Kui Meelis luges uudist, et “saad aru, inimesed tellivad 100-150kg sööki korraga.. ja kullerid peavad seda laiali vedama”, siis ma olin haha, mida hekki sa tellid endale sada kilo?! Kui ma ise reisil olles Barborast kiirtellimuse tegin (mulle jäi meediast mulje, et letid on tühjad ja ma suren kohe Eesti jõudes nälga), siis teist tellimust tehes ja seda alt üles vedades sain aru, et sada kilo on köömes. Ma küll ei kaalunud, aga ma arvan, et me tellimus oli mingi 30 kilo vähemalt.

Vahemärkus: meil käib kõik kontaktivabalt, me autol on kaugjuhitav pult ehk siis kuller tuleb sõidab meie autoni, meie teeme uksed lahti – kuller paneb asjad autosse ja meie uksed jälle kinni. Toome asjad ära endale sobival ajal. Üritame koridoris liikuda siis kui rahvas magab, isegi ukselinke ei puutu :)

Ja kui sul ongi suurem pere kui meil, siis ilmselgelt tellidki rohkem ja vabalt sada kilo. Kuna kulleriaegadega on suht tuuga, siis otsustasin osta sel korral süüa nii palju, et sellest jaguks vähemalt pulma-aastapäevani. Nui neljaks, kasutan ära, mis kodus on. Mul on alati midagi ehk siis, ma suudan edukalt teha mittemillestki midagi. Ühel öösel tõi sõber piima ja leiba meile parklasse, et ei peaks ise poodi ronima. Aga mu külmutuskapp pole ka kummist, et korraga viis liitrit osta.

184€ sees on kaks tellimust – esimene mille tegin reisil olles ja teine vähe suurem kus varusin kraami selle mõttega, et ma ei peaks 1,5 nädalat välja minema. Selle sees on ka “ebavajalik” plokk Coca Colat ja Red Bulli, millest jagub kaheks kuuks ma arvan. Hea kui olemas on.

Kord majja

Koristasin ükspäev kõik köögikapid ära, see tähendab, tegelikult ma ei koristanud, aga sortisin. Sest siia kolides (kaks kuud tagasi), pakkis mõned köögikastid lahti mu sõbranna, kes need siis kappidesse pani ja ma teadsin umbes, mida kus on. Nüüd tean täpsemalt, asendasin pakid purkidega, mis nagunii kapis ruumi võtaks ja sain endale nii ühe tühja riiuli, mida ma nimetan karantiini-riiuliks ehk igasugused purgitoidud, mis säilivad veidi kauem ja mida siis hea häda korral võtta. Hetke seis on mu varudel selline:

Ülesöömine vs allesjäämine

Varem oli see, et Meelis oli üksinda kodukontoris ja üldiselt kui nö eilsest midagi alles jäi, sõi ta selle lõunaks ja õhtuks sain ma midagi uut teha. Ma ei oska ka teha täpselt nii palju, et me selle ära sööks ja mingeid asju pole pointi teha ainult ühte portsu, sest ma tean, et tahaks kaks ja järgmine päev ka. Näiteks hapukapsasupp. Seda keedan ma kõige suuremas potis, kilost lihast (kasutan ribiliha; kui võimalik otsin poes endale võimalikult taised tükid) ja kilost kapsast ja seda tuleb ikka korralik laar.

Ma armastan seda supiliha, tavaliselt hakin selle peeneks, panen leivale õhukese sinepikihi, sinna peale liha, raputan soola peale ja.. kuuma supiga imehea.

Aga kõik mis nö söögikorrast alles jääb, tuleb ära süüa, ära visata mulle toitu ei meeldi. See tähendab aga ülesöömist. Kogu aeg on vaja midagi nokkida. Ja nüüd need maasikad. No Bananase kullerid liiguvad helikiirusel, hommikul tellid läbi Facebooki ja lõunaks on kohal. Ja maasikaid läheb meil päevas mitu kilo. Ma puhastan nad ära ja panen lauale ja kes iganes mööda läheb, see võtab ja sööb.

Aga see tähendab omakorda seda, et söögi ajal (üritan ikkagi mingit kindlat kellaaega hoida) pole kellelgi kõht megatühi ja kõik nokivad midagi ja jälle jääb alles. Nii ma kombineerin koguaeg vana + midagi uut. Mõni harv juhus luban ka Meelise kööki.

Hedon: aga lasteaias sellist pole

Kui ma vanasti tegin hommikuks võileiva ja läksin tööle, siis nüüd sööme hommikuti korralikumalt – putru, müslisid, omletti.. Hedon sai elus esimest korda kellogseid. Kui ma tellimust tegin, siis ta ütles, et tahaks.. Mõtlesin, et jumala eest, kodus passimise ainus rõõm, süüa seda mida tahad, palun väga. Kui ma Instasse pildi panin, siis sain mingi kümme kirja, et miks alles nüüd.

Ilmselt sõltub see sellest, et kui ise pole harjunud sööma, siis ei saa ka laps ehk laps sööb ju seda mida meie. Ja ma olen nõus sellega, et mida ema sööb raseduse ajal, see isutab tulevikus ka last. Minu rasedusaja põhisöök oli sushi, kitsejuust, kummikommid, kohukesed ja Fanta. Lihtsalt oli kogu aeg nende asjade järgi isu. See ei jäänud märkamata ka mu sõpradele, kes.. babyshoweriks mulle korraliku koguse Fantat ja kummikomme kokku kinkisid.

Täna võib Hedonile iga kell sushit serveerida, kummikommidest rääkimata. Samas armastab ta kitsejuustu, parti, nikse-näkse (alati kui mõni playdate on, siis ta ütleb, emme, tee meile nikse-näkse). Õnneks meeldib talle endale ka kokata ja nii palju kui võimalik ma teda ka sellesse kaasan. Näiteks üks hommik tegi ta pannkoogitaigna (mina küpsetasin ja tema valis hiljem lisandid) ja üks hommik meile kõigile võileibu (mina praadisin spinati, aga muu tegi tema).

Kui Hedon on muidu nö kõigesööja ja väga ei pirtsuta, näiteks lasteaias saab alati kiita, et sööb kõike, siis kodus on tekkinud selline olukord kus ta teab, et on olemas valik (ta ju teab, mis meil kapis on) ja siis ta ütleb mingite toitude kohta, et ta ei söö. „Aga lasteaias sellist ei ole!“ teatas ta mu kartuli-porgandi tambi ja kalapalade peale. Ja hapukapsasuppi ta keeldus söömast, hea, et taldrikusse ei oksendanud. Samas part läks nagu soe sai.

Kuidas teil laste söömisega on, eriti nüüd kui nad päevad läbi kodus on ja peavad sööma nö 3x päevas kodust- mitte lasteaiasööki.