Kust jookseb reklaamipiir?

Lugesin mingeid artikleid juutuuberitest, et nad ei ütle, kui tegemist on reklaamiga.

Juutuuberid ei ütle, kes neile reklaami eest maksab (link)

Raha eest varjatud reklaami tegevad Eesti juutuuberid lubavad oma äri selgitada, aga siis kaovad (link)

Ma hakkasin mõtlema, et vlogijatel ja blogijatel on üldse üsna raske midagi kirjutada, sest me ju kogu aeg reklaamime midagi. No näiteks see postitus, mis ma enne tegin.. puhas reklaam ju.

Kirjutasin kuidas ma suletekki pesin ja feilisin, tellisin EasyClean kulleri – reklaam.
Vaatasin „Kuuuurijat“ – reklaam.
Kirjutasin Marek Kalmusest blogipostituse – reklaam.
Käisin Coffe People’is telesaadet filmimas – reklaam.
Otsisin Hedonile kombekat, leidsin poe – D-wear – reklaam.
Ostsin Didriksoni kombe – reklaam.
Läksin Kristiine keskusesse – reklaam.
Võtsin Smartpostist paki – reklaam.
Läksin Prismasse – reklaam.
Ostsin sinki – reklaam.
Ostsin Apollost pusle – reklaam.
Naabripoiss tõi šokolaadi – reklaam.

Ehk siis tegelikkuses on mul raske kirjutada, et ma midagi ei reklaamiks. Ma just mõtlesin täna, et mul sai näokreem otsa, peaks teilt soovitusi küsima. Kui te küsite, mis ma tahaks, ma ei tea, ütleks, et enne oli Lumene kreem – jälle reklaam. Ehk et üsna võimatu oleks mul oma elu edasi anda, sest kõik ongi varjatud reklaam. Me kõik elamegi ju reklaami keskel või ükskõik mida me eelistame, ongi reklaam. Ma ütlen, et mulle meeldivad Karumsi kohukesed (reklaam) ja rabarberi siider (reklaam), armastan süüa tellida Maximast (reklaam), kui ise teha ei viitsi, tellin Woltist (reklaam) jnejne

Nojah, ma saaksin alati kirjutada, et mulle meeldivad kohukesed ja siider, süüa ostan poest ja kui vaja siis tellin. Aga esimene kommentaar oleks kohe – mis kohukesed sulle meeldivad ja milline siider, kust poest sa tavaliselt süüa ostad, aga kust tellid?
Ma olen mõnikord unustanud lisada poe või koha vms, kust ma midagi sain ja kohe tuleb küsimus. Seega ongi mul lihtsam kohe kirjutada, kohe linkida, kohe teada anda ju :)

Ma saan aru, et kuskil ajalehes on see tavaliselt märgitud “sisuturundus”, mis on muidugi sisuturundusest kaugel, sest klassikalises mõttes ei ole see sisuturundus, vaid puhas reklaampostitus, aga see selleks…

Mis arvate? Kas teile meeldiks kui ma reaalselt teen reklaampostituse, noh, mille eest on mulle makstud, siis kuskil vilguks mingi bänner “REKLAAM”? ala nagu mul on pandud hetkel igale loole pilt, et see näiteks annaks märku (ma ei tea, pildi asemele oleks mingi konkreetne reklaamikujutav logo või pildi peal oleks tekst vms), et tegemist on reklaampostitusega? 

Samal teemal

14 kommentaari

  1. Suht esimese maailma probleem. Alati on ju ka kuulsustele tasuta nänni jms saadetud ning ka peale makstud, et nad kasutaks igapäevaselt Iphone’i, jooks Coca-Colat ja Red Bulli ning kannaks disaineri riideid – keegi pole kisanud, et tuleks “Reklaam!” otsa ette kirjutada.

    Minu silmis on ainus probleem konkurentide jt kadedus. Sisu on muidugi jura antud videodel, aga ei peagi vanemat põlvkonda kõnetama.

  2. Arvan, et kuskil eraldi ära märkida, et tegemist on reklaampostitusega ei ole vajalik, kui asjast ausalt rääkida. Mul on näiteks ausalt öeldes suva, kas kirjutad millestki sellepärast, et tahad/meeldib või on see kinni makstud reklaam. Ega sellepärast lugemata ei jäta või nn teist hoiakut ei võta

  3. Selles mõttes muidugi tundub,et minnakse teise äärmusesse,et tulekski nagu rääkida kohukestest,kus isegi riigi nime ja sorti ei tohiks mainida.Noh ütled näiteks, et rabarberikohukesed on lemmikud ja kuna rabarberikohukesi teeb vaid üks firma,siis ongi.Või kui ütled, et mingi näokreem on vstik löga ja siis leiad enda postkastist kohtukutse-kuigi tegemist polnud ei soovituse ega käsuga mitte seda lögakreemi osta.

  4. Mis see sisuturunduse ja reklaami vahe siis on?
    Ajalehes ei ole muidu postitusi. Seal on artiklid. Sisuturunduslik artikkel ongi reklaamartikkel. Need on ju kattuvad mõisted.

    1. Reklaamartikkel = Fookus on reklaamitavatel toodetel või ettevõtetel. Kasutatakse korduvalt brändi nime.

      Sisuturundusartikkel = Fookus on kasulikul sisul, mitte teksti tellinud või kirjutanud ettevõttel. Brändi mainitakse vaid korra.

  5. Või kuidas see kõik välja näeks, et iga Youtuber või blogija kirjutaks, et selle video pealt sain 100 euri ja kui koguneb nii ja niipalju vaatamisi, siis lisanduvad need ja need boonused.Summa polegi oluline, vaid pigem tekib küsimus, et miks siis telereklaamide või raadioreklaamide või bännerite eest kuskil Delfis ei ole kirjas, et palju maksti ning kas maksis agentuur või turundusosakond.

    Kokkuvõttes jätab see youtuberite ja blogijate kallal vingumine mulje, et äkki on asi kõlvatus konkurentsis ehk siis kuna ilmselt tehakse reklaami kordades ja äkki ka kümneres kordades odavamalt, siis et las häbenedes tunnistaksid kui vähe neile maksti.Ja agentuurid saaksid palju kordi suuremaid summasid küsida, sest siis on ärisaladusega tegemist ja selle saladuse “hoidmisega”

    1. No kui ma kirjutaks, et sain postituse x eest 100€, siis firma x saaks ju agentuurile x ka esitada küsimuse, aga da fak, ma sulle 10 000 maksin? :D sest see, mida firmad maksavad agentuuridele, on meeletu…

  6. Mind ei huvita, kuhu kategooriasse miski asi tehniliselt kuulub.
    Suht nõme on lugeda selliseid postitusi, kus tunned igast lausest loo sündimise valu või vaeva. Nt algus oli suleteki teemal ok, siis tuli see valu, veremaitse ja vaev sisse.
    Siis see enam ei tundu lahedana, pigem liigud edasi.
    Mu meelest ei pea blogijad mõtlema, mida nad võivad kirjutada ja mida mitte. See on blogija isiklik asi ja nii ongi. See, kas nad reklaami saavad müüa….eks osade blogijate tekst on parem, teistel keskpärasem ja eks vastavalt sellele liigub ka raha. Jummalast lihtne!

  7. No viimasel ajal sa võtad kõike nii ekstreemselt.
    Sa siis ise ei tee vahet, millal teed reklaamipostitust ja millal lihtsalt kirjutad enda elust?

    Arusaadavalt ei võeta sinu Karumsi kohukesi koheselt reklaamina kui Karums ei ole spetsiaalselt sulle kohukesi saatnud eesmärgiga, et neile reklaampostituse teeksid.
    Sellisel juhul jah, oleks tore, et oleks mainitud, et tegemist on reklaamipostitusega.

    Minu meelest on see eriti naljakas sinu puhul, et sa mängid nagu sa ei saaks aru, millal on reklaam ja millal on Reklaam, sest just sinu puhul olen märganud reklaampostituste all teksti, et “tegemist on reklaamiga”. Või siis ma mäletan valesti.
    Meeles on küll, nagu sa oleksid eraldi lause bostituse alla pannud kui teed tõesti reklaampostitust.

    Minu silmis reklaampostitus ongi siis kui teed koostööd mingi firma või ettevõttega, kes saadab sulle taotluslikult asju või osutab teenuseid eesmärgiga, et sa neist kirjutaksid. Sellistel juhtudel ei näe ma probleemi, et tavalugejaid ka teavitatakse sellest (nagu eelnevalt mainitud, lihtsa lausega, et tegemist on reklaamiga).

    Seega jah, ma ei saa aru, miks hakata lolli mängima ja viima asja ekstreemsusesse.

  8. Pakun, et eesti blogijad võiksid ka oma ametiühingu luua, sest praegu kiusatakse Paljast Porgandit, et kuidas tibi,neiu,tsikk,mõrd julgeb oma firmadelt tasuta saadavaid asju omale raha teenimiseks müüa.Ja kuidas siis firmad reageerivad, sest pakun, et uutel blogijatel või ka vanadel võiks olla ülevaade sellest, et mis on aktsepteeritav ja mitte.

    Näiteks kui suure osa või mis hulga mingeid tooteid peaks blogija tasuta loosima, palju võib müüa ja kui palju odavamalt või sama hinnaga või kallimalt kui tootja seda ise teeb.Muidu ongi veider olukord, kus blogijatele tasutakse kartulites,õunamoosis ja kampsunites, mida müüa ei tohi ning tasuta jagamine tulusid ei suurenda.Samas endale jätmiseks on kogused liiga suured jne.

    Ehk siis ilmselt pole ka firmad välja mõelnud, mida täpselt koostööpartnerist blogijalt eeldatakse ning siis ongi hädakisa, kuidas blogija1,2,5,7 jne müüvad tasuta saadud asju,mille müümise keelamist peaks justkui alateadlikult eeldama.Oleks mingeid lepinguid, siis ilmselt probleemi poleks.

    Omaette iroonia on justkui ka see, et pole kunagi kuulnud ühestki juhtumist, kus mõni firma oleks mõne agentuuri kallal avalikult mölisenud ehk siis ilmselt asi selles, et agentuurid julgevad vist küsida sedavõrd suuri summasid,et ükski nende klient ei julgeks möliseda .A la stiilismaksin 10 000 ja sain sedavõrd sita reklaami-samas kui blogijate kallal julgetakse küll möliseda,kui need mingeid potsikuid või träna müüvad.

    1. Ideel on jumet. Küsimus on ainult selles, et isegi kui need reeglid oleksid, siis kes neist kinni peaks, sa peaks nö selle ühinguga liituma, et jah, olen sellistel tingimustel nõus blogime.. Mõned lihtsalt ei liituks ja ajaks ikka oma rida edasi.

      Aga antud hetkel ei mölise blogija kallal firmad, nemad said alles “lehest teada”, vaid kadedad blogilugejad.. keegi kellele porgand on ette jäänud, ei meeldi vms.

Comments are closed.