Ma ei tea miks, aga alati enne suve tekib mul kihk – osta oma maja, vahetada välja auto.. Hea, et naisevahetus pähe ei tule. Aga kui te arvate, et ma kinnisvaraportaalide kuulutustest või autoga proovisõitudest kaugemale jõuan, siis te eksite. Kuigi, võiks ju.. Vist. Igaljuhul, otsustasin sel korral proovisõitu teha Kia uusima ja üpriski kurja, kuigi ma ütleks, et sobib hästi ka pereautoks, KIA ProCeediga.

Kui enamik mehi ilmselt unistaks mürisevast ja kiirelt startivast autost, siis mina olin pisut kartlik ja skeptiline hoopis selle suhtes. Okei, see nägi kaugelt lahe välja ja salong oli ka elegantne, kuid see paganama mootor…

Ma ei ole oma loomult kihutaja. Seega, kui ma kuhugi kiman, siis mul reaalselt ongi kiire. Niisama kuskil foori taga sa mind jöristamas ja kiirendamas ei näe. Miskipärast oli mul sisimas selline hirm või kartus, et kui ma sellise kiire auto omale istumise alla saan, ilmub minu seest välja sisemine oss, kes sõidab ainult selle nimel, et kõik tema tagatulesid imetleksid. Etteruttavalt – õnneks nii ei läinud.

Olles juba ka varasemalt KIA’dega sõitnud, siis salongi osas ma ei saaks öelda, et midagi väga uuenduslikku oli. Kõik oli nii nagu olema peab, kuid pisut viimistletum ja peen. Kõige õigem oleks vist iseloomustada sõnaga äriklass.

Kindlasti on lisaks ilusale välimusele oluline ka sisu ehk mis on selle ilusa sisemuse ja ekraani taga peidus ehk mida see auto suuteline tegema on. Loomulikult on sellel automaatne hädapidurdussüsteem, roolisoojendus, pikivahehoidja, püsikiirusehoidja, kaugtulede assistent jne jne jne. Aga üks üllatav asi siiski oli – sellel on lisaks juures iseparkimissüsteem.

Samas, on mul parkimine selge ja ma seda ei kasutanud, ainult proovisin. Lühidalt öeldes on tegemist abilisega, kes aitab sul auto kahe auto vahele ära parkida, kui sa ise arvad, et sa sellega hakkama ei saa. Auto teeb ka vastavasisulised arvutused ning annab märku, et kas sa mahud sinna kuhu soovisid parkida või pead uue koha leidma. Lihtne ja mugav abivahend. Lihtsalt minul ei läinud seda kordagi vaja. Ju on silm piisavalt terav ja parkimine ka käpas.

Pikamaasõitjatele on ka mõeldud ja paigaldatud peale väsimuse andur nagu mina seda nimetasin. Kodukal on pisut täpsemini see lahti mõtestatud:

Väsimuse tuvastussüsteem jälgib juhi käitumist (rooli liikumist, kiiruse hoidmist ja teekonna üldist pikkust) ning annab helisignaali ja vastava hoiatusmärgiga teada kui juht võiks teha väikese pausi. Väsimuse tuvastussüsteem on standardvarustuses kõikidel ProCeedi mudelitel.

Tundub väike asi, aga tegelikkuses võib osutuda elupäästjaks.

Aga mis on väljas?

Eemalt vaadates jääb mulje, et tegemist on klassikalise pikema kerega pereautoga, kuhu mahub ema-isa ja kaks last. Kui on, siis ka koer. See kõik vastab küll tõele, kuid siiski on seal pisut midagi enamat.

Esimene asi mis Kia ProCeedi juures eristub on uus keretüüp – Shooting Brake – mis on kombinatsioon kupee elegantsist ja universaalkerega autode praktilisusest. Vaata lähemalt ja imetle dramaatiliselt langevat katusejoont, jõulist kere ja ägedaid valuvelgi mis annavad ProCeedile tõeliselt sportliku ilme.

Nii kirjeldab seda tootja oma kodulehel, kuid kuidas näen seda mina kui tavatarbija. Mingit teaduslikku juttu ei ole mõtet siit oodata, sest tegelikult võtan ma asja kokku lühidalt. See auto on ilus. Te ei usu, aga mulle tõesti see kohutavalt meeldis. See oli ilus ja elegantne ning voolujooneline. Ise ka imestan, et ühe sellise “pereauto” kohta sedasi ütlen. Minu proovida oli valge auto, kuid kodukalt vaatasin, et saadaval on sinine ja ka punane ning need on veelgi ilusamad ja “voolavamad.”

Siiski oli ka üks miinus. Nii ideaalne see kõik ei olnud. Samas see miinus sõltub täielikult inimesest ja me kõik teame, et maitsed on erinevad. Nimelt oli minu jaoks miinuseks väike tagaklaas. Väljast nagu ei paista, et oleks väike, aga kui istud rooli ja vaatad tahavaate peeglisse, siis on seal ainult selline pisikene aknakene. Näed välja küll, kuid vähem kui tavalisel autol. Ma ei osanud seda hinnata vist. Kõik muu oli väga tip-top.

Mootorrrrrr…

Ei, tea ei pea lugu kinni panema, sest ma ei kirjuta siin kilovattidest ja hobujõududest, sest neid saate te kõik ise Kia kodulehelt vaadata. Mina keskendun sellele mida kuulis kõrv kui auto sõitis.

Siinkohal pean kohe iseendaga pahandama, sest usina autotestijana unustasin ma filmida või salvestada auto häält. Miks? Mitte, miks ma unustasin, vaid miks see vajalik oleks olnud? Nimelt pole selle auto mootori hääl just kõige standardsema häälega. See nimelt uriseb. Aga mitte ei urise kogu aeg ühtemoodi, vaid lausa kahel režiimil. Ehk siis kui vajutad salongist ühte maagilist nuppu, kus ilutseb peal kiri SPORT, muutub ka auto urin.

Loomulikult läksid meie arvamused Leenuga lahku, sest minu silmis oleks see sport nupp kogu aeg võinud olla aktiveeritud, sest see oli nii mõnus urin, mis autosse tuli. Taaskord kahjuks ei teinud ma kordagi sellist lüket, et läheks ise õue ja kuulaks väljast seda heli. Kindel on loomulikult see, et mitte keegi ei saa sinult pilku jätta pööramata kui sa selle autoga kuhugi lähened, sest see hääl…. urrr.

Tegelikult on see urin kindlasti ka liikluses väga oluline, sest siis kuulevad sind jalakäijad ning loodetavasti ka ratturid, kes ehk on pisut tähelepanelikumad kui muidu. Heli järgi võib arvata, et ooo, mingi Lambo või Ameerika muskelauto tuleb, kuid tutkit – hoopis vihane Kia ProCeed.

Minu jaoks oli see autot “müüdud” just selle mootori hääle tõttu. Võib-olla on asi ka selles, et ma olengi kogu aega selliste pereautodega sõitnud ning sisemuses mul siiski on see väike ossikene peidus, sest miks muidu ma mingi uriseva auto peale erutun.

Oli ka üks teine “ma olen müüdud” faktor ja te ei usu ka kui väike ja suht pointless asjana see tunduda võib.

Nimelt avastasin mina õhtul Toilas pargist tulles, et oot, mida asja – kust see KIA siia tuli? Nimelt on ukse sisse ehitatud projektor või ma ei tea mis imevidin, mis pimedal ajal projekteerib maapinnal KIA logo. Nagu kui lahe see on või jaa?! Lisaks loomulikult need punased tuled salongis. I love it!

Üks fun fact ka veel tulles korraks auto sisemusse tagasi. Kuigi enamik meist kasutab telefonides olevaid kaart navigeerimiseks, siis ma mõtlesin, et proovin seda auto oma. Et kas on täpne ja üleüldse kui hea see on. Kaart nagu kaart ikka ja juhatas kenasti kohale. Kuid… Sellele oli taaskord üks lisafuntktsioon, mida ma isegi ei tea, kas saab maha võtta või mitte aga… Kui me jõudsime Jõhvis poodi ja hakkasime tagasi Toilasse sõitma, siis ilma et ma oleks sisestanud Toila Spa’d kuvas auto mulle koheselt selle marsruudi. Kuidas see teadis, et ma just sinna tahan minna? Teine kord oli siis kui ma ei sisestanud mitte midagi mitte kuhugi, aga suunaks oli mingi park, siis sõites pisut selles suunas “teadis” auto taaskord, et ma soovin just sinna parki minna. Nagu kuidas? Ma ei näppinud mitte midagi mitte kuskil. See oli pisut creepy, aga samas lahe lisavidin.

Kokkuvõte

Kas ma ostaks selle auto? Vaatan, et kõige odavam maksab 23 590 eurot ning kõige kallim mudel 25 590 eurot. Tegelikult ei ole see kallis hind. Eriti arvestades, et tegemist on siiski sportautoga, millel nii disain kui ka loomulikult mootor õhkuvad sportlikkusest. Jah, ma ostaksin selle auto, aga ühe suure agaga. Ma ostaks selle endale nädalavahetuse autoks. Mulle endale lihtsalt tundub jubeda lörtsimisena kasutada seda selleks, et minna poodi leiba tooma või hommikuti last lasteaeda viia. See auto on enamaks mõeldud – vähemalt minu silmis.

Kuid kui käes on nädalavahetus ja plaan kuhugi sõita, siis on minu esimene valik just Kia ProCeed. Maanteel on sellega lihtsalt ülimõnus sõita. Täielik suveauto. Kütust ka ei neela nii palju kui arvata võiks, sest no tegemist on siiski sportautoga. I just love it.

Ehk siis jah, ma ostaks, selle, aga ainult selleks, et sõita sellega nädalavahetusteti ning suvel. Ülejäänud aja hoiaks garaažis ja käiks aegajalt silitamas ning mootoriga “urisemas”.

Mis puudutab loo pealkirja, siis see tekkis mul kohe kui olime Toila poole sõitmas ja juba suurel maanteel väljas. Me kõik teame ju seda, et linnast väljas kasvavad lehmad ja nemad söövad muru ja siis nemad lasevad selle välja (koogi näol) ning see lõhn on kindlasti meie autodesse tunginud. Ei olnud ka meie erandiks.

Situatsioon nägi siis välja selline, et sõidame meie maanteel ja tunneme, et okei, jälle see lehmakoogilõhn tuleb. Järsku karjatab Hedon tagaistmelt endal nägu hämmingut täis: “Kesse kakas meie uude Kia’sse?” Tema näos peegeldus tõeline mure. Mis mõttes, meil on uus auto ja keegi juba kakas siia sisse. Seletasime, et see on lehmakaka lõhn ja see tuleb õuest ja no pole midagi teha. Selle peale vastas ta lihtsalt: “See on rõve – keera kinni.”

Sellised seiklused siis Kia ProCeed’iga. Nagu ikka auto lugude puhul, siis ära võta minu kogemust enda pähe, vaid broneeri proovisõidu aeg ja katseta ise järgi. Oma silm (selle auto puhul ka kõrv) on kuningas.

Järgmiste sõitudeni!