Lahku minnes… Kellele jäävad sõbrad?

Lahkuminekud on ilgelt nõmedad, aga aegajalt tuleb neid ikkagi ette… Lihtsalt mõnikord on üks tropp, laseb üle, läheb minema… Mõnikord lihtsalt elu viib asjad nii kaugele… Kellele jäävad siis sōbrad? Või kuidas üldse edasi suhelda? Kummaga? Mille järgi valida? Kas ja miks üldse valida?

Okei, kui üks pool käitub teise poolega mitte kõige paremini, valetab/peksab/petab, pole ilmselt valik kõige raskem, kummaga edasi suhelda ja kellele toeks olla… Aga kui elu lihtsalt viib lahku… Ja sa oled mõlema sõber…

Meie head sõbrad, M ja H, läksid lahku. Mõlemad olid meie sõbrad. Kolisid lahku ja me jäime justkui mõlemaga suhtlema. Ühel hetke lahvatas siis pomm – mis mõttes te temaga ka suhtlete? Ma arvasin, et olete mulle ikka solidaarsed.

Korraks sain nagu aru, et jah, üks on tropp, et lampi päeva pealt minema kolis. Mingeid seletusi ei jaga, kuigi kõik oli niigi ilmselge – tal oli teine… Teistpidi, me olime ju kõik sõbrad ja ma ei kutsu teid korraga meie juurde õhtusöögile vms.

Elu on teinud omad korrektuurid, suhtleme rohkem ühe kui teisega, aga ikkagi tekib olukordi, kus H meiega suhtleb ja ma tunnen nagu reedaks M’i, kui ma talle ei räägi, et teda nägime. Tunnen end nagu mul oleks armuke, kui H auto meie hoovi keerab ja ma tema külaskäiku varjama peaks. Ma ei taha varjata…

Õnneks on natuke aega mööda läinud, leegid natuke madalamaks läinud ja ehk ühel päeval kustuvad täitsa maha… Ja jumal, ma ei loodagi, et me ühel päeval jälle rõõmsalt kõik kuuekesti (nende uute kaaslastega siis) ühise õhtusöögilaua taga istume, aga ehk ei pea ma tundma end nagu mingi pangaröövi planeerija, kui üks paar mulle külla tuleb.

Arutasime tookord, kui see pomm plahvatas, et kui meie lahku läheks.. Siis mind ajaks ka ilmselt kettase kui Meelis näiteks Sandraga välja/külla läheks, ta on ju MINU sõbranna! Samas tuleks mul endale aru anda, et ta on meie ühine sõber…

Hetkel on situatsioon natuke kahtlane ka K ja S’i suhtega. Ma ei tea, ma jälle tahaks öelda, et K on rohkem sõber kui S. Samas on S tore, lihtsalt käitub vahel tropina. Okei, nende puhul ma tean, et jääksime suhtlema K’ga, aga lihtsalt, jällegi see on nagu mingi vaikiv valik.

Samas ma praegu mõtlen, et päris palju paare meie elus on selliseid, kelle puhul ei teki kahtlustki, kummaga me suhtlema jääksime…

Näiteks üks mu sõbranna S, tema peikad on tulnud ja läinud, kuigi oleme nendega hästi läbi saanud, oleme justkui S’ile solidaarsed… Ju pole siis nii väärt mehed olnud. Või mina ka ei tea.

Või meie kolmas sõprade paar, K ja M. Tegelikult oli algselt Meelise sõber M, kellest sai ka minu sõber. Siis tekkis K, kes lihtsalt oli tema kaaslane. Nüüd on K’st saanud minu väga hea sõbranna… Kui nad peaksid lahku minema, oleks ikka väga kentsakas seis… Ma ei taha mõeldagi. Ma pigem loodan, et M ei mune enam kaua ja lööb selle sõrmuse ometi kord letti – kaua võib oodata? :)

Samas kui mu sugulane oma ülikauaaegsest kallimast lahku läks – ta mees oli täielik pereliige, siis millegipärast me temaga enam ei suhtle. Või T, kes on 20aastat olnud meie pere liige, kes olude sunnil on sealt välja puksitud… Jälle on kuidagi valik, kummaga paarist suhelda, vaikivalt kokkulepitud.

Naljakas ja keeruline teema, aga samas aktuaalne meie jaoks. Kuidas teil on? Kellele jäävad sõbrad? Kuidas te teete valiku, kummaga suhelda? Kumma poole hoida? Kumba toetate? Ja miks?

Ma mõtlen veel, et kui olemegi harjunud ühiste õhtusöökide või kokkusaamistega, siis kuidas ma pean tulevikus näiteks valima, kumb mu sünnipäevale tuleb, kui suhtlen mõlemaga, aga nemad omavahel läbi ei saa… Lõputu teema… Ja nõiaring! Ärge minge lahku :)

PS! Meie lahku minemas ei ole. Idüll kestab veel… :) 

Samal teemal

12 kommentaari

  1. Mul endal oli selline olukord, et kolisin Tallinnasse hoopis teisest Eesti linnast ja kolisin tollase elukaaslasega kokku.
    Kuidagi juhtus nii, et kuna tema oli kohalik tallinlane, siis meie ühised tuttavad olidki tema sõbrad ja tutvusringkond koosnes põhimõtteliselt tema sõpradest ja tuttavatest.
    Juhtus nii, et läksime lahku ja sõbrad/tuttavad jäid talle, sest mina olin ju see mujalt tulnud, see võõras.
    Päris raske oli päevapealt nii elukaaslasest kui tuttavatest ilma jääda. Tere ikka tänaval üksteisele öeldi, aga ei olnud enam selliseid sõbrasuhteid.

    Olingi siis mõnda aega täiesti üksi (ja lisaks siis nö internetisõbrad, kes olid kodulinnast pärit jne), aga siis tegin töökoha vahetust ja tulid nö neutraalsed sõbrad (ei olnud enam elukaaslase tuttavad) ja elu kohe muutus.
    Nüüd olen väga õnnelik siin Tallinnas ja kohe enda päris sõbrad ka olemas, kuigi ka uus elukaaslane olemas..aga need päris enda sõbrad ka õnneks tekkinud :)

  2. Kuidas nii, kellele jäävad sõbrad? Sõpradega on ju nii, nagu ka muu varaga, et lähevad lahku minnes jagamisele. Ikka nii, et see jääb sulle ja see mulle. Ja kui pole tehtud abeluvaraeelset lepingut, kus on ära märgitud, et enne abiellumist soetatud vara(ka sõbrad) kuuluvad ainult selle soetajale, siis lähebki kogu vara ühiskasutusse ja lahku minnes õiglasele jagamisele. :D
    Ok-ok, see nali…

  3. S ja K? Miks nad selle tite siis valmis vorpisid, kui juba lahku minemas? Aga teadagi, et S-il need naised ei püsi, ltsigeenidega mees.

  4. Ma lihtsalt huvi pärast uurin ega su sõbrad ei solvu, kui nende suhetest niiviisi kirjutad? Eeldan, et oled kasutanud pärisnimede algustähti, sest muidu oleks võinud ju lihtsalt a la Kalle ja Malle panna ja ära märkida, et tegu varjunimedega. Ilmselt tunnevad nad kõik ennast tekstist ka ära. Samas teil ongi vist vabama suhtumise sõpruskond?

    Ma arvan, et kui ma kirjutaks kuskil, et A ja B (täiesti suvalised tähed võtsin) ei sobi minu meelest üldse kokku ja lähevad varsti lahku (again, suvaline mõte, mitte reaalne olukord mu sõpruskonnas), saaks ma ikka korraliku peapesu :D

    1. All good :) ja tegelt pole vahet, mis tähed ma sinna paneks, keegi tunneks end nagunii ära ja hakkaks pakkuma, kellest ma kirjutan :) tegemist suvakate tähtedega, juba küsiti, keda ma mõtlesin :P

  5. Olen praegu selles olukorras kus mu sõbranna laks lahku mehest.. suhtlen mõlemaga,tulemas on ka mu mehe juubel,pidime valima kumb kutsuda.. raske on..

  6. Sõltub inimestest. Ega ei kujutagi ette, aga kui oled lapse rollis, siis no mis siis ikka. Kui vanemad lähevad viha ja kurbusega lahku, siis vaatad, et ongi parem. Me õega olime 17-19 a kui ema ja isa lahku läksid. Elasid koos meie nimel. Nyyd ma ise kahe lapse ema ja kui lastel sünnipäev, siis on küll raske kuidas oma vanemaid külla kutsuda. Isal oma uus pere ja minu ema ei ole leppinud sellega ning ta ei suuda nii koos olla ühes toas, eks mees oma uue noore naisega ja lastega . Nii et koos ei saa kutsuda. Pulmad oli teine teema. Sünnipäevad on olnud kogu aeg pea valu. Nõme, vahel kohe vihkan ema ja isa. Mehega olen sellel teemal rääkinud ja me lubasime ( üksteisele ja oma laste nimel ) ning leppisime kokku, et kui tuleb meil selline lahku minek, siis teeme seda soliidselt ja oleme sõbrad edasi. Eks elu näitab kuidas me oma sõpru jagame.

  7. Meie peres oli/on selline juhtum. Olid peretuttavad, abielus-koos pea 20a, käidud kõrvuti läbi tule ja vee, reisitud, külasoldud, sünnipäevad, pulmad, juubelid, no kõik kõik. Need mees ja naine olid nii-öelda kõige paremad peretuttavad, alati kui oli küsimus, kelle kutsume, kutsusime nemad. Ja siis põmm üks päev nagu välk selgest taevast selgus, et nad polegi enam koos. Naisel töölt uus mees, mees ise töötas Soomes, see-tõttu see esialgu välja ei tulnudki. Kusjuures, neil ka kaks last, juba kooliealised, ja lapsed ei teadnud ka väga kaua, et vanemad enam koos pole, sest vanemad elasid ikkagi koos. Ma ei tea, mida nad varjata üritasid. Ühesõnaga, pika loo point see, et esimese hooga oli meilgi šokk, et kellega me siis nüüd suhtleme, tulid nad meie ellu ju koos. Alguses oligi üsna piinlik, sünnipäevadele kutsuti kord üks, siis teine, omavahel teisest kunagi ei räägitud. Ühel hetkel aga selgus, et see naine oli oma meest petnud töökaaslasega juba 10a (ta ise tunnistas seda lõpuks) ja sellest hetkest alates kadus meil kogu perega igasugune austus tema vastu. Me esialgu üritasime naist mõista, et mees ju Soomes tööl ja ikka juhtub, et armastus lööb lõkkele lähemal jne, aga kui Sa ikka 10a topeltmängu mängid, siis oled Sa jobu. Nüüd ongi jäänud nii, et suhtleme mehega ja ainult temaga, naine üritab aeg-ajalt meiega ühendust võtta, kuid küllaoodatud ta meile enam ei ole.

    Oma sõprusringkonnas, kus ikka minnakse lahku, on mul vedanud, et lahkuminejad on ka alati sõpradeks jäänud ja nii pole pidanud siiani veel kellestki loobuma ega valima hakkama. Kui parim sõbranna oma 5a koosoldud noormehest lahku läks, tõmbasin hetkeks küll noormehega suhtlemise maha, aga kui asi vaibus, saime normaalselt edasi suhelda. Eks raskem ole olukorras, kus üks on sõbranna, aga teine näiteks sugulane, sest veri on alati paksem kui vesi, aga ma olen pigem võtnud hoiaku, et kuulan mõlemaid ja ei vali pooli, sest lõppude lõpuks on igaühe suhe (ja ka lahkuminek) nende endi asi.

Comments are closed.