Mäletan, et kohe raseduse alguses oli mul mingi kindel kiiks – mul on vaja väikest armast valget lambanahka – vankrisse panemiseks.

Ma ei tea, kust see soov mul tuli või miks mul see oli, aga see tundus kuidagi nii õige, et mul peaks vankris olema üks mõnus soe valge nahake. Ikkagi talvebeebi.

Ja nii ma kuust kuusse elasin mõttega, et lambanahk see olema peab – vaatasin igal pool poodides ja turgudel neid nahkasid ja Soomes käies uudistasin neid ja… neil oli räme lamba hais. Siis ma otsustasin, et ei – mingit sellist haisvat varianti ma küll ei taha ja ma matsin selle mõtte veits maha. Samas kunstnahka ma ka osta ei tahtnud.

Siis kui ma vankri välja valisin, siis ma olin juba lambanaha mõttest loobunud. Mõtlesin, et kui mul on hea soojakott, siis ajab see ka asja ära. Ja siis ma sattusin lambanahk.ee lehele (raudselt FB soovitas jälle) ja lugesin, et tegelikult on see nahk ikkagi väga hea valik sinna vankrikorvi põhja, et ta hoiab sooja ja niiskust ja meriinovillast nahk on lõhnatu.

No ja siis ma passisin neid nahkasid seal edasi-tagasi ja olin kahe vahel, kas valge või kollane – kas naha kujuline või siis nö valmis lõigatud kujul (kate kookoni põhja/autosse/turvahälli). Ja lõpuks, pärast mitut päeva piilumist, mõtlesin ma, et mis seal ikka, tellin ära. Valge. Naha kujulise. Pehme ja mõnusa.

Siis selgus, et justnimelt seda pole hetkel saadaval. Pakuti asenduseks naturaalset ehk kollast. Ja kui see kohale jõudis, siis see oli nii pehme ja mõnus, ja täiesti lõhnatu, niiet et mul pole isegi kahju, et valget polnud.

mahub täpselt vankri põhja ja beebsul on soe :)