Meelis kirjutab: see vana hea – oma kodu! Meie endale või teie meile?
Aina enam ja enam tunnen ma üht veidrat tunnet seoses selle koduga. See ei ole isegi mitte niivõrd tunne, vaid pigem küsimus, mis mind painab ja tekitab kehva tunnet. Kelle pärast me seda oma kodu tahame: kas enda või lugejate pärast?
Mina isiklikult tunnen meeletut survet selle kodu osas. “Pean elama omas kodus muidu suren 2020” oleks selle tunde nimi. Aga kas see on normaalne? Ja miks ma seda tunnet tunnen? Loomulikult tänu blogile. See muidugi on natukene ka meie endi teha, sest ise me ju sellest kirjutame.
Aga reaalsus on see, et kui me mõnda aega sel teemal ei kirjuta, tuleb ikka mõni kiri või kommentaar, mis uurib, kaugel see oma kodu asi on. Ja see tunne on rõhuv. Päriselt ka.
Ühiskond ja inimesed on see, mis surub mulle peale, et ma pean elama omas kodus ja käima päevatööl jne. Sinna sekka loomulikult ka mõned suured ninatargad, kes järjepidevalt käivad siin kommenteerimas ja meile nina alla hõõrumas, et me oleme ikka nii saamatud ja nemad on nii tublid. Vaadake, iga inimene on erinev ja iga inimese kodu saamise lugu on erinev. Oleme ju ka meie erinevad teist ja ka meie kodu saamise lugu on erinev.
Osad saavad kodu, kui lähevad kõrge palgaga tööle, saavad laenu jne. Teised koguvad aastaid ja lähevad alles siis panka. Kolmandad kasutavad oma vanemaid (pluss sääste). Seoses vanematega on ka siia blogisse tulnud küsimusi, et miks mina oma vanemate maja panti ei pane või kuidas iganes – tagatiseks ei anna. Enamasti me nendele küsimustele ei vasta, kuid kuna viimasel ajal on neid jube palju tulema hakanud ja kui me neile ei vasta, siis minnakse veelgi rohkem närvi. Aga ma siis teen lühiülevaate, miks me ei saa minu vanemate poolt mingit kinnisvara kasutada.
Nimelt tegi minu ema 2014 aasta novembris (sellal, kui Leenu ootas Hedonit) koos isaga testamendi (abikaasade ühistestamendi) ühele kolmest õest, meie perekonnatuttavad või kaugelt sugulased, ei teagi täpselt. See sugulane saab pärast minu ema surma endale nii Veerenni tänaval asuva nelja üürikorteriga suure maja kui ka Tartus oleva kahekorruselise elamu. Tegemist on abikaasade vastastikuse testamendiga, mis tähendab, et pärast teise poole kadumist, ei saa elus olev poolt ainuisikuliselt seda muuta. Kui siis ainult kinkida. Seda aga minu ema kindlasti mitte ei tee, sest noh… põhjus on ainult üks ja ühene. Ma olen koos Leenuga. Leenu on paks, harimatu ja loomulikult ka loll. Väidetavalt on tal isegi AIDS. Seda arvas ta ca 9 aastat tagasi, sest ei julgenud sama wc poti pealegi istuda, kus Leenu, sest kartis paksult AIDS’i saada. Sellele lisage juurde see, et ema sõnul ei ole mina oma vanemaid kunagi elus aidanud, Hedonil on täiesti kohutav nimi ning saategi paar pisikest põhjust, miks mina isiklikult ei saa oma vanemate olemasolevat kinnisvara mitte mingil moel kasutada. Ja mistõttu jään ma sellest ka tulevikus ilma. Aga vähemalt keegi saab õnnelikuks. Eile linastunud “Tõde ja õigus” pani muideks vägagi mõtlema teatud asjadele, mis leidsid aset sealsel ajal, kuid ka tänasel päeval. Tegelikult ei olegi mitte midagi muutunud. Inimesed ja nende iseloomud on ikka ühesugused.
Seega ongi meie ainukene variant seda raha ise teenida ja koguda. Koguda aasta, kaks, kolm… Või kui tänaseid kinnisvara hindu vaadata, siis 10 aastat. Kas te leiate, et on normaalne küsida 3-toalise korteri eest Tallinna äärelinnas ligi 200 000 eurot? Ilma mööblita!
Nagu ma juba ka ütlesin, siis iga inimene, iga pere ja iga kodu otsimine on erinev ja kõiki ei saa ühe puuga mõõta. Seega ei ole mõtet tulla kommenteerima, et vot, meiega oli nii ja meiega oli naa ning teie olete lihtsalt lollid. Oleme, siis oleme. Oleme järelikult terve elu olnud.
Aus vastus on see, et kui neid hindu ja pankade suhtumist laenude andmisesse vaadata, siis ei saa me niipea mitte midagi. Seega, kui me suudame aastas panna kõrvale 10 000 eurot, siis peaks saama 180 000 eurose korteri/maja… kõigest 18 aastaga. Viie aastaga saaksime siis 50 000 sissemaksuks aga, kas me siis ka pangast laenu saame? Selle peale ei saa ju kindel olla. Kas selle ajaga läheb kinnisvara turg üles või alla? Viie aasta pärast vihatakse meid veelgi enam, sest no kuidas ei ole võimalik, et ise nii vanad ja oma kodu ei ole. Lubamatu käitumine.
Ja nii me siis siin olemegi. Ühelt poolt mina, kes ma saan neid numbreid vaadates aru, et oma kodu aastal 2020 ei ole reaalne. Teisalt on siin hunnik lugejaid, kes meile lihtsalt kaasa elavad, kui ka neid, kes igal sammul rõhutavad, et me PEAME oma kodu saama. Kes seda siis tahab? Meie endale või teie meile?
Üheks ideeks olekski see, et me lihtsalt ei kirjuta sellest oma kodu asjast enam ja ongi kõik. Pole teemat pole ka kommentaare ning pole ka survet. Tegelikkus on muidugi see, et neid kommentaare ikkagi tuleb. Nii tavalistelt lugejatelt kui ka meie oma tuttavatelt. Seega on see mitte kirjutamine lihtsalt ajutine lahendus.
Mina sooviks kogu sellele teemale lihtsalt pausi teha ja pisut aega lihtsalt vait olla. Lihtsalt elame oma elu selles headuses või viletsuses, kuidas kellelegi, aga vähemalt elame ilma mingi rõhuva surveta, et peate elama omas kodus, muidu ühiskond teid omaks ei võta.
Üks huvitav mõte ka… Meil on päris mitu sõpra ja tuttavat, kes on maaklerid. Kuid mitte ükski neist ei ela omas kodus. Huvitav miks? Maakleritena saaks nad ju parimad kohad ja diilid, ent ometigi pesitsevad nad kõik üürikates. Paneb mõtlema onju…
61 Kommentaari
Kodu peaksite tõesti ISE tahtma, mitte kellegi pärast.
Eks kodu saamine nõuabki pingutust, vaevalt see kellelegi kergelt kätte tuleb. Loobutaksegi mõneks aastaks reisidest (mitte kõigist ei pea), et sissemaksu koguda jne. Mina näiteks ei kujuta ette, et elaks lõputult üürikorteris ja veel 1-toalises. Olen elanud küll, kui laps oli aastane. Siis otsisime suurema üürika. Ostmiseni jõudsime hiljem.
Lisaks ainus koht elamiseks pole Tallinn. Okei teie elu kõik keerleb selle piirkonna ümber aga ka Keila, Saue, Kiili, Saku jms on rongi/marsa kaugusel. Samuti käiakse Raplast igapäevaselt Tln.
Keeruline on aga lapse pärast oleks hea oma kodus olla.
Eks rahvas kraaksub ka seetõttu, et te pole enam 20a, kes alles saamas jalgu alla vaid varsti olete selles vanuses kui laenu maksepikkud aina väheneb ja üldse raskem saada laenu vanemana. Ise laenu võtsin siis samamoodi viidati vanusele.
Eesmärgiks võtate siis küll selle kodu ka saate ükskord! Kuuse all ju päris pole, seega take it iisi :D
Meelis: Ega ei ole ka linnast väljas enam need hinnad teab mis soodsad. Näiteks täna nägin just Facebookis üürikuulutust, kus Arukülas (Raasiku vald) on 2toalise korteri rent 500 eurot. Seega võib järeldada, et hinnaralli aina jätkub.
Meelis: Muideks ei tasu nii kinni olla selles ühetoalise korteri numbris, et see on ÜHEtoaline. Meie ühetoaline võib olla isegi suurem kui mõni KAHEtoaline. Seega, kas 39 ruudune ühetoaline või 30ruudune kahetoaline? Lihtsalt tundsin, et pean selgitama, kuna paljud on kinni selles numbris üks.
Kòik asjad elus tulevad siis kui on òige aegKùll see oma kodu ka tuleb sellel òigel ajal….Igal juhul soovin ,et teie tegemisi saadaks edu ja te olete super inimesed
Miks sa arvad, et laenu saamiseks peab teil 50k sissemaksuks olema? Tänu Hedonile peaksite Kredexi käendusel ju 10% sissemaksuga saama. Ma küll ei ole teie blogi ja eluga nii kursis ja ei tea, kas käite ka palgatööl või ongi blogi teie töö, aga ega see laenu saamine nüüd nii raske ka pole. Me ostsime maja umbes pool aastat tagasi. Tegu pole küll Tallinnaga, aga maja hind jäi sinna 100k kanti. Meil on kolm last, mille puhul väitsid mõned tuttavad, et see tähendab laenu saamiseks kindlat ei’d. Väiksemaga olen mina alles lapsehoolduspuhkusel. Lisaks oli meil juba üks väikesem kodulaen kaelas korteri näol, kus siis sel hetkel elasime (see oli küll müügis, aga ega pank seda arvestada tol hetkel saanud). Minu palk on on kolmekohaline number ja mees teenib alla 2000. Ja meil ei tekkinud mitte mingit probleemi ega tõrget laenu saamisel.
Ma ei ütle, et nui neljaks, te peate oma kodu ostma. Kui teile meeldib üürikas, siis palun väga, igaühele oma. Lihtsalt hetkel jäi mulje, et see laenu saamine on nii raske ja keeruline, et selle taga kogu asi.
Mina sain 4a tagasi 0 sissemaksega Kredexi kaudu, Seb pangast. Noore pere laen vist oli tol ajal see laenutoote nimi. Üksi võtsin, 2last ka olemas. Palk Eesti keskmine. Teil kahepeale sissetulek ilmselt palju suurem.
Kui on stabiilne sissetulek siis pole see laenu saamine midagi raske. Iga kell maksaks laenu kui võõrale inimesele nö musta auku. Laenuga saab see asi ükskord omaks ikkagi. Vajadused muutuvad, saab müüa alati.
Kui korteri suurus teid ei häiri siis ostke ka pisike korter, ei pea kohe 4-toal Penthouse olema :) Mõistlikud kommunaalid aga maksate laenu, mitte üüri.
Leenu: Meil on firmal hea käive, aga meie isiklikud pangakontod just ei hiilga, see aga on see, millest pank huvitub. Ma homme blogin sellest lähemalt.
Meelis, kas sa oled lapsendatud laps? Ma ei kujuta ette, et lihane ema ja isa nii teeksid.
Meelis: Tead, see teema on nii pikk ja kohati ka keeruline. Täna kui ma olen üle 30ne, siis saan ma paljudest asjadest aru. Aga mis tehtud see tehtud. Nagu ma ka kirjutasin, siis vähemalt keegi saab õnnelikuks. Ja mina saan õnnelikuks mingit muud moodi.
See tõestu hullumeelne, kuidas ema oma poega kohtleb. Õnneks neil endal Leenuga armas pere. Kaotajaks on see ema ise, kes oma mürgi sees elab.
Hetkel on kinnisvara täitsa üle võlli hindadega. Meelis väljendas nii hästi oma mõtteid, et tundsin kohe seda survet mis inimesed on talle ja Leenule pannud. Oleks tõesti mõistlik see teema ajutiselt pausile panna. Raske on elada teiste inimeste ootustes. Vanemad kes survestavad suhtes olevaid lapsi, saamaks lapselapsi või minna nende arust juba ükskord mõistlikule tööle. On palju lugejaid kes on saanud oma kodu ammu. Kui laenu anti lihtsamalt või saadi päranduseks või ühel kooselu kaaslasel juba oli kodu. Ei teatagi kui keeruline on laenu saada ja kui ebamõislik oleks praeguste hindadega osta. Kiidan heaks ka teie elukorralduse, et sinul on pigem paindlik töö ja Leenu käib põhikohaga. Tean kui keeruline on kui on Hedoni vanune laps ja vanemad käivad täiskohaga tööl. Seega, laske edasi. Ja veel.. Kui endal oma lähisugulastega isegi suhted head siis enamus tuttavaid vöib välja tuua rohkem ebaõnnestunuid peresid kui neid kus on armastus ja mõistmine.
Meelis: Tänud!
Huvitav on tõesti asjaolu, et siin blogiski loen ma kommentaare sellest, kuidas kõikidel on hästi läinud ja kõik on kohe laenu saanud ja kõik on üleüldse nii kerge ja võrratu. Miskipärast ei kirjuta keegi sellest, kui laenu ei anta või on ostetud maja/korter, kus tekkisid probleemid. Keegi ei julge jagada seda kui neil ei ole kõik nii plaanipäraselt läinud. Huvitav miks? Võiks ju!
No see su vanemate käitumine on täiesti lubamatu. Arvestades tema kinnisvara hulka siis ühe korteri antku sugulasele kui nii väga tahab anda, aga ülejäänu kasvõi Hedonile kui sulle ei taha kinkida. Ei saa mina aru, kuidas üks ema nii teeb. Kas sul oli isaga parem läbisaamine?
Aga sellest säästuaastast. Arvestades ikkagi teie reisimise ja shoppamise määra. 3 kella Meelisel aasta lõpus..milleks?! Siis suudaksite 20k ka aastas kõrvale panna. Meelis läheks aasta alguses tööle ja oleks 6 kuud sissetulek ja küll te siis laenu saaks. Mul just tuttav ostis 2 nädalat tagasi Hõbemetsa tutikasse majja 2-toalise 100k. Te saate kasvõi välja rentida selle kunagi. Ju need maaklerid ei suuda raha koguda ja sissemaksu maksta. Sa võid ju heade pakkumistega kursis olla, aga kui elad palgapäevast palgapäevani siis pole kasu.
Meil on mehega maja ja korter üüril ja tahaks veel korteri osta, et üürile anda. Pole 4 aastat reisil käinud. Üritan võimalikult vähe laristada just uue korteri ostu eesmärgil.
Ma usun, et kui te tõesti veidi veel pingutate, siis saate oma kodu ja võtke kasvõi vaheetapina korter, mille saate osta.
Ma isiklikult küll pigem reisin ja naudin elu kui punnitan ja virelen hambad ristis, et mammonat koguda. Kellele või milleks? Mul on enda korter olemas, sain päranduseks vanatädilt, Tallinnas, kesklinnas. Kui ei oleks saanud, siis võimalik, et oleksin tõesti võtnud ühel hetkel laenu ja midagi ostnud. Midagi mõistliku hinnaga ja kindlasti mitte kesklinna. Täiesti võimalik ka, et elaks senini üürikas. Inimestel on üks elu ja minu jaoks isiklikult on emotsioonid, mugavus ja selle elu endale meelepäraseks elamine kõige tähtsam. Kellel on surres rohkem asju võistlusel ma ei viitsi osaleda, milleks :)? Kui aga kedagi teeb just kogumine ja võimalikult palju omamine õnnelikuks, siis täitsa ok ka see valik loomulikult. Niiet mõelge pigem ka, mis teid õnnelikuks teeb. Mingil hetkel teil ilmselt tuleks vähemalt kahene üürikas võtta, Sest tean omast kogemusest, et koolilaps tahab privaatsust, oma asju, oma sõpru oma tuppa külla kutsuda jne. Edu :)!
Leenu: olen täiesti nõus, et suuremat üürikat on mingi hetk vaja :)
Väga kahju, et vanemad ei aksepteeri sinu valikuid elukaaslase näol. Olin kunagi samas olukorras, kui mitteaksepteerivateks poolteks olid minu tuttavad ja ka inimesed, keda ma ise ei teadnud. Kuulujutud, kus räägiti, et miks see tüdruk küll sellise mehe endale kõrvale valis ja mis tal küll arus on. Eks need alguses segasid ja häirisid, kuid lõpuks on see siiski minu elu ja mitte keegi teine ei tea, kuidas minu ja elukaaslase suhe ju tegelikult välja näeb. Teised ei näe ega tunne seda. Niiet mis õigus neil kobiseda on, eks. Nüüd oleme juba üle kaheksa aasta koos olnud ja endiselt rahul :)
Meelis: Nendes kuulujuttude osas olen ma sinuga ühes paadis. Olen ka mina enda ja Leenu kohta selliseid jutte kuulnud, et anna olla. Mina keeran lihtsalt selja ja lähen edasi. Las nemad räägivad, aga meie oleme ikka koos.
Aga miks te end nii Tallinnaga seote? Tegelikult see blogitöö annaks iga eestimaa nurgas ära teha ning kui ma ei eksi, siis ka marimelli tööd annaks kaugtööna teha? Ma ise vaataks mõnda väikelinna. Nt Võrus on väga palju endiseid kuulsuseid sisse seadnud. Alex Lepajõe elab seal metsade vahel jne. Või mõni teine linn. Kohila või siis väiksem asula nagu Kiisa jne. Olen enam kui kindel, et seal saaks mõistliku elamise tunduvalt soodsamalt, aga samas kõik hüved on ikkagi olemas poodide ja lasteaedade ja kõige muu näol.
Muidugi, kõike saaks. Aga ma ei näe end maal maal elamas :)
Mainisid, et miks ei räägita probleemidest mis ostes tekkinud jne. Minule näiteks ei meenu tutvuskonnas ühtegi juhust, et kellelgi oleks mingeid jamasid olnud. Ühel tuttaval uues korteris tekkisid ehituslikud probleemid aga need likvideeriti garantii käigus. Olid praod lagedes jms.
Neid olnud ikka kes kohe laenu ei saa aga pangast saadi info, mis teisiti võiks olla ja nähti vaeva ning saadi see laen mõne aja pärast.
Eks juhuseid igasuguseid.
Enamik ikka rabeleb ise! Vanemaid sisse tuua mängu on veidi imelik – kaks täiskasvanut inimest peavadki ise hakkama saama!
Oma ema otsuseid siin kirjutades just kui ootate haletsust aga milleks? Olete hakkama saanud ja peate edaspidi saama punkt.
Teiseks see oma kodu 2020 ütles su enda naine välja, mitte lugejad :) aita siis teda selles! Miks antud jutus pole seda pointi, et pead tööle minema?!?
Ja ma ei tea mida te otsite aga teie hinnad on ikka liiga üle pakutud! Suvaline link super asukohaga korteriga palun: http://www.kv.ee/3195424
Leenu: eks see oma kodu 2020 tuligi sest survest, et kõik ootasid ja eeldasid ja ma mõtlesin, tavai, miks mitte. Kui ma reaalselt uurima hakkasin, siis sain aru, et veits rutakas..
Me ei otsi mingit haöetsust, lihtsalt see teema on väga tihti päevakorras olnud ja Meelis otsustas selle lahti kirjutada :)
See sinu toodud korter…
Absoluutselt nõus, ilus, elatav, asukoht hea, hind… mitte nii meeldiv. Vaata mu arvutuskäiku, päriselt, ma ei leia, et see oleks hea diil.
31,4K oleks vaja sissemaksuks, okei, meil on pool ja Kredex annab pool. See teeb laenusummaks 125 600€:
Keskmine kuumakse koos kindlustusega 807,79 eurot
Laenuperioodi maksed kokku koos kindlustusega 193 869,71 eurot
sh intressikulu 49 223,06 eurot
sh kindlustusmaksed 19 046,65 eurot
Kindlustusega kuumakse erinevus 79,36 eurot
Kust sa neid laenumaksu summasid vaatad? Meil on 135000 laenu juures kuumakse veidi üle 400 mingi 20 euri kindlus juurde. Teise korteriga koos maksame üle 700 ja laen on pea 200000. Seega see sinu 807 eurot kuus ei saa tõele vastata!
Kasutan seda ja saan võtta laenu 20ks aastaks, ära unusta, et ma olen muldvana :D ja no suures plaanis, aasta-kaks siia sinna ja intressi % nii oluliselt ikkagi seda kuu summat ei mõjuta, 700 või 800 pole suures plaanis vahet.
https://www.seb.ee/kalkulaatorid#laen-koos-kindlustusega
Ja meil on 30a tõsi. Saime ehk viimase aastaga seda isegi :D ma ei tea muidugi, mis see pankade piir on. Aga esimene korter oli nt 25 aastaks.
Mina ikka leian, et kui oma kinnisvara omada tuleb lihtsalt kuskilt alustada. Kohe ja kõike meie palkade juures see ei toimi! Ostsime ise esimese kodu tavalisse majja, avasime köögi ja tegime remonti. Nüüd üürime. Ise saime uude majja suurema. Samm sammult, samas ei ole ma veel muldvana aga oma kodu tunne olemas :)
Üürida on ok aga mingi piirini? Kas sa nt kujutad ette ennast 60-65aastaselt üürikorteris? Minu jaoks see nt hirmutav kui peaksin sellises vanuses kuskile kolima kui omanik otsustab müüa :O
Kui vana sa siis oled? Ma olen 37, võtsin LHVst just laenu 133 000, sissemaksega 18 000, mille kogusin kahe aastaga ja kuumaks on 541.
36 olen. Eks see muidugi oleneb intressiprotsendist jne, ma kasutasin ju suvalist netikalkulaatorit.
Laenusumma oleks 141 300 ikkagi. Kredex ei anna 10% sissemaksuks, vaid käendab 10%. See tähendab ikkagi, et 90% on laen ja 10% sissemaks.
Praegused hinnad on tõesti kõrged ja viimasel ajal üha enam tõusnud. Samuti lähevad pankade kriteeriumid rangemaks laenu andmisel. Eks mingis punktis hakkavad hinnad langema kui majanduslangus kätte jõuab, aga siis jällegi ei anna pangad kergekäeliselt laenu ja intressimäärad tõusevad samuti.
Laenu saamise kohapealt läheb osadel lihtsamini kui teistel tõesti. Meie saime nt laenu ilma sissemakseta ainult lisatagatisega ning sissemaksu osa saime siis omakorda kasutada sisustuseks. Sissemaksuga oleks küll igakuine laenumakse väiksem, aga kokkuvõttes ei ole olulist vahet kas maksan igakuiselt rohkem või maksan selle osa korraga ära – sellisel juhul oleks küll tulnud mõnda aega tühjas korteris elada.
Kuna olen alles 23. a ja laenumakse saab tasutud juba 48. aastaselt, siis ca 5 . a plaanis oleks kolida juba majja/ridaelamusse, kuigi otseselt selleks vajadust ei ole, kuna 3 toalises korteris on kahele ruumi piisavalt, aga oma maja ikkagi mõnusam.
Sellest avaliku surve jutust saan tegelikult aru, aga ilmselt siin mängib roll see, et mitte keegi peale teie ei tea 100%, mis teie eludes täpselt toimub. Kõik nõuanded on tehtud ja kaudse info põhjal. Minu omad ka, mida kohe jagan.
Mina Meelise asemel läheks aastaks palgatööle, min 1500 eur neto ei tohiks olla probleem ja aastaga oleks siis rohkem kui vaja koos sissemaksuks, kui muus osas jätkate senist kulupoliitikat. Ei juhtu selle blogiga midagi, kui ei panusta nii palju kui täna. Midagi ikka jõuate kahe peale.
Mina tahaks väga soetada ühte üürikorterit investeeringuna ja just vaatasin, et milliseid kortereid saaks 80 000-ga. Üllatuseks oli valik päris hea. Silma jäi näiteks selline, millelt saaks kindlasti 500 eur kuus üüri küsida:
https://kinnisvara24.delfi.ee/korter-müük-tallinn/240317435
Mina teie asemel ei otsiks ideaalset ja lõplikku varianti, vaid lihtsalt teeks esimese sammu ära ja hiljem saab ju müüa ja edasi liikuda.
Lisaks ei ole mõistlik hoida 10 000 eur kontol, sest inflatsioon sööb seda korralikult. Kui lähiajal kasutada ei plaani, soovitaks investeerida, kasvõi aktiatesse või võlakirjadesse. Viimased garanteerivad kindlad 6% tulu aastas ja hinnalangust pole karta (LHV või Inbanki võlakirjad)
Leenu: Just hommikul lugesin, et see mull peaks varsti lõhki minema, et kõik tahavad kortereid osta, et neid välja üürida. Kui Ukraina tööjõud minema läheb, pole nende korteritega enam muhvigi teha, mis kõik rendil on..
https://arileht.delfi.ee/news/uudised/intervjuu-peep-sooman-naeb-ohtu-osad-inimesed-kaituvad-nagu-nad-oleks-eufoorias?id=88538193
Ma liigutasin seda kogutud raha juba praegugi ja on plaanis investeerida lühiajaliselt veelgi. Natuke ikka toodab juurde :)
See korter – 500€ mina nt keelduks maksmast :)
Leenu alumisele kommentaarile:
Ei tunne mitte kedagi, kelle üürikorteris elaksid ukrainlased. Ise ka neid ei võtaks ja nende ärakukkumises ohtu ei näe.
Tallinna elanikkond aina kasvab, ei usu isegi 1% võimalust, et liikumine muutuks maapiirkondadesse ja seega ei karda üürnike puudust. Üliõpilased, noored pered jne, jäävad alati eksisteerima, kes ei jõua ise korterit soetada, aga vajavad elukohta. Jah, üürihinnad võivad langeda, aga seni kui üür katab ära pangalaenu, pole põhjust muretsemiseks.
Oluline on olla õnnelik. Ma ei usu, et teie laps on õnnetu, et oioioi, ma elan 1 toalises üürikas, mul pole nö oma kodu. Minu arvates pole üldse vahet. Suure laenu orjamine pole ka tore. Meie elame 2last+2täiskasvanut, 2 toalises korteris. Väga palju on kuulda nurinat, et millal siis suurem pind tuleb. Mu ema eriti stressis. Aga meil on lastel isegi oma tuba. Me ise ei näe probleemi. Miks peab elama üle võimete. Tuleb elada nii, et oled õnnelik.
Issand kui hea on selliseid kommentaare lugeda. Meil on ka tegelikult kahetoaline korter, lihtsalt ilma seinteta, aga Hedon ütleb kogu aeg – siia tuppa ja minu tuppa :D Seega, tema jaoks me ei ela kööktoas :)
Praegu on laenu väga väga raske saada kui sul pole tagatist/sissemakset. Lihtsam on korteri ostu puhul. Aga kui tahad pooleliolevat või ka nullist maja ehitada, siis on vaja ikka lisatagatist. Lühikokkuvõte. Oleme 2 korral laenu küsinud. Esimesel korral öeldi et koguge 1 aasta et pank näeks et seda suudate, ja iga kuu lõpuks peaks kontole jääma arvestatav summa. Teisel korral küsides oli riski liiga suur, kuna töötame samas kohas ja lisatagatist teil pole. Oleme omalkäel edasi ehitanud, mõtleme hoopis korteri ostuks laenu küsida, sest siis oleks maja näol lisatagatis olemas, korteri annaks üürile ja pärandaks lapsele.
Oma kodu on tore. Samas, ma arvan, et veri ninast väljas ei pea ka pingutama, et seda saada. Ma olen oma elus mitmes üürikas elanud, ei ole kunagi üheski ennast halvasti tundnud. Kuigi, kui laps suuremaks saab, siis ilmselt ühel hetkel tuleb teil ikkagi kodu välja vahetada, vb see on siis hetk, kui mõelda üürikas vs oma.
PS. Ma peaks vist oma vanemaid iga päev tänama, et nad mulle normaalse kasvukeskkonna tagasid. viimasel ajal on nii palju lugusid vaimsest/füüsilisest vägivallast, mida laste peal kasutatakse. Ma lihtsalt ei kujuta sellist lapsepõlve ette.
Väga hästi kirjutatud, leian ennast samalt mõttelt-kelle pärast seda oma kodu vaja? Ma olen oma üürikorteriga nii rahul. Sageli aga tehakse suured silmad, et polegi oma korter, ometigi laps juba on. Lisaks veel kui üürikorteris remonti teed, imestatakse, et kelle jaoks. Ma olen rahul ja ei kavatsegi ennast enam halvasti tunda, et laps ja vanust on ja oma kodu pole. Usun, et see kodu tuleb kunagi õigel ajal kuid igapäev stressates kindlasti mitte kiiremini.
Kredexi käendusega sissemakse teie jaoks 10%. Koguge aasta veel, saate 20 000 kogutud, mis ongi teie sissemakseks ja saate selle 200 000 eurose korteri. Meil elukaaslasega oli kahepeale palk 2000, kui saime osta 150 000 eurot maksva korteri Tallinnas ja oleks saanud ka kallima. Majal muidugi suuremat sissemaksu vaja.
Leenu: ma ei raatsi osta nii kallist korterit, see pole ju reaalselt seda väärt! :)
Siis on veel lihtsam ju, kui odavat korterit soovite.
Meil on 85000 korter, millest 13000 maksime Kredexi toetusega sissemaksuks. Laenu võtsime 22a peale ja kuu laenumakse koos erinevate kindlustustega on 331 eur. Üürikas olles maksime u 400 eur iga kuu.
Väga palju oleneb ikkagi baasintressist. Nii võib kuumakse kõikuda oluliselt.
Meil oli ka aastaid surve, miks ei osta kodu. Kui rääkisime, et selleks on vaja tagatist või sissemaksu. Ometigi oleks nad saanud kinnisvaraga aidata.
Üks miks ei tahetud anda polnud abielus siiamaani pole (üle 20 aasta vabaabielu, minust see ei sõltu ).
15 aastast elasime üürikas. Üürikas ütles omanik, et paneb korteri müüki. Meil oli just 3 laps sündinud. Öeldi, et korterit ei panda kunagi müüki. Müügi asi pani mõtlema, nüüd peab proovima ja minema panka jutule, tuleb mis tuleb.
Üllatuseks saime positiivse vastuse, oli vaja kinnisvara tagatiseks. Õnnestus saada kinnisvara tagatiseks. Kahjuks kui saadi teada, et saime kodu ja kinnisvara tagatiseks. Oma vaheline suhtlemine ( õdedega) kadus kuigi kõigil on omad kodud.
Elamine pole suur aga enda oma .Pidev hirmus elamine, et tullakse ühel päeval, et aeg välja kolida ja hakkage omale uut otsima, oli kurnav.
Tean, mida tunnete, kui kinnisvara kirjutatakse ainult ühe nimele. Kuigi on öeldud see maja jääb kõigile.
Te olete inspiratsiooniks paljudele ja ühel päeval on olemas see, mida vaja.
Leenu: Sa vist said veits valesti aru, aga jah, point on sama. Meelis pidi terve lapsepõlve rügama ja tegema, sest kõik pidi talle jääma. Ainus laps ju. Ometigi-ometigi.
Minu arvamus on selline- iga inimene pärandab oma vara, kellele ta tahab! See õigus on õnneks meil kõigil olemas. Minu abikaasa läks ka oma emaga minu pärast pm riidu- ma ei lubanud ämmal oma nina meie ellu koguaeg toppida ja ette dikteerida kõike. Tulemuseks oli riid, suhete katkemine ja pärandist ilma jätmine. Minu abikaasa ei saanud kodust kaasa midagi. Õnneks ei jäänud ta seda põdema vaid töötas end ise üles ja nüüd on tal, mida oma lapsele pärandada. Ja seda ilma oma vanemateta! Aga selle taga on suur töö, niisama ei tooda kandikul midagi. Parimat!
Lihtne valem kõigile. Kui korter maksab rohkem kui sama korteri üür 20 aastaks, siis on see ülehinnatud ja ei tasu osta. Paljud teevad selle vea, et kujutlevad justkui omatav kinnisvara oleks tasuta. Bad mistake.
Oma korter võib minna kuradi kalliks. Ja eriti kui see üürile anda (mida tihti reklaamitakse).
Siinse blogi peamine publik on muidugi naispoolne ja väikese pädevusega ehitustöödes, hindadest pole neil suurt aimu ja, mis kõige parem, neid ei pea ise maksma;) Mis nii viga paukuda.
Ma olen naine, ostnud nüüdseks kaks korterit. Kõik jõukohased maalri- ja mööbli restaureerimise tööd olen teinud ise, muude remonditööde eest maksnud oma isiklikult teenitud rahast. Maksnud alguses ka korralikult kooliraha soss-seppade töö eest. Nüüdseks on mul oma kindlad remondimehed teada, keda usaldada saan. Ühtlasi ei tea ma vähemalt oma tutvusringkonnast ühtegi paari, kus naine oleks ülalpeetav ega teaks midagi hindadest, aga noh, see on minu tutvusringkond, eksole.
Igaüks elab, kuidas oskab ja paremaks peab. Nii kau kuni see on seaduspärane.
See eespool viidatud korter https://kinnisvara24.delfi.ee/korter-müük-tallinn/240317435 – mina ka poleks 2-toalise eest nõus 500 eurot kuus üüri maksma, sest lisanduvad ka kommunaalmaksed jm kribu-krabu, nii küüniksid elamiskulud kaheses 600+ kanti, mis on normaalsest kaugel. Küll aga oleksin ma valmis seda ostma, sest laenu tagasimakse jääks alla 300 euro ja sellise hinnaga üürikorterit praegu nagunii ei leia. Osta on igal juhul odavam kui üürida. Lapsega noor pere võib Kredexi käenduse olemasolul sisse maksta vaid 10%, hinda saab kuulutuses olevast alati pisut allapoole tingida – osta oleks ka praeguste hindade juures ikka odavam kui üürida.
Kui mina oleks teie olukorras, et 10 000 juba sissemaksuks olemas ja ainus mure, kuidas laenu saada, siis teeksin kõik selleks, et mõlemad saaksid täiskohaga tööle. Pank soovib poole aasta väljavõtteid – no pool aastat kannatab ju iga inimene palgatööl käia? Pärast seda ei tule keegi kontrollima, kes kus töötab, tähtis on vaid, et oma tagasimakseid korrektselt tasute, muu ei huvita siis enam kedagi. Leiate ikka ju võimaluse, et pool aastat keskenduda sellele, et teenida kumbki kätte 1000-1300 eurot – sellest peaks pangale rohkem kui küll olema, et laenu anda, arvestades, et teil on vaid üks laps ja pole muid laene-liisinguid. Selle poole aastaga paneks veel nii palju kõrvale sissemaksuks kui vähegi kannataks, sest mida suurem olemasolev summa ette näidata on, seda parem. Saavad alla 1500 teenivad kahe lapsega üksikemadki laenu, miks te siis ei peaks saama. Suurim probleem panga silmis teie puhul ilmselt ongi ikka piisava tõestatava sissetuleku puudumine – nemad ju naturaalmajandusse ei süvene ja seda ei arvesta, et parka ja igakuised juustud-jogurtid saate tasuta, sest see voog võib igal ajahetkel lõppeda.
Alla 100 000 hinnaga on kolmetoalisigi valida kümneid ja kümneid, mis siis küll enamasti remonti vajavad, aga nt 120 eest saaks Mustakal Pöörise tn ka uue, kui see nii oluline on. Ise alustaksin küll kehvemast-odavamast korterist, millest ise laheda elamise remondiksin, siis edasi müüksin ja parema ostaksin, aga olen aru saanud, et teid vist oma kätega remondi tegemine eriti ei vaimusta?
Leenu: asi pole vaimustumises remonti teha, vaid selles, et kui ma ostan 100K eest korteri ja 20K eest remonti teen ja sisustan, siis nagu.. where is the point? Kui ma saaksin sama raha eest korraliku, kus ma tean, et juhtmed on paigaldatud max paari aasta eest ja kuskilt ei lähe lühisesse ja torud ei ole kuskil seina taga nii vanad jne..
Pank tahab hetkel 12 kuud, 6 kuud on helesinine unistus viie aasta tagusest ajast.
Meil vaatsas oma pank küll 6 viimast kuud, teisest pangast taheti vist 12 kuu väljavõtet.
LHV küsis poole aasta väljavõtteid just praegu.
Ja LHV polnud enne mu kodupank.
marimellidel on sada põhjust, miks üürikas on parem kui kõik muu, ühte ei taha keegi palgata, teine on alamakstud ja ei oska palka küsida, õnneks valio toidab last
See on sinu arvamus :)
Ütlete, et firmal hea käive, aga teie pangakontodel pole nii hea seis. Ometi ma saan aru, et selle natuke üle 10 000 euro kogusite ju oma pangakontodelt aastaga kokku mingile säästukontole? Seega pidite saama panna iga kuu pea TUHAT eurot oma pangakontodelt säästukontole! Ja LISAKS oli teil võtta oma pangakontodelt ka raha, et osta süüa, riideid, maksta üüri ja reisida! Kuskil on mingi möödarääkivus, sest selle järgi peaks teie pangakontodelt päris suured rahad läbi käima ja miks siis pank laenu ei anna :S
Leenu: sa oled valesti aru saanud :)
Blogisissetulekutest 30% läks säästukontole.
Paljudes maades tavaline, et inimesed elavadki vaid üürikates, eestlane on see, kes tahab omada. Aga seda ka lihtsalt pôhjusel, meil puuduvad sotsiaalsed garantiid. Katsu sa nt. pensionist maksta àra üür ja samal ajal ka hing sees hoida, teostatav aga kas ka inimlik, see on kaheldav. Minu jaoks eluase “pensioni sammas” ja lisaks ka lastele garantii, mis iganes juhtub, siis kas jààb see neile vôi ei pea nemad muretsema, kuidas saab nt. makstud hooldekodu arve.
Üürikas elades peab alati sellega arvestama, et saabub kiri “koli kuu aja pàrast vàlja” ja siis istud oma kompsude otsas ja otsid uut üürikat, kus algab sama surnud ring. Oma kodus valid ise, millal kolid ja kas üldse (no juhul kui ikka laenu maksad), millal teed remonti ja kas üldse teed.
Minule isiklikult üürikates elamine ei istu (sai elatud 7 aastat) meeldib stabiilsus ja meeldib oma kodus teha ise otsuseid. Enda lapsepôlv möödus omas kodus, kus siiani hea kàija ja tahan seda sama pakkuda ka oma lastele, kài rànda ja tee aga alati peab olema oma “kindlus”.
Ja jutt, et enamus saanud tagatise vôi sülle kukkunud pàranduse, ei ole vàga pàdev. Mina just tunnen 90% ulatuses inimesi, kes ise kogunud sissemaksu, kui see on eesmàrk on see teostatav (eriti kui kaks inimest seda koos teevad). Ja kui juba praegu oled 36, siis kiire arvutiskàik, kui oleksid koguma hakanud 25 a. siis 27/28 oleks olnud juba oma kodus ja tànaseks oleks makstud 8 a. laenu, lisaks kiire hindade tôus ja tànase seisuga elaksite vàikse laenukoormusega suuremas omas elamises.
Aga eks otsuseid ja valikuid teeb siiski igaüks oma elus ise, on inimesi, kes ei suuda elada alla 300 ruuduses majas ja teine elab 40neses koos kolme lapse, mehe ja veel koera ja kassiga. Pàevalôpuks on küsimus, kelle jaoks elad, kas enda vôi teiste jaoks, kui meeldib elada üürikas, ilma laenuta, siis nii ongi. Mina nii ei tahaks ja suudaks aga samas ma ei vaata viltu inimesi, kes nii soovivad
Tead, kui ma olin 25, siis oli mul maja.. Ei eeldanud, et sellest ilma jään. Kui Meelis oli 25, oli temal samamoodi teadmine, et tulevik on selles osas kindlustatud ja me ei mõelnud laenu võtmisele või oma kodu ostmisele. Elu aga ei lähe alati nii nagu sa eeldad. Elus juhtub asju, mis ei sõltu sinust. Mõni vale otsus ja oledki ilma oma kodust.. Aga mis sest enam. Pole ju mõtet rääkida, et näe, oleksime võinud siis hakata koguma (muidugi oleksime), aga siis olid meil muud mõtted ja plaanid.. Elame ikka hetkes :)
Ma olen ennem ka rääkinud sel teemal, et mul mees töötab pangas ja ei ole midagi see nii roosiline, et kõik saavad laenu. Need, kes saavad: paljudel annavad vanemad sissemaksuraha või lisatagatise või päranduse (kes siin kriuskavad, et kuidas teie küll ei saa…). Võite siin hõisata küll, aga vähesed näevad reaalselt ise vaeva (nt. mina ja minu mees, olime 27 vms, kui enda kodu(laenu) saime). 0 abi vanematelt, 0 pärandust. See oli väga väga väga raske. Ostsime ka täiesti uue kodu, et ei peaks remonti tegema. Võtsimegi selle eesmärgiks.
No nii raske ka sissemaksu koguda ei olnud. Olime mehega 24 ja 25, kui maja ostsime (100k väikelinn, 10a vana maja). Sissemaksu kogusime ise, polnud kellegile teisele loota. Kogumise ajal käisime reisimas, muidugi muid kohustusi peale üürikorteri tol ajal ei olnud.
See, et teil oma vanematega metsa läks ja pärandust loota pole, on muidugi kurb…
Samas, kui teie vanemad oleksid noorena elanud hetkes ja mitte mõelnud sellele, et võiks ikka oma kodu olla (isegi kui nad omakorda said kinnisvara päranduseks, oleksid ka nemad võinud selle ju lihtsalt maha müüa ja hetkes elada), ei oleks teil 25-selt olnud isegi mitte seda “teadmist, et tulevik on kindlustatud”…
Millist tulevikku te Hedonile tahate? Kas seda, et tal on tulevikus 2 vanemat, keda halval juhul ta peab hakkama tulevikus ülal pidama (kunagi ei tea, mida elu toob, aga laps peab oma vanemate eest hoolitsema) ja kellel pole pole isegi oma eluaset? Rääkimata sellest, et tal võiks olla mingi lootus mingisuguselegi pärandusele…
Mina ise olen saanud täpselt 0 eurot pärandust ja tänu sellele mõtlen väga tõsiselt sellele, mida ma saan praegu teha selleks, et olla võimalikult väike koorem oma lapsele tulevikus.
Mina ei saa aru, kuidas vanemate pärandusele loota? Vanemad võivad elada vabalt 80-85 aastaseks (või kauemgi), see poleks mingi ime. Sel juhul saaks paljud oma päranduse ca 50-60aastaselt :D Et siis oma noorele perele poleks sellest ju midagi kasu, kui see pärandus ca 30 aastat liiga hilja tuleb :D