Juuli eksperiment – mis see siis oli?
Kui ma juuli alguses kirjutasin, et teeme mingit eksperimenti, et eks näete ise, siis mul on hea meel tõdeda, et minu jaoks eksperiment toimis (et ma suutsin seda teha) ja teie ei saanud aru, mis eksperiment see täpselt oli.
Minult küsiti mitmeid kordi, et mis eksperimenti me teeme. Pakuti erinevaid variante…
Kas jood vähem juulis?
Jah, seda ka. Mul on hea meel, et olen juulis joonud vähemalt kaks või kolm korda vähem kui näiteks mais või juunis või kuud enne seda. Seega lisapluss, kuigi see polnud algne eksperimendi idee.
Perekooli pirnid: nad kolivad – mis nad muidu Lasnamäel tegid?! Miks nad muidu asju müüvad, eks? Telekas, nüüd riided…
Ei, me ei koli kuskile. Just rääkisime korteriomanikuga, et meile nii meeldib, ja hea meelega ei koliks kunagi kui võiks kuskile juurde ehitada :) Seega, kui me siit kunagi kolime, siis suure tõenäosusega enda koju. Lootus sureb viimasena, eks :)
Asjade müümisest – kas ma ei tohi garderoobi uuendada? Hoian lihtsalt niisama hunnikute viisi riideid alles? Hedon kasvab välja, aga hoian ikka alles. Äkki läheb vaja? Viisin Sarapuu kirbukasse müüki, eriasi :) Telekas ei olnud meile enam sobilik, jätan keldrisse seisma? No, ma ei tea, ma ei taha korjata asju, et võidab see, kellel on surres rohkem asju.
Juulis kirjutab postitusi nende assistent. Inimesed arutlesid isegi, et üks või teine postitus pole minulik ja tundub, et keegi teine käib meie blogis kirjutamas.
Ei! Ei! Ja veelkord ei! Meie blogis kirjutame meie ja ainult meie. Muidu see poleks enam blogi ja veelvähem meie blogi. Siin ei ole kirjutanud keegi teine ja ei hakka kirjutama ka. Vähemalt praegu see pole teema, mis võiks isegi kaalumisel olla.
Paljud pole vist sellest meie assistendist üldse aru saanud. Paljud arvavad, et ma nüüd ise ei tee enam midagi, kõike teeb tema. Ei! Tema ülessanneteks pole blogida, teemasid välja mõelda või mind kommentaariumis kaitsta või Perekoolil silma peal hoida. Tema peal on pigem selline toetav olek, meiega kaasa mõtlemine, meiega koos õhtustamine, niisama lobisemine, et tekiks uusi ideid jne ma olen inimene, kes alati tahab mitme inimese arvamust kuulda. Ühesõnaga, on ta lihtsalt meie abivägi ja kuulaja.
Leenul on vaja tööd ka teha, läks ju tööle. See ongi eksperiment, et kuidas kahe asjaga reaalselt jõuad?
Teate, selle tööga läks veits pekki… ma olen alati selline go with the flow olnud ja uued ideed mõtlen suuremaks kui nad õnnestuda võivad ja vaimustun lahedatest ideedest jne ja samas olen alati selline “ära hõiska enne õhtut” ja ei jaga infot enne kui asi kindel.
Aga kui ma nö tööle sain, tahtsin seda täiega jagada ja noh, kirjutasingi.. kuigi tegelikult poldud seda firmat veel loodudki, kuhu mind nö palgata taheti ja kõik tundus nii super äge ja lahe ja.. aga noh… läks nagu läks, plaanid muutusid ja hetkel ma ikkagi töötu. Arvel ei ole, aga otsin jälle tööd, eks kirjutan sellest teinekord pikemalt :)
Mul on üks kord veel nii juhtunud, siis ma ei kirenud sellest ka kohe blogis ja noh, ei saanudki asja. Taheti mind kokaks, tegime juba menüüsid, vaatasime ruume… Ja siis plaks, ühel päeval, et kle sorry, lükkame tulevikku. Noh, ikka juhtub.
Perekoolis oli sajandi pakkumine – marimell kohtub juulis kõikide oma geisõpradega.
Jep! Kindel see. Miks ainult juulis? Ma kohtun ikka siis kui tuju tuleb. Ja kas nad on sealjuures geid, heterod, pan- või metroseksuaalsed – mul jumala suva. Sõber on sõber :)
Eksperiment oli tegelikult lihtsamast lihtsam – blogida kui aega ja viitsimist on ja võimalikult palju perega miskit teha, mitte mõelda sellele 24/7 mida homme postitada. Kümmet blogiposti samaaegselt kirjutada jne. Ma olen kolm aastat seda blogi siin pidanud ja iga päev mõelnud, kuidas lugejal oleks võimalikult tore hommikukohvi kõrvale siia tulla, mingi blogipost leida, kaasa mõelda ja rääkida. Juulis puhkasin sellest mõtlemisest, lihtsalt olin, puhkasin, veetsime perega aega, ei mõelnud õhtul enne magama minekut, mis ma hommikul blogin.
Kuu aega ei helisenud mul ühelgi hommikul kell. Ärkasime, millal ärkasime. Kui jõudsin enne Hedoni ärkamist blogida, win, kui ei, lükkasin edasi.
Hedonile tegime täiesti lasteaia vaba kuu. See tähendas, et lõunaune võis vabalt vahele jätta. Aga kui Hedonil oli lõunaune aeg, siis 99% kordadest magasin ka mina lõunat. Lihtsalt mõnus oli olla, niisama. Magama võis minna mis kell tahes. Magada võis kaua torust tuli. Ei mingeid kellaajalisi reegleid, aga palju seiklusi, rannapäevi, mööda Eestit trippimist. Samas vältisime me neid kohustuslikke Lottemaasid ja VembuTembulaid ja Vudilaid ja asju, mis kõikidest blogidest silma jäid.
Perekond roosad :)
Paaril vihmasel ilmal käis Meelis Hedoniga Revalis ujumas, aga üldiselt meid vihm ei heidutanud. Sai Aegnal käidud ja Esnas ja Paides ja Järva-Jaanis ja kohtutud paljude sõpradega, joodud veini, istutud hommikutundideni õues fliisi sees ja juttu aetud. Elatud suhteliselt netivaba elu ja lihtsalt oldud. Ei peagi iga pooltund meili tšekkima, piisab kui seda paar korda päevas teha jne. Mõnus juuli oli!
Teie aga ilmselt ei pannud tähelegi (olles samuti netivabad ja pigem puhkuselainel), et postitusi ilmus kolm-neli korda vähem kui varem, et kõik loosimised hilinesid ja et me olime “puhkusel”. Aitäh, et te ikka ja jälle tagasi tulite ja tulete, teie pärast on meil mitmeid lahedaid plaane, mida veel blogiga teha ja kuidas teile head meelt valmistada :)
12 Kommentaari
Oeh, se Perekooli teema :D Algul see natuke ärritas mind ikka, et kuidas nad saavad ja suudavad ja mis õigusega jne. Nüüd vahel ikka kiikan sinna ja ütlen ausalt, ma lihtsalt naeran :D See on lausa huumor. Kurb on muidugi see, et seda huumorit enda päeva teise pere arvelt luuakse, aga noh usun, et sa lahke ja ei pane pahaks :D
Aeg tulebki vahel maha võtta. Tulebki teha asju täpselt siis, kui tahad, kui viitsid. Vahel tulebki minna sinna kuhu iganes jalad viivad, veeta aega nii, kuidas iganes pähe tuleb. Lihtsalt olla ja kulgeda ;)
Päikest!
Seda ma vaatasin jah et kuidagi vaikne on ja midagi ei toimu. Login hommikul feissi ja lähen vaatan alati Malluri ja teie lehe yle kas on uut midagi ja no ei olnud. Hea et nyyd tagasi aga ole ikka perega ka..meie võima jah oodata ja ära harjuda aga pere ikka tähtsam ;)
hea lugemine! tore, et “puhkus” mõnus oli, loodetavasti saite mõtteid-ideid koguda ja olete nüüd särtsu täis :D jõudu!
No kui see blogimise teema oligi SEE eksperiment, siis ma pean ausalt ytlema, et su kirjutised olid elulised, täis häid emotsioone. Pildid, kus olite, reisisite, puhkasite, olid toredad, ja täis sellist vahetut elu ning palju tabavaid momente mida piltidega edasi andsite – neis oli palju ehedaid emotsioone. Midagi polnud ylepakutud. Minu arust selline eksperiment nagu sa seda nimetad võid lugeda 100% õnnestunuks. Sest lugejal ongi ju huvitav lugeda ja vaadata kus käite, mida teete, mida kogete, milliseid kohti kylastate jne. Palju igavam on see, et mõnikord sa paned lihtsalt mingi suva netist laetud toidupildi ylesse ja kirjutad juurde “nomnom” või siis paned yles yksikuid pilte, mis ei ytle lugeja jaoks midagi, mingit emotsiooni ei tekigi- see mis on foto taustal, mis lugu seal pildi taga on, see on huvitav aga seda sa yldjuhul ei maini. No ja need Valio juustupakkide pildid, sa oled vist ainus blogija, kes paneb no ikka päris tihti kui aus olla, blogisse yles lihtsalt pildistatud Valio juustupakid., Ehk siis need igavad yksikud pildid ilma kommentaarideta on jube igavad, ausalt. Jagage vahetuid ja ehedaid emotsioone lugejatega. Ja midagi pole vaja punnitada, või yle möelda, et appi mida ma nyyd neile lugejatele kirjutan, et äkki tuleb liiga pikk paus sisse, jne. Ei tule, kirjuta vähem aga jaga ehedaid emotsioone, sest siis sul on palju rohkem kaasaelajaid ja kaasamõtlejaid, ja lisaks see energia mida sa jagad, see tuleb ka kaasa – kandub yle lugejale.
Aitäh. Aga üks tähelepanek – netist toidupilte ei võta :) kôik ikka enda tehtud
Ma teen su blogilehel augustikuise eksperimendi. AdBlock maha ja reklaamidele tuld!
Tead, lugejatele võibki vahel meelde tuletada, et nad klikiksid. Ja kui veel rahanumbritest ka juttu teed, siis näiteks mind paneb see seda kindlamini klikkima. Täiesti ilma kadeduseta, kuigi ma muidu olen siin blogis kommentaatorina pigem see negatiivse meelestatusega “ora istmikus”.
Nii tavai :) ma tuletan sel kuul rohkem meelde. Panen kirja selle kuu summa ja vaatame, kas kasvab.. kolmekordseks :)
Ma ei saa aru, miks huvitab sind võõra inimese rahakott? Ma ei viitsi kunagi neid postitusi lugeda, kus on kirjas, et palju see ja teine asi maksma läks ja ma ei saa ka aru, miks Marimell seda alati piinliku täpsusega inimestele ette laotab. Ja veel arusaamatumad on need postitused, kus te õigustate end igast kägude ees, et miks ma seda saan endale lubada, aga vot kodu nad ei osta. Miks??? Olen tahtnud seda ammu küsida…
Ma ei tea ise ka, miks ma neid õigustavaid poste teen?! Aga samas neid palju miski maksis.. Mulle endale meeldib küll nö teada, palju mingi asi maksis kus keegi käis jne. seepärast olen neid ka teinud :)
Laura, mind isiklikult ei huvita, kui palju raha sisaldab Marimellide rahakott. Samuti on mul täiesti ükskõik, kas nad ostavad selle raha eest kodu, käivad Tais või ostavad pudi-padi, süüa, uued kingad.
Küll aga huvitab mind see, kui palju on minu või teiste minutaoliste sõrmeliigutustest abi või kasu.
Kindlasti on olemas inimesi, kes ilma mõtlemata proovivad teha head, aga kui sealjuures üldse tagasisidet ei tule, siis varsti see tuhin vaibub. Kaua sa ikka klikid nagu musta auku, lõpuks hakkavad need reklaamid häirima ka, blokk peale ja asi unustatud.
Tagasiside puhul on näha abi reaalne suurus. Tekib hasart ja tahtmine edasi klikkida. Saad aru, et sinu sõrmeliigutusel on olemas reaalne kasutegur. See ei mängi mingit rolli, et klikkijana ise sentigi ei saa, hea tunne on, et blogija saab.
Ja kui juba minusugune klikib (tuletame meelde, et mina ei kuulu positiivsete kommenteerijate sekka), siis küllap klikivad ka minust palju heatahtlikumad tegelased.
* tegu on minu isikliku arvamusega, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele, küll aga annab aimu issanda loomaaia mitmekesisusest
See Hedon-poiss on üks ütlemata armas laps…. söö või ära
Kõike paremat!