Mis Hedoniga siis täpselt juhtus?

Kes veel ei tea, siis nädal tagasi kukkus Hedon nii õnnetult, et peab nüüd mõnda aega kipsiga ringi kolistama. Õnneks on ta laps, kõik luud paranevad kiiremini, on nõtkemad ja taastumised kergemad. Ainult kannatust ja aega on vaja.

Kolmapäev, 20. november. Meelisel on palavik, köha ja nohu. Tahan teda säästa ja pakun hommikul, et viin ise Hedoni lasteaeda, ole ometi üks päev lihtsalt kodus, ära pista nina välja ja proovi end ravida. Jõuan 8.30 tööle ja päev tundub nagu iga teine.

Hedon ja tema lasteaiakaaslased sätivad end lõbusale pärastlõunale ja sõidavad trolliga Löwenruh parki mängima. Kell 10:40 heliseb õpetaja telefon ja ta ütleb, et ei saa praegu rääkida, sest on lastega mänguväljakul, mõtle kui keegi kukub, kes siis vastutab.. Ja lõpetab kõne.

Kell 11 helistab Meelis ja ütleb, et pean pastaka nurka viskama ja kohe Löwenruh parki tormama, sest Hedon kukkus. Mis täpsemalt, ei tea temagi. Õpetaja oli helistanud ja öelnud, et kukkus hullusti. Tellin takso.

Jõuan kohale, Hedon on lihtsalt õnnetu, ei nuta enam. Selgub, et ta kukkus 50cm kõrguselt alla, käsi jäi selja alla ja oligi korras. Õpetaja ütleb, et no ei jõudnud püüda.. Õpetajad on ta käe kombe varrukast välja saanud sikutada ja läbi pikavarrukaga särgi on näha paistetus. Õla ja küünarnuki vahelisel alal. Mõtlen, selge, luu pooleks. Kutsun kiirabi.

11:25 on Hedon juba kiirabiautos ja väga vapper, nuuksub ainult: „ärme särki küll katki lõika!“ Arst lohutab teda, et siis saab ju emmega šoppama minna ja uue särgi osta. Särgi varrukas lõigatakse katki. Väliselt ei ole mitte midagi peale väikse muhu küünarnukist natuke ülevalpool näha.

Hedon vaatab täie tõsidusega kuidas talle kanüül paigaladatakse, piiksatab korra ja juba on jälle nii põnev, et nutmiseks pole aega. Valuvaigisti teeb oma töö.

Kell 11:50 jõuame Tallinna lastehaiglasse kust meid suunatakse röntgenisse, kus selgub ametlik diagnoos – õlavarreluu distaalse (ala)otsa murd. Parema küünarliigese nihkega suprakondülaarne murd. Ees ootab operatsioon.

Kuna ta sõi viimati kell 9, on vaja oodata vähemalt kolm tundi. Õnneks on tal tegelikult lõunauneaeg ja valuvaigisti rahustab piisavalt ja palatisse jõudes jääb ta kaisus suht kiirelt magama. Minu õnneks ärkab ta alles 14:40. Pole enam palju jäänud.

Täpselt kell 15:00 astub tuppa hooldaja ja teatab, et nüüd on minek. Hedoni suu tõmbab korraks nurgad allapoole, aga ta leebub peagi kui hooldaja pakub, et emme läheb toob lemmiksööki. Luban teda Happy Mealiga oodata.

Selle aja peale on Meelis juba kodus hulluks läinud ja ütleb, et paneb maski ette ja tuleb, maksku mis maksab. Ta jõuab täpselt nii, et Hedon on operatsioonile viidud ja meie saame kiirelt mäkis käia. Operatsioon pidi olema lühike – 10-15 minutit narkoosi minek, 10-15 minutit operatsioon ja ärkamine.

Mu ainus mõte sel hetkel on see, et mõtle kui mul ei oleks raha, ei oleks autoga meest, ei oleks taksoraha, ei oleks mäkirahagi.. Kui õudne, et mõned peavadki nii elama. Kurb. Väga kurb. Jõuame tagasi enne Hedonit.

Ärkamine võtab tal umbes tunnikese aega, aga ühest Happy Mealist ei ütle Hedon kunagi ära. Pole vahet, et pole reede. Täna võib.

Ööseks jääme haiglasse, Meelis läheb koju kaks minutit enne kui liftid enam ei sõida. Hommikul öeldakse, et saame koju, aga aeg venib nagu tatt. Kell 12 saame lõpuks minema.

Lähme otsejoones Magdaleena haigla vastas olevasse jalakabinetti, et osta ortoos. Ma ei tea nende hindadest midagi, mõtlen juba õudusega kuidas see 80€ maksab. Aga ei, meil on retsept – 1,90€ palun!

Kui kaks esimest päeva oli Hedon nagu väike vanainimene, aita püsti, keera, too süüa, sööda, juua, jooda.. Siis kolmandal päeval otsustame minna lasteaeda külla, sest kõik lapsed on talle joonistanud, et ta ruttu terveks saaks. Jõuame täpselt siis kui lapsed välja sätivad. Hedon JOOKSEB kohe koos nendega, ronib ühe käega redelist ja laseb liumäest alla. Mis kips, mis vanainimene. Ma olen elus, kamoon!

Eelmise nädala vlog ongi suurest Hedonist ja haiglast ja operatsioonist ja..

Õpetajaid ei süüdista

Kohe samal õhtul kui õnnetus juhtus andsime me Instagram story vahendusel ka lugejatele teada ja ma sain kümneid kirju, kas ma süüdistan õpetajaid või et nii normaalne, et ma seda ei tee. Nagu misasja? Mul isegi ei tulnud see mõttesse?

Minu jaoks on õpetaja püha. Kui ta paneb lapse nurka seisma, „alandab teda“ kui käsib tunnis püsti seista, siis jah, ma leian et see on õige. Õpetaja peab end kehtestama ja laps peab aru saama, et on piirid ja vanematele inimestele vastu ei hakata.

Õpetaja on see, kes on sinu lapsega kaheksa või enam tundi päevas, ta on nagu asendusema, kes tegeleb sinu lapse muredega, rõõmudega, annab vajadusel enda kaelast salli kaela ja külmetab ise. Õpetaja on kõige tähtsam inimene lasteaiaskäiva lapse elus. Tänu õpetajale saad sina käia tööl, teenida raha. Tänu õpetajale on sul võimalus keset päeva minna juuksurisse või massaaži. Õpetaja on minu jaoks nii oluline tegelane meie elus, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna ja neid ära tänada. Kuidas ma saaksin teda süüdistada õnnetuses, mis lihtsalt juhtus.

See oleks võinud juhtuda Meelisega mänguväljakul, minuga mänguväljakul, õpetajaga mänguväljakul, lapsehoidjaga mänguväljakul.. Kellega iganes. Mulle meeldis ühe blogilugeja kiri, ta rääkis, et ta mees oli lapsele lasteaeda järgi läinud ja tal oli põse peal sinikas.. Ja mees ei saanud aru, mida need õpetajad teevad seal, et nad ei märganud seda sinikat ja kuidas see üldse sai tekkida.. Naine vastas talle siis selle peale, et oota, kuidas see eile sai juhtuda, et kui sa temaga jalutamas olid ta kukkus näoli asfaldile. Kaks korda. Kuidas? Siis vist sai mees ka aru, et eee.. jep, juhtub!

Vahelepõikena, olime eile poes ja Hedon keeras ennast täpselt mulle käru ette ja sai põsele ka korraliku sinika. Ikka korraliku! No juhtub, ega ma meelega talle käruga otsa ei rallinud ja ega tema meelega enda pead vastu kärunurka ei tagunud. Juhtus. Asjad juhtuvad.

Disainime riideid

Kuna üks särk lõigati juba kiirabiautos pooleks, siis selle varruka eemaldasime me hiljem kodus. Kuna aga keeruline on üldse midagi selga saada, siis.. Otsustasin, et ühel särgil võib ju veel varruka maha lõigata, ja pigem siis juba pika varrukaga särk, et teisel käel jope all soojem.

Jope on tal muidugi ainuke mis natukenegi eest kinni mahub üks Didriksonsi softshell, mille me viimane kord kombedega kauba peale saime.. Nagu ka videost näha oli, siis otsisime poest kangast, millest lasta talle mingi soe parkamoodi asi teha..  Ma ise disainisin :D Ühe varrukaga. Õnneks on Meelise jõuluvanakostüümi autor mega osav ja võttis selle projekti rõõmuga vastu. Pealegi.. Midagi on ju vaja lapsel järgnevad kuu või rohkem kanda ja kombe talle sedasi selga ei mahu praegu.. Seal ülemisel pildil kus ta kombega on, seal tal on käsi kõrval, aga kipsiga koos küljele.. ei mahu eest kinni.

Eile hommikul oli muidugi nii külm õues, et endal tahtis nina peast kukkuda. Polnud midagi teha kui Bredeni meriinopluusi varrukale ka kääre näidata. Mõtlesin, et tellin kohe uue, siis mõtlesin.. milleks. Aega on. Võib-olla polegi sel aastal enam vaja ja siis jälle sügiseks väike. Kui käsi korda saab, siis vaatame edasi!

Nädal hiljem

Täna sai siis nädal operatsioonist ja käisime uuesti sidumas. Tundus, et kõik on nö korras, kips võeti ära, need metallvardad olid ikka hirmus paksud ja jubedad sealt välja turritades. Puhastati ja seoti uuesti. Nädala pärast on uus sidumine, kahe pärast röntgen. Selgub, kuidas kasvab. Kahe nädala pärast on esimest korda lootust, et võetakse need vardad välja.

Üldiselt ennustati nädal tagasi paranemise ajaks 4-6 nädalat. Meil on aega täpselt seitse (okei, tänasest kuus), sest siis lendame Sharm El Sheikhi. Mõtlesin juba, et ostan selle plastikortoosi igaks sajaks juhuks.. Jumal, ma mõtlen õudusega selle hullumeelse lapse peale, kes hotelli jõudes endale heal juhul kätised peale tõmbab ja sukeldub. Vesi on muidugi paranemisele hea, aga ma kujutan ette kui kange see käsi võib kuue nädala pärast olla ja kui raske saab see harjutamine olema. Samas, vaadates teda praegu, siis lastel käib vist kõik kiiremini.

Aitäh kõikidele kaasaelajatele ja heade soovide saatjatele, oleme need kenasti kätte saanud! Elu läheb edasi ja nagu Hedoni näitel näha, siis ei ole kips mingi haigus. Kõik saab tehtud!

17 Comments

  1. Mulle nii meeldib see, kuidas sa lasteaiakasvatajatest kirjutasid. Ma ise töötan lasteaias, kahjuks mitte kasvatajana, aga vaadates, mida kõike nad laste jaoks teevad- mängivad, õpetavad, arendavad lapse kõne ja oskusi, siis ma olen täpselt samal arvamusel. Kasvataja ei ole süüdi lapse kukkumises, meil lapsevanematel juhtub ka ,et laps sinuga koos olles kukub.
    Kiiret paranemist Hedonile! :)

    1. Minul on samad mõtted. See, et laps on lasteaias ja kasvatajate pilgu all, ei tähenda et nad on vati sees ja midagi ei juhtu. kasvatajatel on ikkagi a la 20 last, kel silma peal hoida, sinul vanemana tunduvalt vähem. Ja kui sinu valve ajal juhtub, siis mis ime see on, et lasteaias juhtub ka. Ja see, kaebame ig pisiasja peale … ausalt ka???? Kes inimesed te olete, et iga asi tuleb suure kella külge panna. Minul on väga hea meel, et minu lapse hoida on range ja vajadusel distiplineerib. Laps oskab käituda ning oh üllatust, läheb iga päev tema juurde rõõmsal meelel.

  2. Hedonile head paranemist!
    Aga ma küsiks hoopis, mis firma komplekt tal seljas on? Mul kodus üks suur auto-ja bussifänn ja pole leidnud ägedat veel.

    1. See on Lindexi mingi 2-3 hooaega vana komplekt, mille ma kunagi suvise soodusmüügi ajal tellisin “ette”, aga see oli pikalt suur, nüüd pigem hakkab väikseks jääma ja noh, särk on ka – ühe varrukaga nüüd :D

    1. Kips ei ole vastunäidustus, aga.. Ta vajab ilmselgelt veidi rohkem lisaabi, eriti riietamisel ja õues käimisel. Sel ja järgmisel nädalal ta kindlasti ei lähe, vaatame siis võib-olla kui harjub sellega ise ka rohkem olema, siis viime.

    2. Käekips on ikka väga lihtne. Meil oli jala oma. 3 kuud ei saanud lasteaeda. 2 kuud oli kipsis ja peale kipsi oli jalg nii kange ja liikuma seda ei saanud kuidagi. :( laps roomas ainult kodus. Pissile vms ise enam ei saanud.
      Õue viisime 5-aastast kärus. Maru koledad on need õnnetused ikka.
      Ja kiidan ka et õpetajaid nii hoiad. Usun et nemad olid murest sama murtud :(

  3. Olles ise lasteaiaõpetaja, siis on nii hea meel lugeda sinu arvamust kogu loo kohta. Kahjuks on selliseid vanemaid vähe, kes saavad aru, et õnnetused lihtsalt juhtuvad.

  4. Kiiret paranemist!
    Ega muud ei oskagi soovida. Kahjuks tõesti asjad juhtuvad ja kellegi süüdistamine edasi ei vii ja teie suhtumine on nii õiglane.

  5. Pai-pai Hedonile! Õpetaja tunnustamisega olen 100% nõus. Kui oma lapsed veel lasteaias käisid, tundsin iga päev tänulikkust, et mu laps on iga päev hoolitsetud ja hoitud. Suurem tüdruk suutis ka ükskord koperdada vastu lauda nii õnnetult, et randmeluu oli katki. Kolm nädalat kipsiga 2,5 aastaselt. Praegu töötan koolis, küll mitte õpetajana, aga siiski näen, mis moodi lapsevanema survestavad ja täitsa mõtlen töökoha vahetusele. Ei taha seda lisastressi ja pinget, mida lapsevanemad põhjustavad. Nii tore lugeda, et on mõistvaid lapsevanemaid :)

  6. Lugesin mingi aeg öösel, kui uni ära läks, ja kuidagi nii südantsoojendav postitus. Muidugi mure, õnnetus, valu ja lapsest kahju aga siit oli tunda eelkõige hästi palju hoolimist ja armastust kõigi poolt. Lasteaiakaaslastest selle päästeametimeheni. Head paranemist Hedonile!

  7. Kui kõik lapsevanemad oleksid sellise maailmavaatega nagu sina.. On tõesti nii, et kui tuuakse laps lasteaeda kodus saadud traumaga, siis nagu pole midagi, aga kui õhtul koju läheb, nõutakse iga täpikese kohta ka aru..

  8. Kiiret paranemist! Meil oli eelmine aasta rangluu murd ja istus kodus täpselt 4 nädalat ja ortoosiga käis 7 nädalat. Kõige hullum on kui sellel ajal uuesti kukkub või keegi kogemata lükkab. Kui luu kasvab kõveralt kokku, siis on väga ebameeldivad protseduurid.

  9. Hea lugeda et kuskil lasteaias õpetajad ka tööd teevad. Meil maalasteaias on nimekirjas 9last, kohal käib iga päevaselt 3-5, õpetajad ei vaata üldse mis lapsed teevad. Õpetaja ja abiõpetaja räägivad oma vahel juttu, istuvad arvutis, loevad oma raamatut jne, tean sest olin ühel päeval kohapeal kogu päev.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *