Meelis kirjutab: raseda naise vannis istumine viis rivist välja
Loomulikult olin ma enne seda kui Leenu rasedaks jäi kokku puutunud erinevate rasedate ja sünnitustega. Mäletan näiteks üht korda, kui mu kursakaaslane näitas oma vannisünnitusest videot, mulle piisas kümnest sekundist, et pea hakkaks ringi käima ja ma kokku oleksin kukkunud. Video pandi ruttu kinni ja peagi hakkas ka valge pale mu näost taanduma. Vot nii kõva mees olengi, et isegi raseda naise vannis istumine viib rivist välja.
Kunagi sattusin peale ka ühele teisele videole, kus naine hoidis ühe käega uksepiidast ja teise käega püüdis sündiva lapse kinni. Sellest piisas mulle, et kiirelt kanalit vahetada.
Kuid mis siis seekord teisti oli?
Loomulikult oli mul aega 9 kuud, et selleks kõigeks valmistuda. Just vaimselt ma mõtlen, sest kuskil loengutes, ühishingamistes ja joogades ma ei käinud kordagi. Samuti ei lugenud ma eelnevalt ühtegi isadele suunatud raamatut. Sisimas tundsin ma ennast süüdi, et sõbrad kõik toovad ja kingivad ja mina ainult sirvin neid. Kas ma olen nüüd halb isa, kui ma neid raamatuid ei loe? Loodan, et mitte.
Terve raseduse aja tegime nalja, et minu õudusunenägu oleks see, kui Leenu looteveed tulevad vaiba peale. Sõbrad kõik naljatlesid, et noh jah, Leen läheb sünnitama ja mina jään koju vaipa puhastama. Lohutuseks oli see, et osad rasedad ütlesid, et nende veed ainult nirisesid, mitte ei lahmanud nagu Ameerika filmides. Kuid meie veed tulid täpselt nagu Hollywoodi filmis – läraki ja seda kõike keset vaipa. Minu suurim õudusunenägu saigi teoks.
Õnneks ei tulnud neid nüüd NII palju, aga siiski. Viskasin Leenule enda seljast särgi jalge vahele ja siis nagu väike pingviinike patseeris ta vannituppa. Peaasi, et vaip kuivaks jääks. Samal ajal kui Leenu vetsus vesistas, haarasin ma kiirelt kuiva rätiku ja kukkusin vaipa kuivatama. Õnneks plekki ei jäänud ja valudeni oli aega.
Leen ütles mulle kohe, et kuule, mine magama ja puhka, et ma oleks natukenegi ärkvel, kui me haiglasse sõitma peame. Magasin küll, aga alateadvuses ma olin ikkagi ärkvel. Pidin valvel olema, et kohe kui vaja haiglasse minna, siis pean krapstu poiss olema.
Kell 4 ajaski Leen mind üles. Ega mul kaua ei läinud. Leenu haiglakoti koos paberitega olin juba ukse juurde valmis pannud. Hea asi oli see, et õnneks ei olnud ummikuid. Terve tee oli vaba. On mul alles mured eksole :)
Kuigi Leen oli haiglakotti pannud uhked tudu- ja sünnitusriided, siis haiglas uhati talle ikka mingi õudne kittel selga, millega ta nägi välja nagu porgandipeenra vahel tuterdav babuška. Lisaks pani see talle veel 20kg juurde. Polnud just kõige kaunim vaatepilt.
Noh, ma tegin ju pidevalt pilte ja tahtsin, et ta ikka ilus välja näeks. Õnneks ütles arst kohe, et enne kella 8 ei juhtu midagi. Haarasin siis selle kott-tooli või kuidas iganes selle asja nimi haiglas on ja keerasin selle peale põrandale magama.
Olin kuulnud, et kui joppab, siis kindlasti küsige omale praktikanti (või noh, et lubage tal osaleda, kui pakutakse), sest nemad on tublid ja asjalikud. JACKPOT! Viimast päeva oligi tööl üks päris kena praktikant. Teadmiste poolest kena ma mõtlen. Vastas igale mu lollile küsimusele ja abistas Leenut igakülgselt. Super. Ja veelgi armsam on, et ta hiljem Leenule kirjutas ja uuris, kuidas meil läheb.
Vahepeal tehti Leenule epiduraali ja ma käisin kiirelt kodus, magasin natuke väheke mugavamates tingimustes kui palati põrand. Tagasi haiglasse minnes oli Leenu epiduraali mõju juba kadunud ja taas oli ta valudes.
Teate kui jube see tegelikult on. Inimene, keda sa väga armastad, piinleb valudes ja sa ei saa mitte midagi teha. Hoia käest või silita pead või tee musi – mitte miski ei aita ja see on tegelikult nii valus. Ma loodan, et ma tõin mingitki leevendust.
Tean, et mingi hetk karjus Leen, et palun tehke midagi ja võtke see laps mu seest ära. Mina jälle silitan pead ja rahustan, et pole hullu kõik on hästi, mille peale mulle nähvati, et ära näpi mu pead. Noh jah – vähemalt üritasin.
Siis pandi Leen mingile pukile istuma ja siis ta rääkiski, et kurat ma lasen ennast kohe täis. Mina loomulikult kiitsin takka, et lase jah, see on OK. Praktikant kinnitas mu sõnu ja ütles, et laps surub soolte peale ja see on loomulik kui väike kaki tuleb. Ja siis Leenule aitas. Ütles, et tavai, kao välja, ma ei suuda ennast vabaks lasta, kui sina siin tiksud.
Ja nii ma siis saba sorgus koridori läksingi. Loomulikult kõige kaugemasse otsa, et seda kisa võimalikult vähe kuulda. Istusin siis netis ja vaadasin naljakaid videosid kassidest Aegajalt käisin ukse taga salaja kuulamas, et nii mis toimub, mida räägitakse/röögitakse?
Siis tulin ideele, et oh, ma filmin video, kuidas Leen karjub – et noh saan talle hiljem näidata, et sellist kisa tegid. Panin filmima ja siis tuli kisa – kuulsin kuidas Leenu karjus ning selle peal/vahel/keskel kuulsin veel ühte kisa ning siis oli minu jaoks selge – laps on sündinud! Koheselt avanes ka uks ja öeldigi, et palju õnne, te olete nüüd isa.
Ma ei oska neid emotsioone kirjeldada – see oli uhke tunne ja samas nii vabastav. Ma teadsin, et Leenul ei ole enam valus ja see kaua oodatud beebi on lõpuks ometigi käes.
Loomulikult tuli mul ka paar(kümmend) heldimuspisarat, aga ma arvan need olidki hoopis kergendus- ja õnne pisarad. Nagu mu sõber, kes just hiljuti lapse sai, ütles, et lapse sünd on sinu elu ilusaim ja samas kõige koledam kogemus. Nii oligi. Lapse sünd oli väga ilus, kuid sellele eelnev valu ning järgnev verine kokkulappimine oli ikka päris kole.
Kuigi ma väga verd ei talu, siis loomulikult oli uudishimu suur ja ma ikkagi piilusin sinna, kus arst parajasti õmbes ja Leenut parandas. Teate polnudki nii hull. Arvasin, et on hullem. Oli kole jah, aga samas ma ju tean, et see on asjade loomulik käik. Nüüd ma mõistan neid naisi, kes sünnitavad ja räägivad valudest ja sünnitegevusest. Ennem oli selline kuidagi „noh-jah-midaiganes“ suhtumine.
Kokkuvõtlikult tahan öelda, et ma olen ikkagi väga õnnelik, et kaasa läksin ja kogu selle protsessi kaasa tegin – küll mitte jah 100% ulatuses, aga siiski. Esialgu oli küll kuude kaupa jutt, et oh, mina olen tööl ja ei saa tulla kui sa sünnitad, siis täna ma mõtlen, et ma oleks ikka väga-väga kahetsenud, kui ma kaasas ei oleks olnud. Soovitus meestele – minge sünnitusele kaasa. See kogemus on seda väärt.
Pärast lapse sündi oli selline tahtmine, et helistaks terve telefoniraamatu läbi ja teataks kõikidele, et ma olen nüüd isa. Nii hea ja uhke tunne oli. Aga kuna meil oli kokkulepe, et hoiame asja võimalikult vaikselt, siis teatasin ainult kahele sõbrale.
Järgmisel päeval käisin kodus ja võtsin kaamera kaasa, et beebsust paar klõpsu teha. Telefoniga tegin ma 132 pilti alates sellest kui Leenu haiglasse läks – pluss siis hiljem kaameraga. Aga neid pilte me teiega ei jaga, sest need on meie pildid. Teie peate natuke veel praadima :) Mõelda vaid, Ashton Kutcher näitas oma oktoobris sündinud beebit alles mõne aja eest. Mitte, et me mingid megastaarid oleks, aga andke aega :)
No hea küll, ühte pisikest kaadrit jagame teiega :)
Nüüd algab aga suurem töö ja laps tuleb ka üles kasvatada. Juba olen üle elanud unetuid öid, uniseid tööpäevi ja palju kisa. Teate, see kõik ei ole üldse nii hull, kui ma arvasin. Taaskord tuleb tõdeda, et asjade loomulik käik ja sellega peab arvestama ja elama. Meie uus elu. Kolmekesi.
Üks asi veel, mida ma tahan mainida, millele ma ise üldse ei mõelnud. Kõik räägivad alati naiste haiglakotist, et pakkige seda ja teist kaasa, aga mehed? Kes meie asjade eest hoolitseb? Leen pakkis mulle küll kaasa paar särki, pesu ja sokid, pesemisasjad, aga…
Alles haiglas olles sain aru, et meeste haiglakott peaks ka olemas olema ja sisaldama endas järgnevat:
tuduriided (eriti kui olete harjunud alasti magama, arstid ja ämmakad voorivad sisse-välja selle palati vahet)
pardel või habemeajamisvahendid
hambahari/pasta
pesemisasjad
paar särki
pikad ja LÜHIKESED püksid (haiglates on beebide pärast üsna palav!)
plätud
miski meelelahutus (ajakiri, raamat, ipad)
Haiglas olles kui laps magab on lihtsalt nii igav. Kui toas veel telekat ka pole, no siis on ikka päris karm. Jah, oled naisega nunnu ja hoiad kaisus, kuid ühel hetkel sureb käsi ikka ära ja siis on hea seda näiteks elule turgutada netis videoid või filme vaadates.
FUN FACT OF THE DAY: ühel hetkel kui ämmakas Leenul avatust kontrollis ja Leenul samal ajal valuhoog tuli, oli korraks naljakas – ei saanud aru, kas tal on nüüd mõnus või valus, kui ta seal uuuuuhhhaaaahhhhuuuuuhhhh tegi :P
Kui kellelgi on küsimusi, siis jätke need kommentaaridesse või ask’i.
Ja nüüd kõik lapsi vorpima :)
17 Kommentaari
:) kle Leenu sul igati lahe kirjamees kodus. Kirjeldas kõike nii muhedalt ja lugedes oli mul pidevalt muie näol.( tean, et pole ilus naerda mul veel omal need 2 aasta tagused valud meeles) aitähh Teiel, et oma kogetut, emotsioone ja kirjutisi jagate!
Super Suured Õnnesoovid ka siit Soomest Teile sinna :P Olete tublid ja vahvad :D
kusjuures ma pole kohanud varem sellist listi isa haiglakoti kohta, väga tore! ja beebi pilti muidugi ärge avaldage, kollane meedia jookseb kohe tormi ja kommentaatorid saavad end välja elada
Nii hästi kirjutatud. Huvitav on lugeda seda mehe vaatevinklist. Edu ja jaksu!
Hehe, mina purskasin nutma kuskil keskel :D Elasin nii kaasa! Aga tõesti, Härra võiks oma titeblogi teha, väga kaasahaarav!
Mul tulid ka pisarad silma.
Väga ilusti kirja pandud lugu. Hea kohe lugeda. :)
Väga lahe! Tähtaeg läheneb ja loodan, et minu mehel ka sama vahva seal saab olema :D
Pean ka lisama, et väga tore lugemine oli. Hea on lugeda meesterahva kirjeldatud juttu (seda eriti palju ei leia). Mul on endal juba päris palju tähtajast üle ja kardan päris kõvasti oma elukaaslase pärast, et jummal seda teab mis sõnad nendel jubedatel valuhoogudel suust välja libisevad, kuidas see talle mõjub jne… Kuid loodan, et oleme mõlemad tugevad ja suudame üleelada kõik haiget tegevad sõnad, mis tulevad kontrollimatult suust välja :)
Iga tahes, tänud siia kirjutanud isale, väga hea lugu oli :)
Ma ütlen kohe ära, et sa ropendad nii, et maa on must ja su mees pole ilmselt seda poolt sinus näinudki, kuidas sa möirgad nagu karu ja saadad ta väga väga kaugele :D aga kõik on lõppkokkuvõttes chill :)
Liialdada ka ei tasu ;)
Väga vahva ja sisukas jutuke . Tore on lugeda ka meeste arvamust ja nägemust antud olukorrast. Minu abikaasa käis esimese lapse sünnitusel kaasas ja nüüd kohe-kohe peaks ilmavalgust nägema teine lapsuke. Abikaasa tuleb sel korralgi kaasa:)
Nõustun teistega, huvitav oli lugeda ja hästi on kirjutatud! Sai kohe oma mehele seda postitust jagatud, kes peab varsti minuga sama läbi tegema :)
Ma oma meest välja ei saatnud… tundsin et lasen ennast täis ja ei saanud midagi teha aga selle peale ei tulnud et mees välja saata, ta oleks ilma jäänud ju oma lapse sünnist ka sealjuures. Jõle piinlik oli aga no pole midagi teha…
Mul mitte ei tulnud väike junnike vaid kõht läks lahti ja ikka kohe täiesti lahti. Hoolimata sellest et olin enne 2756x vetsus käinud. Elu kõige piinlikum kogemus. Vanasti tehti naistele klistiiri, tänapäeval enam mitte :D
Parem üks korralik junn kui korralik pasarahe :P Sellepärast!
Ja isade pakkimisnimekirju ikka päris palju maniti kui me enda nimekirja koostasime :)
Väga asjalik lugu ja ma usun, et kui mõni peagi isaks saav mees juhtub seda lugema, siis kindlasti võtab see temalt pisut pingeid maha :)
Mina pean ütlema, et minu mees oli sünnitusel super tubli ja temast oli väga palju abi just lõpu osas, kui ma meie poega välja pressisin, ilma temata oleks olnud palju raskem, kuna ma olin smauti väga väsinud.
Samas on väga hea kui naine tabab ära, et mehe juuresolek on pigem takistav asjaolu ja sünnitusel on ALATI kõige targem kuulata oma sünnitavat naist! :)
NB! Minu mehe suurim hirm enne sünnitust oli, et ma hakkan teda sünnitusel sõimama ja solvama, kuid läks hoopis nii, et ta ei kuulnud minu suust küll ühtki karmi sõna enda aadressil, ise ka imestasin ;) (kuigi protsess kestis kokku 2 ööd päeva valutamist)
Edu ja kuhjaga kannatlikkust oma pisiskese Ime kasvatamisel – kogu vaev ja rõõm on seda väärt :D
2 päeva pärast 6 kuuseks saava poja ema!
Ärge näidake jah last, muidu tituleeritakse hetkega perekool.ee foorumis maailma koledamaks beebiks.. Või siis II maailma koledam beebi.. Või siis jagate Mallukaga esikohta maailma koledama beebi konkursil.. ;)
(Isiklik arvamus: vb äsja siia ilma saanunud beebid on veits miniatuursed 80 aastased vanainimesed, aga veidi kosumist ja siis on kõik beebid maailma ilusamad olevused).
ups, just panin pildi üles :D