Isegi kui ma aasta alguses 55 kilo kaalusin, mida ma muidugi ei usu, siis 26. septembril Eesti saabudes ja oma vanale kaalule astudes, vaatas vastu 58 kg! Täna, kaks nädalat Eestis olles, sain rõõmustada, vastu vaatas 56!

Kambalda tähendas lõputul hulgal friikartuleid, neid ma sõin iga päev seal köögis olles ja suurem osa Kambaldas söödust oli ikkagi rasvane + metsikud alkoholikogused, mis mu kõrist alla läksid. Ikka rummi magusate pealejookidega, suhkur ja noh, mohhijtod!

Viimase kahe nädalaga olen ma ilmselgelt vähem joonud kui Kambaldas ja Tais, ja pigem valget veini või klaasi šampust, kui mingeid eriti kaloririkkaid jooke. Igatahes on tulemus näha. Nüüd on 3,2 kg veel ideaalkaaluni ja kui ma selle 21. novembriks saavutaks, oleks super. Kahe aastaga ideaalkaalus!

Aga tegelikult on see 3,2 kilo mu nahk kõhul, mida ma kuskile panna ei saa ja sellega midagi teha ei saa… See lihtsalt on. Kuigi peeglisse vaadates pole see üldse nii õudne, siis piltidel on see näha, nagu oleksin rase. Vaadake ise:

Eelmisel nädalal lähenes mulle Krista Lensin, kes küsis – sa pole ju rase? Mina: EI! Krista: ma teadsin seda, inimesed on minult küsinud, ma olen ikka öelnud, et ei ole, Mari-Leen räägiks mulle! No selles viimases pole ma väga kindel, aga rase ma ka ei ole!