Meelis kirjutab: Näitlejad surnuaeda? A miks ka mitte?
Lugu on siis ajendatud eile Eesti Ekspressis ilmunud loost: Tallinn suunab Linnateatri näitlejaid kriisiajal tööle muposse ja surnuaeda.
Siinkohal olgu koheselt öeldud, et ma ei taha antud blogipostitusega mitte kedagi mitte kuidagi solvata ja ei sunni kedagi tegema midagi, mida ta ei taha teha ning postituses välja toodud nimed ei ole mitte mingit moodi isiklikud, vaid lihtsalt näitlikud. Tegemist on minu enda mõttearendusega, lugedes antud EE lugu.
Ajad on sellised nagu need on. Keegi kuskil ei käi ja kõik on lukus. Okei, see selleks. Kurvem lugu on aga see, et raha ei ole. Ja seda mitte ainult näitlejatel, vaid ka väga paljudel teistel. See omakorda tingib selle, et inimesed peavad muutuma leidlikumaks, et kuidagi ära elada. Eriti just need, kellel erilisi sääste pole või keda on ootamatult tabanud mitu lööki järjest. Inimesed on erinevad ja nende lood on erinevad ja nende majanduslikud taustad on erinevad.
Ma ütlesin ühes Facebooki LIVE’s ka, et tegelikult mina tööd ei karda. Kui on vaja tõstukiga sõita, siis seda ma ka teeks. Lihtsalt lube ei ole. Kui on vaja kuskil pakkida, siis seda ma ka teeks. Kõik sõltub sellest, millises olukorras ma parajasti olen. Jah, ka tänasel päeval olen ma tööle läinud. Ja üldsegi mitte turunduse- ja kommunikatsioonivaldkonda. Miks? Sest ma tean, et täna ei ole seis nagu see oli veel jaanuari või veebruari keskel. Kõik on muutunud. Seega pean ka mina muutuma.
Kui sul läheb päevapealt paari tuhande euro eest projekte pausile, siis tekitab see kena augu eelarvesse, mis tähendab, et tuleb leida alternatiive. Meil on säästud, aga meil on kokkulepe, et nende kallale läheme viimases hädas.
Kui ma veel jaanuaris arvasin, et alla 2k bruto ma tööle ei lähe ja olen ilgem printsess ning valin ka asukohta hoolega (loe neid lugusid siit: Meelis kirjutab: need kuradi valelikud töökuulutused!; Meelis kirjutab: miks sina töökohta ei vaheta?), siis täna on see seis kardinaalselt muutunud. Esiteks on kriisiolukorras turunduse eelarve esimene, mis koheselt kinni pannakse, et sentigi raha enam välja ei voolaks. Ja teiseks annab sellest tõestust ka see, et kui vanasti oli turundusalaseid tööpakkumisi ca 60, siis täna on see number 12-15 ja neistki umbes neli on “võltsid” ehk tegelikkuses otsitakse kedagi muud kui turundajat. Ehk siis ma tean ja adun oma ajunatukesega, et kõik on muutunud. Selleks, et ellu jääda, tuleb muuta nii enda tõekspidamisi kui ka töösoove.
Näitlejad surnuaeda!
Aga tulles tagasi näitlejate juurde, siis see mis me Leenuga siin laua taga arutasime oli hoopiski see, et miks mitte ei võiks näitlejad minna surnuaeda koristama? Päriselt ka! Ma ütlen, ausalt, et ma olen loominguline inimene ja tean, et inspiratsioon või ideedetulv võib sind tabada ükskõik kus. Aga ERITI… tabab see sind siis kui sa oled oma mugavustsoonist väljas. Ehk siis lühidalt öeldes on minu point see, et miks mitte ei võiks näitlejad minna surnuaeda koristama, sest see võib vägagi inspireerivalt mõjuda nende loovusele. See on ju midagi, mida mitte keegi ei ole mitte kunagi neist teinud. See on enam kui mugavustsoonist välja tulemine. See on üüratu erinevus nende igapäeva elust. Ja just see võib panna aju teistmoodi mõtlema. Lisada sinna juurde ka näitlejate loomingulisus ja soov end erinevates rollides proovile panna ja mis me kokku saame? Geeniuse!
PR oleks kõva
See näitleja, kes oleks nii julge ja lähekski surnuaeda tööle ja olekski seal päriselt umbes kuu aega tööl ja siis ütleks, et nii ma nüüd olin tööl. ESITEKS! Haaraks sellest kinni meedia, kes kohe kutsuks ta enda telesaadetesse ja uudistesse pajatama kogemuslugusid.
TEISEKS! Saaks sealt ehk inspiratsiooni mõne uue lavastuse jaoks. Miks mitte ka humoorika monotüki tarbeks. Näiteks: Elisabet Reinsalu esitleb: “Minu kuu kontide ja kummitustega” või “Pärjad ja puusärgid”. Pealkiri justkui kõnetaks.
Panna sinna juurde ka paar teleintervjuud, pisut promo internetis ja meil ongi mitu õhtut järjest saal täis müüdud. Seega võib seda perioodi pidada lausa investeeringuks, sest kindel on see, et täismüüdud saal toob rohkem sisse kui surnuaias pärgade koristamine.
KOLMANDAKS! Miks mitte ei võiks selle inimestes saada mõni kampaanianägu näiteks Töötukassale või muule avaliku sektori asutusele, kes ütlebki, et on okei teha teistsugust tööd. NELJANDAKS! Lihtsalt puhas PR! Ehk siis see näitleja tõuseks esile nii mitmeski kohas ja vormingus. Tööd peaks ka selle peale rohkem sisse tulema kui ennem. Why not sinna juurde kirjutada ka väike raamat, seda teles käia promomas… Neid võimalusi on tegelikult rohkemgi veel, kui mina siin kokku kirjutasin. Luulekogud, maali- ja fotonäitused, novellid jne.
Kui te küsite, et aga miks mina ei lähe siis surnuaeda koristama, kui see kõik nii inspireeriv on? Vaadake, mina ei ole nimelt näitleja ja mulle seda linn ei pakkunud. Lavakasse ma sisse ei saanud ja sinna mu unistus näitlejakarjäärist ka läks.
Minu pika jutu point ongi tegelikult see, et ärgem olgem nii kinnised. See ei kehti ainult näitlejate kohta vaid kõikide. Näiteks kunagi olen ma töötanud ühes laos, ühe kõige lihtsama inimesena, kes üldse olla sai. Ja teate… see oli tagantjärgi mõeldes tore. Need inimesed, keda ma seal kohtasin olid sellised, keda ma muidu ei oleks kohanudki. Nad olid hoopis teistsugused ja silmiavardavad. Näiteks sündis seal töötades mul ühe reality-stiilis dokumentaali idee. Muutused on vabastavad ja kohati ka inspireerivad.
Mis töö see oleks, mida teie kindlasti ei teeks? Mitte mingi hinna eest?
16 Kommentaari
Ma töötan psühhiaatria osakonnas põetajana ja enamus inimesi ütlevad seda kuuldes, et appi vot see on küll töö,mida ma teha ei suudaks.
Minu arvates töö nagu töö ikka.
Olen alati öelnud, et kui elu nõuab lähen kasvõi lehmalauta lehmi lüpsma kui vaja ( kardan paaniliselt lehmi) .
Kas te seda Ekspressi artiklit üldse ka lugesite? Mitte ükski näitleja ei öelnud midagi selle kohta, et peaks neid pakkumisi hirmus ülekohtuseks. Vastupidi, nii Argo Aadli, Piret Kalda kui ka Indrek Ojari olid andnud nõusoleku vajadusel surnuaeda haudu korrastama minna.
Lugesime ikka, point ongi ju selles, et võiksi minna ja selle oma PRiks keerata
Te väitsite siin postituses ju esialgu, kuidas näitlejad selle peale hullult kurtma hakkasid, et neile see pakkumine tehti. Ei ole ju midagi sellist.
Meelis luges eile kinnist postitust, siis kirjutas loo, mille refereengust jäi see mulje. Aga nagu ma ütlesin, point jääb lool ikka samaks – rakenda see enda PR vankri ette ja mõtle kastist välja!
Miks Meelis ise seda head nõuannet siis kõigi nende aastate jooksul ei järginud? Kast oli ikka väga kitas, lisaks pidi see kast olema rahvusvaheline ja üle kullatud. Ah polnud vaja? Äkki pole neil näitlejatel ka vaja?
Kas hetkel on Tallinna linna kõige suurem abikäte puudus surnuaial? Riisumine on eriolukorras möödapääsmatu töö? Kui ongi, siis ehk alustaks neist, kes aastaid pole suvatsenud tööle minna, aga toetuste poole käsi sirutavad. Näitlejad on järjepidevalt töötanud ja makse maksnud, nüüd on ka neil õigus toetusele ja väärikale kohtlemisele.
Mul tekkis sama mõte, lugesite vist vaid seda tasuta lõigukest ja selle pealt ka postitus.
Kindlasti ei töötaks telefonimüügi alal
Näitleja ei ole kirjanik või lavastaja.
Ma ka ei ole, aga teha võib igasuguseid asju :)
Väga õige mõte. T’äiesti nõus. Jube kahju, et ma ise hetkel 9-ndat kuud rase olen. Tahaksin väga erinevaid ameteid proovida, mida hetkel nii kergelt ju pakutakse. Kuigi töökoht on olemas ja ametlikult olen ka dekreedis, tahaks ikka tegutseda ja uusi asju proovida.. aga tutkit.
Teised võiksid küll võimalustest kinni haarata. Ma käisin kunagi prismades öösiti inventuure tegemas, ladudes tööl, hommikusöögiteenindajaks ja mujalgi GoWorkabit-i kaudu. Täitsin enda vabu päevi erinevate kogemustega. Ja vaatan nüüd paljuski teise pilguga neid töid, sest noh, tean kui kerge/raske see on. Väga äge oli ja tahaks veeeel. Aga ei saa hetkel. Kunagi tulevikus ehk :D
Ja sinul on ikka väga tugev turunduse taust, et suudad nii loovalt mõelda. Kahju, et tuntumad inimesed ise selle peale ei tule.
Sa kirjutad, et “panna sinna juurde ka paar teleintervjuud, pisut promo internetis ja meil ongi mitu õhtut järjest saal täis müüdud. Seega võib seda perioodi pidada lausa investeeringuks, sest kindel on see, et täismüüdud saal toob rohkem sisse kui surnuaias pärgade koristamine”.
Ma tean, et Linnateatri saalid on niigi pidevalt välja müüdud ja müüakse välja esimesel päeval, tunni aja jooksul, kui piletid müüki tulevad, seetõttu nad ilmselt väga palju rohkem PR-tgevust ei vaja
Postituses välja toodud nimed ei ole mitte mingit moodi isiklikud, vaid lihtsalt näitlikud. Tegemist on minu enda mõttearendusega, lugedes antud EE lugu.
Ehk siis, mõtle veidi suuremalt, ma ei räägi konkreetselt Linnateatri näitlejatest. jah, neist on see ajendatud, aga see võib käia ka endise Eesti Energia tegevjuhi või Õhtu saatejuhtide või kelle iganes kohta. Lihtsalt, et eksperimendi ja PR mõttes võiks seda kes iganes teha.
Paneme tippjuhid ja baleriinid konisid ja koerasitta korjama ning bomše laiali ajama, aga las Vello ja Ülo poe juurest on veel paar aastat töötud ning küsivad mõne mõttetu koolituse maksumaksja kulul? Miks peaks keegi edukas ja andekas sellist PRi vajama? Neil on oma töö ja nad on muudmoodi ühiskonnale kasulikud. Tippjuht või baleriin ei ole suunamudija, kelle jaoks iga reklaam on hea reklaam.
Vaadake nüüd ise laiemat pilti, igaüks lase teeb seda, mis on tema võimete kohane ja vääriline.
Eile õhtul ETV peal Tõnis Lukaselt pärides, et kas see kiri, mis Linnateatri töötajate e-postkastidesse jõudis, oli sattunud sinna tänu apsakale, hakkas ta kokutama ega osanud ühest vastust anda. Hakka või juba arvama, et see oligi mingi pang.
aga see pole Lukasega ju seotud. Linnateater on seotud Tallinna linnaga