photography challenge #21

Täna kirjutan ma kassidest. Sest tänane teema on LOOM.

Mul on elus olnud neli kassi. Ma päris esimese kassi nime isegi ei mäleta, aga ma tean, et ta oli mingi suur volask ja käis laualt toitu näppamas ja vanaema oli alati megakuri ta peale. Aga mina olin niii väike, et ma ei mäleta sellest kassist muud, kui et ta oli esikäppadega köögilaual ja sõi kausist hapukapsasupiliha.

Teise kassi tõi koju isa (ta tegi elujooksul vähe häid lükkeid, see oli üks neist) umbes siis, kui ta oli kolme päevane. Temal kass tööjuures poegis ja tema arvas, et ilgelt lahe oleks mulle kassipoeg tuua. Et mina väike, kassipoeg väike. Silmad alles kinni. Joobeaste polnud nullis ka muidugi. No ema oli megakettas, et miks ta nii väikse kassi ära tõi ja hoidis teda teki sees ja söötis pipetiga ja saatis järgmisel päeval isaga tööle tagasi. Aga mõni aeg hiljem tuli see kass ikkagi meile tagasi ja nii ma saingi endale Triibi.

Ta oli eriti intelligentne ja tark ja asjalik. Näiteks tahtis ta teada, mis on peegli taga – see pidi kassi tarkust näitama. Hiiri ta ei söönud ega murdnud. Ükskord püüdsime ise talle hiire kinni, et vaadata, mis ta teeb. Panime nad koos vanni. Triibi vaatas hiirt, siis meid ja hüppas vannist välja. Suva mingi hiir.

Mu vanaisa seda kassi aga silmaotsas ei sallinud, sest kui ta tuppa tahtis, siis hüppas ta rõdul just vanaisa toa aknale ja see käis vanaisale närvidele. Ühel suvel ta maalt enam koju ei tulnud…

No ja suures Triibi igatsuses tahtsin ma ju uut kassi. Uue kassi tõi kooli mu klassivend Aivar, kes polnud samuti suurt parema peaga kui mu isa joobes peaga aastaid tagasi. Vedas kooli, pisikese mustavalgekirju silmad kinni kassipoja. Mina suur (toona küll väike) ema-Theresa võtsin muidugi kassi endaga koju kaasa ja teatasin emale, et siia ta jääb. Kuigi emale see alguses ei meeldinud, leppis ta lõpuks mõttega, et ma olen ta juba koju toonud ja no heakene küll. Aga ka Mikil polnud pikka tulevikku, sest talvel kraapis ta jälle mu vanaisa akna taga ja sügisel maalt koju ei tulnud. Ma olin küll väike, aga mu ema ütles mulle võika tõe – vanaisa lõi minu kassid lihtsalt maha. Täpselt nagu ka kanad suve lõpus ja jänesed, mida me vana-aastaõhtul sõime.

Ja siis polnud mul pikka aega kassi. Kuigi vanaisa suri vahepeal ära ja keegi kassi ei ohustanud, me uut kassi ei võtnud. Kui välja arvata ühed metsikud kassid meie pööningul, kes olid sinna pesa teinud ja olid mingi täiesti suvalise kassi lapsed… Ja praegu ma ei mäletagi, kuidas me neist lahti saime, aga ühel päeval neid enam pööningul ei olnud.

Aga Austraalias elades, tuli minu juurde mingi nälginud näoga kass, kellele mina hea siis ikka paar palakest viskasin, arvasin, et mingi kohalik kass. Kellegi oma. Tripib meie hotellis ja nuiab süüa. Kuni ta siis ühel hetkel oli kogu aeg olemas. Ja nii ta sinna jäi. Kuniks ma ostsin juba poest talle oma sööginõu ja kassisööki ja hambakivi komme ja… Ta sai minu kassiks. Aga. Oli ainult üks tingimus. Ma andsin talle süüa ja mängisin temaga, aga ainult rõdul. Minu tuppa tal asja ei olnud. Ta võis olla ka minu köögis ja koridoris, aga mitte otseselt minu toas. Ma ei tahtnud ise temaga lähedaseks saada ja et tema minuga liiga ei harjuks, sest ma teadsin, et ma ei jää sinna.

Ükskord kui Meelis mul külas oli ja mina tööl olin, avastasin tagasitulles kaks kiisupalli voodist magamast. No ja oligi kogu muusika. Felix oli tuppa lastud. Ja enam ta ära minna ei tahtnud. Ja nii ta magas päevad läbi mu soojas toas ja öösel ka, vahepeal käis ainult köögis söömas ja katusel pissil.

IMG_6505.JPG

Vahetult enne kui ma lahkusin, saime aru, et Felix pole mingi alfaisane, vaid hoopis kiisubeib, kes on beebiootel. Hoidsin hinge kinni, et ma neid poegi ei näeks ja ma lahkuks enne kui ta poegima hakkab. Õnneks ma ei olnud seal. Mu süda jäi niigi sinna, mu süda niigi nutab seda kassi taga… Igaljuhul sai ta kaks poega ja tänaseks on ta juba kolm korda poeginud ja mingeid megaarmsaid gingerkassipoegi. Ta elab mu ülemuse juures koos teise kassi ja kahe koeraga.

Kui me tagasi Eesti tulime, siis mõtlesime korra kassi peale. Käisime isegi vaatamas. Aga päris seda oma kassi me ei leinud. Õnneks. Sest korteriomanikku see väga ei rõõmustanud, kui ma kassi kohta aru pärisin. Ja kohe pärast seda tuli ka meie enda beebiuudis…

Aga ühel päeval, kui meil on oma kodu, siis kass saab seal olema. Ja kui meie koduks saab maja, siis ka koer, keda Meelis tahab. Mina suurt koerainimene ei ole. Kanu ja siga ma ilmselt ei võta. Lapsele võtaks jänese, keda ta saaks terve suve porganditega nuumata :)

Aga minu tänane väljakutse pilt – üks esimesi klõpse, mis ma Felixist tegin ja mis on siiani mu telefoni taustapildiks…

IMG_5043.JPG

Samal teemal