Blogieetikast, koostööst ja aususest

Mõni aeg tagasi, siis kui me Blogiauhindade jagamisega lagedale tulime, prooviti meile vist veits vett peale tõmmata Postimehe ühe arvamuslooga, tänaseks on selgunud, et loo autor sööb oma sõnu. Lisan kohe ära, et mina isiklikult ei tunne ei seda ajakirjanikku – Triin Tammertit ega ka moeblogijate lipulaevana tuntud Anna Elisabeth Vaherit, kelle juttu ma Digitunnis kuulasin (siin!).

Digitunnis oli jutuks blogimine, turundus, eetika, koostöö..

Seal tunnistab artikli autor Triin Tammert, et kirjutas suht emotsiooni pealt, ilma fakte kontrollimata, kellegi jutu põhjal, et keegi kuskil küsis mingeid sööke ja… Saates mainis ta, et kui ikkagi turundusjuht vaatab blogi, tutvub sellega ja leiab, et lugejaskond on sihtgrupp ja promo on põhjendatud, siis miks mitte. Ta ütles, et talle ei kõlanud alguses hästi see jutt, aga on vahepeal rohkem sellele mõelnud ja jõudnud selleni, et võibolla ei peaks see blogimaailm nii reguleeritud olema (mingi blogieetikakoodeksiga), sest näib, et isereguleerimine toimib ka väga hästi.

Anna Elisabeth seevastu tahaks aga maailma muuta ja et kõik oleks reguleeritud ja tema loodud bloggersmarket on selline gäng naisi, kes vaikival kokkuleppel ausat blogimist ajavad ehk teevad kõike oma hobist ja koostöid ise ei küsi jne. Ta ütleb, et Eestis on mõned blogijad, kes ilmselt teenivad blogimisega. On neid, kellel on piisavalt raha, et osta endale Facebooki laike ja Instagrami followere, et firmadele parem näida. Et firmad vaatavad, ohoo, 10 tuhat laiki või followeri, aga ei süvene ja valivad tema, teadmata, et tegelikult ei jõua see info nende lugejateni.

Viskasin siis ise ka pilgu peale mõnele suuremale blogile (moemaailmas) ja tõesti, üks türklane ajab teist taga, ilmselgelt eestikeelest nad aru ei saa ja kontod on üsnagi fiktiivsed (jälgin 3000, aga mind jälgib kolm, mul pole ühtki postitust – pole nagu väga normaalne).

Blogid on uus meediakanal, mille lugejaskonnad ületavad väiksemate (naiste)ajakirjade tiraaže, nagu ka Anna Elisabeth mainis, kui need lugejad on nö ausal teel saadud. Okei, sa korraldad loosimise ja korjad sedasi endale laike, vähemalt on tegemist reaalsete inimestega, kes reaalselt ehk klikivad ka su blogi lahti ja reaalselt klikivad su blogist edasi… See ongi see, mida turundusinimesel vaja on, jõuda lugejateni. Kas ta kasutab selleks blogi või naisteajakirja veergu, on juba tema valik. Blogi on ilmselgelt soodsam variant.

Aga tulles tagasi selle blogieetika juurde, siis mis see tegelikult on?

Anna Elisabeth rõhus sellele, et välismaal blogijad kirjutavad, kui asi on saadud kingituseks või lugu on sponsorkorras kinni makstud. Eestis üldiselt keegi sulle raha postituse eest ei maksa, saadetaksegi ehk kreem või huulepulk testimiseks. Heakene küll.

Meile Mallukaga on ette heidetud, et käime söömas ja siis blogime sellest, et tasuta lõunad. Aga kas see on parem, kui moeblogijad kirjutavad kreemidest ja ripsmetuššidest, mis nad saanud on? Teemad on lihtsalt blogiti erinevad, ega muud polegi. Ja sorry, mina näiteks ei leia, et see on aus, kui firma saadab mulle toote x, et ma seda testiksin, aga see ei vasta mitte mingitele minu standarditele, et ma siis kirjutan firmale, et jou, kuule, see oli pask, ma ei hakka kirjutama. Nii teeb Anna Elisabeth.

Mina nii ei tee. Mina julgen olla aus. Öelda, et mulle miski ei meeldi. Meenutagem kasvõi Sakat või Platzus söömist – kui mulle ei meeldi, siis ei meeldi. Ja ma julgen sellest kirjutada. Blogid on ikkagi reaalne maailm, reaalsete inimestega, kus võiks ka peituda tõde. Ninnunännu roosamanna kõik on nii ilus, hea ja tore – selle jaoks võiks muud kohad jääda. Aga noh, blogid on erinevad ja igaühe oma asi, kuidas ta oma blogi üles ehitab ja kujundab. Mulle meeldib olla aus. Enda suhtes. Ja lugejate suhtes.

Kas blogijatele on vaja ühtset koodeksit?

Kuna blogid ise on erinevad, kes kirjutab söögist, kes trennist, kes ilust, kes teeb ainult pilte – siis ilmselt mingit ühtset koodeksit ei saagi olla. Igaüks ajab oma rida ja ilmselgelt nii hästi kui ta seda ise oskab.

No näiteks ei saaks olla sellist punkti, et blogija ei võta vastu kingitusi – selle peal ju suurem osa firmasid liugu lasebki – väike kreemike, mahlake vms ja blogija kirjutab, tema saab oma promo. Jah, siin võiks olla punkt, et kui saadad kingituse, pane kaasa ka vastav summa raha, sest reklaam maksab…

Võibolla oleks hea, kui oleks reaalsete numbritega leht, kust turundaja saab vaadata enda valdkonna blogijaid, kes on popimad, mis on reaalsed lugejanumbrid jne ja teha koostööd nendega, kus ta ka potensiaali näeb. Praegu selline leht puudub, mõni on üleval blog.tr.ee’s, mõni on üleval MetrixStationis, mõnel jookseb statistika blogis jne.

Seepärast korraldasime ka Blogiauhinnad, et selguksid mingidki listid, keda loetakse, kelle poolt hääletatakse, siis saavad ka turundusinimesed ülevaate, kellega koostööd teha või kellele tegelikult kreemi saata. Jah, need listid lähevad pärast autasustamist avalikuks – mingit sahkermahkerit ei ole – kõik läheb üles hääletäpsusega! Ja kurta, et näiteks Mallukas saab palju hääli – mis seal imestada, ta on üks Eesti popimaid blogisid ja teda loetaksegi palju ja ta saabki palju hääli. Aga rõõm on tõdeda, et on veel hulk blogisid, keda loetakse ja kelle poolt hääletatakse.

2015. aasta blogiauhindade tulemused on saadaval siin!
2016. aasta blogiauhindade tulemused on saadaval siin!

PS. mis teie arvate, kas Eestis on võimalik blogiga teenida, nii et tööd ei peaks tegema ja kuidas teile meeldiks postitusi lugeda, kas et reklaam oleks reklaam või pigem varajtud reklaam?

Samal teemal

22 kommentaari

  1. Ma olen su mõtetega nõus. Lisaks veel selle, et lisaks lugejanumbritega loevad minu arvates ka kommentaarid postituste all. Kas inimesed tahavad ja viitsivad kaasa rääkida näitab ka blogi taset. Isegi kui jälgijaid on palju, aga blogis endas on vaikus ehk inimesed kaasa ei räägi, siis minu meelest näitab see ka midagi.

  2. Mina arvan, et ühtne koodeks ei toimiks! Blogisid on liiga palju ja liiga erinevaid. Ja see ongi mõnus – igaühele midagi! See kõlab muideks nagu Riigikogu eetikakoodeks :D kuigi see on palju vajalikum, sest need inimesed teenivad rahvast, võtavad vastu seadusi jne aga blogi ma loen või ei loe mu enda valik! :)
    Aga üks asi peab küll olema lugejale alati selge kas tegu on reklaamiga (maksti kinni kreem, toit, kontsert või mis iganes muu asi) või on see blogija niiöelda enda huvi, enda poolt kinnimakstud kosmeetikatoode, söök, koht. Sest reklaam on ikkagi reklaam ja sellele valdkonnale võiks küll ühised reeglid kehtida! :)

    1. No aga näiteks, mul pole vahet, kas ma ostan kreemi või saadetakse see mulle, kui ma kirjutan, et on hea, siis on hea, kui mulle ei meeldi, kirjutan ka, et ärge ostke. Seega, mis see sulle annab kui ma kirjutaks: reklaam: see kreem on imeline (siis usuksid vähem?!)
      Või: reklaam: ära seda kreemi osta (loeksid ikka ju?!)
      Seega, minu meelest pole oluline märkida, et see on tasuta vms.
      Kui me võtame ajalehe/ajakirja, siis seal pole ju teatritüki, filmikriitika või restoraniarvustuse juures kirjas: reklaam

      1. Sellega ma olen nõus, et kui ei meeldi siis ei meeldi! Siis kirjutadki nii – ausalt!
        Aga reklaam on siiski reklaam! ;)
        Kas sulle nt selle Saka mõisa külastuse maksti kinni?

        1. No nagu sa ka sellest postitusest lugeda võid, siis osaliselt. Saime nö paketi soodsamalt kui letis ja saime seda kasutada nädalavahetusel kui see tegelt ettenähtud polnud. Restoranis saime allahindlust… Aga noh, allahindlust võib iga inimene küsida ja üldiselt ta seda ka saab.

          1. Aga kui nad (no nt Saka mõis) oleks su perele pakkunud toreda puhkuse, täiesti tasuta ja olekski palunud, et kui midagi ei ole sobilik siis ära kirjuta (kui meeldib siis oleksime tänulikud). Kas sa siis oleksid reaalselt oma pere tasuta puhkusest ilma jätnud sest sulle ei sobi nende reklaami tingimus (visioon reklaamist)? Selles ma paraku sügavalt kahtlen. Ja sa ei saanud seda puhkust täiesti tasuta ja seekord ei tundugi selline pakkumine sulle võib-olla reaalnegi aga no kui veidi fantaseerida…
            “mina näiteks ei leia, et see on aus, kui firma saadab mulle toote x, et ma seda testiksin, aga see ei vasta mitte mingitele minu standarditele, et ma siis kirjutan firmale, et jou, kuule, see oli pask, ma ei hakka kirjutama. Nii teeb Anna Elisabeth.” – nagu mina Anna Elisabethi juttust aru sain on neil firmaga eelnev kokkulepe kui toode sobib siis roheline tuli kui ei siis ei peagi sellest kirjutama. Minu kui lugeja jaoks see ei ole pettus sest ta ju ei kirjutagi sellest. Lugeja petmine seisneks minu jaosk selles kui talle see antud toode ei meeldinud aga ta kirjutab ikkagi sellest positiivse tagasiside! See ju hoopis teine lugu kui ta isegi ei tutvusta seda toodet? Ja nagu Postimehe artiklist aru saan siis Mallukas pakkus samuti firmale, et “tasuta söök = positiiven tagasiside”?

          2. oeh, nii palju küsimusi…

            1. ma olen nõus saama tooteid/teenuseid tasuta, kui ma võin neist kirjutada nii nagu ma arvan. ma ei tea, mis juhus see peaks olema, et ma ütleks, et kuulge, ma ei kirjuta üldse, sest mull ei meeldinud. toode/teenus tahab ikka promo ja ka negatiivne promo on promo. õige turunsujuht oskab seda näha ja ära kasutada.

            2. Anna Elisabethist sain mina aru, et vahel on kokkulepped ja vahel kirjutab ta omast huvist. kui mul ka mõni kokkulepe on olnud, siis ikka selline, et kirjutan mida arvan

            3. Mallukas kirjutas ka ise, et pakkus lugu üle lugeda, et ei esineks faktivigu ja see ongi üsna okei pakkuda, et faktivigu poleks – näiteks kui ma ei tea õllest midagi, aga kirjutan loos (no nt Peppersackis), et jõin õlut, see oli hea/halb, aga panen õllemargi vms asjaga puusse ja turundusjuht seda kohendab, siis see ei ole ju positiivne tagasiside, vaid faktide parandamine

            4. ja minumeelest võiks nii minu kui Malluka blogist juba näha olla, et kirjutame nagu arvame ja mingit “maksame sulle, kirjuta positiivselt” asja pole olemas :D

      2. Ja kui sinu arvates pole lugejale vahet kas on kirjas, et tegu on reklaamiga, tasuta saadud toote, teenuse vms või mitte siis miks ei võiks seda märkida?
        Minu meelest see olekski lugejate suhtes aus. Samas iga lugeja siis näeb ka tekstist kas sa kirjutad nii nagu sinult firma palus või nii nagu ise soovid (nagu nt Saka mõisa külastuse postitus).
        Annab ju kenasti teksti alustada või sisse põimida lauseid stiilis: mulle saadeti proovida, saime võimaluse külastada tasuta…jne :)
        Aga see ongi minu kui lugeja arvamus :) see märge “tasuta saadud” ei teegi ühtegi toodet paremaks ega ka hullemaks aga see näitab pigem blogija kohta ehk mingit avatust ja ausust :)

  3. Kas nüüd just eetikakoodeksit vaja on, aga mingi blogijate hea tava võiks küll kirjeldatud olla. Näiteks, et ei tee plagiaati, ei riputa üles mitte avalikus kohas tehtud fotosid teiste inimeste lastest vanemate loata, ei õhuta vägivalda ja vaenu jne. jne. Hea tava järgime ei ole kunagi kohustuslik, aga blogija, kes seda teeb, saaks oma lehele panna näiteks vastava logo vmt.

  4. No see bloggersmarket on ikka naljavärk küll. Kui lugesin, kes sinna kuuluvad, siis ausalt, pooltest polnud kuulnudki, aga nagu lugesin kuskilt, siis nad blogieliit:D Selge pilt siis :D Mul on osade nende ilublogijate vastu selline vastumeelsus tekkinud, et ise ka ei usu. Võiks ju natukenegi isikupära välja näidata, mitte nii, et järjest tulevad kõigil samade toodete kohta postitused, kus neid siis taevani kiidavad. Really?? Kõigile sobivad kõik asjad nii hästi? Pole väga usaldusväärne. Aga noh, mida mina keskpärane Eesti blogilugeja ikka tean :D

    1. Vot sellest pole minagi aru saanud, miks nt (ma ei loe neid, ma ei tea, vb panen jumala puusse praegu..) MaxFactor annab kuuele blogijale (ühe sithgrupiga) ripsmetušši ja saab siis kiidulaulu. Nad võiks anda kuus, aga ühe noorele emale, ühe moeblogijale, ühe elustiiliblogijale, ühe näiteks mõnele noorele uustulnukale ja ta saaks kuus erinevat postitust. Aga noh, eks MaxFactori asi on saada ka võimalikult positiivne tagasiside, ja “eliidile” saates on positiivne tekst garanteeritud…

      1. MaxFactor ei saa, vaid Maybelline :D Ausalt, kui ma satun veel ühest kohast lugema Maybelline’i uue ripsmeka “arvustust” lugema, hakkan vist oksele :P Ma saan aru firmadest, et nad saadavadki nendele 5-6 blogijale oma tooteid, aga nende jutt on lihtsalt nii äravahetamiseni sarnane, et olles üht lugenud, pole vaja enam teisi vaadata. Sama käib Orifleme’i, Avoni kohta- kõrini :D
        Tegelikult peaks blogi baseeruma ikkagi aususel, siirusel. Raha on ikka tore saada, aga kui ühel hetkel muutub blogi rahateenimisvahendiks, siis paratamatult kannatav selle all blogi siirus. Ma ei usu, et blogija seda meelega teeb, lihtsalt kui hobist saab töö, siis midagi muutub.

  5. Olen Eesti blogisid huviga jalginud. Anna Elizabethi jutt oli saates vaga vastukaiv, isegi naiivne. Umbes nii, et koik, kes raha teenivad, on alatud ja kindlasti on nende edu alatusega saavutatud. Koik teised peale blogersmarketi kamba on pahad. See, kes raha julgeb kusida, palvib pahameele. Kui mul oleks valida, kas Anna Elizabeth reklaamiks mu kosmeetikat oma vinnilise näoga (see akne nutt on tal kestnud aastaid) või teeks seda Miss Liina, siis sorry, ma valiksin Liina, sest tal pole vistrikke ja ta ei ole kurja näoga. Anna Elizabethi ei vaata enam koera ja kassipiltide parast.

    PS. Kas ta ei ole teeninud raha nende pudelitega (tal oli mingi projekt, mis pekki laks) ja siis syydistas koiki teisi ja avaldas isiklikke kirju oma blogis. Aus blogija ei avaldaks erakirju :D Kas ta oli nii ullike, et andis oma nime pudelitele ja tasuks ei saanud midagi? Blogermarketi tibid võivad ju oma eetikaklubi teha, aga restorani arvustamistes ega raha kysimises ei ole midagi halba. Raha kysimine kogub Eestis alles hoogu. Yldiselt jattis ta intervjuus kibestunud mulje, just seetottu, et loopis pori teiste sekka. Kyllap tal omal eraelus probleemid. Kui hingeasjades on kehvasti, on teised syydi.

    1. mina teda kunagi lugenud ei ole ja tema tegemistega kursis ei ole, seega ei oska kaasa rääkida

    2. Mina, olles ise ka probleemse näonahaga, tahaks just näha Anna Elisabethi peal erinevate jumestuskreemide katvust ja püsivust näiteks. Kahjuks aga jäävad tema sellised postitused mitme aasta tagusesse aega, kui ta polnud veel nii populaarne. Nüüd on tema pildid kõik nii siledaks ära töödeldud (nii Instagramis kui blogis), et isegi hea näonahaga inimese nahk pole nii sile. Minu jaoks on selline asi ka lugejate petmine. Ise halab oma punnilise-armilise näo üle ja meile näitab imesiledaid pilte. Tahahks näha päris inimest… See ongi üks põhjus, miks mulle ilublogid üldiselt meeldivad, et sa näed päris inimest kehva näonahaga ja päris tulemust, mitte nagu reklaamides. Tema blogis ma seda kahjuks enam ei näe. Sama hästi võin ajakirjast vaadata ära Photoshopitud tootepilte.

  6. No mina arvan, et päris selline tohuvapohu ka ei saa ikka olla, et reklaami absoluutselt muust tekstist ei eraldata. Kingituste vastuvõtmise vastu mul pole midagi, pigem müüte te minu meelest ennast liiga odavalt – teil on arvestatav lugejaskond ja see peaks ikka rahaks tõlgitama, mitte odavateks Hiina riieteks ja õhtusöökideks. Mis puudutab aga ausust, siis sõbranna Mallukas teeb ju täpselt samuti, nagu sa siin teistest halvustavalt räägid, tsiteerin:

    “Samas on olnud nii (just hiljaaegu oli), et üks firma saatis mulle 3 asja, millest 2 täiesti kasutuskõlbmatud. Ma oleks võind ka kirjutada, et oo nii head asjad, sest koht ise on selline, et sealt võib igasugu kraami saada, mida vaja läheb ja seeõttu säästaks ma ju raha nende ostmisel, aga mu käsi lihtsalt ei tõusnud seda kirjutama. Seega ma kirjutasin firmale, et ou, ma rebsin ennast ühe tootega põhimõtteliselt ribadeks ja teine on lihtsalt täispask, ma ei saa kirjutada neist midagi, mis teile meeldiks. Selle peale palusid nad tuimalt asjad tagasi saata ja nentisid, et koostööst ei tulnud “see kord siis asja”. Ei mina tea, kas nad teinekord siis tahavad ka minuga enam asju ajada. Ma natukene kahtlen.”

    1. ah, see on kaheotsaga asi, näiteks kui neil oli kokkulepe, et tegemist on reklaamartikliga, mille eest on ette nähtud summa x + tooted ja Mallule need tooted ei meeldinud, siis nii oligi… nagu ta kirjutas. lugu ei sündinud, tema palka ei saanud. lihtne.

      1. Aga see on siis ju täpselt sama, mida Anna Elisabeth teeb? :D
        Et sa küll kirjutad, et Anna Elisabeth teeb nii ja naa aga tuleb välja, et teeb ka Mallukas? :D seda ma eelnevalt ka kirjutasin, et see pole lugejate petmine kui ta seda toodet üldse ei tutvusta (saadab tagasi). Küll on aga lugejate petmine kui talle toode tegelikult ei meeldinud (ei sobinud) ja ta ikka kiidab teda taevani, sest firmaga jäi selline kokkulepe :)

  7. Need oletused näitavad ka vist natuke mentaliteeti, aga ma võin kinnitada, et eesmärk ei olnud kellelegi “vett peale tõmmata”, pigem informeerida inimesi, et on erinevaid kanaleid, blogijaid ja võimalusi, ning blogimaailmale tähelepanu tõmmata. Samuti ma ei “söönud oma sõnu”, vaid tekkinud arutelu käigus muutsin oma seisukohta – algul tundus eetikakoodeks hea mõte, pärast tekkinud arutelu pigem mittevajalik (see võiks ju olemas olla, aga ilmselt oleks ikka neid, kes seda ei järgi ning pole ka organisatsiooni, kes seda reguleeriks). Täpsemalt kirjutasin selle teema lahti ka siin: http://triinkatariina.blogspot.com/2015/04/blogimise-ja-eetika-teema-jatkuks.html

Comments are closed.