Töötu, aga kogu aeg on kiire!

Ma lihtsalt tulistan kohe mitu posti järjest, sest mul on umbes tunnike “arvutiaega” antud. Mina ei saa aru, tööl ma ei käi (ja midagi ma ei tee), aga aeg lihtsalt kaob käest… Homseks vaja kõik Tartu tavaar kokku pakkida ja õhtul sõbrannadega MeluTV avamisele ja..

Sel nädalal oleme siis Hedontsi lasteaeda harjutanud. Kui esimesed kaks päeva käis Meelis üksinda, siis kolmapäeval ta ütles, et ma kaasa läheks, et äkki on kergem see üleandmine. Oli-oli! Hedon oli vihane. Ta lihtsalt vihast karjus, et “nahhui te mind siia jälle tõite”, kuigi garderoobini oli ta omal vabal sammul astunud.

Iga päev on lasteaed-koju süüa tegema-lõuna-tudu-mul või Meelisel mingid käigud-õhtusöök- ja juba ongi magamamineku aeg. Päevad full on sisustatud. Ma vist ühest asjast ei tohi veel rääkida – aga mind paluti ühte asja korraldama, nagu megaäge. Jumala minu teema, eksole. Aga see on alles suvel, aga on. Ja sügiseks pakuti ka ühte asja, aga jutud kuidagi pooleli jäänud. Ja siis tuleb Uue Maailma Festival ja blogiauhinnad veel jnejne, tegemisi jagub. Aga kui tulla tagasi lasteaeda harjutamise juurde, siis…

Kui esimesel päeval oli Meelis temaga kaks tundi seal koos, siis teisel päeval saadeti ta minema ja kolmapäeval lahkusime me ka. Eile õhtul laps lihtsalt nuttis kodus, “ei taha! ei taha!” Nii kui me omavahel Meelisega rääkisime ja käis läbi sõna lasteaed, ta hakkas nutma. Püüdsime siis seletada, et emme-issi peavad tööle minema ja tema peab hakkama lasteaias käima jnejne, ja no ei. No nutab.

Täna hommikul hakkas ta juba kodus nutma. Lasteaia ees juras edasi, sandaale jalga panna ei lasknud, kiskus ära, lükkas ust kinni ja karjus “koju!”.

Õpetajate sõnul ta vahepeal unustab jaurata, kui meelde tuleb, et “krt, neid polegi”, tõmbab jälle näo vissi ja karjub. Kui me täna järgi läksime ja nad just õue olid tulnud, ta jälle karjus. Tal on hääl ära sellest karjumisest. Loomulikult oli tal meid hea meel näha ja ta teatas “kohe, koju, sinna, lähme koos!” No proovisime teda veel seal hoida, et saad õues olla ja mängi jne. Veits oli ja siis jälle.. “kojuuuu!”

Okei. Hakkasime siis värava poole jalutama, et lähme koju ja sööme.. ise samal ajal rääkides ja ega laps loll pole! “Sushit”. Tellisin kiirelt päevapakkumise Pandast ja läksime sellele järgi ja koju ja sööma ja ta juba nokkis laua taga, väsinud sellest karjumisest.

No ja meist rääkides, siis need kaks tundi, mis Hedonts lasteaias on, me proovime sisutada midagi tehes – poodides käies jne – näiteks oli mul vaja käia Gemossis, ostsin nipet-näpet Tartu jaoks ja hoovi jaoks jne. Finally ma leidsin SUURE teesõela, millega ma saan kõik galangalid ja sidrunheinad ja kaffirlaimilehed muretult supi sisse keema panna. Vanasti keetsin pesukotiga :D

Eile käisime vahepeal üle pika aja ühel sõbrannal külas ja homme.. Viime lapse koos, aga mina sõidan vahepeal Tartusse ettevalmistusi tegema ja Meelis tuleb laupäeval järgi.

Niisiis, kellel laupäeval plaane pole, siis tulge suppi sööma :) Millal mul jälle aega blogida on, ei tea, aga instat ja FBd update’in ikka!

Samal teemal

12 kommentaari

  1. Mulle ka ei meeldinud lasteaias käia, nutsin igal hommikul kasvataja süles ja rõõm oli ääretu kui koju sai. Minul oli muidugi põhjus selles, et väikevend oli hoidjaga kodus ja minu rühmas käisid 2 tüdrukut, kes kõiki kiusasid

  2. Minu lapsega samas lastehoius käib ka üks poiss, kes nii kaua, kui ma teda näinud olen, igal hommikul tuleb röökides ja jääb röökides ka sinna. Ja nii juba mingi septembrist. Iga kord, kui ma teda näen, siis ta alati nutab, jube kahju on. Hoid ise on äärmiselt tore, alati on selline tunne nagu läheks koju, aga ju see emotsionaalne side siis vanematega kuidagi nii võrd tähtis veel väiksele inimesele, et raske on üksi kuhugi jääda.
    Muidu nii palju kui ma tuttavatelt kuulnud olen, siis alati räägitakse, et ah, küll harjub ja pole hullu. Selle näite põhjal võib öelda, et mõni ei harju, aga no mis sa teed, tööl on vaja käi. Eks see on raske nii lapsele kui ka vanematele.
    Loodan, et Hedon aga peagi mõistab, et lasteaed on üks lahe koht ja läheb sinna ükspäev lausa rõõmuga!

  3. Nii kahju on kuulata, et Hedonile veel lasteaias ei meeldi.
    Ma proovisin sügisel tüdrukut ja ta ikka kategooriliselt klammerdus ja karjus “opa!!!” pisarad põskedelt veeremas. Proovisime veebruari lõpus uuesti (tüdruk 2a 4 kuud), kuna lapsel on tekkinud huvi teiste laste vastu ja kodus ei jõua tema aega ära sisustada. Uskumatu, aga talle meeldib! Esimene päev olid isaga ainult 30min, teine päev 1h ja kolmas päev oli 30min üksi juba ja paar pisarat veeres ka põskedelt. Neljas päev oli juba 1, 5h ja viiendal päeval 2h. Alustasime sellest, et tõime teda pärast hommikusööki ja lõunat ta seal samuti ei söönud. Meil oli eesmärk, et laps tunneks end seal hästi, võtku see harjutamine kaua võtab. Õnneks meil lasteaed pooldab seda vaikset harjutamist, sest siiani on ta vaid üks kord lõunaunne jäänud. Sinna vahele mahub 3x haigeks jäämist. 4-5 päeva käib lasteaias ja jälle 2 nädalat haige. Seekord murdis ka mind lasteaiast toodud haigus maha. Lapsele meeldib lasteaias, aga ei saagi seal k@ia, sest koguaeg haige :D Enne seda oli terve ja heal juhul paar korda aastas kerges nohus. Kuidas teil lasteaias harjutamise poliitika on? Kas õpetajad võtavad lapse vajadusel vanema käest sülle ja lehvitavad koos akna peal emmele- issile tsau! Meil on koostööd tegevad õpetajad ja toredad lapsed. Meeldibki enim, et laps võetakse hommikul rõõmsalt nii õpetajate kui ka teiste laste poolt vastu ehk lapsel tekib selline oodatud tunne ja “täna tuleb üks tore päev”.

  4. Ei tasu kodus talle lasteaiast üldse rääkida, kodus saab ta puhata :) Mul laps harjus vist 1,5 kuud enne kui ta lõunaunne sinna jäeti. Aga hommikul hakkas nututa peale 3 ndl vist jääma ja siis ka mainiti, et ei tasu kodus lasteaiast midagi rääkida… kui üldse siis ainult rõõmsates toonides. Mina korrutasin koguaeg järgi minne, et oli ju sul tore ja lõbus :) Ja nüüd ta käinud oktoobrist alates ja praegu nii hea meelega käib ja kohe jookseb rühma mängima.

    1. Kui järgi oleme läinud ja küsinud, kas oli tore (poistega mängida), siis ta alati ütleb jaaaaa :)

  5. Sorri,mai lugenud kõike vb teil molemil mega kiire…A proovige nii, et lähete koos a üks läheb minema ja teine jääb temaga sinna. Teised lähevad magama, nad tulevad ära. Paar päeva nii v käite kordamööda ära ja siis mingi hetk lähete koos. A lasteaias ka harjutada et lähete mingi hetk rühmast välja jne. Vb kirjutan segaselt aga kui kordamööda v mõlemad korraga seal taga hängite (alguses veits pikemalt), siis mingi hetk ta harjub ära, et te käite aegajalt ära aga tulete sinna alati mingi hetk talle järgi… Ja jälle sorri..pikk tekst

  6. Ma arvan, et kahekesi teda viimas käies teete asja pigem hullemaks. Last peaks viima see, kes sisimas suudab südame kõvemaks teha ja mitte näidata et lapsest kahju vms. Loomulikult on kahju kui laps kurb, aga kui laps selle ära tajub, siis keerab ta oma vinti veel rohkem üle…. mõjub ju… ning kui teid on kaks, siis annate talle lihtsalt rohkem publikut.

    See on huvitav, et teil nii ruttu kästi ära minna. Kui on teada, et laps harjub raskelt, siis võiks õpetajad anda ikka pikema perioodi. Kasvõi nädal, et lapse jaoks saaksid kõik sealsed päevarutiinid ja näod nii tuttavaks, et oleks juba oma ja turvaline koht. Kõik inimesed ei harju uuega ju nii kergelt.

    Ma olen kolm last lasteaeda harjutanud…. tegelt kaks, sest keskmise harjutas issi ning esimesega oligi kõige raskem. Polnud nagu otseselt ju niiväga vaja ja nii kahju oli… harjus kõige pikemalt ka. Esimesel aastal praktiliselt ei käinudki. Teise harjutas issi ning läks oluliselt kergemalt, kuigi ka ikka nutuselt ning tegime pikalt ikka poolikuid päevi enne kui lõunaunne ka jäi. Sest no ise olin pesamunaga kodune ning taaskord polnud ju tegelt otsest vajadust. Hale oli.
    Kolmas on sinu poisist 2ndl noorem ning läks 1.sept lasteaeda, sest mitte mingit muud varianti polnud ning ma ise olin ka juba masenduse äärel pikast kodus passimisest ning nädal aega tõmbas suu kõveraks hommikuti, muidu aga käib rõõmu ja lustiga. Ning tema lasteaiarõõm tegi isegi suurema venna lasteaias käimise rõõmsaks.

    Ehk siis see enda ja lapse haletsemine on üks suur kurjajuur, sest lapsed tajuvad seda vanema ebakindlust kohe ning vajutavad neid nuppe veel tugevamini.

  7. Alguse asi see jonnimine. Mu laps ka päris pikalt jauras, aga mitte nii hullult vist. Harjumine võttis aega. Kui suuremad jonnimised möödusid, siis Päris pikalt oli suu viltu. Hoidja ütles, et see muutub kohe, kui ma olen enda järgi ukse kinni pannud. Laps läheb sööma ja tunneb rõõmu, kui ema või isa järgi lähevad. Kahju oli kyll lapsest, esimesed kuuaega kindlasti. Midagi teha ei olnud, üksi ju koju ei saanud jätta. Nüüdseks, 4 kuud hiljem, läheb suure rõõmuga .
    Mainiks ära, et elame Soomes ja laps käib koduhoius. Algul oli ta ainuke laps seal. Nüüd paari kuuga on lisandunud teisi. Ilmselt seepärast lähebki parema meelega. Kui on hoidjal vaba päev, siis on päris lasteaias ja sinna on jäänud alati ilma nututa mu mehe sõnul. Kuigi võõras koht ja ei mingit harjutamist algul. Võta näpust. Vb oleks kergemini läinud harjutamine, kui oleks kohe saanud päiväkotisse, aga siin teised systeemid. Jutt segane vb ja ei haaku Hedoniga ehk, aga tahtsin vaid öelda, et olukordi on erinevaid ja lapsi ka.
    Hedontsik vajab vaid harjumist. Osadel võtab see kauem aega. On asju, mida nad ei saa ise valida .

  8. milleks last traumeerida ja šokeerida, harjutage tasapisi, kui vähegi võimalik on. meil oli võimalik rahulikult harjutada, alul käisin esimese nädala ikka ise kaasas, keegi pahaks ei pannud ega ära ei ajanud. alguses ainult 2-3 tundi, enne lõunaund tulime koju. järgmine ndl: läksime koos sinna, olin alguses 30 min koos lapsega, seejärel jätsin lapse paariks tunniks üksi lasteaeda, ise läksin ära, laps jäi rõõmsalt teistega mängima. Tulin tagasi, läksime koju. ja teise nädala lõpuks oli juba näha, et hakkab harjuma, oli nõus jääma lasteaeda lõunaund magama. kui üksi pidi lasteaeda jääma kohe hommikul, siis ikka nutmist esines, aga andsin ta õpetajale üle ja olevat alati ruttu rahunenud ja kõik ok olnud. minu arust peitub saladuse võti rahulikus ja pikkamisi harjutamises.

  9. täpsustus: ma ei tea, kui vana Hedon on, aga minu laps läks lasteaeda 2a3k, lasteaias loodi just siis poole aasta pealt üks rühm juurde ja kutsuti minu laps ka, muidu oli plaanis 3aastasena lasteaiaga alustada.

Comments are closed.