Ütlen kohe ära, et see ei ole koostööpostitus!

Siis kui Hedon sündis, tuli mul ära hambast plomm, mis oli sinna reaalselt pandud kui ma kolmandas klassis vist käisin. Igaljuhul, kohe ma arstile ei kiirustanud, et aega küll. Mitte, et ma oleksin võinud minna sinna enne Hedoni aastaseks saamist, sest siis oli hambaravi tasuta. Siis oli. Enam pole. Nüüd on seadus muutunud ja hambaravi hüvitis on 85€ rasedatele ja alla aastaste laste vanematele. Muidu on 40€.

Oluliselt see mu elu ei seganud ja seega ma ei kiirustanud ka. Kui ma siis ükskord läksin, selgus, et see maksab vähemalt tonn, kui mitte kaks, sest “oioioi, ma näen siin ikka mingit kollet, see tuleb välja ravida..”

No tüüpiline hambaarsti jutt, et võimalikult palju raha sinu rahakotist endale saada. Mis kuradi kollet ta nägi, ma ei tea, sest see hammas on surnud mis surnud (täitsa hall teine) ja lisaks on juurekanalid mingit tsementi täis või jumal teab, mida sinna 90ndatel pandi. Otsustasime tookord, et me seda ravima ei hakka, sest ta tahtis juurekanalid puhtaks teha, neid koldeid ravida jne aga mind ootas ees just Tai reis ja ta arvas, et lennureis ja rõhuvahe ei pruugi midagi head sellele teha.

Järgmisel korral läksin ma selle hambaga arstile uuesti Tais, ma ei mäletagi, mis ta hinnaks ütles, äkki mingi 75€ vms, aga kuna ma polnud piisavalt kaua Tais, siis jäi jälle tegemata.

Mingi aeg veel hiljem läksin ma kolmandasse kohta ja seal hakkas samasugune jutt, et see maksab üldse viis tuhat, sest ta paneks mulle hea meelega breketid, et see ritta tagasi tõmmata (see elu aeg mul veits viltu olnud). Ühesõnaga, sinna see jäi.

Kuniks juunis, vahetult enne Bulgaaria reisi murdus sellest hambaseinast üks tükk ära ja tegi mu keele lihtsalt nii valusaks külje pealt, et ma ei saanud enam olla. Ma ei tea, miks, ma ei läinud kolm aastat tagasi Marika juurde.

Ta oli varem mu pere ja minu ihu-hambaarst põhimõtteliselt terve elu. Igaljuhul sain ma Marika juurde aja täpselt enne reisi, ta ütles, et aega eriti pole, aga ta lihvib selle mul ära, et see haiget ei teeks ja pärast reisi teeme hamba korda.

Ta tegi selle korda juba esimesel korral. “Ma panen ühe ajutise plommi siia, vaatame pärast reisi…” Mu õel on ka “üks ajutine plomm” umbes üheksa aastat :) Seega, isegi Marika ajutine on suht igavene. Maksis see pull mulle 33€.

Pärast reisi käisin veel hambakivi eemalduses ja nipet näpet tegemas ja maksin 78€ lisaks. Seega, tonn või neli my ass.

Tookord küsis Marika, et kas Hedon on juba hambaarstil käinud.. Mina, aasta ema, lähen ju arstile viimases hädas, seega ei olnud. Panin siis aja nii talle kui Meelisele, et seegi oma hambad üle tšekata laseks. Kusjuures, tal on ka üsna terved hambad terve elu olnud.

Eile siis oligi kauaoodatud päev. Kui Hedon kuulis, et mina hambaarstil käin, tahtis ta ka. Eile enam nii õnnelik ei olnud. Kui küsisin, kas lasteaeda või hambaarstile, ütles ta okei, lähme käime ära.

Ma ei teagi, miks ta nii hirmul oli, ta arvas, et verd võetakse. Marika siis seletas, et hambaarstidel pole verega midagi teha ja näe, vaata, mul on siin hoopis väike peegel… Ja Hedon sulas.

Lõpuks oli tal juba natuke naljakas ka, et ah, mis ma siin ikka kartsin. Piilus silmanurgast Meelist ja naeris, nii palju kui peeglike suus lubas.

Hedoni hambad on korras, kui välja arvata väiksed valged laigukesed esihammaste taga, mis on NÄKSIMISEST. Happesus suus ei jõua taandudagi, kui ta juba midagi peale näksib. Kuigi hambaid peseb korralikult, pole sest abi, kui terve päev midagi näksida. Söögikordade vahe peaks olema ikkagi 3h. Aga noh, piimakaid tavaliselt ei ravita, vähemalt mitte sellise väikese valge laigu pärast.

Kõige lõpuks istus siis pukki Meelis, mille peale teatas Hedon “teeme issist ka pilti!”

Meelis pidi šoki saama, tal on hambas auk! Aga juba on uus aeg kirjas ja saab seegi korda. Ja ilmselgelt ei kulu selleks tonn.

Seega, kes hambaarsti otsib, ja kardab, et peab kukrust viimsed sendid välja veeretama, siis soovitan ausalt Dentaria Hambaravi ja Marika Tarkmeelt.