuleviku, mida palgatööst kuidagi poleks sel määral tekkinud. Oluline on aga alustada ja hiljem ei ole tegelikult parem. Nagu ise ütled – elada ja tegutseda tasub ikka tänases päevas ;)

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga