35 pilti ehk kuidas meie reis läks?

Ma mõtlesin, et ma pikka juttu meie Bulgaaria reisist ei teegi, näitan parem pilte. Üldkokkuvõttes jäin rahule, lapsega reisile iga kell uuesti, ainult lennujaama passimine on hull. Eestis veel tead, kus mis on, aga Bulgaarias ei tahtnud tal väga ringi joosta lasta, kohe ju kadunud…

Proovin piltide vahele ühtteist kirjutada, mis reisi kokku võtaks.

Alustasime reisi Räägupesas, kus võtsime Meelisega kahe peale ühe hea vürtsika kebabi, sest Hedon ei kavatsenudki lõunaunne jääda ja teadsime, et autos kustub ta kohe – läksime siis sööma. Vähemalt magas tunnikese enne lendu ja pidas lennukis end kui imelaps üleval :) istus süles, vaatas pardaajakirja, mängis telefoniga ja oli niisama nunnu.

Lennukisse selga panime me Krete tehtud kleidid – mis sobivad ausalt S-L kandjale ja neid saab igat pidi tirida, krookida, venitada – saab särgina kanda, kleidina kanda… Kuidas vaid soovid ja pekke peidab ka edukalt :)

Kuigi Kretel oli hulka rohkem asju kaasas kui mul, polnud ta kohver hiiglaslik, vaid veidi minuomast suurem. Minnes oli minu kott 8,4kg ja Kretel vist nõks alla 15. Tagasitulles mõlemil kolm kilo raskem.

Esimesel õhtul mõtlesime kohe, et lähme sööma ja teeme ühed koksid. Jõudsime 22 ajal hotelli ja läksime “linna”, mis oli hotellist paarsada meetrit. Sõime kohas Hawaii – ei soovita – minu karbid olid rõveda maitsega ja mojitod olid tehtud mingi mindilikööriga – lihtsalt jäle!

Igal hommikul ärgates jooksis laps kohe rõdule mängima, nii mõnus ja soe oli ju kogu aeg. Õuelaps nagu ta on – elakski seal kui saaks.

Esimene päev oli pilvine, aga seda ütles meile juba ilmaennustus mitu nädalat varem, et esimene päev pilves on. Polnud hullu, vihma ei sadanud, saime rahulikult hotelli ümbrusega tutvust teha.

Linn kui selline on üks pikk tänav, paralleelselt rannaga. Rannariba on liiv ja toolid ja varjud, nagu ikka, seda varjavad lõputud putkad igasuguse tränaga (kes Türgis, Egiptuses, Tais vms käinud, teavad, mis ma mõtlen) – magnetid, päris nahast kingad, kotid, igasgune mõttetu kraam ühesõnaga.

Basseini ääres meeldis lastele väga – ostsime basseini, need ujumisrõngad (auto ja paadi), mille sisse istuda sai. Aga Hedon arvas, et paadiga sõita on väga okei ka kuival maal. Ja no pallid-pallid-pallid – kõige suuremad lemmikud! :)

Hea leid – ma andsin neid lapsele, aga olid ka head ise näksida. Eestis pole näinud, samas pole ka vaadanud.

Kui hommikul rõdul soolapulgapakk laiali valada ja sees trampida, saab sellised armsad jalad :)

Mänguasju sai ostetud peaaegu iga päev, et ikka piisavalt huvitav oleks. Kõik mahtusid ka kaasa!

Kuna Hedon keeldus sandaale kandmast ja tiris krõpsud lahti enne kui ma need jalga sain, tuli uued jalanõud osta, mida jalast ära kiskuda ei saa. Suurema osa ajast oli ta palja jalu, aga vahest linna peal tahtis ju jalutada, siis oli vaja midagi jala otsa visata.

Kuldne megahotell. See oli ikka jõhkralt suur kompleks.

Väike selfie, ega mul oligi telefon terve aja hääletu ja ainult nii palju netti kasutasin, kui käisin Meelisele pilte saatmas ja infot edastamas, kuidas meil on. Nett nädalaks maksis 10€.

Tubane lõbustus – kardinasse mässimine ja siis sealt piilumine ja “kuku” hüüdmine.

Igal õhtul käisime tiiru linnas ja just sealt võtsime mojito – ausalt, parim asi ever! Ikka mõnuga tehtud ja iga tegemise juurde tegi kutt show, loopis jääd ja plaksutas piparmünti – klassikaline maksis 4,99lv ja maasikatega 5,99lv. Seega 2,5-3€ maksta suure mahlase mojito eest polnud palju :)

Mere äärde me ei saanudki, sest sellises solgis ei taha keegi ujuda. Väidetavalt olla liiga soe ja tuul valest suunast.

Rannad on tasulised, osaliselt ehk siis veeäärne ala on tasuline, võid passida ka nö tagaplaanil, aga ilma piletita ujuma ei saa.

Ülimalt naljakad istekohad keset linna, neid oli mitmes kohas – iga kord kui möödusime, oli tunne nagu oleks avalikus peldikus.

Üks suvaline õhtune klõps – päris ilus!

Naljakas silt ehk jälle suvaline klõps!

Eelviimasel õhtul käisime söömas La Bamba restoranis, mis on mere ääres, nagu suurem osa neist. Sealsed karbid olid imelised. Ja riesling maitses ka hästi.

See klõps pärineb instagramist, kui ma seal blogiposti jagasin, et miks need venelased küll nii palju söövad. No ei saa mina aru, miks on vaja 10 tükki pitsat süüa. Blogiposti saab uuesti lugeda siit!

Loomulikult ei läinud kaua kui Hedon õppis ronima sahtlile ja sealt edasi…

Selfie time! Viimane õhtu! Viimane mojito! Kui teile jäi mulje, et me ainult jõime, siis oh, ei – see mojito oligi meie õhtune lõõgastus ja mõnel õhtul tegime ka pudeli veini kahe peale. Üldiselt läksime vara magama ja ärkasime enne üheksat, et sööma minna ja bassu äärde ja sööma ja bassu äärde ja sööma ja linna ja mojito ja koju ja veini ja magama…

Suveniirid – kui odavad! Pole minu tassike teed, aga maksta meetopsi eest 2,4€, käsitöö – ma ei tea… Odav mu meelest. Ma arvan, et Eestis kuskilt laadalt alla 24€ ei saa.

Vahetult enne ära tulekut veel väike selfie.

Lennujaamas oma pampudega.

Meie lennuk!

Mis ma ostsin ja kaasa tõin. Mõtlesin, et ei hakka igast jama kohustuslikus korras vedama. Tõin põhimõtteliselt endale kahed kingad, ühe maitseaine, ühe tšillikastme; sõbrannale kaks pakki suitsu, sest need olid lahedad – mojito ja cosmopolitani maitselised. Ei tea, kuidas mekivad. Naabripoisile kamasutra täringu ja Meelisele… hunniku asju – need piimajoogid (vist on, pole proovinud), jäid mulle silma kohe esimesel õhtul – kohe Meelise nimi oli neile peale kirjutatud.

Kuna Hedon lõhkus mu päikseprillid kohapeal ära, siis olin sunnitud uued ostma, 3€, võtsin Meelisele ka ühe suvise paari. Somersby seda maitset meil Eestis pole ja polnud ka varem mekkinud, ütleme nii, et üsna mustikane. Jooks veel, kui võimalust oleks.

Lennujaamast leidsin Meelisele lõhna ka :)

Kogu muusika, reis läbi, tagasi kodus. Kui teil on küsimusi Sunny Beachi kohta, küsige julgelt, vastan kui oskan. Aga midagi erilist see nö kuurort polnud, suvaline suvitamise koht, täitsa nitševoo!