Neli aastat tagasi…

Täna, neli aastat tagasi oli kaitseministeeriumis tulistamine..

Ma never ei mäletaks seda, kui samal õhtul poleks surnud mu ema.

Me ei saanud oma autot parklast kätte, kuna seal oli mendistaap. Kogu ala oli ümber piiratud. Jõudsin hilinemisega haiglasse… Mu ema organid olid ammu üles öelnud, ta vererõhk oli 40! Saate aru, 40!!! 

Ta võttis mu käest kinni… Ta käsi oli nii pehme nagu praegu Hedoni käsi… Nii väike, kokku kuivanud ja pehme… Ta tegi silmad lahti ja ütles, et tahab koju…

Kõik oli selleks ajaks juba läbi. Ma teadsin seda. Ja ma lahkusin. Ma ei tahtnud näha teda reaalselt suremas.

Kolm tundi hiljem sain ma kõne.. Ja ainus mis ma ütlesin oli “lõpuks ometi!” Ma ei nutnud. Mu süda oli rahul. Ta ei pidanud enam kannatama. See oli läbi. Ta oli üle 40 päeva haiglas, viimased päevad vaid aparaatide toel… 

Ta viimane soov oli koju saada ja seda ta sai. Ilmselt kõikide teiste jaoks, välja arvatud meie pere jaoks, oli see normaalne, et tõimegi ta koju, panime Rock Hoteli (ta lemmik) üürgama ja avasime šampanja (ta ütles alati, kui ma suren, ärge olge kurvad, pidutsege!)

Mitte keegi polnud mustas. Kõigil oli lõbus. Just nii nagu ta soovis.

Pilvepiiril suppi sööme – lause tema hauaplaadil, lause minu käel… 

 
Mul mõnikord on tunne, et ta tuli koos Hedoniga tagasi mu ellu. Hedon vaatab vahel lambi kohta ja naeratab.. Ta naudib kui ma süüa teen.. Ükskord hakkas Hedoni kiik iseenesest mängima ja kiikuma. Ma olen jumala kindel, et mu ema ütles tere. Meelis peab mind hulluks..

Aga ma tunnen, et ta on meiega! ;)

5 kommentaari

  1. Lugesin su postitust ja pisarad tulid silma. Tugev inimene oled, et sellisest raskest asjast nii kirjutada saad. Mul on sama kogemus, aga sellest rääkida või kirjutada on väga raske. Kindlasti tunned emast väga puudust, kui nüüd ise ema oled, aga sellevõrra oled parem ema oma pojale. Jõudu sulle, ole tubli!!!

  2. :’)
    Mina usun sellistesse asjadesse, et inimese hing, eriti ääretult kalli inimese hing, tuleb meie ellu ringiga tagasi. Kaitseinglina või miskit. Tunned lihtsalt, et pole oma ruumis üksi, aga ümberringi on mingi kummaline, sõnuseletamatu soe. Mitte üldse hirmutaval moel.
    Väga armas tundeavaldus sinult. :)

Comments are closed.