Meelis kirjutab: mõjuisikuks olemise emotsioonid ja valukohad
Tegemist on Instagramis tulnud küsimuse/teemaga, millest blogida võiksime.
Oleme me isegi mitmel korral rõhutanud, et ei ole see elu nii ilus midagi kui klantsidel Instagrami piltidel. Muideks, Instas on eraldi teemaviide #keepitreal, kus inimesed näitavad milline on pilt Instagrami tarbeks ning milline on see päriselus. Tihti aetaksegi elu sotsiaalmeedias päriseluga segi.
Ka meie tunnistame, et tihti on pilt ilusam kui päriselu või siis jääb mulje, et millegi tegemine või tulemus oli nii kerge sündima, ent reaalsus on see, et selle tulemuse saamiseks on kulunud tunde kui mitte päevi. Ma ei räägi siin viiekraadises külmas kleidiga poseerimisest, see on käkitegu.
Millised on siis need valukohad või üleüldised emotsioonid, kui sa tegutsed sellisel alal nagu blogimine või mõjuisik? Mis on need asjad, mida me oleme õppinud või millest aru saanud?
Leenu on sellel teemal põgusalt ka varem kirjutanud: Üks asi, mida olen seoses blogiga õppinud
Enamus asju võib olla võlts!
Ma tean, et see kõlab karmilt, aga suurem osa asju mida me sotsiaalmeedias näeme, ei pruugi olla päris. Ei ole ju reaalne, et keegi kena neiu reisib ringi luksulennukite ja jahtidega, puhkab seitsmetärnihotellides.. Jah, ta võib seda teha, selles pole küsimuski. Aga mis hinnaga. Mis on taust? Mulle meeldib seda elustiili kirjeldav meme.
Nimesid nimetamata, jälgime meiegi paari kaunitari, kelle feed koosneb luksuslikest õhtusöökidest, roosibukettidest, helesinise vee kohal asuvast terrassist, iga nädal uutest bikiinidest, valgetest lendlevatest kardinatest, kingitustest mis voodile jäetud.. Aga akna peegeldusest paistab pilti tegev “teenija”. Keegi, kes selle kõik kinni maksab, ei ole sinuga. Pole päevi, nädalaid, kuid. Sa võid ju seda luksust nautida, aga mis elu see on, kui igal õhtul poed linade vahele üksinda. #reallove?
Tasuta lõunaid ei ole! Eriti juhul kui sa ise ei maksa!
Me oleme seda tegelikult varemgi öelnud, et meie puhkame siis, kui me ise kogu reisi eest maksame. See on karm reaalsus ja võimalik, et tundub ülekohtune ja üleolev, aga nii on. Kui ma ise maksan, siis on jumala kama kaks, kas see hommikusöök saab pildile püütud või ei, kas ma näitan millises basseinis ma ujun või ei. Kas ma üldse postitan midagi. Ehe näide – meie viimasest Berliini reisist oli Leenu telefonis ÜKS pilt, seegi voodis lebades aknast välja tehtud ja sõbrannadele saadetud “näe, me ööbime seekord siin”. Sest meil puudus kohustus oma reisi jagada. Me ei olnud saanud lennupileteid suure allahinslusprotsendiga või palutud hotelli poolt endale külla. See kõik eeldab üldjuhul kajastust.
Aasta tagasi käisime me sõbranna sünnipäeva ajal Hedon Spas, olete kuulnud? Ei, sest maksime oma kahe öö eest 230€ ja puhkasime. Reaalselt puhkasime, sest me ei pidanud mõtlema, mida postitada, kas me sellest ikka tegime pilti, kuule, vaata, hommikusöögil saab vahukat, oota, tee pilti..
Ma usun, et paljudele võib tunduda kõrvalt meie elu nii lebo, ah, kõike saadetakse tasuta, igale poole kutsutakse. Jah, see ongi äge, et saame käia ja uusi asju proovida, aga selle taga on töö. See, et see teieni jõuaks, et ma seal olen, pean ma midagi tegema.
Lõppkokkuvõttes üks “tasuta õhtusöök” võib tähendada meie jaoks viietunnist tööpäeva – lähed, oled, sööd, pildistad, tuled koju, kirjutad arvustuse, töötled pildid, paned üles..
“Ah, mis see siis ära ei ole, sööd ja kirjutad ja paned üles, eluraske, eks?” – seda suhtumist kohtame me tihti. Ei, me ei kurda, et küll on raske söömas käia ja sellest kirjutada. Aga lihtsalt, see pole kõik nii lihtne nagu tunduda võib.
Keskmine inimene paneb Insta storysse pildi ja punkt. Mõjuisikul võtab see natuke kauem aega, ta mõtleb, mida ja kuidas postitada, keda tagida ja kuidas mõjuda võimalikult orgaaniliselt. Tihti on raske isegi enda ostetud asju üles panna, sest kardad, et kõik tundub nii #koostöö
Vaata peeglisse
Üks asi on see, et mõjuisik on avaliku elu tegelane ja peab olema oma loodu vääriline ehk see mis kuvandi sa oled endast jätnud, võiksid seda joont hoida ka väljaspool sotsiaalmeediat. Noh, nagu hambaarstil võiksid hambad korras olla ja juuksuril korralik soeng, muidu nagu ei kipu sinna tooli istuma.
Sama lugu on ka meiega. Tegelikkuses ei saa me minna kodust välja nii, et me poleks enne peeglisse vaadanud või üleüldiselt mõelnud, et mis me selga paneme. Üks asi on jah, üritused, kus kirjas ka dresscode, kuid teine asi on niisama avalikus ruumis ringi liikudes.
marimell. eu blogi loeb ca 20 000 inimest (olenevalt nädalast 15-20 tuhat unikaalset külastust nädalas). Need inimesed teavad meid, aga mina ju neid ei tea. Kas te ei arva, et kui ma käiksin ringi nagu kaltsakas, kuid ise blogis räägin kui oluline on riietuda viisakalt, siis ei tekiks sellest probleem? Loomulikult tekiks. Ma pean alati jälgima, kuidas ma käitun, riietun või mida kuskil ütlen, sest see kellele ma midagi ütlen või kellega kohtun, võib olla minu blogi lugeja või just eile minult loo tellinud klient.
See muidugi ei tähenda, et ma alati õue minnes ennast lille löön. Vahest käin ikka dressidega ka, sest lõppude lõpuks olen ka mina inimene ja tahan end mugavalt tunda. Ja kui keegi ka mind näeb, mis siis. Siin võiks siis öelda, et selliseks valukohaks on see, et ma peaksin koguaeg end ja enda tegemisi jälgima. Ja siis imestatakse, miks me pidutsemas ei käi? Või teeme seda välismaal.. Sest seal kehtib vaikimisi reegel – what happens in Las Vegas stays in Las Vegas. Mul on kümme korda mugavam oma nina täis tõmmata Berliini klubis ja kakerdada hommikul metrooga koju kui Lastemaailma ees koos blogilugejaga võidu ropsida. Mitte, et me end nii täis kaaniks, et ropsiks, aga piltlikult öeldes saate aru küll.
Kõik võtab palju kauem aega!
Reaalsus on see, et kuigi internetis tundub kõik nii lihtne ja kerge, siis taust on palju keerulisem. Ka selle postituse kirjutamine võib võtta aega vahest paar tundi vahest mitu päeva. Alustan justkui kirjutamist, kuid siis tuleb midagi muud vahele või mõte enam ei jookse. Pole hullu – alustan uuel päeval uuesti. Aga kui see alustamise päev tuleb alles mitme päeva pärast? Siis pean ma terve loo uuesti üle lugema, et meelde tuletada, mida ma juba olen kirjutanud.
Meie blogipostitused üleüldiselt ei sünni viie minutiga. Kõigepealt ju kirjutad, siis loed üle, siis lased teisel poolel üle lugeda/täiendada, loed veel korra üle ja alles siis vajutad avalda. Kõvasti rohkem võtavad aga aega koostööpostitused. Eelneb koostöö arutelu, siis vajadusel toote/teenuse tarbimine, toodete/teenuste pildistamine, piltide sorteerimine/töötlemine, teksti kirjutamine…
Ja ma ei tea, me ei taha ka mingit kiirelt klopsitud jura üles toppida. Tihti ma näen pildistamise rohkem vaeva, sest ma tahan ka teile kui lugejatele midagi pakkuda. Visuaalset meelehead kui nii öelda. Ma ei taha teha lihtsalt pilti, näed, mina siin, seisan, kreem käes. Seega, selliseid kiirtöid meilt eriti ei saa, et kuule, saad homme postituse teha.. Selliselt tuleme vastu vaid pikaajalistele koostööpartneritele, kelle puhul meil on juba pildipangas pilte ehk olemas.
Kõigil on pohhui!
Ja tulles sisuloome (sh ka pildistamine) juurde, siis vahest on küll kurb, kui oleme vaeva näinud ning mõtleme, et oh, see on hea postitus aga siis vaatame numbreid ja saame aru, et kurat kõikidel on pohhui, kedagi ei koti. See on see emotsionaalselt kurb hetk. Et teed nagu omast arust ilgelt hea asja, aga statistika räägib hoopis midagi muud. Või siis on vastupidine lugu. See kehtib eriti Leenu puhul, teeb mingi emotsiooni pealt postituse ja see on kordades loetum ja haaravam. Istun jälle maha ja mõtlen, et mida ma nüüd valesti/õigesti tegin?
Neela kõik see sitt alla!
Üheks emotsiooniks ning kindlasti ja valukohaks on loomulikult kommentaarid. Ja neid tuleb vahest sisse nii uksest kui aknast ja isegi keldrist. Ilmselt ei tule paljudele ka üllatusena see, et kommentaarid ei ole alati positiivsed. Tihti on need äärmiselt isiklikud ning loomulikult vägagi solvavad. Meie oleme õnneks seda tööd nii kaua teinud ja “peksa” saanud, et nüüdseks on juba suhteliselt suva.
Mida see mulle annab, et mingi loll kuskil netis anonüümselt kommenteerib ja mind sõimab? Ma võtan seda nii, et ma olen justkui terapeut või raviarst, kelle juures see kommentaator käib ning pärast “seanssi” on tal palju parem olla. Vähemalt elab ta end minu/meie peal virtuaalselt välja, mitte oma lapse või elukaaslase peal füüsiliselt. Loodetavasti. Ja seegi on juba võit omaette.
Anonüümsuse taha on lihtne end peita, sestap leidubki internetis hästi palju kurja ja üleüldiselt solvamist, sest seda kõike saab ju teha anonüümselt. Aga mis saaks siis kui kõik peaksid oma nime ja näoga kommenteerima? Teeks siia blogisse ka ID-kaardi põhise autentimise. Enne kommida ei saa, kui oled ID-kaardiga sisse loginud. Kui paljud teist seda teeks? Kindlasti küll teeks, aga kordades vähem ja negatiivsed kommentaarid kaoksid ilmselt üleöö.
Alustavatel blogijatel on eriti raske sellise asjaga hakkama saada nagu kommentaatorid, sest tihti on need õelad ja siis tahavadki paljud alla anda. Aga minu soovitus on kõik see sitt alla neelata, ära seedida ja edasi elada. Peab olema vaimselt tugev.
Sinu jama on ka minu jama!
Meil on siis väikses Eesti paar blogijat, kes ühel või teisel moel satuvad ka meediapilti ning seda loomulikult mitte positiivse kuvandiga. Ikka ja jälle kerkib pinnale mingi jama, millega on hakkama saadud. Kuid mis on selle jama teine pool, seda asjaosalised ise vist ei mõtle.
Ehk siis kui nemad saavad mingi jamaga hakkama, peegeldub see ju ka teiste “ametivendade” ehk blogijate peale. Oma avaliku käitumisega kujundatakse ka teiste mainet. Seega kui blogija X on meediapildis sellega, kui ta tasuta saadud kraami netis müüb, siis paratamatult arvatakse või eeldatakse, et seda teevad ka kõik teised. Kuigi see ei pruugi nii olla.
Või kui blogija X ütleb kellegi kohta kehvasti ja sellest tehakse uudis, siis loomulikult kujundab see alateadvuses kõikide blogijate/influencerite mainet. Lisaks paneme sinna sekka ka selle negatiivsete arvamuste/kommentaaride taluvuse ja ongi üks pudru ja kapsad koos, mida keegi süüa ei taha.
Paratamatult annab ühe inimese teguviis valgust (enamasti negatiivset) ka teistele, kes selles vallas tegutsevad. Näiteks kui Erik Orgu siin oma kringlidraamas oli, siis ma hakkasin koheselt mõtlema, et okei, kui tema magusat vitsutab, siis teevad ju seda ka teised toitumisnõustajad. Keda ma siis usaldada saan?
Proovimine = säästmine!
Lõpetan selle loo siiski positiivsel noodil ja selleks on raha säästmine. Nii meie kuid ka teie. Nimelt on blogijana võimalik väga paljusid asju proovida ja seda tihti nii, et ise soovi ei avalda. Küll saadetakse koju erinevaid PR-pakikesi, siis kutsutakse kuhugi sööma, antakse riideid, kotte, jalanõusid, autosid, tehnikat. See kõik on ju tegelikult väga lahe.
Esiteks saangi proovida asju ja käia kohtades kuhu muidu ei läheks ning samal ajal säästan raha. Raha säästavad ka lugejad, kes siis blogist arvustust või kogemust lugedes teevad otsuse sama asja teha/tarbida või mitte.
Meie teeme selle proovimise töö ära, teie säästate aega ning heal juhul ka raha. Ka meie säästame raha. Oleme sellel aastal teinud väikese tabeli kuhu kanname sisse erinevad teenused ja tooted, mida oleme blogi kaudu saanud. Huvitav on ju näha mitu(tuhat) eurot me aasta lõpuks säästnud oleme.
Kas julgete mingi summa pakkuda? Et mis summa eest meile aastas kingitusi tehakse? Kõik muud teemaga seotud küsimused on samuti oodatud.
23 Kommentaari
Kas sa leiad, et toitumisnõustaja ei tohiks kringlit süüa või miks sa neid ei usalda? Toitumisnõustaja on ka inimene ja kõike võib nirmaalsuse piires süüa.
Kui ma Kuuuurjas Orgut vaatasin, siis oli kahju tast. Aga tema Kroonika artikli põhjal ja kui närvi ta läks, sain aru, et ta on lihtsalt nõme inimene.
See kõik oli mu meelest väga edukas turunduskampaania :)
Sama. Ja nyyd need t-särgid… reaalselt keegi ostab ka neid v???
Mulle meeldivad just need postitused. Võiks rohkem olla behind the scenes postitusi. Selliseid ausaid või vähemasti, mis jätavad ausa mulje (eks te niikuinii kõike rääkida ei saagi ehk siis väga päriselt behind the scenes).
Ehk tundub norimisena, aga kuna kirjutamine on teie töö, siis juhin siiski tähelepanu. VAHEST – see tähendab äkki, võib-olla. VAHEL on see sõna, mida kasutatakse kirjeldamaks olukorda, mis juhtub mõnikord.
Hoiame ikka ilusat eesti keelt, mida kõneleb niigi väike hulk inimesi :)
Olen ka sama viga koguaeg tähele pannud postitustes :)
No näed, ei jää meelde :)
Mulle tundub, et blogija pigem siiski pole meie väikese Eesti kontekstis mõjuisik. St et kahtlemata on blogil oma lugejaile mõju, aga ilmselt mitte kuigivõrd rohkem, kui nt reklaamidel. Kuna inimene loeb blogi huviga ja vabatahtlikult, siis on ilmselt blogi mõjusus reklaamindusest suurem, aga samas on nt suurportaalide ja muu meedia kaudu tuleva mõju märgatavalt suurem – blogilugejaid on lihtsalt tohutult palju vähem arv. Vahel tundub, et blogimine on lugejaile mõnel juhul lihtsalt võimalus oma emotsioone anonüümselt või vähemasti näiliselt anonüümselt kommentaariumisse panna ja tunda rahulolu, teades, et emotsiooni tekitaja ju loeb seda. Vahel on need emotsioonid head ja vahel kehvad, aga mõlemal juhul tundub mulle, et mõjuisiku roll kandub blogide puhul pigem lugeja poole ja blogija peab vaatama, kuidas selle tulvaga toime tulla. Kui aga suuremas plaanis mõjuisikust rääkida, siis mulle paistab järjest rohkem, et meie nutimeelses ja “omas mullis”olemist soodustavas ühiskonnas on mõjuisikud igaühe enda mulli piires: pere või sõbrad või pubeeas vast mõni vinge iidol, nagu ikka ajast-aega :-) …või treener või õpetaja (miks mitte) või ringijuht…Aga meedias esitletud “arvamusliidrid”, poliitikud, muud juhid pigem ei. Moe- ja kokandus- ja muude kitsamate ringkondade inimesed mõjutavad samuti ainult kitsaid ringkondi ja teised tiksuvad nende ala vastu täies ükskõiksuses. Blogijatega on ilmselt sama teema: kitsas ringis kindlasti mõju on, aga pigem vähe.
Aga igal juhul kuulun nende tänulike (ja kes teab,vbl mõjutatudki ;-) ) lugejate hulka, kes aeg-ajalt teid rõõmuga lugemas käib. Tänud!
Selle kohta, et juuksuril võiks hea soeng olla, tahtsin omast kogemusest öelda, et mul just vastupidised kogemused olnud. Suvaliste tavaliste soengute juuksurid teinud palju paremat tööd kui mingite uhkete soengutega. Vahel mõtlengi, et ehk teinekord kehtibki see “heal kingsepal pole kingi jalas” reegel.
No ma arvan, et Meelis mõtles siin korras juukseid, mitte meeletut soengut :)
Loed juttu…mõtled vauu, staar.
Aga siis meenub, kelle blogi see on ja siis see kogu pikk tekst ajab muigele!
Teie blogi puhul on see miinus, et kaugele on näha, et see on lihtsalt töö, ei enam pelgalt hobi. Kõik need teie sisuloomised, spetsiaalsed fotosessioonid, muud ponnistused mõjuvad järjest enam ehttammsaarelikult hambad ristis töörügamisena, “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb…” Teate, ei tule.
Mina loen blogisid, sest see on huvitav. Teise inimese tavaline elu on huvitav. Oli üks blogija, kes iga natukese aja tagant kirjutas põhjaliku postituse sellest, kuidas ta hullunult oma elamist koristas. Väga ehe lugemine oli ja iga jumala kord oli nagu põnev ka veel. See oli sellepärast, et inimene ei pingutanud lugejate pärast, vaid kirjutas lihtsalt oma emotsiooni ja heameele välja. Sa võisid temaga samastuda või temast eristuda, aga see puudutas, sest sa “nägid” seda inimest, ta näitas, mida ta mõtles. Ja tuli välja, et seda sai teha, ilma et ise sealjuures liialt haavatavaks muutuks. Kuniks teemad ei muutunud liialt avameelseks.
Teil on mõned väga hellad ja suured teemad, aga ülejäänu… Blogis nähtav tundub olevat “kõik müügiks”, seega vahel ei julge uskuda ka neid päristeemasid. Kommentaariumis näeb vahel veidi vahetumat palet ka, võibolla seepärast minagi siin ikka veel kiibitsen.
Aga see lugejanumbrite väljatoomine häirib küll. 20 000 unikaalset lugejat. Jah, miks ka mitte. Aga võimalik, et ka vähem. Te ju ei tunnistaks seda. Te ei tunnista eriti negatiivset. Kommentaariumis uluv tuul aga räägib enda eest. Muide, mitte ainult teie blogis, see on igal pool nii. Järjest vähem loetakse, aga seda mitte viitsimise pärast. Lihtsalt me kõik teame, et “inimene töötab”, et saada leib lauale, samas tahab olla mõjuisik ja suunamudija (aasta värdjalikuim sõna), tal on meid vaja, et me midagi teeks (loeks, klikiks, mida iganes), samas kui meie tahtsime lihtsalt teada, mida TEMA teeb.
Ausõna, kui otse öeldaks, et kliki, palun, saan ka leivale võid peale määrida, siis klikitaksegi. Aga kui peenelt suunatakse klikkima ja eeldatakse, et loll ei saa arugi, siis nagu eriti ei taha.
Ma käin tööl selleks, et ära elada. Blogi on kõrvalprojekt, mitte mu elu nagu ta vahepeal oli ja ma end siia ära kaotasin. Praegu mulle meeldib teha, mis ma meeldin. Me oleme alati käinud end pildistamas. Varem lihtsalt pildistas Meelis mind ja mina teda, nüüd käime rohkem koos. Eks ikka juhtub ka selliseid pilte, kus nö koostöö on sees, aga see on pigem sellest, et meil on riided, kleidid, kingad, kotid, koostöös saadud.
Ma olen üldse täheldanud, et inimesed ei viitsi väga kommenteerida. Ma ei ole ka jälginud palju meid nö enne kommenteeriti või palju nüüd, lugejanumbrid on suht samad mis varem. Miks ma peaks üldse pada ajama oma lugejate kohta? Kui keegi tahab, saadan ka GA väljavõtteid, aga üldiselt mind usaldatakse :) Sest noh, saab ju mõõta sooduskoodide vms näol tulemust.
Lao Google Analytics letti, näita kui aus oled. Igaüks võib luuletada igast asja kokku, näita numbreid siis flexi. Klikimagnetid teile ju meeldivad, tee terve postitus oma klikkide ja numbrite kohta. Kui nii läbipaistvad olete, nagu väidate, siis see poleks probleem ja kus siis alles inimesed loeks postitust.
Jumala eest, pole probleemi :D
Siit uus postituse idee teile ehk siis statistika numbrite kohta :)
Teil on jutt alati suurustav ja veidi kaheldav, a’la majanduslik sõltumatus (???), üle 8 miljoni külastuse blogis jm.
Huvitav oleks reaalset tõestust ka näha, lisaks kuidas mõõdate koostööde postituste edukust numbrites jm :)
8 miljonit klikki (ma ei räägi siin unikaalsetest kasutajatest, vaid klikkidest aasta jooksul) blogis pole mingi utoopia, kui ainuüksi sada tuhat korda (unikaalset klikki) loeti toona Triin Tulevi lugu :D
Uuuuhhhh….vat mina nendest klikiandmetest ja lugejaarvudest kohe kindlasti mingit postitust lugeda ei viitsiks ja kaldun arvama, et ma pole ainuke :-P See on ju sama igav, kui tunda huvi nt võõra inimese kinnisvara või palga vastu :-) Kui ise blogiksin, siis enda blogi klikkide ja numbrite vastu tunneksin kindlasti ehedat huvi, aga teiste omad….ütleme, et ilmas on olemas märksa põnevamaid teemasid – isegi ilmateade :-D Aga kui inimesed juba blogivad, siis soovin neile lihtsalt head klikiõnne, ent palju neid on…eeehh, see oleks infomüra :-)
Kuidas kommenteerite antud edetabelit ? https://balticbrands.eu/influencers/ee
Teid pole seal üldse ning tundub täiesti tõene värk. Nagu aru saan, siis Martti+Liina viimasest vlogist toimus isegi auhindade andmine, kus siis Hensugusta auhinna sai.
Tegemist on Instagrami mõjuisikutega, me oleme blogijad, miks me seal üldse olema peaks? :) Meie põhikanal on blogi. Instagram on nö toetav kanal meie blogitegevusele, sest inimesed on harjunud seal olema ja skrollima ja storisid vaatama, me suuname neid sealt blogisse, aga ei ole kunagi isegi planeerinud instagrami kui kanalit kasvatada ja seal nö enda kanda kinnitada. Meie jaoks on tegemist nagu üürikorteriga, kus omanik käseb-keelab-poob- ja laseb ehk tõstab hinda, muudab algoritmi, näitab laike, ei näita jne. Blogis otsustan MINA.
Tänud põhjaliku vastuse eest!
Hmm, miks Mallukas seal siis on, ta ju ka põhiliselt blogija?
No tal on viis korda rohkem jälgijaid ka meist Instagramis näiteks. Ma ei ole tõesti süvenenud sellesse asjasse seal. Mallukas on alati igal pool. Nt seal playnupul, mis oli totaalne juutuuberite üritus, aga said nemadki aru, et ilma Mallukata pole mingit sotsiaalmeediamaailma Eestis olemas :)