Kas Hedon saab õe või venna?
Olete tähelepanelikult viimasel ajal me pilte vaadanud, näinud, et ma joon laivides mahla, mitte veini.. Ragistate ajusid, kas ma olen rase või ei? Kas Hedon saab õe või venna? Hea kui ma saaks teile vastata, kumb tulemas on. Aga ma ei saa, sest mul pole isegi kahte triipu veel testil vastu vaadanud. Mitte, et ma üldse neid püüdnud oleks. See on järjekordne teema, mis meile Instagramis ette söödeti.
Mu meelest on see laste teema mingi igavene. Kui sul lapsi pole, uuritakse, no millal.. Meil läks sellessuhtes hästi, et konkreetselt kaks seksi võrdus kaks triipu kui ma omal ajal plaastrid ära jätsin ja me Hedoniks valmistuma hakkasime. Samas mu sõbranna, kes oma mehega pea sama kaua koos kui meie, proovisid juba teisel kooselu aastal beebit saada ja said alles siis kui meie Hedoni. Seega, ma saan väga hästi aru kui mõni heidab küsijatele tihti ette, et miks te uurite ja puurite, millal see beebi tuleb, sest beebi ei pruugi üldse nii kiirelt ja kergelt tulla. Ja noh, mõnikord ei mõtle ka vanemad või vanavanemad midagi halba kui jahuvad, et tahaks juba vanaemaks saada, mõtlemata, et võib-olla on see üldse hell teema.
Järgmine sarnane küsimuste laviin tuleb siis, kui esimene laps on sündinud – no millal siis teine. No näed, poiss on käes, nüüd on tüdruku aeg. See on minu jaoks veel natuke mõistetavam kui see esimene surkimine. Aga mitte selle kohapealt, et üks on käes, nüüd on kindlasti teist sugu vaja.
Esiteks, kas te ei arva, et ka teisega võib olla keeruline rasestuda? Või kui sul on üks poiss, siis miks ilmtingimata peaks teine olema tüdruk? Mis kuradi komplekti jutt see on?
Näiteks, kui ma „väike“ olin, siis ma alati mõtlesin, et tahaks kaksikuid – poissi ja tüdrukut, et oleks mõlemad. Aja möödudes, juba veidi ajudega olles, tahtsin ma üht last. Et pakkuda talle kõike mida ma saan ja et ta ei peaks millestki puudust tundma.
Vahepepõikena – see ongi peamine, saa nii palju lapsi, kui sa ise suudad üles kasvatada. Unusta toetused, abilised, kõik muu. Mõtle enda peale, enda rahakotile ja võimalustele ja siis saa nii mitu last kui sul võimalik on. Jah, küll hakkama saab, nälga ikka ei sure.. Aga mis elu see on? Parem olgu ülihea elu ja ühe lapsega, kui virelemine viiega. Okei, nii ilmselt kõik ei mõtle, aga ma pigem mõtlen, et parem ühele kõik kui kahele jao pärast.
Kui ma täna peaks veel ühe lapse saama, siis pigem eelistan ma poissi. Ärge saage valesti aru, kui peaks selguma, et tuleb tüdruk, siis oleks sama imeline, aga ma olen poisiga harjunud ja.. seda roosamannat ja metsikut tarbimist oleks kordades vähem kui poisiga.
Ja kui me nüüd jõuame päriselt selle teise lapseni, et kas Hedon saaks õe või venna, siis.. me oleme teisele lapsele mõelnud ilmselt sellest päevast peale kui ma rasedaks jäin Hedoniga. Et kas peaks, ja millal võiks.
Tunnistan, me andsime talle KOHE võimaluse tulla. Mõtlesin, et oleks megaäge kui üks laps on sündinud jaanuaris ja teine sünniks detsembris. No ei tahtnud ta kohe tulla. Siis jälle mõtlesime meie, et okei, kui kohe ei tulnud, siis vaatame hiljem.
Ma ei ole vahepeal rasestumisvastastest vahenditest loobunud, aga teema on päevakorda tulnud küll. Algul mõtlesime, et peaks väikse vahega saama, hea koos mängida. Siis jälle, et peaks just mingi suurema vahe jätma, et üks on juba iseseisev. Siis, et mõistlik oleks saada teine siis kui Hedon kooli läheb, esimesel kooliaastal oleks vist hea kui keegi teda sooja toiduga koju ootab ja õppida aitab.. Kui juba kodus olla, siis beebiga.
Ja ma tunnistan, mul ei ole mingit seda tunnet, et issand, kogu see mähkmemajandus hakkab otsast peale ja juba on nii hea oma elu elada ja laps on suur ja mõistlik.. Mul poleks vähimatki beebinduse vastu, sest me oleme ka Hedoniga suutnud säilitada oma datenight’id ja oma aja ja ilmselt suudaks ka kahega. Aga siin ongi see.. kahega.
Kui ma ühe lapse saan sujuvalt kellelegi üle ukse tõsta, et ole hea, vaata paar tundi, käime kinos, poes, restoranis, siis kahega on juba keerulisem. Eriti kui üks neist on beebi. Kaks eraldi hoidjat? No vapsee skeemitamine.
Kui ma ühe lapsega saan minna ilma temata puhkama ja anda ta lapsehoidjatele hoida, siis kahte last on kuidagi veider anda. Metsik koormus ju sõpradele.
Jah, võime suurema kaasa võtta.. Aga seni kuni ta ei ole ikkagi iseseisev, et üksinda meist trippida, pole lapsega koos mingi puhkus.
Käige eraldi, ka seda on soovitatud. Eee, ja millal see meie aeg siis on? See armastajate aeg, et suhe ei hääbuks ja lihtsalt harjumuseks ei muutuks? Toanaabite aeg jääb ikka koolipõlve mitte abielusse.
Noh, ja siin me oleme. Võiks ju saada teise lapse, takistusi pole ei rahaliselt, ruumiliselt (jep, me mahuks ka neljakesti oma kööktuppa ära!) ega anatoomiliselt.. Aga näed, ei kipu näpud seda plaastrit kõhult eemaldama. Ma kardan, et me mõtleme nii kaua, et ma olen nelikümmend ja siis on juba liiga hilja.. Ja nagu keegi mulle soovitas, saa teine laps, siis blogilugevus kohe tõuseb.. No ei!
Aga nagu ma ennegi olen öeldud, kõik siin elus on ette määratud. Kui Hedon tuli meie ellu selleks, et saada üksinda hellitatud ja nunnutatud ja kukerpallitatud, siis nii järelikult pidigi olema.
15 Kommentaari
Olen selle koha pealt teiega 100% nõus, et lapsi võiks saada nii palju, kui ise suudad üles kasvatada, lootmata toetustele, abistajatele jne. Mul tõusevad iga kord ihukarvad püsti, kui näen mõnda viielapselise pere lapsevanemat kirumas, et toetused on nii väikesed
Olen ise ühe aastase lapse ema, nii rahaliselt kui ka füüsiliselt oleks võimalik saada veel lapsi, kuid kuidagi nagu ei taha. Tahaks pakkuda sellele ühele kõike, mida vaja, oma aega ja tähelepanu.
Pmst poja sündimise hetkest on uuritud, et millal siis teine tuleb.. ja kusjuures enamus uurijaid on need, kellel endal on üks laps või ei ole üldse.
Hedon on teil tõeline nunnupall ning minumeelest on just nii lahe, et võtate endale selle aja, et kahekesi reisida ja olla ☺️
Minu meelest võiksite küll teise lapse saada. Nii äge oleks ikka! Kas Meelisel pole kurb, et kuna vanematega ei suhtle, siis võiks vähemalt õde või vend olla?
Sul ju vanemaid pole ja nii lahe, et vähemalt õde on. Nagu öeldakse, veri on paksem kui vesi.
Endal mul on kaks tütart ja ohh kui närvi ajavad kommentaarid, et küll järgmine tuleb poiss. Oi kui kahju, et ei õnnestunud poissi teha.
Nagu wtf..kui lapse sugu saaks valida, siis minu unistustes on just kolm tütart.
Ma tunnen nii enda kui Meelise elu pealt, et tegelt on üksik laps ehk parem olla. Jah, mul on õde, aga samas me suhtleme jällegi nii harva, sest elu on nii läinud, et.. Olen ikka üksinda. Vähem draamat igas mõttes. Ka see, et me Meelise emaga ei suhtle on me oma valik ja elu on palju kergem kui mingite manipulatsioonide, draama ja halaga iganädalaselt tegeleda.
Mari-Leen suloli/on vähemalt võimalus valida/otsustada,kas suhtled ja kui palju suhtled oma õega aga Meelisel pole ju võimalustki seda otsust teha, sest ainus laps.
No pressure, igaüks teab palju saab lapsi v kas saab lapsi, lihtsalt mu arvamus
Jah, muidugi, iga inimese vaba valik :)
Olen ka igati nõus, et inimesed peaksid saama nii palju lapsi, kui nad ilma toetusteta suudaks üleskasvatada.
Mul on 2 last ja ilmselt 2 ka jääb, sest neile suudame parimat lubada: stabiilne ilus turvaline kodu, oma toad, riided selga ja vaheldusrikas toit laual, oma aed. Me pole rikkad ja ühiskonna mõistes pole isegi jõukad aga meil läheb hästi. Toetusi ei vaja ega ka küsi.
Ma lihtsalt ei mõista neid peresid, kes saavad 7 last ja siis halavad, kui kehva on Eestis, toetused on madalad, jube raske on… see on siiski nende enda raskeks elatud elu…
Jah, meie iive on miinuses, aga kuidas need vaesuses elavad inimesed riigile kaasa aitaksid?
Aga võta plaaster ära ja lase kulgeda, vaata kas jääd rasedaks. Tuleb kuna tuleb või ei tulegi…. esimene klass ja sa oleks beebiga kodus, ideaalne ju….eks see tunnetuse küss teie endi teha kas ja või ei
Minul on 2 last palju muu seas ka sel põhjusel (jah võibolla isekas põhjus), et teine on nö varuks, et ma vanadusepõlves täitsa üksi ei jääks. Jah võivad muidugi ka mõlemad välismaale minema tõmmata (või lähme tülli ja ei suhtle ptüiptüiptüi jne), aga ikkagi on suurem võimalus, et keegi mind aitab ja nt lapselastega rõõmustab, kui mõlemad nt lapsi ei saa/ei taha.
Just! Võta plaaster ära ja elage oma tavapärast elu edasi, ilma planeerimise või muu ajastamiseta. Andke lihtsalt uuesti see võimalus. Ei rohkemat. Kui veel üks beebi on teile määratud, ju ta siis ka tuleb, kui te loa annate. Kui ei, siis nii ongi. Kolmekesi on ka tore. :)
Isiklikult olen seda meelt, et suurim kingitus, mida vanemad saavad lapsele anda, on perekond. Ehk siis, et lapsel oleks veel keegi lähedane inimene tulevikus kui vanemaid enam ei ole-kelle perega läbi käia, alati abi paluda jne. Asjad asjadeks, see pole üldse oluline, peaasi, et oleks (mängu)kaaslast.
Ma nõus sinuga.. Õed-vennad annavad niii palju juurde lapsepõlvele. Iial ei kujuta ette, et poleks olnud nooremat õde ja vanemat venda, kellega koos sai mängitud, kakledud kaitstud kui vaja ning pättusi tehtud. Nad olid ja on alati olemas, kui väärtused paigas, siis naljalt nuga õed vennad selga teineteisele ka ei löö..
Mul endal lapsi pole veel kuid tahtsin oma arvamust avaldada õdede-vendade suhtes.
Olen ise keskmine laps -vanem vend ja noorem õde.
Osad kommentaarid vihjavad sellele et kui tähtis on ikka õdesid-vendi omada, nii kihvt ja ei tea kui igav mu elu oleks olnud ilma nendeta. Veri on paksem kui vesi ja õed-vennad jäävad, isegi kui hiljem tülli minnakse.
Oeh. Mu vanem vend vaimselt kurnas mu nii ära et otsisin professionaalset abi et oma eluga edaspidi toime tulla. Mu oma vend mõnitas ja ahistas nii jõhkralt et isegi praegu, oma 20ndate lõpus soovin, et ta poleks mu vend. Sest probleemist rääkides öeldakse alati ju et ‘veri on paksem’. Ei. Sa ei saa oma perekonda valida aga see on vanemate otsus kuidas oma lapsi kasvatada. Kuigi ma olen oma õega väga lähedane siis tunnen, et kolm last käisid neil üle jõu sest nad ei näinud kui palju üks laps vaimselt kannatas teise lapse mõnituste tõttu. Kannatasin konkreetselt 8 aastat, siis kolisin teise riiki. Ei räägi oma vennaga juba 7 aastat ja mu ema ei suuda aru saada miks.
Jah, ma ei tea ka milline mu elu oleks olnud üksiklapsena ja mul on nii hea meel oma õe üle aga.. kuigi mu vanemad olid rahaliselt okeid ja toetusi ei vajanud siis kolm last kahe vanema peale käisid ikka üle jõu.
Mina olen paljulapselises peres kasvanud. neist 3 olid mu bioloogilised õed ja vend aga lisaks oli mul ka 8 kasuõde ja -venda. Olen siiralt tänulik, et kasvasin suures peres aga täna olles ise lapsevanem 1 lapsele on mul tunne, et ma ei taha rohkem. Vahel keerutan mõtet, et mis oleks kui… aga kuidagi ei suuda seda otsust vastu võtta, et peakas veel ühe saama. Seda põhjusel, et olen egoist ja vajan oma aega oma ruumin jne. Ja minul pole seda tunne, et kõik teised peakasid minu lastega tegelema. mõtlen ka sellele, et kas suudan vajadusel oma elu standardeid muutmata ka üksi jäädes sama väärselt toime tulla ja lapsele kõike pakkuda. Jah kõlab ehk materjaalselt aga kas parem on see kui ma riskidele üldse ei mõtleks ja lihtsalt ükshetk auku kukun? Ehk, et ma olen Teie mõttega rohkem kui päril. Ja kõikide küsimusele vastates, et ma ei taha või ma arvan, et see pole õige siis vaadatakse mind kui pidalitõbist, et mismõttes sa mõtled enda peale ka. Minul süda ütleb, et lapsel peaks olema vend v õde aga mõistus toob maale tagasi, et kas sa saad üksi ka samaväärselt hakkama?
See kas lapsel on õde/vend ei mängi väga suurt rolli, loeb see mis keskkonnas laps kasvab. Kui ta üksiku lapsena saab enda vanematelt elutervet kasvatust, hellust, hoolt ja sõprust.. siis on ilma õe/vennata isegi hea kasvada :) Mina olin üksiklaps ja mingil hetkel lapsena olin mõtlik, et oleks vahva kui õde oleks.. no ei olnud ja sain kogu hoole-armastuse endale.
Minul on 2 last tüdruk 14 ja poiss 10 no ei ole nemad need kes üksteisega arvestaks ja sellest, et mul on õde/vend õpiks empaatiat, jagamist jne – eiiiii! Kahjuks on minu omad need kaklev versioon – Õnneks vanusega on tülisid vähemaks jäänud aga kui üks lastest ööbib mujal on teisel pidupäev :)
See läheb üle! Mul on oma vennaga samamoodi 4 aastat vahet (ta noorem) ja selles vanuses olime täpselt samasuguses seisus nagu sa oma lapsi kirjeldad. Nüüd, vanuses 29 ja 25 oleme mõlemad meeletult tänulikud teineteise eest. :)