Meelis kirjutab: miks emad vannitoas nutavad?
Vabandan kõigi ees, keda see postitus häiris. See ei olnud kuidagi naisi halvustavalt kirjutatud, aga kukkus välja nagu ikka. Postitus sai inspiratsiooni Saara Piusi loost, aga ei olnud absoluutselt temale suunatud või teda halvustav. Eks inimestel on ikka kombeks lugeda nii ja sellise tonaalsusega, nagu neile meeldib. Vabandan veelkord kui ma selle postitusega kellelegi haiget tegin. Meelis.
Sattusin mina ükspäev Õhtulehe veebi, kus ilutses suurelt Saara Piusi loo pealkiri: “Neid hetki on olnud küll, kui lahistan vetsupõrandal nutta, sest enam ei jaksa”. Ja siis mina loen seda lugu ja aina enam meenub mulle, et ka meie tutvusringkonnas on selliseid naisi, kes kuskil nurgas nutavad, sest enam ei jaksa. Ja ma ei saa aru, miks.
Mõtlesin meie elule ja küsisin reaalselt Leenu käest, et kuule, kas sa ka nutad kuskil salaja või ma lihtsalt olen nii loll, et ei saa aru. Tõesti, ma ei ole teda märganud sedasi ahatuses nutma. Eriti, mis puudutab last ja tema kasvatamist/hoolitsemist vms. Leenus vastas, et tõesti teda Hedoniga kodusolemine ja temaga päevast päeva tegelemine ei ole nutma ajanud. Huvitav, kas meie perekonnal on midagi viga? Kas keegi loeb ja mõtleb, et valetab, ei saa nii olla.
Sellises situatsioonis on minu jaoks päris mitu tahku, mis minus omakorda erinevaid küsimusi tekitavad.
Esiteks: kus su mees siis on ehk kes pühib su pisaraid?
Last ju tehakse koos, miks siis on arusaam, et naine peab kasvatama? Okei, saan aru, et päeva ajal on mees tööl ja naine tegeleb lapsega, aga mees tuleb ju õhtul koju. Ma ei räägi siin eranditest, et tegemist ongi üksikemaga ja mees on ei tea kus. Hästi läheb, kui on kuskil Soomes või Norras tööl. Sellisel juhul ma saan aru, et võibki 24/7 lapsega koosolemist pisut närvesöövaks pidada. Aga kui me mõtleme sellest olukorrast väljapoole. No nt Piuside peres ju on nad mõlemad Eestis, ei ole üks Norras ehitusel. Miks naised siis ikka nutavad, kui neil on mees, kes käib tööl ja tuleb õhtuti koju. Miks?
Teiseks: äkki ei ole pidanud last saama ehk tee “peaproov”?
Tean, et see kõlab jube karmilt, aga ka kommentaaridest kuvas seda tegelikult läbi, et kui sa oled võib-olla, et pisut nõrgema närviga, siis äkki ei oleks pidanud last saama. Või siis oleks pidanud seda ikka enne vägagi läbi kaaluma. Näiteks jälgima sõbrannade lapsi ja neid “peaproovina” hoidma. Et saaks selle tunde ja päriselulise kogemuse kätte. Mis tunne on olla lapsevanem. Mina näiteks küll käisin päris mitu korda sõbra lapsi hoidmas. Ja ma ju teadsin mis mind niiöelda ees ootab. Nad karjuvad, oksendavad, lasevad end täis, siis karjuvad veel jne. Aga see kõik on ju normaalne ja loogiline. Ehk siis kui sa oma lapse saad on see kõik täpselt samasugune, aga kordades hullem, sest sõbra lapsi hoiad sa ju korraks, kuid enda oma iga päev.
Depressioon?
Seda võib nüüd pidada kolmandaks puntkiks, sest ma nüüd siin omaette kirjutades mõtlen, et äkki nendel emadel, kes kõik vetsus nutavad on sünnitusjärgne depressioon? Aga ka see ei ole ju lahendamatu olukord. Räägi sellest oma mehele, pöördu arsti juurde ning olukorrast on väljapääs olemas. See ei ole ju häbiasi. Pigem minegi oma murega spetsialisti juurde, kui ei tihud nurga taga nutta. Nii ei muutu midagi.
Ega mul siin muud polegi tegelikult öelda. Lihtsalt olen selliseid lugusid ka enne meediast märganud ja need situatsioonid jäävad minu jaoks pisut arusaamatuks. Miks emad nutavad? Mis neid nutma ajab? Mida teha, et enam ei nutetaks? Tahaks lihtsalt selliseid naisi aidata, aga ei oska, sest ma ei tea, miks nad nutavad.
Leenu kommentaar:
Ma pean tunnistama, et minu mees on alati olemas olnud – nii lapse tegemisel, kui kasvatamisel. Mähkmevahetus ei olnud mingi küsimus, piimapudeliga öösel ringi jooksmine samuti mitte. Isegi siis kui ta tööl käis. Töölt tulles algas minu aeg. Meelis ütles alati, tee nüüd mis sul vaja on, mine sõbrannaga veinitama, kirjuta blogi, kokka, tee mis tahad, ma võtan üle.
Ma olengi aru saanud, et selliseid mehi ongi vähe. Keskmine mees tuleb koju, nõuab süüa, lükkab lapsed eemale ja tahab veel tööd teha, olenemata sellest, et ta on üheksa tundi juba tööl olnud. Nädalavahetuseti „teeme perega“ midagi tähendab minekut kuskile, kuhu tema tahab, mitte kelgutama, šokolaadi töötuppa või mänguväljakule. See on ikka emade rida. Okei. Vot, minul on ka selle mõistmisega keeruline, miks sa saad sellise mehega lapsi?
Okei, saan aru eranditest, juhtus jube tutvuse alguses, aga kui sa oled kellegagi pikalt koos olnud, lapsi planeerinud ja siis põmaki, see ei saa ju tulla üllatusena, et ta tont on.
Mulle meenub sellega seoses üks lugu meie beebigrupist, kus üks naine oli AASTAID proovinud last saada, nad olid mehega saaginud läbi kõik kliinikud ja lõpuks see õnnestus. Nende väikene ime. Kui naine oli sünnitanud, teatas mees, kurat, see laste teema pole ikka minu jaoks ja kolis välja. No pljä, kuidas sa ei tunne oma meest nii palju või ei oska teda aja jooksul lugeda..
Mu meelest ongi üldse kõik suhteprobleemid, ka need lastekasvatuslikud, tingitud sellest, et omavahel ei räägita. Ma räägin Meelisega kõigest. Kui on mure, räägin, kui midagi ajab närvi, räägin, kui tahan liiga palju veini, nutan, et on probleem, aga näe, ikka tahan. Ja ta on olemas. Nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses. Muul juhul ma ei saaks üldse aru, miks koos olla.
66 Kommentaari
Kas päris siiralt väidate, et kordagi elus pole tulnud oma lapsega koos ollesjõuetuse tunnet või seda, et mõõt on lihtsalt täis?? Siis olete õnnelikud inimesed ja kindlasti vähemuses:) Tavaliselt tekitab seda “tahan lihtsalt pinged välja nutta” asjade kombinatsioon – elus on ka muud mured ja laps vajutab õigel hetkel oma soovimatu käitumisega lihtsalt õigele nupule. Pluss ei ole enamikel oma lapsepõlvest toetava ja alati rahulikuks jääva vanema eeskuju. Oma lapse saades lülituvad sisse oma pere mustrid, olgu nad head või halvad ja suur osa inimesi peab kurja vaeva nägema, et neid mustreid muuta ja leida endas see koht, et mitte murduda. Mu jaoks on see lihtsalt inimlik, et lastega nii emad kui isad on vahel suures kimbatuses ja lihtsalt ei tea mis teha. Muidugi oldks tore kui see nii poleks! Nagu teil:)
Teie peres nutaks ilmselt lihtsalt meespool, kui ta peaks üheksast viieni 5x nädalas kuskil kontoris tööl käima ja siis veel õhtuti lapsega tegelema. Ei nutaks seepärast, et peab lapsega tegelema, vaid kogu elukorralduse üle, täpselt nii nagu need naised vannitoas nutavad.
Mina saan küll aru sellistest emadest, sest mina olen üks neist. Minul on mees täitsa olemas, aitab väga. Kuid käib tööl, kus on 12 h vahetused. Tegelikult on asi hoopis lapse iseloomus. Kui ikka laps käitub päevast-päeva nagu pööraline, siis ongigi raske, väga raske. Minu laps on väga aktiivne, ka 2 ja poole aastane, tahab väga tähelepanu, mida ma ka talle annan. Kuid siin on üks aga, ta ei kuula üldse, mis talle räägitakse. Saab kõigest aru, aga käitub ikka nii nagu ise tahab, nõuab, karjub jms. Oled vanarahu ise, kuid lõpuks ikkagi viskab see koorem üle ja tahad ennast korraks välja elada. Ei aita siin mingi trenn, vein ega muu. Ongi vaja oma emotsioonid välja elada, ilma, et laps saaks sellest kahju ;)
Aga elu ei ole ju must ja valge :)
Alles enda lapsed saades koorus minus välja oma lapsepõlve valu ja mahasurutud tunded. Oma laste nutt ja emotsioonid tuletasid mulle meelde hetki, mida olin kaua alla surunud ja ei arvanud endas olevatki. Ma ei teadnudki, et laste saamine võiks mind rivist välja lüüa, sest paberil oli ju ideaalne olukord: mees on alati olemas olnud, olen ise töötanud lastega ja positiivne inimene. Kuni ma enam ei olnud.
Ja depressioonist rääkimine ei tohiks muidugi olla tabu aga igaüks ju teab, et ikka kahjuks on. Teine oluline asi: depressioonis inimene ju elab oma normaalsuses ega saagi aru, et saaks ja peaks kuidagi teisiti. Mind üllatab natukene, et Meelis seda oma läbielamisi mäletades, ei mõista.
Miks me oleme sellised nagu oleme ja miks me tunneme nii nagu me tunneme on pikk ja keeruline asi. Seda ei vasta ühe kommentaari ja lausega ära, sest iga olukord on erinev.
Ainus, mis me teha saame, on mõista ja toetada, pakkuda abikätt ja õlga. Olla head ja lahked ja oma kallite jaoks olemas.
Huvitav. Ma ka sattusin üks päev seda artiklit lugema ja mõtted täpselt samad. Ma ei saa aru, mis seal siis nutma ajab. Või on siis inimesed lihtsalt nii erinevad. Äkki mõned lihtsalt võtavadki asju rohkem hinge. Teine võimalus on jah depressioon. Ma ei halvusta kedagi, aga veidi paneb mõtlema küll, et miks see osadel inimestel nii on. Kindlasti on keeruline, kui lapsel on näiteks mõni raske haigus kallal vms, et oled öid magamata, aga üldjuhul võiks ju lapsed ellu rõõmu tuua. Töötan 10 a lastega ja meie rühmas on ka peresid, kelle jaoks on laps nagu rohkem koormaks või nii. Kurvaks teeb lausa. Mõned emad naeratavad nii harva, kuigi neil on väga vahvad lapsed. Hästi palju näen ka seda, kuidas surutakse lapsi trennidesse, kuhu nad ei taha minna või püütakse neid voolida kellekski, kes nad pole. Lapsel võiks lasta olla see, kes ta tegelikult on. Kui laps ronib mööda puid ja ei tunne vaimustust printsessikleitidest, siis ei ole ju mõtet talle neid selga sundida. Väga kriitilised on vene rahvusest emad lapse keeleoskuses, nt aktsendi suhtes eesti keeles. Laps räägib puhast eesti keelt, mis see väike aktsent siis teeb nelja-aastasel. Minu meelest super tubli. Palun andke aega lapsele olla laps – mängida oma mänge ja areneda normaalses tempos (eriti, kui areng on täiesti probleemide vaba). Võib-olla see on täiskasvanute loomus või ellusuhtumine, et kuidas seda lapse kasvatamist ikkagi võtma peaks. Aga sellele võiks enne lapse saamist mõelda, et millisena sa oma elu koos lapsega ette kujutad või kas üldse kujutad. Kui pigem ajab nutma, ega siis ei pea ju lapsi saama.
PS: Kuskil oli veel üks artikkel, et ema põgenes vanni, sest oli kurnatud last tabanud haigusest ja vajas hingetõmbeaega. Pärast seda oli isa solvunud, et teda haige lapsega üksi jäeti. Tegu siis kah ilmselt halva omavahelise kommunikatsiooniga või mittetoetava kaasaga.
Igatahes mõtlemapanev teema. Loodan, et mina kunagi vannitoas ei nuta.
Teil on nii vasturääkivad postitused. Mingist ammusest ajast on jäänud meelde Leenu lause, kui Hedon beebina paar ööd ei maganud :”Nahhui sa nutad” vms. Siis juba mõtlesin, et jeerum mis suhtumine. Vb Leenule pole antud seda tahet olla esmalt (armastav) ema vaid ennekõike ikka enda vajadused ja siis lapse omad? Siis ongi kerge last mehega jätta ja ise kasvõi terveks ööks pralletama minna. Lihtsalt meenub teine postitus, kus Leenu rääkis, et jõi peale Hedoni sündi igal õhtul pudeli veini või rohkem .. See ongi see erinevus, miks osad nutavad ja Leenu mitte. Kui ema annab endast maksimumi laste/ pere heaolu nimel ja mõni periood on eriti kurnav, siis tulevadki pisarad. Nutan ja kohe kergem. Nt minu beebidel olid koolikud mitu pikka kuud; väga kehva unega ööd mitu aastat; igapäevaselt kodus kaks last, kellele anda hoolt ja tähelepanu isegi surmväsinuna jne. Ma ei saa ega taha anda lapsi mehele, et ise linnapeale jooma minna (imetan beebit); ma ei taha anda oma aastast last mitmeks nädalaks hoidja juurde, et mehega kahekesi reisile minna jne. Minu puhul ei tuleks beebi kõrval alko tarbimine kõne allagi. Minu silmis vastus Meelise küsimusele on, et inimestel on erinevad väärtushinnangud. Kellele on lapsed ja pere esmatähtis, kellele küll tähtis aga mitte esmatähtis. Muidugi armastate oma last väga aga lihtsalt suhtumine lapsevanemaks olemisse on teine, kui nt mina olen harjunud nägema. Ja selline postitus ühe nelja aastase lapse vanema poolt on eriti veider.. Tehke üks mitte-magav beebi juurde ja näete kohe teist pilti ;) Eriti kui veel imetaksid beebit aasta aega ja beebi lutti ning pudelit ei tunnista.
Ilmselt oletegi teie arusaanud, et laps synnib m6lemale ja see, et ema lapsega kodus on, ei t2henda, et ta ainult istub ja nokib nina. Samas ma m6tlen, et kui isa on terve p2ev t88l olnud, kas tal ei teki igatsus lapse j2rele ja ta tahabki temaga koos olla, see on tema viis puhata raskest t88p2evast.
Minul õnneks pole olnud sellist olukorda, et ma lahistaks vetsu põrandal nutta. Mul on ülitoetav ja hea mees ning imelised lapsed.
Kuid pisardamine võib tekkida ükskõik kuna ja ükskõik millest…ei saa just öelda siis, et poleks pidanud last saama…vahel kasvavad tunded ülepea ja isegi korraks silmanurka tulev pisar võib juba kõvasti kaasa aidata ja pärast on palju parem olla. Võibolla ei olegi asi lapses vaid muudes toimetustes ning tol hetkel on lihtsalt see lapse “temp” see viimane piisk karikasse, mis vallandab nutuhoo… Aga see kõik läheb üle. Nutmine pole ju keelatud.
Ehk on võetud liiga palju kohustusi ja ei saada hakkama, siis tuleks oma elu ja prioriteedid üle vaadata.
Minul on nii nagu Leenul, super mees, koos tegime koos kasvatame..ja ei mingeid probleeme…Vahest kui tekib väsimus, siis puhkame ja läheb jälle edasi…
Lapsed on ju maailmaparim kingitus❤
Kahjuks pole see nii must-valge, et kui hea mees on olemas, et siis on kõik hästi. Näen seda enda pealt – minu abikaasa tegeleb lastega ja on seda teinud beebieast saati. Pole mingi probleem beebit vannitada, mähet vahetada jne. Pole probleem nüüd, kui lapsed suuremad, nendega üksi ka reisile, telkima jne minna. Aga ma ise olen end siia pereellu lihtsalt ära kaotanud! Viimati käisin tööl äkki 5 aastat tagasi? Ja nüüd, kui lapsed on nii suured ja nende tervised tugevamad, et saaksin tööle tagasi minna, siis tunnen, et mul pole kuhugi minna. Olengi viimased 10 aastat ainult ema olnud. Ma ei oska enam midagi muud. Ma ei teagi, mida ma teha tahan… Ja see on raske!
“Mulle meenub sellega seoses üks lugu meie beebigrupist, kus üks naine oli AASTAID proovinud last saada, nad olid mehega saaginud läbi kõik kliinikud ja lõpuks see õnnestus. Nende väikene ime. Kui naine oli sünnitanud, teatas mees, kurat, see laste teema pole ikka minu jaoks ja kolis välja. No pljä, kuidas sa ei tunne oma meest nii palju või ei oska teda aja jooksul lugeda..”
Miks naist süüdistad? No pljä, kas sa, mees, ei tunne ennast nii palju, et ei saa aru, et lapse saamine käib sul üle jõu peaks see küsimus ikka olema. Naine on mehele naine, mitte mingi totukese hooldaja, mees peaks ikka ise end tundma, mitte ei peaks vastutust sujuvalt naise kale ajama, et kuidas sa siis küll oma meest ei tunne.
See postitus on kogu täiega napakas, ehe näide vähesest mõistmis- ja empaatiavõimest, aga täpselt see, mida T tsiteerib, ajas mind eriti närvi. Ega mees ei pea ennast tundma, kui on nõus lapsi saama. See on ikka kogu täiega naise mure. Aga samas sellele eelneb pikk heietus, kuidas lapsel on ju mõlemad vanemad. Ja siis, teile nii omaselt, täpselt ristivastupidine jutt.
Ma ei saa sinust aru kui aus olla. Leenu näide seal lõpus on ju vihje sellele, et kui omavahel ei suhelda, siis ei kooru ka sellised asjad välja, et tegelikult pole mees nö lapseks valmiski.
No naine võiks ka mu meelest aru saada, kellega ta koos on. Aastaid proovivad koos last saada ja ei saa siis selle aja jooksul aru, et ta pole tegelikult valmis?
Naine on muidugi naine ja mitte mingi hooldaja, aga suhtes võiks ikkagi kehtida ausus ja omavaheline suhtlus, kus sellised asjad välja kooruks.
Asi on väga lihtne. Kui nüüd kooli lõpetasin, oli mu mees sisuliselt kodune. Ta tegi süüa, käis poes, koristas, hoidis mul seljataguse vaba (meil on ka laps). Neil aegadel, kui mõlemad 100% hõivatud oleme, ongi hullumaja ja konkreetses hetkes õnne leidmine tõeline kunst. Te olete mitmes postituses kirjutanud, et kui Meelis ka täiskohaga tööl käiks, oleks teiegi elu teine. Saara Piusist ei tasu rääkidagi, sest kui mõlemad abikaasad on andekad loomeinimesed, siis pere, töö ja hingerahu ühildamine ongi ülimalt keeruline. Mõistmine ja avaram vaade maailmale ning erinevatele inimestele tulevad kasuks.
PS. Kuigi ma pole üldse teie tüüpi inimene, olete te väga-väga armas perekond!
“Nad karjuvad, oksendavad, lasevad end täis, siis karjuvad veel jne. Aga see kõik on ju normaalne ja loogiline. Ehk siis kui sa oma lapse saad on see kõik täpselt samasugune, aga kordades hullem, sest sõbra lapsi hoiad sa ju korraks, kuid enda oma iga päev.”
Ma millegipärast arvan, et on just vastupidi. Tuttava lapse okset ja kakat koristada on ikka suht õudne, aga enda oma mitte ja enda lapse suhtes oled kindlasti tolereerivam ja talud palju rohkem, sest ta on ju maailma kõige armsaim laps :)
Ma olen nõus. Varem teiste lapsi hoides ma alati mõtlesin, et oli küll tore, kuid hea on päeva lõpuks laps vanemale tagasi ulatada. Nüüd emana on just kõige parem tunne see, et ka õhtuks on laps ikka veel sinu ja ei pea teda mitte kellelegi ära andma!
Ütleme nii, et sul on lihtsalt Meelisega vedanud.
Sa võid küll tunda oma meest enne lapsi aastaid, aga sa ikkagi ei tea, kas ta hakkab lapsega puslesid kokku panema või kaasab last pigem nendesse tegevustesse , mis tal on vaja teha.
Ma olen küll nutnud, mitte küll vetsus ja laste pärast, aga voodis siis kui kõik magavad. Tunnistan, et tuleks rohkem rääkida.
Olen ka mina üks neist nutjatest olnud. Minule mõjub juba ainult magamatus nii, et hakkan kergemini nutma. Ja mõni päev lihtsalt on selline. Oled päeval lapsega üksi kodus, lapsel tulevad hambad ehk ta viriseb ja nutab lihtsalt terved päevad ja ööd. Ise oled magamatta. See mõjub. Igale inimesele erinevalt. Mees võib õhtul koju tulla ja üle võtta aga see ei muuda asjaolu et laps on viril, mõistad et tal on valus aga aidata ei oska. Emana aga tahad oma last ju aidata. Ja see abitus lihtsalt ajab vahel nutma. Sa ei tea mida peaks tegema.
Tahtsin tegelikult öelda, et ma ei arva et emasid ajab nutma see, et isad on kuidagi mõttetud tondid. Värske emadus ja unevõlg on see mis ajab. Sa ei tea iial ette millise lapse sa sünnitad. Kas tal on koolikud, kas ta vajab lihtsalt palju lähedust, äkki ta on kehva magaja või tihe sööja. Rinnalapse puhul ei ole isadel öösiti siis suurt midagi teha. Sest kõikide nende murede puhul on just ema rind/piim see mis beebit aitab.
Ehk ema ongi magamatta=närviline=emotsiooniline
Ma ei usu, et lapse saamiseks saab keegi üldse 100% valmis olla. Iga laps on nii erinev oma päevakava, iseloomu, murede ja rõõmudega. Iial ei tea mis olukordi ette võib tulla…
Olen 100% nõus sinuga, sest ju mul ka “raske laps”- gaasivalud, mis siiani kestavad, viimati magasin rohkem kui 4h järjest enne lapse sündi (saab 9k) ja olen ns ka emotsionaalne.. Ps mul super tore abikaasa ja alati aitab nii palju kui saab
Sest minu jaoks on beebi inimõigus saada rinnapiima. No muidugi okei kui ema on haige või on reaalsed takistused miks ei saa imetada (laiskus pole piisav põhjus). See tähendabki, et mina ärkan öösiti, ma ei lähe lapse kõrvalt ära mitmeks tunniks jne. Mis see isa ikka öösel tõuseb, kui mina annan tissi? Ja laps pudelit ei võta, et vahel seda saaks pakkuda. Mitu esimest kuud beebi ei maganud ja kui olla püsivalt magamata, siis muidugi on raske ja jõuetu olla. Aga ma tean, et beebi ei jää igavesti beebiks. Ja isegi kui vahel väsimusest nutma hakkan mehe kaisus, siis minu südametunnustus ei luba mingit pudeli jama andma hakata (isegi kui võtaks pudelit). Laps vajab ema ja seda siirast lähedustunnet. Lapsi on mul kaks ning mõlemaga tunnen tugevat sidet, tean et olen andnud endast maksimumi nende elu parimaks võimalikuks alguseks. See ei tähenda, et ma mammina kodus istun. Lihtsalt teemegi asju perega ja käime palju ringi. Magada saab vähe aga olen ikkagi südamest tänulik ja õnnelik oma mehe ja laste üle. Samas kui ikka mitu s*tta ööd jutti ja väsimus võimust võtab, ei keela ma endale pisaraid. Emotsioonid on ju täiesti ok välja lasta.
Agaa kui laps saab rinda ja nt pudelit ei tunnista/ema ei saa pumbates piima kätte (muidu ok kogudega jne, laps.kosub etc), siis ju ei saa issi öösiti midagi eriti teha( sest alguses kindlasti ärkab laps nälja pårast) ja hiljem ehk laps lihtsalt emmesse nii.kiindunud,.et issuga tore ns olla aga tudu-toit emme kanda. Ka sellised olukordi.on ja igalaps erinev. MÕNI ongi esimene aasta emme küljes?
Jah, mu abikaasa ka on ja aitab nii PALJU kui saab aga ei saanud toitmisel aidata dt ikkagi olin ise pigem kodune esimesed 6k ning mine veinita-bailatast oli.asi kaugel.
Loo point, et teil laps pudelit tunnidtas, leppis issiga olema- suurep@rane. Lihtsalt keep an openmind-kõigil pole nii, miski pole must ja valge ning seega jah, on neid, kes nutavad, sest juhe koos. Pårast nutetud peatåit silm selgem ja hing kergem
Patsutage üksteisele nüüd seljale ja olge õnnelikud, et teil LAPSEkasvatamine lust ja lillepidu olnud on. Meelis ei saa aru, miks naised nutavad kusagil nurga taga? Alustaks sellest, et Meelis ei ole naine ega ka ema. Naiste hormoonid peale sünnitust on all over the place. Naised nutavad peale sünnitust ka siis, kui otseselt põhjust pole. Paljudel naistel on rohkem, kui üks laps. Lapsed on erinevad, mõndadel äkki väga keeruline laps. Ei tasu unustada, et enamus mehi töötab kellast kellani ja peale tööd on ka nemad väsinud. Jah, tehti laps koos aga kui mõlemad vanemad väsinud, siis pinged ja ka pisarad tekivad paratamatult. Põhjuseid on nii meeletult palju. Teema veits nagu pastakast(klaviatuurist?) välja imetud.
Ja kas see on vabadus, kui mees on töölt tulnud ja väsinud, et lapse hoidmine õhtul paariks tunniks üle võtta ja naisele vaba aega anda?
Et kui naine on väsinud kaheksatunnisest jauravast lapsest, siis olgu veel neli?
Sellel, et naised omaette nutavad ei pruugi küll mitte mingisugust pistmist olla sellega, et mehed neid ei abista. Olen naine ja nutan ka, mees on suurepärane nii isana, kui kaaslasena. Naistel on organismis sellised vahvad asjad nagu hormoonid, mis mõjutavadki mõnda naist intensiivsemalt, kui teist ja tean omast kogemusest, et sel hetkel tundubki, et elu on raske. Mehepoolne pisarate pühkimine ei muuda siin küll midagi olematuks. Veel näen nutmisel pigem seost naise püüdlikkusega olla lapse jaoks parim. Kui tunda end ebaõnnestunult on pisarad kerged tulema ja siin ei ole jällegi mitte mingit pistmist sellega, kas mees on olemas või mitte.
Mis suhtumine see on, et “nõrgema närvikavaga” inimesed ei peaks lapsi saama? Täiesti jabur ju? Esiteks ei näita emotsionaalne olemine nõrkust – tüüpiline ühiskonna surve, et õige inimene ei naera liiga palju, ei nuta liiga palju, teeb nii ja teeb naa. Kui paljud inimesed kasutavad täiesti teadlikult nutmist selleks, et kogunenud pingeid vabastada…Igal juhul parem kui pokaali järgi haarata. Teiseks palun näidake mulle neid horde kivinägusid, kes edaspidi inimsugu jätkama jäävad, sest “nõrgem närvikava” on ikka väga lai mõiste. No ja see “peaproovi” idee – pole kahte erinevamat olukorda, kui võõra lapse hoidmine ja oma lapse kasvatamine. Kogu see postitus kõlab kui “me oleme nii tublid, kõik, kes on teistsugused on ikka väga saamatud ja neil on sitad suhted ja üleüldse ei tohiks nad lapsigi saada”. Kuidagi väga ühe mätta otsast vaadatuna. Ütlete, et ei mõista. Siit ei paista kuskilt nurga alt, et Te seda üldse püüaks.
Soovitan soojalt vaadata PÖFFi raames filmi “System error”. Mitte kõik lapsed pole ühesugused.
Sa ikka ise said sellest filmi mõttest aru v ?
Rasedus- ja sünnitusjärgne depressioon on üks kole ja pikk asi, millest iga kord ei saa üle nii, et kõigepealt räägid mehele ja siis otsid (ja kohe ka saad) abi. Esiteks ei saa paljud arugi, et neil see depressioon on. Mõtlevad alguses, et rasedushormoonid möllavad. Lapse sündides aetakse kõik samuti hormoonide ja magamatuse kaela. Nii see kuhjub. Mees võib ju hea olla ja koormust ilusasti jagada, aga kui ajukeemia korralikult paigast ära on, siis see ei aita. Meelis, sa peaksid ju mõistma seda teemat, rohkemgi kui mõni teine, sest sa oled ju ise selles augus olnud. Mitte küll naise nahas, seega korruta oma depressioon mitmega. Hormoonide möll, magamatus, sünnitusel saadud võimalikud vigastused, üleüldine kurnatus (sageli ka suur rauapuudus, muu vitamiinipuudus, mida koheselt kontrolli alla ei saa) hirm lapse pärast, hirm kõige pärast. Kõlab päris kohutavalt juba, eks? Ja ravimeid võtta ei saa, sest oled imetav ema. Lisa sinna mustrisse lapse võimalikud allergiad, sünnitraumad, puuded, kas või lihtlabased koolikud ja saadki vannitoa põrandal nutva naise, ja võimalik, et isa ulub ka sealsamas. Ja kumbki neist ei pruugi depressiooni ära tunda, sest neil pole senini sellega kokkupuudet olnud ja nad arvavad, et see ongi lihtsalt elu lapsega.
Mina sain oma sünnitusjärgsest depressioonist teadlikuks alles aastaid hiljem. Kui olin juba puhanud ja selge peaga, alles siis tuli arusaamine. Edaspidi olin juba targem ja oskasin märke ära tunda, küll aga ei olnud asjade sellist kokkulangevust ja kõik läks ludinal, ka laps oli “kergem”.
Teil on lihtsalt vedanud. Hedon juhtus olema see kerge laps. Pudelilaps pealegi, mis lasi emal omade harjumustega jätkata, mis teda tuimestasid ja lasid rahulikumaks jääda. Lisaks lasi töökohustuste puudumine teil asja rohkem jagada.
Praegu ma tunnen, et mul ei ole teie vastu mingit empaatiat, kuna teil seesama empaatia paistab samamoodi puuduvat.
Siis kui Hedon sündis, käis Meelis täiskohaga tööl. Ma ei tea mis töökohustuste puudumisest sa räägid :) Meelis “tuli töölt ära” 2017 kevadel.
Isegi kui mõlemad vanemad on kodused, aga laps näiteks üldse ei maga, siis ole kui toetav tahes, see kurnab. Raske on mõista, kerge hukka mõista – mu ema parim õpetus eluks, mida püüan ikka meeles pidada.
Minu jaoks on selliseid postitusi väga ebameeldiv lugeda, kuigi ma saan aru, mida te öelda üritate ja see ei ole iseenesest vale. Aga samasugust suhtumist kohtab ka Malluka postitustes – meil on kõik nii hästi ja kui teil ei ole, siis ilmselgelt olete vales suhtes ja lapsi ei peaks üldse saama.
See tekitab nendes, kellel ei ole kõik nii roosamanna hästi, halva ja mõttetu tunde. On vaja empaatiat ja kujutlusvõimet, et mõista – inimesed ja nende suhted on niiiiii erinevad.
Mina olen see naine, kes nutab vahel vannitoas ja MUL POLE ISEGI LAPSI. Sest kurb on, sest ahastav on, sest ma ei mõista oma elukaaslast või tema mind. See ei tähenda, et meil halb suhe oleks. Teinekord nutan ta kaisus, teinekord vajab jälle tema pea silitamist, mõni õhtu kuulame üksteise rõõme ja muresid voodis ja uinume käest kinni. Mina olen ärevusele kalduv ja emotsionaalne ning mu elukaaslane on närviline ja depressiivne loomeinimene. Me oleme aastaid oma probleemidega ise tegelenud ja nüüd õpime koos toime tulema. Aga see on pikk protsess. Ja kujutad ette – me kavatseme veel ka lapsi saada. Saan aru, et “meiesuguste” puhul vist ei tohiks? Ja ometi ma usun, et meist saaksid head vanemad.
5+ su kommentaarile.
Sorru, Mari-Leen ja Meelis, aga seeei postitus oli küll vaid teie mätta otsast vaadates kirjutatus. Jap, teie blogi, teie arvamus ent ikkagi..
Meelis küsib “Mida teha, et enam ei nutetaks?”. Aga miks peakski üldse vältima nutmist? See on hea viis pingete maandamiseks, teeb ajus niiöelda restardi. Minuarust on palju suurem probleem see, kui paljud naised ja ka emad maandavad oma pingeid õhtul pudel veini ära juues. Ka see probleem ei tohiks teile võõras olla. Niimoodi kõrge hobusa sadulast, nagu teie postitus kirjutatud oli, võiks ka samamoodi tõstatada küsimuse “miks naised joovad ja miks mehed nende probleeme ei lahenda, mis neid jooma ajavad?”.
Palju (kas ema nutab salaja või mitte) oleneb ka lapsest.
(Ärapiinatud, tühjaksimetud) ema nutab: laps on täis protesti, vastuhakku, ei ole koostööaldis ja KÕIK päevased toimingud (mähkmevahtused, pepupesud, kätepesud, riietumised jms) tuleb teha jonnist viskleva lapsega ja kui laps parasjagu ei jonni, siis tuleb temaga rõõmsalt mängida ja talle naeratada (sest hea ema teeb ju nii?!), mis siis, et hetk tagasi jälle miski lapsele ei sobinud ja sai nutta röögitud ja asju loobitud. Peab ikka väga tundetu robot olema, kui see kõik endal juhet kokku ei aja (ja siis lähed ja nutadki).
VÕI..
(Rõõmus, lapsega koosolemist nautiv) ema ei nuta: laps on armas nunnuke, jookseb juba ise vajalikke toiminguid tegema (ilma et peaks meelitama, 100 korda kutsuma/paluma või jonniga röökides viima), tahab kõike ise teha, tuleb ise kallistama kui lähedust soovib (mitte ei otsi tähelepanu negatiivsusega – asju lõhkudes, teisi lüües), mängib ilusasti ka üksi kui ema peab süüa tegema, pesu kuivama panema jms. Selline laps on puhas rõõm ja tõesti ei aja nutma.
Võrdluses siis sama vana (1-2 aastase) samast soost sama pere lapse käitumine (ei ole kaksikud). Olen nõus ka paljude teiste kommentaaridega (depressioon, hirm, oma lapsepõlves kogetu), artikli enda lugemiseks polnud aega :D
Täpselt nõus!
Mul 3 last. Esimene oli täpselt selline, kes jonnis päeva jooksul palju ja kaua. Nüüdseks arukas 8 a neiu ja rnam probleeme pole. Sanas võttis ta pudelit ja sain vahepeal tuulutama. Teine laps oli õnneks algusest peale koostööaldis. Nüüd kolmas on alles 3 kuune ja keeldub pudelit võtmast. Öösel sügavasse unne ei saagi jääda, sest sööb tihti. Päeval kodust kaugele ilma beebita minna ei saa sest pudelit ju ei võta…seega phest küljest olete võibolla tugevamad inimesed aga teisest küljest on teil ehk lihtsalt lapse iseloomu ja tervisega vedanud.
Täiesti per*ses, see siin on ju täielik idioodijutt! Panen enda meiliaadressi ka siia, siis ei ole kiunu, et anonüümselt lahmin vm. Midagi nii kitsarinnalist ja madalalaubalist ei ole ma juba ammu lugenud. Minu lastel on maailma parim isa (küsige meie ühistelt tuttavatelt, kui ei usu), aga ometi ma võitlen pidevalt enda närvikavaga ja nutan ka päris palju – voodis, vannitoas, diivani peal, mehe kaisus jne. Äkki mul on sünnitusjärgne depressioon? Ehk poleks pidanud siis lapsi saama või? Okse tuleb peale selle postituse pärast, ausõna! Kui te iial varem pole enda mõtete ja kirjutiste pärast häbi tundnud, siis nüüd on küll õige aeg!
Leenu: meil puudub tõesti kogemus “raske lapsega” ehk siis ei tea seda elu, et laps ärkab 8x öösel, nutab, jonnib, jaurab niisama päevad läbi. Ei ole sellist kogemust ja skamegi ju enda mätta otsast neid asju vaadata. Saan aru, et lapsed on erinevad, emade närvikavad erinevad jne. Kui sa soovid oksendada, palun. Meelis ei saanud aru, mis ajab naisi nutma, kas asi on sittades meestes või milles. Lihtsalt arutles “kõva häälega”, aga tasub vist vait olla, sest muidu oleme kitsarinnalised ja madalalaubalised. Ka see on okei, mõtle kui me kõik nii nutikad, säravad ja vinged oleks kui sina, siis oleks maailm jube igav paik. Erinevus rikastab. Kõik ei pea ühte moodi mõtlema, kõigest ühte moodi aru saama…
Hakkasite juba vahepeal meeldivaks muutuma, aga see postitus näitas, et te ei näe enda nina eest kaugemale. Kas Leenu üldse imetas last? Minu lapsel on väga hea isa, kes aitas mind kuidas vähegi sai oma töö kõrvalt. Põhjus miks ma vahel nutsin oli selles, et ilmselgelt olin ma magamata, ärkasin öösel 6-7 korda, et rinda anda lapsele. Mees tegeles iga õhtu lapsega, samuti nädalavahetustel oli mul võimalus päeval magada, aga ikkagi olin väsinud. Teie meelest poleks pidanud me vist last saama, sest laps ärkas tihti ja mul tekkis unevõlg mistõttu nutsin kurnatusest. Õhtuti paar tundi lapsega tegelemine ei päästa magamata ööd. Jääb vägisi mulje, et teil puudub imetamise kogemus ja lapsega sai öösiti tegeleda ka isa. Oleks võinud valida muidugi lihtsama tee ja loobuda imetamisest, aga tahtsin oma lapsele parimat. Kindlasti imetan ka teist last, nutan vannitoas ära ja olen hea ema edasi.
Tubli oled!
Heh, ehk nüüd sai Meelis aru, et ei ole alati sitad mehed, kes naisi nutma ajavad. Njaa, pole 1,5a veini joonud ja küllap oleks ka ise chill emme, kui tipsutades pingeid maandaks.
Leenu, kas sa ise imetasid Hedonit?
Meelis, imelik on võtta sel teemal sõna, mida ei valda. Väga piinlik ja rumal lugemine oli. Miks peaks naistel sitad mehed olema? Minul tutvusringkonnas ei ole mitte ühtegi sellist meest, nagu Meelis kirjeldas “keskmiseks” meheks. Ma ei tea kust te sellise tüübi üldse välja olete võlunud. Pigem tundub, et Meelis ise üritab ennast tähtsaks ja heaks meheks teha, samas selleks teisi mehi maha tehes. Usu mind, enamik mehi aitab kodus süüa teha-koristada-lapsi hoida- laseb naisel trenni minna jne ja seda kõike PÄRIS TÖÖ kõrvalt ;) Ei ole see midagi nii erilist, täiesti igapäevane elu. Võin lausa öelda, et minu tööl käiv abikaasa teeb kõiki neid asju rohkem kui mina, lapsehoolduspuhkusel olev naine. Ei mäletagi millal ma viimati hommiku-või õhtusööki üleüldse tegin. Ärge tehke ennast eriliseks, paljusid kantakse kodus kätel ;)
Seda on hea kuulda, meie tutvusringkonnas on palju ka selliseid “keskmiseid” mehi.
Seda postitust kirjeldab hästi inglise keelne väljend “tone deaf”. Ma muudmoodi nagu ei oskagi seletada, kui jabura ja nõmeda mulje see teist kui inimestest jätab. Tone deaf – having or showing an obtuse insensitivity or lack of perception particularly in matters of public sentiment, opinion, or taste.
Ma usun lihtsalt, et Saara on parem ema. Sellepärast ta nii tulihingeliselt seda emadust võtabki :) Südamega, tahab parimat. Emaks õpetavad meid lapsed, emaks ei sünni keegi.
Emaks mitte saamine, vanemateks. Oleks probleemi eest põgenemine. Probleemidega on vaja elus toime tulla. Kõigega on vaja harjuda, õppida hakkama saama. Ega ta mingi psühh pole, et ta poleks pidanud emaks saama. Ta on väga väga väga väga hea inimene.
Kahju, et Te teda ainult kõigutasite. Soovin Saarale kogu oma südamest palju iseloomu, enesekindlust, et mingid igasugused suvalised inimesed, kes pole talle mitte keegi teda ei kõigutaks. Inimestel lihtsalt pole midagi teha kui kommenteerida teiste inimeste elusid. Mina olin vapustatud lihtsalt sellest, mis lugesin ja seetõttu tulingi ainult kommenteerima.
Need, kes elavad 4aastase lapsega endiselt 1toalises üürikas, ei peaks üldse lapsi saama.
Ma kõigest arutlen kõva häälega oma mätta otsast.
Aga palun, sul ongi selleks õigus, nagu ka meil on õigus oma arvamusele.
No peaaegu oleks saanud selle postitusega rohkem head teha kui halba. Kui oleks välja jäänud see osa, et nõrga närvikavaga emad ei peakski lapsi saama, oleks tegu olnud postitusega, mis kutsukski ehk mehi rohkem toetama ja naisi rohkem enda tundeid jagama ja vajadusel abi otsima. Aga kui seda siin satuvad lugema emad, kellel löövad tunded pea peal kokku, siis ta ei julgekski midagi ilmselt kellelgi öelda, sest muidu öeldaks talle, et ta poleks tohtinud last saada?! ♀️ Minumeelest on tänuväärne, et inimesed julgevad avalikkuse ees selliseid asju jagada. Eriti kui seda teevad veidigi tuntumad inimesed, kellest muidu näidatakse meedias vaid idüllilist kuvandit. See näitabki eeskuju, et on normaalne oma tundeid teistele avalikustada ning nende avaldamine ja sellest rääkimine ei tee sind halvaks emaks. Mul on ka armastav ja abivalmis mees ning samal ajal ka laps, kes on algusest peale terve öö jutti maganud. Pole olnud imetamisega muresid ega midagi. Kõigi siia ilma sünd on olnud erinev. Minul lõpetati rasedus ootamatust varem ning hiljem pea igas situatsioonis kus ma ei suutnud last ise enam kuidagi lohutada valdas mind abituse tunne ja pisarad lihtsalt voolasid. Oleks ma siin sellist postitust siis lugenud, oleks ma olnud üks nendest, kes oleks veel rohkem endasse sulgunud.
Noh Meeliselt oleks ikka oodanud rohkem empaatiat, sest sul on endal depressioonikogemus ja tead, et asjad pole nii lihtsad lahmida, et ah mis sa nutad, miks sa deprekas oled, miks sa lihtsalt rõõmsam pole.
Laste peaproovi kohta – kui lastetud naised ütlevadki nii nagu sa soovitasid (et lapsed ei meeldi, tuttavate lapsi hoida ei meeldi ja ei näe end tulevikus emana) siis kargab ju terve ühiskond kaela, et tee ikka lapsed, sa ei kahetse, oma laps on teine asi kui võõrad.
Inimesed leevendavad pingeid erinevalt, kes veiniga, kes nuttes, kes trenni tehes, kes sõbrannadega kohvitades. Sama võiks küsida miks naised suitsetavad või kuidas on võimalik nii ohtralt veini tarbida, minu seisukohast täiesti mõistetamatud asjad, aga need on v-o kellegi jaoks kohad, kus pingeid leevendada, argirutiinist välja tulla vms põhjendus. Samasse ämbrisse postitus kui, et kas ilublogija peab ilus olema, hukkamõistev ja empaatiata, natuke nagu alavääristav ja lühinägelik.
Eks inimesed loevad nii nagu nad ise tahavad. Algne idee ei olnud kedagi halvustada või maha teha.
Mine ausalt … igasse sellesse tumedamasse auku, mis sa tead. Tahad ma räägin sulle kahest esimesest kuust peale sünnitust???? Ma olen endast välja perssinud 4.5 kg tüdrukutirtsu. Keskmiselt on vastsündinud 3.5 kg… (ikkagi suur!!!) kujutad sa siis ette. Pärast sünnitust lähed koju… verd voolab nagu vett kraanist, kindlasti on seal paar õmblust… mõnel 10… siis oled mega väsinud sünnitusest, mõnel keiser. Ei saa istu ei astu… siis on sul see väike abitu olend… kes ei saa endaga kohe mitte hakkama… ise oled omadega niii läbi… ainuke mõte kui last ei oleks, oleks see et saaks magada. Aga ei!!! Seda EI saa… hoopiski ärkad iga 2-3 h pärast et tissitada ja mähkmeid vahetada. Sellist väsimust ei anna kirjeldadagi!!! See hakkab lihtsalt konkreetselt ajudele. Ja tead mis siis veel samal ajal on??? Noh muidugi peale selle et sul sealt alt verd jookseb ja tuikab ja istuda ei saa ja astuda on raske… sul on veel terve kodu korras hoida. Teha söögid, pesta pesu, koristada. Pluss veel anda endast parim et suhelda inimestega. Tahab sinu perekond näha last ja siis tahab elukaaslase perekond näha last. Siis pluss veel sõbrad eksole. Noo ja kōige tipuks veel hoia end ka korras et esinduslik välja näha. Ja kujutad sa siis veel ette kui sul kõigele sellele otsa on veel näiteks üks 3 aastane kodus :). Ma arvan et sind ennast ajaks see lõpuks kah nutma. Muidugi ei kirjutanud ma veel siin sellest kui sa ei saa imetada korralikult. Kui nibud lõhki lähevad ja veritsema hakkavad või põletik tekib vms… ma saan aru et ajatakse võrdõiguslikkust taga siin igalpool hetkel. Aga sünnituse ja pärast sünnitust naiste emotsioonide koha pealt võid ilusti oma lõuad kinni hoida. Tervitates kõiki teisi nutvaid pisikeste beebide emasid, Gerle
Kogu see kirjutis oleks võinud üldse avaldamata jääda. Teie firma trademark on ju üksteist mõistev peremudel ja üksteisega arvestamine ning selle reklaamimine kui Marimell. Samas kirjutada pikk postitus sellekohta kuidas osad vanemad nagu ei saaks hakkama või peaks tegema peaproovi või üldse lapse saamisest loobuma kuna närvikava on nõrk näotab selgelt emoismi. Raske on arusaada kuidas mees kes enda naise soove silmist loeb teiste vastu nii kiiritile saab olla. Ka halb reklaam on reklaam ja hoiab pildis aga kurb kui sissetulekut sellise ebavajaliku materdamise najal suurendada proovitakse. Jagame ju vähemustele armastust, äkki tolereeriks siis titeemmesid ka.. Ka neid kes nutavad ja kellejaoks beebiga kohanemine raskem on kui teistel..
Natuke lappama läks seekord, jah. Aga saame aru-saame aru, klikimagnet. Ju on siis loetavus jälle vähenenud.
Naljakas kritiseerida teise nõrka närvikava inimese poolt, kes ise väidetavalt suures deprekas on. Kui sina, Meelis, ei suuda enda jutu järgi depressiooni pärast töölgi käia, siis last suudaksid sa ilma Leenuta veel vähem kasvatada.
Miks Leen imetamise küsimusest osavalt kõrvale laveerib?
Klikimagneteid pole siin blogis enam ammu. Vähemalt mitte teadlikult. Ei oleks osanud elus arvata, et see teema sellise “draama” käima tõmbab ja noh, eks selle draama tekitasid teised, mitte meie :)
Ma ei laveeri kuskile kõrvale, ma eeldasin, et inimesed teavad. Ma ei ole kunagi imetanud, sest mul ei olnud meditsiinilistel näidustustel rinnapiima. Ja see ka ei tekkinud pärast igasuguseid katseid. Olen sellest bloginud:
https://marimell.eu/mida-teha-kui-rinnapiima-ei-ole/
Iga kord ,kui ma loen naistest, kes ü h e lapse puhul halavad raskustest, meenutan esiemasid…ja vaat siis ma tahaks nutta küll!
No aga te kiputegi liiga jõhkralt lahmima ja arvate, et teie elu peaks olema kõigile mudeliks. Äkki üritaksite teinekord aru saada, et inimesed on erinevad? Ja lauset “see inimene ei peaks lapsi saama” tohib siiski öelda vaid sellise vanema kohta, kes oma last halvasti kohtleb. Mismoodi teie poolt nõmedalt kritiseeritud näitleja oma last halvasti kohtleb?
See teine asi, et kuidas sa ei saa aru, et su mees ei ole pereinimene, on juba nii mõttetu ja ebaõiglane irin, et seda ma ei viitsi kommenteeridagi. Nagu te ise poleks elus ainsatki viga teinud…
Mitte keegi ei ole öelnud, et “see või teine ei peaks lapsi saama”. See oli üldistus, mida KOMMENTAARIDES kirjutati.
Meie pole mitte midagi üldse Saara kohta kirjutanud, lihtsalt lugu sai temast inspiratsiooni, ma ei tea, mis draamat see meedia keerutab…
PS! kindlasti ei peaks kõik meie moodi elama :)
Issand kui kahju ja piinlik lausa, et täiskasvanud mehel ei ole oma eluga paremat teha kui võõraste naiste/emade koduse eluolu ja imetamise üle avalikult arutleda. Esimest korda satun siia blogisse ja pidin shoki saama… Silma võtab lausa märjaks, et keegi nii nõmedalt ja matslikult üldse võõra pihta käituda saab. Võta ennast kokku inimene!
Viisakas oleks andeks anda sellele mehele see sõna otseses mõttes rumal (ilmselt ka õel) avalik postitus. See mees lihtsalt teab NII VÄHE emaksolemisest. Sellega ongi kõik öeldud.
Lapsed on nii erinevad ja kogemsued nendega samuti-mõnel on 1 laps kukupai-mega leplik-magab hästi, kõhuvalusi pole-hambad tulevad märkamatult jne-aga teisel just vastupidi -ei saa tulla keegi väitma–et mis see nüüd siis on ,mis sa nutad -eriti veel enam meesterahvas-kes poel ise last kandnud-sünnitanud ning temaga olnud pmt 80%ise koguaeg koos ning samuti kõik see hormoonide möll sees. Minul vedas-mul oli väga lihtne ja tõesti ei pidanud nutma kurnatusest -aga siiski saan ma aru neist , kes nutavad -sest kogemused on erinevad nii ka kaaslased , kes nende kõrval on-ja kahjuks neid isasi ka veel ikka leidub, kes arvavad, et ema kasvatab last ning mina käin tööl ja rohkem tegema ei pea. Igaljuhul ei ole kellegil meesterahval teha “mansplainingut” Ehk rääkida asjadest, mida ei tea ega ole kogenud. Tore kui sinu naisel oli hästi, aga ära mõista hukka neid kel ei olnud-kogemused on väga erinevad.
Meelis ei ole mitte kedagi hulla mõistnud. Ta ei ole kuskil öelnud, et sa oled tont, et nutad kuskil. Loo point on selles, et Meelis küsib, miks te seda teete (ei saa aru) ja abi küsida ei ole häbiasi. Aga nagu selgelt näha, siis inimesed loevad nii nagu keegi neile seda serveerib või nii nagu nad ise lugeda tahavad. Õnneks leidus ka neid, kes said aru poindist :)
Loen esimest korda mõnda eesti blogija kirjutist (sõbranna saatis nii facebookis ringlenud Linea Mamma Baby lingi kui ka lingi siia), sest mind ei ole kunagi huvitanud võõraste inimeste tegemised.
See siin pani mind mõtlema ja tahaksin vastata autori küsimustele -ehk ei tule enam nii rumalaid mõtteid pähe või ehk on vähemalt mõistust sellised kummalised küsimused pereringis ära küsida enne avalikku kirjapanekut.
Olgu veel öeldud, et kui autor tunneb, et peab oma kirjatükki kellelegi välja vabandama, siis peaks vist pikalt-laialt enne läbi mõtlema, kas sellist postitust üldse on tarvis teha.
Samuti võiks veidi mõelda, kui pädev on keskealine (?) mees hindama noorte/värskete/esmakordsete emade kogemusi ja neid valdavaid emotsioone küsimärgi alla panema?
“Esiteks: kus su mees siis on ehk kes pühib su pisaraid?” …”Miks naised siis ikka nutavad, kui neil on mees, kes käib tööl ja tuleb õhtuti koju. Miks?”
–Veel 21. sajandil on sotsiaalseks normiks see, et mees käib tööl ja naine kasvatab lapsi. Info igasugusel tasandil (sotsiaalmeedia, blogid, raamatud, televiisor jne) kiidab “koduseid isasid” taevani, neid koheldakse nagu imeinimesi, kes “nii palju jaksavad”. Ometigi ei pööra keegi tähelepanu naisele, kes on kõike seda kogu aeg jaksanud. Naine on kodus üsna antisotsiaalses olukorras (vestluskaalaseks tõenäoliselt äärmiselt piiratud mõtlemisega väikelaps, kellele ei ole normaalne enda muresid kurta) ja olenemata sellest, et mees tulebki õhtul koju, tundub naise jaoks natuke kummaline oma igavat argipäeva hakata kokku võtma ning kurtma, mida päeva jooksul juhtus -niimoodi on kodused emad siiski ühiskonnast üsna isoleeritud ja kuigi toetav mees tuleb koju, aitab süüa teha, lapsi kantseldada, jääb väga tihti naine oma muredega üksi (kuidas sa kurdad kellelegi 5 päeva nädalas, et lapse magamapanek on ulmeliselt keeruline ilma, et kuskilt abi oleks oodata?). Ehk lühidalt -naised nutavad, sest mees ei ole nende jaoks keegi, keda neil tol hetkel vaja on. Nutavad nad siis, kui mees küll püüab anda endast parimat, aga see ei ole see, mida naisel vaja -näiteks tuleb mees töölt koju, võtab lapsed ja annab naisele “oma aega”, aga see aeg, mida naine tahaks, ei ole võimalik sellistesse ajaraamidesse paigutada (näiteks kui mees saabub kell 7 töölt, ei ole naisel võimalik enam juuksurisse minna) või sellisel moel nautida (näiteks mees tuleb koju, pakub, et võtab lapse ja naine võiks minna end välja tuulutama -teisipäeval kell 8 õhtul väikeses linnas/asulas .. kuhu tuulutama? sõbrannadega veinile? imetav ema? kui järgmine päev on sõbrannadel tööpäev?..).
“Teiseks: äkki ei ole pidanud last saama ehk tee “peaproov”?”
–Mitte ükski proov/peaproov ei anna kunagi päris kogemust, eriti laste saamisel ning laste kasvatamisel. Võid oma sõprade-sõbrannade/õdede-vendade lapsi hoida, palju tahad, aga nende boonus ongi see, et saad nad õhtul koju/oma vanematele tagasi anda. Kuidas saab autor võrrelda üldse võõraid lapsi oma lastega? Kas midagi on kuskil läinud väga valesti, et autor ei taju OMA lapse kasvatamise eripärasid ning tõstatab avalikus ruumis küsimuse, kas targem oleks jätta lapsed tegemata, kui see on raske? Kas autori “peaproov” andis päriselt reaalse kogemuse lapse kasvatamisest ja kui andiski, siis kas autor päriselt on oma last ikka kasvatanud sellisel määral, et ta võiks antud teemal sõna võtta?
“Depressioon?”… “Miks emad nutavad? Mis neid nutma ajab? Mida teha, et enam ei nutetaks?”
— Depressioon ei ole kindlasti see, mis kõik emad nutma ajab. Depressioon on siiski haigus, mitte miski, mis inimestel korraks meeleolu alandab (autoril soovitan tutvuda lähemalt : http://peaasi.ee/depressioon/)
— Emad nutavad, sest nad on kandnud enda sees 9 kuud (enamikel juhtudel) väikest elu, kogenud hormonaalseid muudatusi, mida keegi teine kogeda ei saa (eriti keskealine (?) mees), endast välja surunud/temast on välja lõigatud abitus olekus väike beebi, millele järgneb omakorda meeletu hormoonaalne torm -naise keha on pärast lapse saamist mõnda aega justkui samaaegselt peksa saanud, maratoni läbinud, steroide tarbinud, 3 päeva ärkvel olnud, maailma suurimat õnnetunnet tundnud, näljane, õnnelik kogum. Selles olukorras ei oska naine isegi uue olukorraga tihtipeale kohaneda, rääkimata mehest. “Mis neid nutma ajab?” See, et olukord on nii uus ja miski ei ole neid selleks ette valmistanud, mehe pisarate pühkimisest ei ole kasu, naine ei oska lapsega “õigesti” suhelda (mis on üldse “õige?”) ning keegi meesterahvas otsustab küsida, mis neid küll ometi nutma ajab. “Mida teha, et enam ei nutetaks?” -küsida naiselt, mida tal päriselt vaja on (ja võimalikult palju tema jaoks olemas olla) ning mitte anda hinnanguid (eriti avalikes ruumides) naise käitumisele. Ühiskond on kujundanud niigi palju “sotsiaalseid norme”, mida naised alateadlikult püüavad järgida ning sotsiaalne surve ON suur -siinkohal peaks autor mõtlema, millist mõju see kirjatükk nüüd avaldada võis? Kas keegi, kellel on kohanemisega raskusi, pöördub julgemalt abi poole või tunneb veel suurema ebaõnnestumisena, sest ei oska oma pisaraid autorile (või kellelegi teisele) põhjendada?
Palun-palun mõelge enne, kui postitate!
Soovitan sama – mõelge, kui loete. Kas see on ikka nii üks-ühele ja kedagi mahategev või on point selles, et JULGE KÜSIDA ABI, NUTTA POLE HÄBIASI!
AAMEN x 100 sellele Heldena kommentaarile.
Mind väga hämmastab, et M&M ise aru ei saa, kui võsa selle postitusega pandi. Nagu alati on teised süüdi, et ei oska nende pointile pihta saada. Palun võtke end nüüd kokku ja saage aru, et terve see postitus oli äärmiselt kole. Depressioonis, vanem, tillukeses üürikas terve perega elav mees mõistab hukka noori äsjasünnitanud emasid. Nagu Meelis ise oleks mingi kritiseerija, saagu enne oma elu korda.
Enam iial ei tule ma siia blogi lugema :) tegin seda varem juba igavusest, nüüd on seegi piinlik. Te kaks olete Aasta Madalalaubalised 2019.
Palju õnne!
No vaat kui tore, et oleme saanud aastaid su igavust peletada! Aitäh õnnesoovide eest, sest meie lippu alla ei lase ja jätkame samal kursil! :)
Heldena nij ilusti ja selgelt vastas teie postituses välja toodud punktidele ju???-Pss ei suuda ka 10 korda lugedes aru saada, et teie eesmärk oli edasi anda sõnum, et paluge abi jaa nutta pole häbiasi.. ju ma lihtsaltloll..