Ma ei tea, kes on emm, on see mõni Perekooli kägu, on see mõni suvaline jälgija, on see mõni „positsioonil“ inimene või olen see hoopis ma ise. Aga reaalselt üle kümne kuu on kestnud totaalne vaimne terror ja mul on nii kopp ees sellest teemast, et ma hea meelega paneks nööri kaela, sest ma ei suuda iga kahe kuu tagant jälle selgitusi anda, et ma ei ole kaamel.

Mõni inimene ilmselt mõmiseb mõnust kui saab kuskile vihje või sapise kommentaari saata. Ma arvan, et maailmas ei ole olemas inimest, kes poleks mõelnud kellegi peale, et „kurat, temal on, tahaks ka, ta pole seda väärt..“, ilmselt omajagu vähem on neid inimesi, kes mõtlevad samas situatsioonis „kurja, kus ma talle alles keeraks, las hävineb, tal pole vaja nii head elu elada..“ – me teame täpselt, et selliseid inimesi eksisteerib ja kus nad kaagutamas käivad. Ja ega nad pole ka salanud, et nad vihjeid saadavad ja blogijate elusid hävitada püüavad. Vaadake, mis nad Triinu Liisiga tegid – inimene on ilma jäänud praktiliselt kõigest mis tal oli, õnneks on ta veel elus.